2-20-11261/25 - Pankrotiõigus - Pankrotimenetluse järelevalve - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Majandusaasta aruannetest tuleneb, et võlgniku müügitulu oli püsinud varasematel aastatel 4-5 miljoni euro ulatuses, mistõttu võis pidada Võlgnikku suureks tootmisettevõtteks. Küll aga oli 2020 aasta müügitulu vaid ca 42 000 eurot. Isegi arvestades, et 2020. aasta on olnud COVID-19 tõttu erakorraline ning Võlgnik ei olnud oma sõnul saanud vähemalt kaks kuud oma tootmispinnale ligi seoses üürileandja tegevusega (sh. kohtus vaidlus OÜ V ́ga, küsimuses: kas üürileping on muutunud tähtajatuks või lõppenud 29.02.2020), oli tegemist kordades väiksema müügituluga, kui võinuks varasema müügitulu järgi loota. Seega oli võlgnik vähemalt terve 2020 aasta tegutsenud suures osas kahjumis. Vaadates viimase kahe aasta aktsiakapitali oli näha, et äriseadustikust tulenev aktsiakapitali miinimummaht 255 640 eurot ei olnud täidetud. Seega oli võlgnik olnud vähemalt alates 2019. aastast juba raskustes. 2020. aastaks oli aktsiakapital vähenenud lubatust ca 10 korda, mistõttu ei olnud pankrotimenetluse alustamise hetkeks enam muud võimalust kui ettevõte likvideerida. Vaadates puhaskasumit, oli Võlgnik tegutsenud peaaegu kõikidel aastatel kahjumis, mis ulatus sadadesse tuhandetesse eurodesse (va 2018 a, kui puhaskasum oli üle 100 000 euro). Ka tasub ära märkida, et tööjõu kulud olid igas kuus ca 100 000 eurot (41 töötajat), töötasud olid korralikud. Võlgnikul tekkisid 2020. aasta alguses vaidlused senise üürileandja OÜ-ga V. Võlgniku sõnul OÜ V katkestas üürilepingut rikkudes äriühingu varustamise elektrienergiaga, mistõttu ei suutnud äriühing täita oma kohustusi tellijate ees, seejärel lõpetasid tellijad tellimise, tekkis maksejõuetus. Võlgniku hinnangul tekitas OÜ V äriühingule kahju. Seega kuivõrd tootmise jätkumine oli takistatud, võlgnevused kogunesid (viivised jooksid peale), kuid lisarahastajaid ei leitud, ei olnud võlgnikul võimalust oma kohustusi võlausaldajate ees täita. Samuti mõjus ülemaailmne pandeemia COVID 19 äriühingu majandusele, kuivõrd halvenes tellijate poolt tasumiste distsipliin, mis omakorda põhjustas äriühingu võimetuse oma jooksvaid kohustusi täita. Võlgniku maksejõuetuse on tinginud muu põhjus PankrS § 22 lg 5 mõttes. Käesoleval juhul puuduvad andmed, mis viitaks, et maksejõuetuse põhjustas raske juhtimisviga või tahtlus. Arvestades Uniprint AS-i majandusseisu, majandustegevust takistanud asjaolusid ning keerulist turusituatsiooni, ei suutnud ettevõte tasuda oma kohustusi võlausaldajate ees. Kohustuste täitmise ajatamine, nõuete tähtaja pikendamine ning võlasummade vähendamine ei olnud samuti enam arvestatav variant ettevõtte majandustegevuse päästmiseks, kuna ettevõtte tegevus on täielikult peatunud ja töötajad töölt vabastatud. Ettevõtte olemasolevad kohustused ületasid oluliselt ettevõttel olemasolevate varade väärtust. Arvamus pankrotiga seotud kuriteo olemasolu ja andmed kuriteost teatamise kohta

16.Aktsiaseltsi Uniprint (pankrotis) pankrotimenetlus on olnud tavapärasest pankrotimenetlusest oluliselt mahukam. Halduril tuli müüa kahel üüripinnal (Tähetorni 21C tootmishoone ja Mõigu Ehituskoondises asunud suur kontoripind) asunud varad (masinad, erinevad töövahendid ja laomööbel) ning sh koristada need mittemüüdavast varast, olmeprahist ja ohtlikest jäätmetest. Selle tegevuse läbiviimiseks ning koordineerimiseks ja organiseerimiseks on nii halduril kui ka halduri büroo töötajatel kulunud märkimisväärne aeg. Lisaks oli pankrotivara müük käesolevas menetluses võrdlemisi keeruline. Aktsiaseltsi Uniprint (pankrotis) vara ei saanud enampakkumisel müüa, kuna vara müügiga oli üüripinna suure kulukuse tõttu väga kiire (kulu kuus ca 10 000 eurot). Enampakkumisel vara müümine oleks käesolevas menetluses olnud kasutu eelkõige seetõttu, et see oleks liiga kaua aega võtnud - iga vara eseme kuulutus peab olema üleva ca 17 päeva, 10 päeva peab olema eelmise enampakkumise ja kordusenampakkumise vahel ja kordusenampakkumine peab olema järjekordselt üleval 17 päeva. Olukorras, kus haldur maksab ca 10 000 eurot kuus üüri, ei saanud tulla kõne alla sadade erinevate varaartiklite müümine enampakkumisel. Võttes arvesse, et kohal käinud isikud kinnitasid kas oma huvipuudust või esitasid haldurile väga madala hinnaga pakkumisi vara ostuks, siis ei tea haldur, kes sinna enampakkumistele oleks keegi vaevunud üldse registreerima. Tavainimene, kes ei tea trükkimisest midagi, poleks seal osalenud ja kõik asjatundjad olid juba vara koosseisuga kursis. Enampakkumistel ei osale reeglina ka välismaalased. Seega halduri hinnangul võeti käesolevas menetluses põhjendatult vastu otsus müüa vara enampakkumiseta kirjalike sooviavalduste alusel. Teisiti oleksime tänaseni kordusenampakkumisi korraldanud ja kogu pessa laekunud raha oleks vahepeal üürileandjale üürina ära makstud. Tervikavara müügi võimaluste kohta uurisime ka, kuid see ei leidnud mingit tagasisidet. Eeltoodud põhjustel ei saanud ka kaua viivitada pakkujate otsimisega. Pankrotimenetluse algus sattus ka COVID-i leviku kõrgajale, mistõttu oli lendusid Eestisse vähe ja potentsiaalsed ostjaid välismaalt tavapärasest oluliselt vähem. Enamjaolt teatati, et pole huvi või, et hetkel pole võimalik, võib olla kevadel-suvel saab vaatama lennata. Tegemist ei olnud varaga, mida keegi soetab ilma nägemata ja asjatundjat kaasamata, kuid pandeemiaoludes oli huvi madal. Lisaks oli oht, et viivitamisel kaotatakse juba olemasolev pakkuja mõnele teisele müüjale. Eesti on väga väike riik, kus on käputäis trükifirmasid, needki on oma turuosalt erineva orientatsiooniga ehk iga üks on omale leidnud veidi erineva nišši. Kui Aktsiaseltsi Uniprint pankrot välja kuulutati, siis kõik konkurendid ja isikud, kes midagi trükimaailmast teadsid, käisid võlgnikule kuulunud varasid vaatamas. Kõigi nende isikutega sai arutatud vara hindasid, sai uuritud ostuhuvi kohta jne. Mitu neist kinnitasid, et võivad vara hindamisel abiks olla ja esitasid ka oma hinnakirjad, vara hindamisel oli samas palju erinevaid „agasid“. Esiteks olid masinad vanad (kui mitte öelda isegi amortiseerunud) ja nad olid üle poole aasta seisnud, puhastamata (seiskusid sisuliselt keset tootmisprotsessi). Nende käivitamiseks ja puhastamiseks tuli teha suuri kulutusi, kuna nende sellises konditsioonis hindamine oleks olnud samaväärne sõiduki hindamisega, mis on vana, mida pole pikka aega käivitatud, roostes, katkine ja mis on üleni räpane – selliselt ei ole võimalik masinat vääriliselt hinnata (trükitint oli ka sisse kuivanud). Vahe on see, et väga suurte spetsiifiliste masinate puhul on

nende töökorda saamine ja puhastamine oluliselt kulukam, kui uue ostmine. Ehk need hindajad soovisid hindamiseks vara ideaalsesse konditsiooni panemist, vastasel juhul kajastuks masinate väljanägemine ja teadmatus masina töövõimest kohe ka hinnangus. Teisalt külastas vara asukohta trükimasinate müügiga tegelev firma nagu XOÜ ja trükifirma G OÜ, kes teatasid, et masinad on nii vanad ja halvas seisukorras, et ime, kui neile üldse ostja leitakse. X OÜ esindaja kinnitas, et Uniprint AS on jätnud vahele masinatele vajalikke hooldusi, mis lühendavad nende eluiga ja üldiselt pole nendega heaperemehelikult käitutud. Seega on hind pigem madal. Kuna masinate soetamisele ei jooksnud Eesti ettevõtted ka tormi (ühtegi suurematest masinatest ei müüdud halduri teada Eestisse), siis oli haldurile selge, et mingist ekspertiisist ei ole mõtet siin rääkida. Otsustati toimkonnaga, et masinad tuleb eelkõige käivitada ja korrastada alles siis kui tuleb konkreetne huviline, siis on vähemalt teada, et kulu tasus end ehk ära või soostub huviline ise kulud katma (käivitamiseks läks vaja spetsiaalse väljaõppega elektrikut, tuli sõlmida tööstusgaasi leping, tööstusgaasi sisselülitamiseks tuli leppida aeg kokku üürileandja esindajaga, kes küsis selliste väljasõitude eest igakordset tasu ehk sellesse protsessi tuli kaasata väga palju inimesi, jms.). Ühesõnaga, see protsess oli nii ajamahukas, kulukas kui ka väga keeruline, tähtis oli mitte muuta masinaid kasutuskõlbmatuks. Seega haldur ja toimkond püüdsid keskendud huvitatud isikute leidmisele, et seejärel alustada nendega läbirääkimisi. Huviliste leidmine oligi kõige keerulisem. Kõik isikud Eestis, keda see teema puudutas olid valdavalt pankrotist teadlikud. Nad helistati ka ise ükshaaval läbi, kuid tavaline oli, et nad olid helistamise hetkeks juba kõigest kuulnud, haldur kutsus nad lihtsalt vara vaatama. Vara eest tehtud hinnapakkumiste tegemisel võtsid ostjad ka arvesse COVID-19 levikust tingitud vara transpordi raskusi, transpordifirmade teenustasud olid oluliselt tõusnud, suuremate masinate lahti monteerimiseks saadeti Eestisse eksperdid ja töömehed Hispaaniast (kuna Eestis puudusid selleks vabad oskustöölised), kelle reisimisega olid seotud tavapärasemat suuremad kulud ja keerulisem organiseering (lennupileteid oli keeruline ja kallis saada, lisandus testimise ja karantiinikohustusega seonduv raha- ja ajakulu). Osad lahti võetud masinad pidid kaubalaevale või -lennukile suunduma konteinerites ja novembrist 2020 kuni 2021.a suveni valitses Euroopas täielik konteinerite puudus. Konteinerid pärinevad reeglina Hiinast, kellega Euroopa oli osaliselt katkestanud kaubaveo, seega Hiina ettevõtjad ei soovinud olukorda, kus nad saadavad konteineri oma kaubaga Euroopasse, kuid peavad tühja konteineri koju tagasi tellima. See oli tekitanud ülemaailmse konteinerite puudujäägi, mis omakorda suurendas nende rendihindasid kuni 4-5 korda ja pikendas ooteaega. Näiteks Heidelberg Speedmaster SM 74-8 pidi saadetama Saksa firma poolt Eestist otse Hiina, kuid kuna vaba konteinerit polnud saada ja masina väljaviimine üüripinnalt oli niigi juba viibinud (soovisime üüripinna üürileandjale tagastada nii ruttu kui võimalik, seega käisime ostjale peale, ähvardasime trahviga), siis pidi ostja loobuma plaanist masin Eestist otse sihtkohta transportida ja otsustas masina siiski maismaad mööda Saksamaale viia, et sealseid edasitransportimise võimalusi kasutada. Teisisõnu oli AS-i Uniprint (pankrotis) vara müük erinevate asjaolude tõttu väga keeruline, ajamahukas, ressursikulukas ning kõik müügitegevusse kaasatud isikud, sh ostjate esindajad, erinevad masinaasjatundjad, toimkonna liikmed ja halduri abilised on teinud ära suurema

töö kui üheski sarnases pankrotimenetluses on halduri teada varasemalt tehtud. Ei ole kerge ülemaailmse pandeemiakriisi oludes organiseerida paari-kolme kuuga kogu ca 20 aastat tegutsenud tehase lahti võtmine ja välismaale transportimine, samal ajal saada iga artikli eest kõrgeimat hinda ja seda koheselt ilma pikema ooteajata. DSV poolne asjatundmatu arvamus vara müügi teostamise osas näitab vaid võlausaldaja ignorantsust kõige osas, mis puudutab trükimaailma, kauba müüki ja kasumlikult tegutsemist. Ehk DSV esindaja soovituste järgi tegutsedes tegeleks haldur endiselt vara müügiga ja sellest saadud vahendid oleks enamjaolt ka üürileandjale kuuüüri katteks välja makstud. Igapäevaselt sooviti vara kirjeldusi (täpset nimetust, ehitusaastat, seisukorda jne), vara nimekirju ja hinnapakkumisi, mille koostamisega halduri büroos tegeles iga päeva mitu inimest. Ka selgus, et huvi oli teatud varade, mitte tervikvara vastu, sh väga konkreetsete varaartiklite vastu mingi varagrupi siseselt (nt eri sorti trükipaberite hulgas ainult teatud paberite vastu) – osta sooviti vaid konkreetseid artikleid, mitte kogu valikut. See aeglustas oluliselt müüki. Vara näitamine, nimekirjade koostamine ja kontrollimine, hinnapakkumiste tegemine, läbirääkimiste pidamine, suhtlus ostjatega, võlausaldajatega, töötajatega, tellimuste täitmine, varade üleandmise ja saatmise korraldamine (haldur või halduri büroo töötaja pidi alati selleks sõitma kas Tähetorni tootmishoonesse või Mõigu kontorisse) ja muu sellega seonduv on olnud äärmiselt töömahukas. Pärast vara müüki tegeles haldur üüripindade koristamisega. Ära veeti mitu tonni erinevat prügi (sisuliselt võlgniku 25 tegevusaasta jooksul kogunenud erinevad jäätmed, amortiseerunud mööbel, tehnika, pakendid, varuosad, jm tegevusega kaasnev), eraldi pidi utiliseerima dokumendid, osad dokumendid tuli arhiveerida ja osad hävitada. Purustisse läks vana väärtusetu mööbel, mis tuli eelnevalt lahti võtta. Kõike seda tegevust pidi haldur jooksvalt koordineerima ja juhtima. Haldur tutvus mahukate nõudeavaldustega, mida on käesolevas menetluses üle 50, haldur osales ühes nõude tunnustamise vaidluses, tegeles töötajate nõuete esitamisega Töötukassasse. Lisaks on haldur jooksvalt teinud (vormistanud) ettepanekuid toimkonnale otsuste vastuvõtmiseks (12. koosolekut), näidanud toimkonnale vara, suhelnud võlgniku kui ka võlausaldajatega ning kohtuga.