Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.10.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-17481
Kohtuasi
OÜ Vintselle hagi OÜ Starlett vastu kahjuhüvitise ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.09.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Starlett apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OÜ Vintselle (registrikood: 10506798), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Mugu Kostja OÜ Starlett (registrikood: 10981737), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Triin Väljaots
2.Harju Maakohtu 09.09.2022 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt lahendi põhjendusi.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta OÜ Starlett kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-20-17481 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohtu mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Vintselle (üürileandja / hageja) ja AS Uniprint (üürnik) üürilepingu trükikoja tootmisruumide (ruumide) üürimiseks (Tähetorni 21c, Tallinn), leping lõppes 29.02.2020. Lepingupooled vaidlesid tsiviilasjas nr 2-20-4347 lepingu lõppemise üle. Tsiviilasi jäi seoses üürniku pankroti väljakuulutamisega läbi vaatamata.
2.Tsiviilasja nr 2-20-4347 menetlemise ajal jätkas üürnik ruumide valdamist. Seoses üürniku katsega ruumidest asju ära viia, teostas hageja 27.07.2020 üürileandja pandiõigust võlaõigusseaduse (VÕS) § 307 lõike 1 alusel omaabi korras, võttes üle trükikoja ja selle sisustuse valduse.
3.28.07.2020 sai hageja e-kirja OÜ-lt Starlett (kostja), milles viimane teatas soovist üüriruumides asuva temale kuuluva trükikoja seadme (trükiplaadi väljastaja) CTP Screen PTR 8600S s/n 10163 (valmistamisaasta 2007) (edaspidi ka seade) tagastamiseks. Hageja sai alles siis teada, et ruumides olnud seade ei kuulunud üürnikule, mistõttu pandiõigus seadmele ei lõppenud. 01.09.2020 üürniku pankrotimenetluses toimunud vara vaatluse protokolli kohaselt asus üüriruumides ka kostjale kuuluv seade.
4.Kuna ruumides asusid peamiselt pankrotistunud üürniku pankrotivara hulka kuuluvad asjad (trükikoja sisustus), läks ruumide valdus üle pankrotihaldurile. 27.10.2020 sai hageja pankrotihaldurilt teada, et kostjale kuuluv seade oli ruumidest ära viidud. Pankrotihaldur põhjendas äraviimise lubamist sellega, et see ei kuulunud pankrotivara hulka.
5.Hageja on seisukohal, et tema pandiõigusega oli koormatud kogu üüritud pinnal asunud pankrotivara. Lisaks kostjale kuuluv seade, mille eemaldamine ruumidest on hageja nõusolekuta keelatud (asjaõigusseaduse (AÕS) § 83 lõige). Hageja esitas üürniku pankrotimenetluses nõude 292 306,43 eurot, mille üheks tagatiseks on panditud seade. Pankrotimenetluses jääb võlausaldajate nõuete rahuldamiseks vähem kui 130 000 eurot, mis ei kata hageja tunnustatud nõuet (150 396,83 eurot). Isegi kui sellele lisada käesolevas asjas hagetav 10 000 eurot, jääb hageja nõue osaliselt rahuldamata.
6.Kostja võtab omaks, et panditud seade on ära müüdud hinnaga 10 000 eurot ega asu enam kostja valduses.
7.Hagiavalduses palus hageja kostja valdusest enda valdusesse välja mõista pandiõigusega koormatud seade. 03.02.2021 esitas hageja alternatiivse kostjalt kahjuhüvitise 10 000 eurot ning hüvitiselt viivis väljamõistmise nõude, selgitades, et nõuab VÕS § 115 lõigete 1 ja 3 alusel väljaandmise asemel kahju hüvitamist seadme väärtuse ulatuses. Viivist nõuab hageja alates kahju hüvitamise nõude esitamisest. 26.05.2022 loobus hageja eseme väljanõudmise nõudest. 15.06.2022 määrusega võttis maakohus nõudest loobumise vastu.
2-20-17481 Kostja vastuväited
8.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Kostjale pankrotihalduri poolt üleantud seade ei olnud hõlmatud üürileandja pandiõigusega. Kostja andis üürnikule 20.05.2019 lepingu nr 2/2019 alusel ajutiselt kasutada seadmete komplekti, mis oli nimetatud lepingu lisas 2 (9 seadet / seadmeosa, mille kostja oli omandanud StarLett SIA-lt). Pärast üürniku pankroti väljakuulutamist esitas kostja haldurile vara välistamise taotluse. Haldur teatas, et vara on valmis äraviimiseks ja palus kooskõlastada äraviimise aja. Haldur lubas õigustatult kostjal temale kuuluv seade ära viia.
10.Kostjale teadaolevalt oli üürnik juba varasemalt teavitanud hagejat asjaolust, et seade kuulub kolmandale isikule (kostjale). Seega oli kostjal kui seadme omanikul VÕS § 305 lõike 3 kohaselt eelisõigus seadme valduse saamiseks üürileandja pandiõiguse ees ja kostja üürileandja pandiõigust ei rikkunud.
11.01.09.2020 vara vaatluse protokollist nähtuvalt arestiti vara kokku väärtuses 1 240 300 eurot, mh on vaidlusalune seade märgitud kui kolmandale isikule (Starlett OÜ) kuuluv vara. Protokolli allkirjastasid ka hageja vandeadvokaadist esindaja, jurist ja arendusjuht. Seega oli hageja teadlik, et hoones asus pandiõigusega hõlmatud vara väärtuses 1 240 300 eurot. Nõudeavalduse kohaselt on hageja kogunõue 292 306,43 eurot. Seega ületab üüripinnal asunud võlgniku vara väärtus hageja nõuet. VÕS § 307 lõike 1 kohaselt on üürileandjal õigus asju kinni pidada üksnes ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks.
12.Hagejal oli õigus teostada pandiõigust üksnes vara suhtes väärtusega maksimaalselt 300 000 eurot. Ülejäänud osas on üürileandja pandiõigust kuritarvitanud.
13.Kostja müüs seadme 01.12.2020 Läti äriühingule Print Chem Production SIA. Ostja on arve tasunud ja valdus on üle antud 02.12.2020.
14.Hageja ei saa VÕS § 307 lõigete 2 ja 3 alusel esitatud valdusesse tagastamise nõuet VÕS § 115 lõike 3 alusel asendada kahju hüvitamise nõudega.
15.Hageja nõuete rahuldamine on tagatud seeläbi, et hagejal ei tule pankrotimenetluses vara müügist saadud raha jagada teiste võlausaldajatega, vaid pandipidajal on müügist saadud rahale eelisõigus. Hageja väidetavad nõuded pankrotimenetluses on ülepaisutatud. Pankrotimenetluses reaalselt laekunud raha on enam kui piisav hageja põhjendatud nõuete katmiseks. Sellest tulenevalt ei ole hagejale kahju tekkinud.
16.VÕS § 115 lõige 3 kohaldamine eeldab, et kostja on hageja ees rikkunud lepingulisi kohustusi. Poolet vahel leping puudub. Isegi, kui kohus tuvastab erinevalt pankrotihaldurist, et hagejal oli pandiõigus kostjale kuuluva vara suhtes, ei teki hagejale sellest kahju hüvitamise õigust kostja vastu, sest kostja ei ole enda kohustusi hageja ees rikkunud. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus pandiõigust ei ole kostjale kuuluva eseme suhtes realiseeritud. Kostja küsis talle kuuluva vara õigustatult tagasi ja pankrotihaldur andis selle kostjale üle. Asjaolu, et pankrotihaldur otsustas mitte realiseerida võimalikku pandiõigust, ei anna hagejale alust kahjunõude esitamiseks kostja vastu. Asjaolu, et kostja küsis talle kuuluva seadme enda valdusesse, ei aseta kostjat rikkumisse.
2-20-17481
17.Menetluse käigus on ka teised üürniku poolt renditud ja esialgu panditud seadmed omanikele tagastatud. Nt sai enda seadme tagasi Alas-Kuul AS põhjusel, et tuvastati, et hageja oli tegelikult teadlik, et seadmed ei kuulunud üürnikule, vaid olid renditud. Üürniku tehnikadirektor on kinnitanud, et üürileandjast hageja oli informeeritud sellest, et üürniku tootmises on renditud seadmed, sh ka vaidlusalune seade. Maakohtu otsus ja põhjendused
18.Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 000 eurot ja viivise põhinõudelt alates 03.02.2021 kuni nõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ning jättis menetluskulud kostja kanda.
19.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asja lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude osas: • kostjale kuulub trükiplaadi väljastaja CTP Screen PT-R 8600S, mille kostja üüris 20.05.2019 lepingu alusel AS-le Uniprint; • hageja ja AS Uniprint vahel oli üürileping trükikoja tootmisruumide üürimiseks (Tähetorni 21c, Tallinn), mis lõppes 29.02.2020; • AS Uniprint esitas hagi üürisuhte tuvastamise nõudes, mille maakohus võttis 20.03.2020 menetlusse, tsiviilasja nr 2-20-4347 menetlemise ajal jätkas AS Uniprint ruumide valdamist; • 24.08.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-11261 nimetati AS-le Uniprint ajutine pankrotihaldur; • 27.07.2020 teostas hageja AS Uniprint suhtes üürileandja pandiõigust omaabi korras, võttis üle trükikoja ja selle sisustuse valduse; • tsiviilasjas nr 2-21-3770 jõustunud kohtuotsusega tunnustati hageja nõuet AS Uniprint pankrotimenetluses summas 150 396,83 eurot pandiga tagatud nõudena; • 28.07.2020 sai hageja e-kirja, milles kostja teatas soovist üüriruumides asuv temale kuuluv trükikoja seadme (trükiplaadi väljastaja) tagasi saada; • 01.09.2020 pankrotimenetluse käigus toimus vara vaatlus, mille protokolli kohaselt asus üüriruumides ka kostjale kuuluv seade; • 05.10.2020 esitas kostja pankrotihaldurile taotluse seadme välistamiseks pankrotivarast; ́21.10.2020 teatas pankrotihaldur kostjale, et seade on äraviimiseks valmis; • 27.10.2020.a sai hageja pankrotihaldurilt teada, et kostjale kuuluv seade oli ära viidud; • 01.12.2020 müüs kostja seadme Läti äriühingule, valdus anti üle 02.12.2020.
20.Hageja palub välja mõista kostjalt kahjuhüvitise 10 000 eurot ning sellelt arvestatud viivise alates 03.02.2021 kuni nõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras ja § 88 lõike 8 kohaselt.
21.Kokkuvõttes vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on seadme õigesti pantinud ning kas kostja seadme omanikuna on selle üüripinnalt ära viinud hageja pandiõigust rikkumata. Täpsemalt vaidlevad pooled selle üle, kas: (i) seade oli üldse hageja pandiõigusega hõlmatud; (ii) hageja enne pandiõiguse teostamist teadis või pidi teadma, et seade kuulub kostjale; (iii) pandiõigust on teostatud põhjendatud ulatuses – üürniku võlgnevuse suurus ja juba panditud vara väärtus pantimise hetkel; (iv) hageja saab VÕS § 115 lõike 3 alusel täitmisnõude asemel kahju hüvitamist nõuda; (v) hagejale on kahju tekkinud.
2-20-17481
22.VÕS § 305 lõige 1 sätestab, et kinnisasja üürileandjal on üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. VÕS § 305 lõige 2 sätestab, et üürileandja pandiõigusele eelnevad kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule, samuti üürniku valduses olevatele asjadele, mis on omanikult või eelmiselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil omaniku või eelmise valdaja tahte vastaselt valdusest välja läinud. VÕS § 305 lõige 4 sätestab, et üürileandja pandiõigusele kohaldatakse asjaõigusseaduses vallaspandi kohta sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene teisiti. VÕS § 306 lõige 4 sätestab, et kui üürileandja saab üürilepingu kehtivusajal teada, et üürniku poolt ruumi toodud asjad ei kuulu üürnikule ega ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles, lõpeb pandiõigus neile asjadele.
23.Maakohus viitas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-8-08 punktidele 11–13 ja 16. Üürileping lõppes 29.02.2020, hageja teostas pandiõigust 27.07.2020. Puudub vaidlus, et üürnikul oli pandiõiguse teostamise hetkel hageja ees võlgnevus. Poolte vahel oli vaidlus võlgnevuse suuruse osas. VÕS § 305 lõikest 1 olid seega pandiga tagatud aastatel 2019–2020 tekkinud üürija hüvitisnõuded, s.o sisuliselt kõik üürisuhtest tulenevad rahalised nõuded nimetatud perioodil. Jõustunud kohtuotsusega on tunnustatud hageja nõuet pankrotimenetluses summas 150 396,83 eurot, mis tekkis VÕS § 305 lõikes 1 nimetatud ajaperioodil. Kohtuni ei ole toodud, et AS Uniprint või mõni muu isik oleks nõude katteks makseid teinud. Ka ei ole esile toodud, et nõue ei oleks sissenõutav.
24.Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja on pandiõigust teostanud lubatud ulatuses. Riigikohus on märkinud, et üürileandja valdusse võetavate asjade väärtust tuleb hinnata asjade kinnipidamise aja seisuga. Pooled ei vaidle, et vaidlusaluse seadme väärtus oli 10 000 eurot. Kostja on märkinud, et hageja nõue oli piisavalt tagatud mh teiste üüriruumides asuvate kolmandatele isikutele kuulunud panditud esemetega, mistõttu vaidlusaluse seadme pantimine ei olnud vajalik. VÕS § 305 lõikest 4 tulenevalt kohalduv AÕS § 283 lõige 1 sätestab, et käsipandi seadmisel mitmele asjale on kogu nõue tagatud iga asjaga. Sama sätte lõige 2 sätestab, et pandipidaja võib panditud asjale sissenõude pöörata oma valikul, kui pandilepingus ei ole sätestatud teisiti. Viidatud sätted kohalduvad ka seadusjärgsele pandiõigusele. Seetõttu ei ole kohtu hinnangul tähtsust poolte väidetel, mis puudutavad nö ülepantimise temaatikat. Hagejal oli õigus mitmete esemete pantimise korral valida, kas ja millisele esemele ta sissenõude pöörab. Kostjal viidatud küsimuses sõnaõigus puudub. Kõigi panditud esemete väärtuse kohtulik kindlaksmääramine käesolevas asjas on põhjendamatu ning ka nõude eset arvestades ebamõistlik. Tähtsust omab vaid, et sissenõutavaks muutunud võlgnevus ei olnud väiksem kui vaidlusaluse panditud seadme väärtus pantimise hetkel.
25.Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja pandiõigus oli lõppenud, st kas hageja teadis või pidi teadma, et panditud seade kuulub kostjale (VÕS § 305 lõige 3). AÕS § 90 lõike 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Sellest järeldub, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule. Üürileandja pandiõigus tekib seaduse jõul üürilepingu sõlmimisega. Üürileandja teadmise või teadma pidamise aja määramisel konkreetse asja suhtes, mis toodi ruumi pärast üürilepingu sõlmimist, tuleb aga lähtuda sellele asjale pandiõiguse laienemise ajast, täpsemalt ajast, mil asi ruumi toodi.
26.Kuivõrd seadme üürileping on sõlmitud 20.05.2019 ja seade jõudis üüripinnale vahetult pärast seda, pidanuks üürnik hagejat seadmete omandikuuluvusest teavitama samuti 2019. a
2-20-17481 mais, mil see eelduslikult üüripinnale toodi. Kohtule selle asjaolu kohta tõendeid esitatud ei ole. Üürniku töötaja paljasõnaline ning ebamäärane kinnitus (I kd tl 181) nimetatud asjaolu kohaselt ei tõenda. Tõendist ei tulene kes, millal ning mis asjaolul hagejat seadme omandikuuluvusest teavitas. Menetluse käigus on tõendamist leidnud, et üürnik teavitas hagejat seadme omandiõigusest esmakordselt alles 28.07.2020, s.o päev pärast pandiõiguse teostamist. Seega on kohus tuvastanud, et kostjat ei ole enne pandiõiguse teostamist seadmete omandikuuluvusest teavitatud.
27.Kohtule ei esitatud ka tõendeid, et vaidlusalusel seadmel oleks olnud teavet (nt kleebise näol), mis viidanuks kostja omandiõigusele, mistõttu ei saa kohus ka eeldada, et hageja pidi kostja omandiõigusest teadlik olema.
28.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja pandiõigus ei olnud seadme pantimise hetkel lõppenud, mistõttu oli hagejal õigus pandiõigust teostada.
29.Samas puudub vaidlus, et üürniku pankrotihaldur on kostjale panditud eseme 2020. a oktoobris tagastanud (üürniku pankrotihalduri ja kostja esindaja on pidanud selles osas kirjavahetust 2020. a oktoobris, kusjuures üürniku pankrotihaldur on teatanud valmisolekust seade kostjale ära anda 21.10.2020 ning on pakkunud üleandmise päevaks 23.10.2020 kl 10.00; I kd tl 99; hageja on sellest teada saanud 27.10.2020). 01.12.2020 müüs kostja seadme Läti äriühingule, seadme valdus anti üle 02.12.2020.
30.Seega on kokkuvõtlikult tegemist olukorraga, kus hageja kui üürileandja on esitanud eseme tagastamise nõude kostja kui eseme omaniku vastu (omandiküsimuses vaidlus puudub), kusjuures eseme omanik ei ole üürnik. VÕS § 307 lõige 2 sätestab, et kui asjad eemaldatakse kinnisasjalt üürileandja teadmata või hoolimata sellest, et üürileandja vaidles sellele eelnevalt vastu, võib üürileandja nõuda asjade väljaandmist ruumi tagasi toimetamiseks. Kui üürnik on ära kolinud, võib üürileandja nõuda eemaldatud asjade valduse endale üleandmist. Säte seega ei eelda, et isik, kelle vastu nõue esitatakse, on tingimata üürnik – see ei tulene sätte sõnastusest, selle kohta puudub vastav kohtupraktika ning see oleks ka ebamõistlik tõlgendus. Vastupidine tõlgendus annaks võimaluse erinevateks kuritarvitusteks (nt üürnik organiseerib kolmanda isiku abil vara üüripinnalt väljaviimise ning üürileandja ei saaks oma pandiõigust esemete tagastamise nõudega tagada, mis omakorda toob kaasa pandiõiguse devalveerumise). Ka õiguskirjanduses märgitakse, et kui üürileandja pandiõigus tekib üürilepingu alusel, mis kehtib üksnes üürniku ning üürileandja vahel, siis tekkinud pandiõiguse puhul on tegemist asjaõigusega, millel on absoluutne iseloom, st toime igaühe suhtes (VÕS kommenteeritud väljaanne II, lk 323, punkt 3.1). Seega vastuseks kostjale märgib kohus, et hageja võib käesoleval juhul eseme tagastamise nõude esitada ka kostja kui mitteüürnikuks oleva isiku vastu.
31.Siiski tuleb rõhutada, et VÕS § 307 lõige 2 annab aluse üksnes nõuda panditud eseme väljaandmist ruumi tagasi toimetamiseks või kui üürnik on ära kolinud, võib üürileandja nõuda eemaldatud asjade valduse endale üleandmist. Viidatud säte ei anna õigust rahaliste nõuete esitamiseks olukorras, kus panditud seade eemaldatakse kinnisasjalt hageja teadmata või hoolimata sellest, et hageja vaidles sellele eelnevalt vastu.
32.VÕS § 307 lõige 3 sätestab, et pandiõigus lõpeb ühe kuu möödumisel asja eemaldamisest teada saamisest üürileandja poolt, kui üürileandja ei ole enne seda esitanud asja väljanõudmiseks hagi kohtusse. Hageja sai seadme eemaldamisest teada 27.10.2020 ja on hagi esitanud 26.11.2020, seega ei lõppenud pandiõigus VÕS § 307 lõike 3 alusel.
2-20-17481
33.Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lõike 1 järgi (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-8-08 (punkt 18), 3-2-1-165-12 (punktid 34, 55, 64). Olukorras, kus üürniku seaduslik esindaja (pankrotihaldur) on pandieseme üüripinnalt eemaldanud, andes selle valduse üle pandieseme omanikule, kes on selle omakorda võõrandanud kolmandale isikule, on kohus seisukohal, et hageja pandiõigus nimetatud seadmele on lõppenud VÕS § 306 lõike 1 ja § 305 lõike 4 ning AÕS § 286 punkti 1, § 95 lõike 1 ja § 951 lõike 1 koosmõjus 02.12.2020 seisuga. Seadme omandanud isik (Läti äriühing) on heauskne omandaja (vastupidist ei ole väidetud ega tõendatud) ning selle tulemusel on tänaseks lõppenud ka seadet koormanud üürniku pandiõigus.
34.Arvestades ülaltoodud olukorda, peab kohus järgnevalt välja selgitama, kas esinevad alused hageja kahjunõude rahuldamiseks.
35.Kohus leiab Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-8-08 (punktid 19–20) alusel, et hagejal võiks olla kostja vastu rahaline nõue VÕS § 1037 lõike 1 kohaselt alusetu rikastumise nõudena või VÕS § 1043 järgse õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena. VÕS § 1037 lõige 1 sätestab, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Sätte kohaldamise eeldusteks on teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-79-10). Nõude eeldusteks on: hagejale kuulus asi, muu õigus või valdus; kostja on rikkunud hageja omandit, muud õigust või valdust; rikkumine seisnes käsutamises, kasutamises, äratarvitamises, ühendamises, segamises või ümbertöötamises hageja nõusolekuta; kostja on rikkumise tõttu midagi saanud.
36.Hageja ei olnud vaidlusaluse seadme omanik, seade kuulus pandiõiguse teostamise ajal kostjale. Hageja oli seadusjärgne pandipidaja. Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lõike 1 järgi. Seega on täidetud nõude esimene eeldus. Kostja, olles pandieseme mittevõlgnikust omanik, ja võõrandades pandieseme kolmandale isikule, on rikkunud hageja seadusjärgsest pandiõigusest tulenevat valdusõigust, kuivõrd kohtu ette ei ole toodud ega ka tõendatud, et hageja oleks nõus olnud pandieseme võõrandamisega kolmandale isikule. Üürilepingust tuleneva pandiõiguse eesmärgiks on pandieseme võõrandamise tulemi arvelt sissenõutavaks muutunud nõuete rahuldamine. Seadme võõrandamise tulemusel muutus võimatuks pandieseme võõrandamine ja selle tulemi arvelt nõuete osaline rahuldamine. Seega kostja tegevuse tõttu jäi hageja ilma tagatisest ja täidetud on nõude teine ja kolmas eeldus.
37.Pandieseme võõrandamisega rikastus kostja hageja arvelt. Kostja oli teadlik, et seade on pandiõigusega hõlmatud ning et hageja on selle osas pandiõigust teostanud – seda kinnitab asjaolu, et kostja esitas pandiõiguse teostamisele järgneval päeval hagejale taotluse seadme tagastamiseks. Olukorras, kus kolmandale isikule kuuluv vallasasi on seaduslikult üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks panditud, peab asja omanik pandiõigust ja asja tõenäolist võõrandamist võlgnevuse katteks aktsepteerima. Kui üürileandja pandiõigus tekib üürilepingu alusel, mis kehtib üksnes üürniku ning üürileandja vahel, siis tekkinud pandiõiguse puhul on tegemist asjaõigusega, millel on absoluutne iseloom, st toime igaühe suhtes. Seadme võõrandamisega (eriti olukorras, kus kostja oli hageja pandiõigusest ja selle teostamisest teadlik) rikkus kostja hageja valdust. Hageja jäi ilma võimalusest realiseerida pandiese. Kuivõrd kostja teadis oma õigustuse puudumisest, kohaldub VÕS § 1039, mis sätestab, et rikkujalt, kes teadis oma õigustuse puudumisest või pidi sellest teadma, võib õigustatud isik lisaks saadu harilikule väärtusele nõuda ka rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkumise
2-20-17481 tulemusel on kostja saanud tulu 10 000 eurot, s.o seadme võõrandamishind. Seega on täidetud ka nõude viimane eeldus. Seega tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks 10 000 eurot.
38.Kuivõrd kohus on nõude rahuldanud alusetu rikastumise sätete alusel, ei analüüsi kohus nõuet VÕS § 1043 järgse õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise säte alusel.
39.Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitiselt arvestatud viivise alates 03.02.2021 kuni nõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras ja § 88 lõike 8 kohaselt. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
40.Otsuses käsitamata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
41.TsMS § 162 lõike 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda.
42.Menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik peale lõpplahendi jõustumist. Apellatsioonkaebus
43.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
44.Kohus jõudis materiaal- ja menetlusõiguse norme rikkudes ebaõigele järeldusele, et hagejal oli kostja vastu alusetu rikastumise nõue. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et kostja teadis talle kuuluvat ja pankrotihalduri poolt tagastatud seadet kuus nädalat hiljem müües, et rikub sellega hageja pandiõigust. Kostja panditud eseme omanikuna esitas vara välistamise taotluse, mille haldur rahuldas ja mille alusel vara tagastati. Hageja ega haldur ei teavitanud kostjat, et hageja ei olnud vara tagastamisega nõus ja kavatseb sellele vastu vaielda. Ka pärast hagiavalduse esitamist ei teavitanud hageja kostjat, et nõuab kostjale üle antud vara tagasi. Niisiis müüs kostja talle kuuluva seadme olukorras, kus seadme tagastamisest oli möödas enam kui kuu ja kostjal puudus info selle kohta, et hageja vaidles asja eemaldamisele vastu või oli esitanud nõude asja väljaandmiseks. Seega isegi kui üürileandjal oleks üürilepingu lõppemisel olnud kostjale kuuluva seadme osas pandiõigus, olnuks üürileandja pandiõigus selleks hetkeks VÕS § 306 lõike 1 alusel lõppenud kostjale kuuluva seadme eemaldamisega üüritud kinnisasjalt. Kostja ei rikkunud üürileandja pandiõigust pahauskselt ja õigustatud ei olnud VÕS § 1039 kohaldamine kohtu algatusel.
45.Maakohus jättis olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded, jättes piisavas ulatuses välja selgitamata poolte seisukohad oluliste asjaolude kohta. Nt tuvastas ebaõigesti, et hageja ja üürniku vaheline üürileping oli pandiõiguse teostamise ajaks kehtivalt lõppenud. Sellele räägib vastu asjaolu, et üürnik kasutas veel ca pool aastat pärast väidetavat lepingu lõppemist hagejale kuuluvaid ruume ning lepingupoolte vahel oli vaidlus, kas leping on kehtivalt üles öeldud. Kostja seisukohta kohus selle asjaolu kohta välja ei selgitanud, vaid järeldas ebaõigesti justkui oleks kostja asjaolu omaks võtnud.
46.Sellest omakorda järeldas kohus ebaõigesti, et hageja oli 27.07.2020 teostanud õiguspäraselt üürileandja pandiõigust. Kohus ei hinnanud kostja väiteid ja tõendeid selle kohta, et hageja teadis pandiõigust teostades, et kostja vara ei kuulu võlgnikule.
2-20-17481
47.Maakohus ei lahendanud kostja korduvaid vastuväiteid selle kohta, et hagejal puudus õigus asendada asja väljaandmisnõue kahju hüvitamise nõudega VÕS § 115 lõike 3 alusel. Kohus menetlust ei juhtinud ja üllatas pooli alles kohtuotsuses. Kohus ei selgitanud, et kostja esitatud väited ja tõendid selle kohta, et hageja oli enne väidetavat pandiõiguse teostamist teadlik, et üüriesemel olnud seade ei kuulu üürnikule, ei ole kohtu hinnangul piisavalt täpsed.
48.Ka ei ole kohus väidetava teadliku rikkumise tuvastamisel arvestanud kostja väiteid, et hageja nõuded olid sel hetkel pankrotivara arvelt kaetud ja vajadus kostja vara kallale asuda puudus. Seega lõppes hageja pandiõigus ainuüksi seetõttu, et tema nõue oli piisavalt tagatud ja tal puudus õigus tagada nõudeid suuremas ulatuses.
49.Kohus lahendas asja ootamatult VÕS § 1037 lõike 1 alusel. Sellega rikkus kohus lisaks menetlusõiguse normide rikkumisele oluliselt ka materiaalõiguse norme (VÕS § 1037, § 1038, § 1039), mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. VÕS § 1037 ja § 1039 kohaldamise eeldused ei ole täidetud ja kohus jagas materiaalõiguses sätestatud eeldustele ja vastuväidetele tuginemise koormise valesti.
50.Asjaolu, et kostja esitas avalduse vara välistamiseks pankrotivarast, ei tähenda, et kostja teadis hagejal tekkinud pandiõigusest või et pandiõigus ei ole vara välistamisega pankrotivarast ning üüripinnalt eemaldamise ja kostjale üle andmisega lõppenud. Kostja ei rikkunud seadme võõrandamisega hageja valdust. Valduse sai kostja pankrotihaldurilt. Pankrotiseaduse (PankrS) § 123 lõike 1 kohaselt ei kuulu pankrotivara hulka esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Sel põhjendusel otsustas haldur kostjale kuuluva seadme välistada ja tagastada. Kohus ei kontrollinud, kas hageja pandiõigusele eelnes kostja omandiõigus asjale (VÕS § 305 lõige 3), mis andnuks talle õiguse omanikuõigust enne pandiõigust maksma panna. Kostja esitas üürniku kirjaliku kinnituse, et üürnik oli hagejat kostja seadmete rentimisel teavitanud, et üüripinnal hakatakse kasutama rendiseadmeid, mis ei kuulu üürniku omandusse. Kohus järeldas sellest tõendist ebaõigesti, et sellest ei nähtu, millal hagejat teavitati.
51.Nii väidetava pandiõiguse teostamise ajal kui ajal, mil hageja esitas nõude asja tagastamiseks, oli tema üürilepingust tulenev nõue tagatud oluliselt suuremas ulatuses, kui seda oli tema pankrotimenetluses tunnustatud nõue, mis välistab hagejal õiguse asja eemaldamisele vastu vaielda (VÕS § 306 lõige 2).
52.Hageja nõude rahuldamine eeldaks VÕS § 1039 alusel rikkuja pahausksuse tuvastamist, aga sellekohaseid põhjendusi otsuses ei ole.
53.Alusetu rikastumise sätete alusel hageja nõude rahuldamise ja kostjalt raha väljamõistmise välistab see, et vara müügi ajal oli kostja heauskne VÕS § 1038 esimese lause mõttes, sest müüs enda vara ega pidanud teadma, et hageja võimalik pandiõigus ei ole lõppenud. Kostja ei rikastunud hageja arvelt, vaid müüs maha seadme, mille eest oli mitu aastat liisingumakseid tasunud. Hageja nõue pankrotivõlgniku vastu kujunes väga pika aja jooksul, mil hageja ei teinud midagi selle jaoks, et võimalikku kahju ära hoida. Esialgne üürinõue oli paisutatud ebamõistlikult suureks (algselt 60 000 eurot, nõue 150 000 eurot).
54.Kostja valdus ei olnud AÕS § 35 lõike 2 kohaselt pahauskne.
55.Hagiavalduse rahuldamine on vastuolus VÕS §-st 6 tuleneva hea usu põhimõttega, samuti õiguskindluse põhimõttega. Pankrotihaldur välistas vara pankrotivarast ja tagastas kostjale. Hageja ei teavitanud kostjat, et tema väidetav pandiõigus kostja asjale ei ole lõppenud ja ta ei
2-20-17481 nõustu halduri tegevusega. Sellises olukorras vara tagasi saanud kostja tegevuse pahatahtlikuks kvalifitseerimine rikub õiguskindluse põhimõtet. Vastustaja seisukoht
56.Hageja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Hageja nõustub maakohtuga tema rahalise nõude VÕS §1037 alusel kvalifitseerimisel.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
57.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, sh uurinud ja hinnanud apellatsioonimenetluses kogutud täiendavaid tõendeid kogumis maakohtus kogutud tõenditega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid osaliselt tuleb muuta lahendi põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Muutmata osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse kulud.
58.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et maakohus rikkus asja lahendades TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesandeid. Täpsemalt viidatud sätte lõike 1 punkte 41 ja 3, millest tulenevalt selgitab kohus eelmenetluses eelkõige välja asja lahendamisele kohaldatava õiguse ning menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Eelmenetluse ülesanded seonduvalt õiguse kohaldamisega tuleb täita sõltumata sellest, et TsMS § 436 lõikest 7 tulenevalt ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
59.Praeguses asjas esitas hageja eluliste asjaolude muutumise tõttu (väljanõutava eseme kostja poolt võõrandamine) maakohtu menetluse kestel alternatiivse nõude võõrandatud pandieseme hariliku väärtuse hüvitamiseks. Menetluse käigus loobus hageja esmasest nõudest ja alternatiivne nõue jäi ainsana kohtumenetlusse. Hageja oli nõude kvalifitseerinud VÕS § 115 lõigete 2 ja 3 alusel kahju hüvitamise nõudena. Kostja vaidles kvalifikatsioonile vastu ning otsusest nähtuvalt maakohus nõustus kostjaga ja kvalifitseeris nõude ümber alusetu rikastumise nõudeks (VÕS § 1037–1040). Seejuures maakohus pooltele nõude ümberkvalifitseerimisest ega sellest tulenevalt tõendamisele kuuluvatest asjaoludest ei teatanud ega andnud võimalusi seisukohtade esitamiseks, millega rikkus eelnevas lõigus esiletoodud menetlusseadustiku sätteid.
60.Küll on aga kolleegium seisukohal, et kirjeldatud rikkumine ei ole praeguses asjas osutunud siiski selliseks, et oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist. Nimelt on maakohus otsuses asjakohased elulised ja õiguslikud asjaolud esile toonud ja pooled said apellatsioonimenetluses esitada oma seisukohad ja tõendid. Ringkonnakohus võtab poolte esitatud täiendavad tõendid ja väited TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 alusel vastu.
61.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles kohus tuvastas hagejal konkreetse seadme suhtes selle üüripinnalt äraviimise ajal 26.10.2020 seadusjärgse pandiõiguse kehtivuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et: hageja ei saanud üürilepingu kehtivuse ajal teadlikuks, et vaidlusalune seade, mis toodi üüripinnale üürilepingu kehtivuse ajal, ei kuulu üürnikule; üürileping lõppes 29.02.2020; 27.07.2020 teostas hageja omaabi korras pandiõigust ja keelas üüripinnal asunud esemete ära viimise; 28.07.2020 teatas kostja vaidlusaluse seadme kuulumisest temale ja soovist selle endiselt üüripinnalt ära viia, hageja keeldus; 01.09.2020 arestis üürniku ajutine pankrotihaldur endisel üüripinnal asunud üürniku esemed, märkides aktis samas ruumis asunud kolmandatele isikutele kuuluvad esemed,
2-20-17481 sh konkreetse seadme; pankrotihaldur rahuldas 26.10.2020 kostja vara välistamise taotluse ja lubas seadme üüripinnalt ära viia; hageja sai seadme äraviimisest teada 27.10.2020; 26.11.2020 esitas hageja hagiavalduse kostja vastu seadme tagastamiseks üüripinnale; kostja sai hagimaterjalid kätte 06.01.2021; 25.01.2021 vastuses hagile kostja teatas, et võõrandas seadme 01.12.2020. Maakohus nende asjaolude tuvastamisel menetlusõigust ei rikkunud ja kostja väited ei anna alust teistsugusele seisukohale asuda. Täiendavalt on apellatsiooniastmes kogutud tõenditega tõendatud, et hageja ja üürniku pankrotihaldur sõlmisid 01.10.2020 samade ruumide üürilepingu pankrotivaraks olevate trükiseadmete ladustamiseks ja säilitamiseks (II kd tl 13–20).
62.VÕS § 305 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt kehtib pandiõigus alates üürilepingu tekkimisest kõikide asjade suhtes, mis kinnisasjal asuvad ning selle sisustuse ja kasutamise juurde kuuluvad. Pandiõigus tekib hetkest, kui asi üüritud kinnisasjale tuuakse (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-127-11, punkt 10). Üürileandja pandiõigusele eelnevad kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja pandiõiguse realiseerimisele asudes teadis või pidi teadma, et need ei kuulu üürnikule (VÕS § 305 lõige 3, § 307). Üürileandja saab üldjuhul eeldada, et vallasasjad, mis on üürniku valduses, kuuluvad üürnikule (AÕS § 90 lõige 1).
63.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja rahalise nõude (seadme hariliku väärtuse) saab kvalifitseerida VÕS § 1037 alusel alusetu rikastumise nõudena. Hageja kui seadusjärgse pandiõiguse omaniku (absoluutse iseloomuga asjaõiguse omaniku) ja kostja kui pandieseme omaniku vahel puudub kahju hüvitamist reguleeriv spetsiifiline suhe, eelkõige pooltevaheline leping või muu võlasuhe. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-8-08 punktides 19–21 märkinud, et VÕS § 1037 lõike 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on: 1) kostja on rikkunud hageja nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust; 2) kostja on rikkumise teel hagejate arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus. Maakohus tõi asjakohaselt vaidlustatud lahendis eeldused esile.
64.Küll aga tuleb jätta maakohtu põhjendustest välja viide VÕS §-le 1039 ja maakohtu poolt tuvastatule, et kostja teadis või pidi teadma endal õigustuse puudumisest seadet vallata ja võõrandada, kuna praeguse asja lahendamisel kostja pahausksus tähtsust ei oma. Hageja hageb vaid võõrandatud pandieseme harilikku väärtust, mitte aga sellele lisaks rikkumisega saadud tulu väljaandmist. Rikkumise teel saadu väljaandmise nõude (VÕS § 1037) rahuldamisel ei oma tähtsust rikkuja pahausksus ega süü (teo etteheidetavus, käibekohustuse rikkumine), vaid kontrollitakse üksnes, kas rikkuja tegu on toonud kaasa kaitstud õigushüve kahjustamise (Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne, 2020, lk 706). VÕS § 1037 alusel saab nõude esitada ka siis, kui rikkuja ei tea ega peagi teadma, et ta rikub omapoolse toiminguga teisele isikule kuuluvat õigust. Asjaolusid, mis tekitaksid vajaduse kohaldada VÕS § 1038 ja tuvastada kostja heausksust, praeguses asjas ei esine.
65.Asjakohane ei ole kostja etteheide, et maakohus asus vaidlustatud lahendis seisukohale, et kostja võttis omaks asjaolu, et üürileping ruumidele, kus asus tema seade, oli lõppenud 29.02.2020. Maakohus märkis põhjenduste punktis 25, et iseenesest pooled ka ei vaidle, et üürileping oleks 01.03.2020 edasi kestnud. Sellisele arusaamale oli maakohtul alus asuda temale esitatud menetlusdokumentide põhjal, kust nähtus mh, et kostja ei seadnud kahtluse alla hagiavalduses sisaldunud väidet, et üürileping lõppes 29.02.2020 (I kd tl 84–86, 122–124, 179). Hageja on olnud lepingu lõppemise kuupäevas kindel kogu menetluse aja. Seega oli kooskõlas poolte seisukohtadega maakohtu tõdemus, et pooled selle asjaolu üle ei vaidle. Ringkonnakohus märgib, et ka apellatsioonimenetluses ei soovinud kostja esitada tõendeid, millised oleksid lükanud ümber Harju Maakohtu 07.07.2021 otsuse põhjendused tsiviilasjas nr 2-21-3770, milline jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2021 otsusega (I kd tl 163–167) ja kus on
2-20-17481 tuvastatud asjaolu, et üürileping lõppes 29.02.2020. Jõustunud kohtulahendi näol on tegemist TsMS § 272 lõike 2 kohase dokumentaalse tõendiga, mida kohus hindab TsMS § 232 lõike 1 alusel kogumis muude asjas kogutud tõenditega. Viidatud tsiviilasjas oli menetluses pandipidaja hagi üürilepingust tuleneva nõude tunnustamiseks üürniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lõike 1 punktis 1 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena, s.o pandiga tagatud nõudena. Kohtud tunnustasid, et üürileandjal on üürniku pankrotimenetluses pandiga tagatud nõue 150 396,83 eurot.
66.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles kohus tuvastas, et hageja ei teostanud pandiõigust oluliselt enam, kui 27.07.2020 seisuga eelduslikult vaja oli. VÕS § 305 lõike 1 viimase lause kohaselt on pandiga tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. Õiguskirjanduse kohaselt laieneb pandiõigus ka kõrvalnõuetele ja hõlmatud on mh üüritud asja kahjustamisest tulenevad nõuded, põhimõtteliselt kõik üürilepingu alusel esitatavad hüvitisnõuded, pandiõiguse teostamisega seotud kulud, asja äravedamise ja säilitamisega seotud kulud, asja mitteõigeaegsest tagastamisest tulenevad nõuded (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, 2019, lk 316, 321). VÕS § 305 lõikest 2 tulenevalt ei või üürileandja asja eemaldamisele vastu vaielda mh kui allesjäävad asjad on üürileandjale piisavaks tagatiseks. Eelnevalt viidatud õiguskirjanduses on selgitatud, et selle küsimuse hindamine, millal on alles jäävad asjad üürileandja jaoks piisav tagatis, on problemaatiline; seda tuleb hinnata seeläbi, et kas allesjäävate asjade võõrandamise korral on üürileandjal väga suure tõenäosusega võimalik oma nõuded rahuldada, kusjuures asjade võõrandamine saab toimuda käsipandi realiseerimise reeglite järgi, st mitte turutingimustel n-ö vabakäelise müügiga, vaid enampakkumisel. Kolleegium on seisukohal, et kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et 27.07.2020 seisuga oleks üürnikule kuuluval üüripinnal asunud vallasasjade enampakkumisel eeldatavalt saadav rahasumma katnud üürileandja nõuet, millest tulenevalt oleks kolmandatele isikutele kuulunud asjade suhtes pandiõiguse teostamine olnud kehtetu. Seda asjaolu ei tõenda tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava usaldusväärsusega 01.09.2020 akt (I kd tl 31), kuna selles on märgitud asjade hinnangulised turuväärtused. Et aktis märgitud väärtused ületasid oluliselt enampakkumisel kujunevat hinda, nähtub üürniku pankrotimenetluse materjalidest (müügist saadi veidi üle 196 000 euro; II kd tl 55). Hageja esitas pankrotimenetluses nõude suuruses enam kui 200 000 eurot. Arvestades, et kostjale kuuluva eseme turuväärtuseks on seisuga 01.12.2020 tõendatud 10 000 eurot (lisandub käibemaks), ei ole alust asuda seisukohale, et üürileandja oleks teostanud pandiõigust oluliselt enam kui arvas endal olevat nõudeõigust üürniku vastu. Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2021 otsusest nähtub, et hageja nõue vähenes pankrotimenetluses seetõttu, et kohtud nägid alust leppetrahvi suuruse vähendamiseks VÕS § 162 lõike 1 alusel. Asjaolu, et hageja oli nõudes arvestanud leppetrahvi vastavalt üürilepingus kokkulepitule, ei anna alust tuvastada hageja pahatahtlust nõude arvestamisel.
67.Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohus oli kohustatud selgitama kostjale, et tema 22.07.2022 esitatud dokumentaalne tõend (üürniku tehnikadirektori e-kirjaga antud kinnitus, et üürileandja oli informeeritud sellest, et üürniku tootmises on renditud seadmed, sh konkreetne seda, mis oli renditud kostja poolt; I kd tl 181) ei ole piisav konkreetse asjaolu tõendamiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt olid vandeadvokaatidest lepingulised esindajad teadlikud, et kostja tõendamiskoormusesse kuulub asjaolu, et üürileandja oli üürilepingu kehtivuse ajal teadlik, et konkreetne seade ei kuulu üürniku omandisse (väite, et tegelikult oli üürileandja asjaolust teadlik, tõi kostja välja nt 25.01.2021 vastuses hagile (punktis 7)). Hageja on seda kogu menetluse kestel eitanud, tuues esile, et sai asjaolust teada alles 28.07.2020 peale omaabi korras pandiõiguse teostamist kostja e-kirjast, millega sooviti seade ruumidest ära viia. Kostja esitas dokumentaalse tõendi väite tõendamiseks viimases maakohtule esitatud menetlusdokumendis. Maakohus hagejale vastamiseks võimalust ei andnud, kuid leidis otsuse
2-20-17481 punktis 28, et tegemist on üürniku töötaja paljasõnalise ja ebamäärase kinnitusega, millest ei nähtu kes, millal ja mis asjaolul hagejat seadme omandi kuuluvusest teavitas.
68.Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõendile antud hinnanguga, leides, et hagimenetluses ei ole kohtul kohustust (v.a TsMS § 230 lõigetes 3 ja 4 toodud erandid) teha enne sisulist lahendit otsustusi ühe või teise asjaolu tõendatuse / tõendamatuse kohta ja teha pooltele ettepanekuid täiendavate tõendite esitamiseks. TsMS § 230 lõike 2 teise lause järgi võib kohus selliseid ettepanekuid teha. TsMS § 5 lõigete 1 ja 2 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning pool määrab ise, mis asjaolu ta nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega asjaolusid tõendab. Kostja ei esitanud ka apellatsioonimenetluses sama asjaolu kohta täiendavaid tõendeid, kuigi TsMS § 652 lõike 3 punkt 2 sellise aluse annab olukorras, kus kostja leidis, et maakohus rikkus tema suhtes selgitamiskohustust.
69.Täiendavalt märgib kolleegium, et VÕS § 306 lõige 4 sätestab pandiõiguse lõppemise eeldusena lisaks üürileandja teada saamisele üürilepingu kehtivuse ajal, et ruumi toodud asjad ei kuulu üürnikule, ka eelduse, et peale teada saamist ei ütle üürileandja üürilepingut esimesel võimalusel üles. Õiguskirjanduse kohaselt tuleb huvitatud isikul (praeguses asjas seega kostjal) ära näidata, et lisaks sellele, et üürileandja teadis asja üürnikule mittekuulumisest, ei öelnud üürileandja pärast vastavast asjaolust teadasaamist esimesel võimalusel üürilepingut üles, st tõendada tuleb, et üürileandjal esinesid lepingu ülesütlemiseks õiguslikud eeldused (VÕS § 306 lõige 4 ei anna iseseisvat üürilepingu ülesütlemise alust) (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, 2019, lk 322). Selliseid asjaolusid kostja esile ei toonud ja tõendeid ei esitanud. Seega ainuüksi üürniku töötaja 22.07.2022 e-kirja ümberhindamine ei annaks alust lugeda hageja pandiõigust kostjale kuulunud seadme osas lõppenuks VÕS § 306 lõike 4 alusel.
70.Tõendatud on, et hageja esitas VÕS § 307 lõigete 3 ja 2 kohase hagi seaduses sätestatud tähtaja jooksul kinnisasjalt eemaldatud eseme sinna tagasi toimetamiseks ning vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kas ta teatas enne hagi esitamist kostjale, et ei nõustu asja äraviimisega või mitte. Ringkonnakohtus täiendavalt esiletoodud asjaolust, et pankrotihalduri poolt üürilepingu alusel kasutatavaid ruume, kus asus mh vaidlusalune seade, jälgisid hageja kaamerad, ei saa teha järeldust, et hageja oli seadme äraviimisega 26.10.2020 nõus. Maakohtus esitatud e-kirjavahetusest nähtuvalt nägi hageja töötaja küll äraviimist, kuid ei saanud aru, milline seade ära viidi. Seda, et tegemist oli vaidlusaluse seadmega, teatas pankrotihaldur hagejale alles järgmisel kuupäeval (I kd tl 42–42 pöördel).
71.Eelnevalt tõendamist leidnud asjaolude kogum ei anna alust nõustuda kostjaga, et hagi esitamine oli vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lõike 1 kohaselt peavad võlgnik ja võlausaldaja käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lõikest 1 tulenevalt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usu. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Eelnevalt leidis tõendamist, et hageja teostas enda õigusi seadusjärgse pandiõiguse omanikuna seaduspäraselt ja mitte eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Kostjale pidi juba alates juulikuu 2020 lõpust olema teada, et üürileandja ei anna seadet välja (tema 28.07.2020 pöördumisele (e-kiri I kd tl 25) hageja positiivselt ei vastanud). Kolleegium märgib täiendavalt, et nüüdseks on selgunud, et pankrotimenetluses võõrandatud üürnikule kuulunud üüripinnal asunud vara arvel ei saanud üürileandja enda kohtu poolt tunnustatud nõuet täies ulatuses rahuldatud ega saa seda ka praeguses asjas hagetavat summat arvestades (esialgne jaotusettepanek, pankrotihalduri lõpparuanne, maakohtu määrus
2-20-17481 pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamiseks; II kd tl 22–32, 41–59). Üürileandjal on õigus valida, milliste esemete osas ta pandiõigust teostab (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-8-08, punkt 16; 3-2-1-68-16, punkt 42.4), mistõttu ka asjaolu, et üüripinnal asunud mõne muu kolmanda isiku asja suhtes pandiõigust ei teostatud, ei muuda hageja nõuet pahas usus esitatuks. Asjaolu, et pankrotihaldur andis hageja nõusolekuta eseme omanikule tagasi, ei väära seadusjärgse pandiõiguse rikkumist kostja poolt, mistõttu ei ole ka vara võõrandamisest saadu väljaandmise nõue kostja suhtes ebaõiglane. Menetluskulude jaotus
72.Kuna maakohus rahuldas hagi õigesti, ei ole alust muuta menetluskulude jaotust. Apellatsioonimenetlusega seotud kulud jäävad TsMS § 171 lõike1 alusel apellandi kanda.
73.Kuna maakohus hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Menetluskulud määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest (TsMS § 174 lõige 4, § 177 lõige 2).
74.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lõige 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.