OK Incure OÜ hagi L. P. vastu võlgnevuse 5 275,07 euro nõudes
Hagihind
5 275,07 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Hageja:
OK Incure OÜ (registrikood 11542046, aadress: Mustamäe tee 16, Tallinn)
Hageja esindaja:
Dmitri Santašev (volikirja alusel, epost: xxx)
Kostja:
L. P. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht: xxx, e-post:)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OK Incure OÜ hagi L. P. vastu.
2.Välja mõista L. P.lt OK Incure OÜ kasuks lepingust nr xxxxxxx tulenev nõue summas 5 275 (viis tuhat kakssada seitsekümmend viis) eurot ja 07 senti (sh põhivõlgnevus 3 932,53 eurot, intress 638,13 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 654,41 eurot ja sissenõudmiskulu 50 eurot).
Välja mõista L. P.lt OK Incure OÜ kasuks menetluskulude katteks 595 (viissada üheksakümmend viis) eurot.
4.1.Välja mõista L. P.lt OK Incure OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (595 eurolt) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
ASJAOLUD
1.OK Incure OÜ esitas 25.10.2022. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse L. P. vastu 5 127,96 euro võlgnevuse nõudes. 28.10.2022. a tegi kohus makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. Esitatud hagiavalduse kohaselt on kostja L. P. ja IPF Digital Estonia OÜ-ga sõlminud 28.03.2016. a laenulepingu nr xxxxxxx millega kostja sai laenulimiiti kuni 2 500 euroni, intressimääraga 47,28% ja krediidikulukusemääraga 60,96% aastas. Krediidikonto on kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Kui klient täidab lepingut korrektselt võimaldatakse kliendil limiidi tõstmist, mida kostja ka tegi. 22.07.2016. a lepinguga nr xxxxxxx tõstis kostja krediidikonto limiiti kuni 3 000 euroni, intressimääraga 46,20% ja krediidikulukusemäär 58,35% aastas. 09.05.2019. a lepinguga nr xxxxxxx muutis kostja lepingut ja tõstis krediidikonto limiiti 4 000 euroni, intressimääraga 47,28% ja krediidikulukusemääraga 60,03% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama koos intressidega 60 kuu jooksul. Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 28.03.2016. a kuni 05.10.2020. a kogusummas 13 200,49 eurot. Kostja pole kohustust nõuetekohaselt täitnud. 01.08.2022. a andis krediidiandja kostjale täiendava tähtaja kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks, pakkudes võimalust läbirääkimisteks vastavalt VÕS § 416 lg 1 sätestatule, kuid see ei andnud tulemust, mistõttu ütles krediidiandja 22.08.2022. a lepingu üles ning loovutas nõude OK Incure OÜ-le. OK Incure OÜ palub kostjalt L. P.lt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 3 932,53 eurot, intress 638,13 eurot, sissenõudekulud 50,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 654,41 eurot. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud, riigilõiv summas 595 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.Hageja jääb esitatud seisukohas haginõude juurde. Hageja märgib, et kostja seisukoht on ekslik nagu 09.05.2019. a sõlmitud krediidikonto leping nr xxxxxxx tuleb kvalifitseerida uue lepinguna üksnes põhjusel, et muudeti intressi ja suurendati kliendi kohustust. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et limiidi suurendamine toimub üksnes kliendi avalduse alusel. Seega on loogiline, kui suurendatakse limiiti, siis suurendatakse tagasimaksete arvu. Hageja hinnangul täitis laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohaselt ning järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid. Laenuandja kontorollis põhjalikumalt kostja krediidivõimelisust võttes arvesse kostja tausta, maksehäireid ning kostja poolt esitatud andmete tõesust.
Kostja märkis 28.03.2016. a laenutaotluses netosissetulekuks 860 eurot igakuisteks kohustusteks 50 eurot. Kostja töötas täistööajaga, tööandjaks oli xxx. Krediidivõimelisuse hindamiseks palus krediidiandja edastada pangakonto väljavõtte. Hoolimata sellest, et taotluses ei maininud kostja oma finantskohustustest, krediidivõimelisuse analüüsi teostamisel tuvastas krediidiandja, et kostjal olid olemas igakuised finantskohustused. Siiski jõudis krediidiandja tulemusele, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita lepingutest tulenevaid kohustusi lepingus kokkulepitud tingimustel. Arvesse tuleb võtta, et igakuine osamakse suurus oli 50 eurot, mis on hageja hinnangul igati mõistlik laenukoormus. Lisaks sellele tegi IPF Digital AS päringu Creditinfo andmebaasi, mille kohaselt ei olnud laenu taotlemise hetkel kostja kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid. Kostja taotles 22.07.2016. a krediidikonto limiidi suurendamist, uueks limiidiks 3 000,00 eurot. Taotluses märkis kostja jälle, et tema töötasuks on 860,00 eurot, töökohaks xxx, kuid sel korral märkis kostja, et tema igakuised finantskohustused on 183,00 eurot. Krediidivõimelisuse hindamiseks palus krediidiandja kostjal uuesti esitada pangakonto väljavõtte. 09.05.2019. a taotles kostja krediidikonto limiidi suurendamist, uueks limiidiks 4 000,00 eurot. Taotluses märkis kostja, et tema jätkuvalt töötab xxxis. Tema netosissetulek on juba 1 200,00 eurot kuus ning finantskohustused on 272,00 eurot. Kuivõrd kostja puhul tegemist oli usaldusväärse kliendiga, kes täitis oma kohustusi krediidiandja ees korrektselt, siis limiidi suurendamise protsess käis lihtsustatud korras. Hageja on seisukohal, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Kostja sõnul tema sissetulek ei võimaldanud talle laenu anda. Samuti tõi kostja oma vastuses esile 2019. aasta seisuga sissetulekud ja kohustused. Tekib küsimus, kui kostja ise arvas, et tal on üle jõu käivad kohustused, siis milleks ta võtab täiendava laenu ning esitab krediidiandjale mittetäielikud andmed enda kohustuste kohta. Hageja märgib, et kostjal tekkisid tagasimaksetega probleemid 2021. aasta lõpus ja 2022. aasta alguses. Kostja korduvalt kasutas krediidiandja teenuseid, tasus krediidisumma katteks peaaegu 5 aasta jooksul ning tuli lepingu tingimustega toime. See asjaolu, et kostja sattus makseraskustesse ei viita krediidivõimelisuse ebaõigele hindamisele, vaid asjaolule, mida krediidiandja ega ka kostja ei suutnud lepingu sõlmimisel ette näha. Hageja selgitab täiendavalt, et krediidikonto on kliendile avatud konto, mille kaudu saab klient krediidikonto limiiti kasutusse võtta ja tagasi maksta. See tähendab, et aja edenedes kliendil lepingu korrektse täitmise korral, tekib võimalus raha uuesti kasutusse võtta järgides enda kontolimiiti. Seejuures tasub märkida, et krediidileping sõlmitakse tähtajatult ja kehtib kuni ülesütlemiseni. Kostja võttis lepingu perioodi jooksul kasutusse kokku 13 200,49 eurot, millele lisaks kohustus tasuma intressi kasutusse võetud summalt. Hageja märgib, et viivis on viivitusintress, mida klient on kohustatud krediidiandjale tasuma rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral iga viivitatud päeva eest. Hageja leiab, et antud viivise kokkulepe ei vasta VÕS §42 lõike 3 p 5 tunnustele, kuivõrd viiv on intressiga võrdses määras. Hageja palub hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
3.Kostja esitas kohtule vastuse milles märgib, et kostja hagi ei tunnista ja on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning palub rakendada vastutustundliku laenusaaja põhimõtte rikkumise tagajärgi. Kostja ei nõustu intressi summaga. Kostja on seisukohal, et laenuandja sõlmides 09.05.2019. a lepingu kontrollimata kliendi sissetulekut ja olemasolevaid finantskohustusi. 2019. aastal sõlmitud leping on uus leping, kostja ei nõustu, et see on lepingu muutmine, kuna esimene leping sõlmiti 2016. aastal ehk kolm aastat varem. Uue lepingu sõlmimisega suurendati kliendi kohustust ja muudeti intressimäära. Seega tuleb käesolevat lepingut kvalifitseerida nagu uus tarbijale mõeldud laenuleping, koos kohustuste suurendamisega. Laenuandja eiras kõiki hoolsusmeetmeid ja võimaldas kostjale lubamatu laenusumma. Kostja sissetulek ei võimaldanud kostjale laenu anda ja veel tasuda võetud kohustust. Laenuandja pidi kontrollima hoolega vastavalt krediidiandja seadusele kas laenuvõtja saab tasuda antud laenu ja kas tema finantsolukord võimaldab üldse laenu teenindada. Kostja märgib, et hageja väljastas laenu lubamatus summas 4 000 eurot, intressiga keskmiselt 47,28%, puhas kasumi eesmärk ja tagajärg sellise hooletu ja igati tauniva käitumise eest on see, et kostja
on üleni võlgnevuses. Antud käitumine näitab, et ühegi hoolsusmeetmed ja võlgnevusse sattumise takistust ei ole kaalutud ega hinnatud. Kostja ei nõustu hageja poolt esitatud nõude summadega, kuna puudub informatsioon ja andmed kostja poolt teostatud maksete kohta ning kuhu need maksed on läinud ja minda nende eest laenuandja on tasunud. Arusaamatu on 2019. aasta laenulepingu sõlmimine 4 000 euro peale. Laenuandja tegi 4 000 eurot väljamakse 2020. aastal, uuesti kontrollimata kliendi kohustusi või miks ei olnud leping lõpetatud kui tarbija tagastas kogusumma. Kostja toob välja, et ta on tasunud alates 05.2019. a kuni 22.08.2022. a kokku 92 67,96 eurot ehk kokku juba 2,5 korda rohkem kui sõlmitud laenuleping. Kostja leiab, et hageja viivisenõue ületab viiekordset seadusjärgset viivisemäära, seega tuleb viivisenõuet pidada tühiseks. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
4.Kohus selgitas menetlusosalistele asja lahendamist kompromissiga. Kohus märkis, et kui pooled ei suuda asja lahendada kompromissiga lahendab kohus asja kirjalikus menetluses.
5.Menetlusosalised ei jõudnud kompromissi tingimustes kokkuleppele.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele, kuna kostja esitatud vastuväited pole põhjendatud ning kostja pole tõendanud, et ta on oma kohustuse täitnud.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
8.Hageja nõuab kostjalt laenulepingust tuleneva võlga koos kõrvalnõuetega kokku 5 275, 07 eurot ja lisanduvat viivist TsMS § 367 alusel Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lõike 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist.
9.Vastavalt VÕS § 3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest.
10.VÕS § 8 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Tahteavaldus muutub kehtivaks ja siduvaks juhul, kui teine pool mingil viisil selle tahteavaldusega nõustub. L. P. füüsilise isikuna sõlmis lepingu tarbijana võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on märkinud, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtul
kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12).
11.Hageja tugineb oma nõudes kostjapoolsele lepingurikkumisele, kostja vaidleb vastu nõudele ja möönab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist hageja poolt.
12.Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel olid lepingulised suhted ning hageja nõue tuleneb IPF Digital Estonia AS ja kostja vahel sõlmitud 09.05.2019. a krediidilepingust nr xxxxxxx ja nõude loovutusest. IPF Digital Estonia OÜ loovutas 22.08.2022. a nõude kostja vastu OK Incure OÜle. Nõude aluseks on kostja poolt tasumata lepingust tulenevad kohustused.
13.Kostja on seisukohal, et 2019. aastal on tegemist sõlmitud uue lepinguga, mitte 2016. aastal sõlmitud lepingu uuendamisega. Kuna lepingul on uus number ja kliendi kohustusi suurendati, intressi määra suurendati siis on tegemist uue lepinguga. Kostja on seisukohal, et käesolevat lepingut tuleb kvalifitseerida nagu uus tarbijale mõeldud laenulepingut koos kohustuste suurendamisega.
14.22.07.2016. a sõlmitud lepingu nr xxxxxxx krediidikonto üldtingimuste punkt nr 4 kohaselt lepingu sõlmimisel avab Krediidiandja Kliendile Krediidikonto Personaalsetes Tingimustes määratud limiidiga. Krediidikonto on Kliendi personaalne konto, mida võib kasutada üksnes Klient. Krediidikonto Limiit on korduvkasutatav krediidilimiit, mille summat võib Poolte kokkuleppel suurendada ja vähendada, muutes sellega vajadusel ka muid Personaalseid Tingimusi. Sellist muudatust loetakse käesoleva Lepingu muudatuseks ning muudatusele kehtivad kõik Lepingu tingimused. Poolte kokkuleppel võib Krediidiandja ajutiselt või tähtajatult Krediidikonto Limiiti muuta vastavat Lepingu muutmise lisa sõlmimata.
15.2016. aastal sõlmitud lepinguga avas kostja krediidikonto, mille limiit oli korduvkasutatav ning mille summat võis poolte kokkuleppel suurendada ja vähendada, muutes sellega vajadusel ka muid personaalseid tingimusi. Selliseid muudatusi loeti käesoleva lepingu muudatuseks ning muudatustele kehtisid kõik lepingu tingimused.
16.Kostja kasutas 2019. aastal lepinguga suurendatud krediidikontot, seega ta aktsepteeris lepingu muutmist, millega suurendati krediidilimiiti.
17.VÕS § 396 lõike 1 kohaselt kohustub laenulepinguga laenuandja andma laenusaajale laenu, laenusaaja aga kohustub tagasi maksa sama rahasumma.
18.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lõikest 2 tulenevalt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
19.VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita õigele isikule nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.
Vastutustundetu laenamine
20.Kostja ei tunnista hagi ja on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning ületanud krediidi kulukuse määra, mistõttu on tarbijakrediidileping tühine.
21.Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS § 4034 ,VÕS § 4034 lõike 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne
tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 p 10) Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lõikest 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta must eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 p 21).
22.Hageja selgitas, et hageja on eelnevalt 2016. aastal palunud kostjal esitada peale kostja poolt esitatud andmete esitada pangakonto väljavõtted. 2019. aastal taotles kostja laenulimiidi suurendamist, taotluses märkis kostja jätkuvalt töökohaks xxx ja netosissetulekukus 1 200 eurot ning finantskohustused kokku 272 eurot kuus. Kuna kostja puhul oli tegemist usaldusväärse kliendiga, kes täitis kohustusi korrektselt siis limiidi suurendamise protsess käis lihtsustatud korras. Hageja on arvamusel, et kui kostja ise oli arvamusel, et tal on ülejõu käivad kohustused, siis miks ta võttis täiendavalt laenu ja esitas krediidiandjale mittetäielikud andmed enda kohustuste kohta. Probleemid tagasimaksetega algasid 2021. aasta lõpus. Kostja on korduvalt kasutanud krediidiandja teenuseid, tasus krediidisumma katteks peaaegu viie aasta jooksul ning tuli lepingu tingimustega toime. Asjaolu, et kostja sattus makseraskustesse ei viita krediidivõimelisuse ebaõigele hindamisele, vaid asjaolule, mida krediidiandja ega ka kostja ei suutnud lepingu sõlmimisel ette näha. Hageja märgib, et ka krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni.
23.Kohus nõustub hageja seisukohaga, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni.
24.Riigikohus on sedastanud, et laenutaotlejal on VÕS § 14 lõike 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lõike 3 alusel osaliselt või täielikult välistatud (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-14-21710/105 p 29.3).
25.Kostja märkis laenutaotlusesse, et töötab xxxis. Töötajate registri (TÖR) andmete kohaselt töötas kostja 2019. aastal Siseministeeriumi valitsemisala asutuses (xxx) ja xxxis. Kostja on omal soovil 2022. aasta lõpus lõpetanud töösuhte Siseministeeriumi valitsemisala asutuses. Antud andmetest saab järeldada, et kostja ise hindas enda krediidivõimelisust ebarahuldavalt.
26.Kohus möönab, et hageja ei ole hoolikalt järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ega nõudnud 2019. aastal laenutaotlejalt täiendavaid andmeid majandusolukorra hindamiseks, nt pangakonto väljavõtteid. Samas on krediidiasutusel vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel õigus eeldada, et klient esitab krediidiasutusele enda huvi ja finantsolukorra kohta õiged andmed. Hageja on usaldanud kostja poolt laenutaotluses märgitud andmeid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja
säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Samas ei muuda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine lepingut tühiseks, ega tähenda seda, et laenusaaja vabaneb laenu tagastamise kohustusest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine.
27.Tarbija kohustus on esitada täielikke ja tõeseid andmeid seondub krediidiandja suhtes kehtiva keeluga väljastada krediiti tarbijale, kes ei suuda seda kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Kui tarbija enda tahtlik käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda VÕS § 403 4 lõikele 6 ja krediidiandja poolt krediidivõimelisuse valesti hindamine ei too kaasa lõikes 7 nimetatud tagajärgi. Tarbija poolt tahtlikult teabe esitama jätmine või teabe võltsimine kujutavad endast tarbija lepingueelsete kohustuste rikkumist, mille tagajärjeks on krediidiandja poolt tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamine. Viimane tähendab seda, et (õigete) andmete esitamise korral oleks tagajärjeks olnud krediidiandja keeldumine krediidilepingu sõlmimisest, kuna andmete hindamise tulemusena oleks krediidiandja jõudnud järeldusele, et tarbija ei ole krediidivõimeline. 28.Vastavalt VÕS § 4034 lõike 3 (2. lause) peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui tarbija on seda kohustust rikkunud ning krediidiandja on seetõttu hinnanud tarbija krediidivõimelisust ebaõigesti, siis krediidiandja selle eest ei vastuta ning VÕS § 4034 lõikes 7 sätestatud tagajärg (intressimäära vähendamine seadusjärgse määrani) ei rakendu.
29.Kohus on seisukohal, et kostjal lasub samuti vastutustundlik laenamise ja oma krediidivõimelisuse hindamise põhimõte. Kostja puhul on tegemist täisealise ja teovõimelise isikuga, kes peaks mõistma laenuvõtmise tingimustest ehk kui võetakse kohustust siis tuleb see kohustus ka vastutustundlikult täita. Kostja kohustus oli esitada tõesed andmed, kui ta seda tahtlikult ei teinud, ei saa ta tugineda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele.
30.Kui kostja ei esitanud tõeseid andmeid ei saa ta tugineda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele ja kui kostja esitas tõesed andmed siis esitatud andmetest nähtub, et laenutaotleja on võimeline ja suuteline võetud kohustust tasuma, mida kinnitab ka asjaolu, et kostja on osaliselt oma kohustuse täitnud.
31.Laenuandja hindas laenu andmisel laenutaotleja poolt esitatud andmeid, mis pidid taotluses olema taotleja poolt õiged ja tõesed. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtete kohustust. Krediidikulukuse määr ja viivis
32.Kostja märgib, et kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga, krediidikulukuse määra 60,03% aastas, intressimäär 47,28% aastas. Kostja on seisukohal, et hageja väljastas laenu lubamatu summa 4 000 eurot, intressiga 47,28% puhtalt kasumi eesmärgiga, sellise hooletu ja igati tauniva käitumise tagajärjeks on, et tarbija on täna üleni võlas. Antud käitumine näitab, et ühtegi hoolsusmeetmeid ja võlgnevusse sättimise takistust ei ole kaalutud ega hinnatud. Kostja märgib, et kuna IPF Digital OÜ poolt on oluliselt rikutud vastutustundliku laenusaaja põhimõtet VÕS § 403 3 lg 1 ja VÕS § 4036 lg 6 tähenduses, tuleb rakendada vastutustundliku laenusaaja põhimõtte rikkumise tagajärg ja kostja ei nõustu intressi summaga.
33.VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tulenevalt lepingulise suhte olemusest kohaldatakse poolte vahelistes suhetes arvelduskrediidi sätteid. VÕS § 76 lõike 1 ja VÕS § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.
34.VÕS § 8 lõike 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 397 lõike 1 kohaselt majandus-või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlust ei ole selles, et IPF Digital Estonia OÜ on andnud laenu oma majandustegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks.
35.Kohus märgib, et lepingu sõlmimise ajal kehtis krediidi kulukuse määr 20,01% (vt. selle kohta https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). (20,01x3=60,03 %). Järelikult ei ületa kostjale väljastatud laenu kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, mis ei ole vastuolus kohtupraktikaga. Kohus möönab, et lepingujärgne krediidikulukuse määr 60,03% on piiripealne, kuid leping ei ole VÕS § 4062 lõike 1 alusel tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.
36.Krediidilepingu järgi kohustus kostja maksma intressimäära aastas 47,28%. VÕS § 8 lõike 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kostja on lepingut sõlmides sellise tingimuse ja tasuga nõustunud. Kostja esitades laenutaotluse interneti keskkonna kaudu olles teadlik, et lepingu sõlmimine toimub interneti vahendusel ning eraldi lepingu tingimuste läbirääkimist ei toimu. Kohus märgib, et kostja on vägagi teadlik interneti vahendusel laenutaotluste esitamisest ning laenu saamisel nõustumisel lepingutingimustega kuna nimetatud lepingu esitamine ei ole kostjal esmakordne. Hageja on arvestanud intresse summas 638,13 eurot. Intress on tasu raha kasutamise andmise eest ja kostja on laenu võtnud ja raha kasutanud, seega on hageja intressi nõue põhjendatud ja õigustatud.
37.VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-120-08, p 12).
38.Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule
kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.
39.Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks (Ringkonnakohtu 20.01.2022. a otsus tsiviilasja nr 2-21-15404, p 7).
40.Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas määras, nagu oli nende kokkulepitud intressimäär. Praegusel juhul nõudiski hageja hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivist.
41.VÕS § 101 lõige 1 sätestab õiguskaitsevahendid, mida võlausaldaja võib kasutada kohustust rikkunud võlgniku vastu. VÕS § 101 lõikest 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
42.Hageja arvestab viivist 0,129% päevas. Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, kandes kompensatsioonilist iseloomu. Viivise rakendamise eelduseks on kohustuse täitmata jätmine kostja poolt, see tähendab, et kui kostja tasuks makseid korrapäraselt ja tähtaegselt, ei oleks viivise arvestamine võimalik. Kostja pole tõendanud, et ta oleks kohustuse hageja ees täitnud. Kostja teadis, et kohustuse täitmata jätmisel lisandub viivis.
43.Kostja märgib, et hageja on toonud välja, et ta on hagejale alates 2019. maist kuni 22.08.2022. a kokku 9 267,96 eurot ehk 2,5 korda rohkem kui sõlmitud laenulepingus. Kohus juhib kostja tähelepanu asjaolule, et hageja on hagiavalduses märkinud, et hageja on kostjale teinud perioodil 28.03.2016. a kuni 05.10.2020. a väljamakseid summas 13 200,49 eurot, mille kohta esitas hageja ka konto väljavõtted. Kostja on tasunud lepingu kehtivuse ajal krediidisumma katteks 9 267,96 eurot (13200,49-9267,96=3932,53eurot).
44.Kostja pole tõendanud, et ta oleks kohustuse hageja ees täielikult täitnud. Kohus rõhutab, et kostjale lasub samuti vastutuslik käitumine ja kohustus. Kogu vastustust ei saa kanda laenuandja/krediidiandja.
45.VÕS § 76 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt loetakse kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. VÕS §-de 101 lõike 1 p 1 ja 6 ning § 108 lõike 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult rahalise kohustuse täitmist.
VÕS § 396 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Kostja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud. Järelikult on hageja õigustatud nõudma kostjalt kohustuse täitmist ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus, intress ja viivised.
46.Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulu 50 eurot. Hageja on kohtuvälises menetluses kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lõikes 2 sätestatut ja tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punktist 3. VÕS 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel: sisssenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale; saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot; sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot.; sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1 000 euro. VÕS 1132 lg 2 p 3 kohaselt on hageja arvestanud sissenõudmiskulu kostjale saadetud seitsme teate/nõudekirja eest 50 eurot (25 +5x5). Sissenõudmiskulude nõue on põhjendatud.
47.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
48.Vastavalt TsMS § 173 lõikele 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lõike 2 kohaselt määrab maakohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse kui kulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist.
49.Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lõikele 4. TsMS § 177 lõike 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab kostja menetluskulud kostja enda kanda.
50.Hageja menetluskulud on riigilõiv 595 eurot.
/ allkirjastatud digitaalselt /
Viljo Junolainen Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.