Määruse tegemise aeg ja koht 25.05.2023, Tallinn Kohtuasja number
2-22-103894
Kohtuasi
X hagi Y ja C vastu põhivõlgnevuse ja viiviste väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.03.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
2030,07 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Severinas Jakubauskas Kostja I Y (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II C (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja Merike Roosileht
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda menetlusse võtmast X apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 27.03.2023 otsuse peale.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud X kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta sisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse
2-22-103894 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.X (hageja) esitas 02.02.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Y-lt (kostja I) ja C-lt (kostja II) 1858,94 euro saamiseks. Nõudele vastuväite esitamise tõttu andis kohus nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 29.03.2022 hagiavalduse, paludes kostjatelt hageja kasuks välja mõista põhivõlg summas 1858,94 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 22,41 eurot ja seadusjärgne edasiulatuv viivis ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt asusid kostjad hageja juurde aadressil XXX, Tallinn elama ca 15 aastat tagasi. Hageja ja kostjad leppisid suuliselt kokku, et kommunaalarved jaotatakse majas elavate täiskasvanud inimeste vahel võrdselt. Kostjad jätsid 2019. aasta juulist kuni 2020. aasta septembrini nendele langeva osa kommunaalkuludest tasumata. 01.07.2019–30.09.2020 olid kommunaalkulud kokku 4098,95 eurot. Majas elas sellel perioodil kolm inimest s.o hageja ja kostjad. Kulu igale majas elavale täiskasvanud inimesele oli seega 1366,32 eurot (4098,95 / 3). Kostja II tasus viidatud perioodi elektriarveid summas 873,69 eurot. Seega on kostjate võlgnevus kokku 1858,94 eurot (1366,32 x 2 – 873,69). Alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest on sissnõutavaks muutunud viivis 22,41 eurot. Kostjate vastuväited
3.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Hageja ei ole tõendanud, et 15 aastat tagasi sõlmitud kokkuleppe kohaselt tasuvad kommunaalmaksed majas elavad täiskasvanud isikud võrdselt. Hageja ja kostjad leppisid kokku, et kostjad maksavad eluasemega seotud kulusid vastavalt nende kasutuses olevale pinnale. Kostjate kasutuses oli elamust vaid garaažipealne elamispind (62,1 m2), samas hageja kasutuses oli elamust ülejäänud elamispind 234,6 m2 (kokku oli elamispinda 296,7 m2), mistõttu ei sõlmiks mõistlik isik hageja väidetud kokkulepet, mille järgi tasutakse kommunaalkulusid võrdselt. Alates 2006. aastast on kommunaalmakseid peamiselt tasunud kostjad. Hageja ise ei ole varasemalt kommunaalmakseid tasunud. Hageja nõude kujunemine on ebaselge. Võttes aluseks asjaolu, et kostjad pidid tasuma kommunaalmakseid vastavalt nende kasutuses olevale pinnale, siis on kostjad perioodil 01.01.2018–01.06.2019 tasunud 3721,08 eurot ettenähtust rohkem. Kuna hagejal ei saa olla nõuet kostjate vastu, ei saa nõuet tasaarvestada. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 27.03.2023 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetlus seadustiku (TsMS) § 177 lg-le 2.
6.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostjad asusid umbes 15 aastat tagasi elama hageja juurde aadressil XXX, Tallinn. Kostjate kasutuses oli hagejale kuuluvast elamust garaažipealne elamispind suurusega 62,1 m2, hageja kasutuses oli elamus ülejäänud elamispind 234,6 m2, kokku on elamus elamispinda 296,7 m2. Kostjad kolisid hagejale kuuluvast elamust välja 2020. aasta septembris.
2-22-103894
7.Maakohus leidis, et hageja põhinõude alus saab olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1, mille kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Samuti tuleneb VÕS § 108 lg-st 1, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on väitnud, et hageja ja kostjate vahel oli sõlmitud suuline leping, millest tulenes kostjatele kohustus tasuda XXX, Tallinn elamu kommunaalkulusid vastavalt täiskasvanud elanike arvule, s.o perioodil 01.07.2019–30.09.2020 jagunesid kommunaalkulud kolmeks. Kostjad on esitanud vastuväite, et hageja väidetud tingimustel kokkulepet sõlmitud ei olnud, vaid kostjad pidid kommunaalkulusid tasuma vastavalt nende kasutuses oleva pinna suurusele.
8.Maakohus leidis, et hageja ei ole vaatamata kohtu selgitustele tõendanud, et perioodil 01.07.2019– 30.09.2020 oli vastavalt poolte kokkuleppele kostjatel kohustus tasuda XXX, Tallinn kommunaalkulusid lähtuvalt inimeste arvust, s.o 2/3 kulude suurusest. Hageja esitatud tõendid (kostja II poolt tsiviilasjas nr 2-20-5686 20.04.2022 istungil antud ütlused (dtl 370) ja tsiviilasjas nr 2-20-15640 esitatud F kinnituskiri (dtl 382)) eeltoodut ei kinnita. Viidatud tõendid kinnitavad üksnes, et periooditi toimus kommunaalkulude tasumine erineval viisil ning aegajalt ka võrdselt lähtuvalt hoones elavate isikute arvust, kuid tõendamist ei ole leidnud, et hageja ja kostjate vahel oleks sõlmitud kokkulepe tingimustel, et hageja ja kostjad tasuvad tähtajatult ning sõltumata muudest asjaoludest kommunaalkulusid võrdselt. Samuti ei ole hageja vaidlustanud kostjate väiteid selle kohta, et mitmetel perioodidel tasusid kostjad kas suuremas osas või kõik kommunaalmaksed, kuna hagejal ei olnud võimalik neid üldse tasuda. See tähendab, et pooltel puudus kindel kord kommunaalkulude tasumise jaotuse kohta ning see sõltus periooditi mitmetest erinevatest teguritest. Kostjad ei ole ka maksekäsu kiirmenetluses omaks võtnud hageja väidetud kokkuleppe olemasolu, nagu hageja väidab.
9.Maakohus leidis lisaks, et kooskõlas hea usu põhimõttega VÕS § 6 mõttes oleks hagejal õigus nõuda kostjatelt kommunaalkulude tasumist vastavalt kostjate kasutuses oleva elamispinna suurusele. Asjas puudub vaidlus, et kostjate kasutuses oli 21% kogu elamu elamispinnast. Hageja väitel oli perioodil 01.07.2019–30.09.2020 elamu kommunaalkulude suurus 4098,95 eurot, mis tähendab, et sellest kostjatele langev osa on 860,78 eurot (4098,95 x 0,21). Hageja ise on kinnitanud, et kostja II tasus viidatud perioodi elektriarveid kokku 873,69 eurot. Seega on kostjad vaidlusaluse perioodi kommunaalarvetest juba tasunud enam kui neile langeva osa.
10.Hageja ei ole tõendanud oma nõude eeldusi, mistõttu tuleb nõue jätta rahuldamata. Kuna maakohus jättis hageja põhinõude rahuldamata, tuli rahuldamata jätta ka hageja viivisenõue.
11.Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus
12.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 27.03.2023 otsus (vaidlustatud otsus) ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
13.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõigust (eeskätt põhjendamiskohustust) ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
2-22-103894
14.Pooled ei vaidle, et kostjad elasid hagis nimetatud perioodil hageja juures ja et poolte vahel oli kommunaalkulude tasumise osas kokkulepe. Pooled vaidlevad kokkuleppe sisu üle. Hageja on enda väidetud kokkuleppe olemasolu tõendanud. Kostja II on tsiviilasjas nr 2-20-5686 vande all kinnitanud, et algne kokkulepe oli, et kommunaalarved jaotatakse võrdselt. Kostjate väited ei ole usaldusväärsed, mistõttu palub hageja kohtul lugeda tõendatuks asjaolu, et poolte vahel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt jaotatakse kommunaalarved majas elavate täiskasvanud inimeste vahel võrdselt. Kohus saab tuvastada kostjate esitatud tõenditest seda, et kostjad lõpetasid kommunaalteenuste tasumisega 2019. juunis (v.a elekter, mida hageja hagiavalduses vastavalt maha arvutas). Pooled ei ole 2019. a juunis kokkulepet muutnud ning see kehtis edasi, seega kehtis kokkulepe ka 01.07.2019–30.09.2020.
15.Kuna hageja on tõendanud, et tema väidetud leping oli sõlmitud, tuli kostjatel tõendada, et nad on tasunud nendele langeva osa kommunaalkuludest perioodil 01.07.2019–30.09.2020, milleks oli 1858,94 eurot.
16.Maakohtu väide, et hageja ei ole vaidlustanud kostjate väiteid selle kohta, et mitmetel perioodidel tasusid kostjad kas suuremas osas või kõik kommunaalmaksed, kuna hagejal ei olnud võimalik neid üldse tasuda, on praeguses vaidluses asjakohatu. Samuti on kostjate väide tõendamata.
17.Maakohus on lähtunud ebaõigesti hea usu põhimõttest, kuna VÕS § 6 alusel ei saa midagi nõuda.
18.Kostjate väited, et kommunaalkulusid tasuti vastavalt kasutuses olevale pindalale, on ebaloogilised. Elektri ega vee tarbimine ei sõltu eluaseme pindalast. Maakohus jättis tähelepanuta, et kütte arvestamine ei olnud konkreetses majas kuidagi võimalik. Loogiline ei oleks arvutada ka interneti ning televisioonikasutust ruutmeetrite alusel, kuna majas oli üks interneti- ning üks televisioonileping.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 21 alusel (koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1) menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemäärseid menetluskulusid.
20.Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlg 1858,94 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 22,41 eurot. Seega ei ületa hageja nõuded ülal märgitud piirmäära, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
21.Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud
2-22-103894 menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
22.Maakohus ei ole otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Üldise edasikaebamise korra märkimine ei ole võrdsustatav loa andmisega TsMS § 442 lg 10 tähenduses (vt nt RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 11).
23.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.
24.Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15).
25.Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohta märgib kolleegium kokkuvõtlikult järgmist. Hageja väidab endiselt, et pooled sõlmisid XXX, Tallinn maja kasutamisel kokkuleppe, et tekkivad kommunaalkulud jaotatakse täiskasvanud inimeste vahel võrdselt ning selline kokkulepe kehtis ka perioodil 01.07.2019–30.09.2020, mille eest on kostjad jätnud nendele vastava osa kuludest tasumata (v.a kostja II makstud elektrikulud). Kostjad maakohtu menetluses hageja esitatud väitega ei nõustunud, vaid leidsid, et kokku lepiti kommunaalkulude tasumises vastavalt kostjate kasutuses olevale pinnale, milleks oli kogu elamispindalast 296,7 m2 üksnes 62,1 m2. Kuna kostjad vaidlesid hageja väidetud kokkuleppele vastu, tuli hagejal vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendada tema esitatud asjaoludel sõlmitud lepingu olemasolu. Maakohus jagas tõendamiskoormise õigesti ja sellega on apellatsioonkaebuse p-s 29 nõustunud ka hageja. Maakohus hindas hageja esitatud tõendeid, s.o kostja II tsiviilasja nr 220-5686 istungil antud ütlusi ja tsiviilasjas nr 2-20-15640 esitatud F kinnituskirja. Maakohus asus seisukohale, et hageja esitatud tõendid ei kinnita tema väidetud suulise kokkuleppe sõlmimist. Kuigi hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi ja kohaldas valesti materiaalõiguse normi, on apellatsioonkaebuse põhjendused rajatud eelkõige maakohtu poolt hageja esitatud tõenditele ebaõige hinnangu andmisele. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus tõendeid ebaõigesti hinnanud. Maakohus hindas tõendeid kogumis ja põhjendas ammendavalt, miks hageja tõenditest ei saa järeldada tema väidetud lepingu olemasolu. Maakohus ei ole jätnud hagi rahuldamata mitte kostjate ütlustele tuginedes, vaid seetõttu, et hageja ei tõendanud hagi aluseks oleva lepingu sõlmimist kostjatega. Seetõttu ei oma tähtsust, kas kostjate väited on ebausaldusväärsed, nagu hageja apellatsioonkaebuses väidab. Kuigi kostjad ei vaielnud, et neil oli hagejaga kommunaalkulude tasumise osas kokkulepe ja nad leidsid, et selle kokkuleppe järgi tuli neil tasuda 21% kommunaalkuludest, tuvastas maakohus, et kostjad olid tasunud vähemalt selle osa vaidlusaluse perioodi kommunaalkuludest, mis vastas nende kasutuses olevale pindalale. Seetõttu polnud maakohtul alust hagi ka osaliselt rahuldada, kuna kostjad olid omaks võetud osas kohustuse täitnud. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et
2-22-103894 maakohus on jõudnud sellisele järeldusele menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes, mis on kaasa toonud ebaõige otsuse.
26.Hageja esitas apellatsioonkaebuses uued asjaolud ja väited seoses sellega, miks teatud kommunaalkulude jaotamine pindala järgi oleks ebamõistlik või võimatu. Ringkonnakohus jätab need väited tähelepanuta, kuna hageja ei ole maakohtu menetluses vastavatele väidetele ja asjaoludele tuginenud ning hageja ei ole põhjendanud nende ringkonnakohtule esitamise lubatavust (TsMS § 652 lg 4).
27.Olukorras, kus hagi jäeti rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud põhjendatult TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Hageja ei väida apellatsioonkaebuses, et vaatamata hagi rahuldamata jätmisele oleks menetluskulud tulnud jaotada teisiti.
28.Eelnevast tulenevad keeldub ringkonnakohus hageja esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel.
29.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o hageja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust kostjatele vastamiseks, ei saanud kostjatele apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.
30.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
31.Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.