Eesistuja Liis Arrak, liikmed Ahti Kuuseväli ja Gea Lepik
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. märts 2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-3733
Kohtuasi
UAB „Napsita“ hagi ESTPANEL osaühingu vastu 15 492 euro 21 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 7. juuni 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
ESTPANEL osaühingu apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
18 605 eurot 71 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) UAB „Napsita“ (Leedu Vabariigi registrikood 302866054), lepinguline esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson Kostja (apellant) ESTPANEL osaühing (registrikood 10857463), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Katrin Paulus ja vandeadvokaadi abi Severinas Jakubauskas
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 7. märtsi 2023. a kohtuistungil
Mõista ESTPANEL osaühingult UAB „Napsita“ kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 2400 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
2-21-3733 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.UAB „Napsita“ (hageja) esitas 10. märtsil 2021 Pärnu Maakohtule ESTPANEL osaühingu (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 15 492 eurot 21 senti, 8. märtsi 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1877 eurot 52 senti ning alates 9. märtsist 2021 kuni põhivõla tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel töövõtuleping, mille alusel tegi hageja kostjale Rootsi Kuningriigis ehitustöid. Hageja esitas tehtud tööde eest kostjale 14. augustil 2019 arve nr NAP2018 178 summaga 8495 eurot 15 senti (maksetähtaeg 29. august 2019) ning
23.augustil 2019 arve nr NAP2018 189 summaga 6997 eurot 6 senti (maksetähtaeg 7. september 2019). Kostja ei suutnud arveid tasuda ning pooled saavutasid läbirääkimiste tulemusena 11. augustil 2020 kokkuleppe, millega kostja tunnistas hageja ees võlga 15 492 eurot 21 senti ja kohustus selle tasuma hiljemalt 31. detsembril 2020. Kuna kostja jättis võla tasumata, asus hageja võlga sisse nõudma inkassoteenust pakkuva Brutus Inkasso OÜ vahendusel. Kostja palus veelkord maksetähtaega pikendada, väites, et ta puuduvad vabad vahendid. Hageja pakkus tähtaja pikendamist kuni 12. märtsini 2021, kuid kostja ei vastanud hagejale. Kostja ei ole võlga tasunud.
1.2.Kuna kostja on võlga 11. augustil 2020 tunnistanud (tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega), ei tule hagejal võlga ja selle aluseks olevaid asjaolusid tõendada. Kostja peab kohustusest vabanemiseks tõendama, et tal ei ole tunnistatud võlga. Seejuures ei saa kostja esitada võlale neid vastuväiteid, millest ta võlatunnistust andes loobus. Vastuväited võlatunnistuse aluseks oleva õigussuhte puudumise kohta pidid olema kostjale teada juba võlatunnistuse allkirjastamisel ajal, mistõttu ei saa ta võlale neid vastuväiteid enam esitada.
1.3.Kostja väited võla alussuhte kohta ei ole eluliselt usutavad ega loogilised. Ka juhul, kui kostja kohustus tegema hagejale makseid kolmepoolse kokkuleppe alusel või kolmanda isiku soovil, olid vastav kokkulepe ja kohustused siiski olemas. Seda, et kostjal olid kohustused, kinnitab ka asjaolu, et kostja on tasunud hagejale 2019. aastal erinevate ülekannetega kokku ligi 300 000 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-21-3733
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt on võlatunnistus tühine, sest pooled ei ole sõlminud töövõtulepingut ning nende vahel ei ole mingit võlasuhet. Rootsi äriühing VBHus AB (õige ärinimi Vi bygger hus i Norden AB, juhatuse liige FH) tellis kostjalt elementmaju ning hagejalt nende majade paigaldamiseks ehitusteenust, st Rootsi äriühingul oli lepinguline suhe kostjaga ja lepinguline suhe hagejaga. Rootsi äriühing palus, et kostja oleks vahendajaks ning maksaks Rootsist tuleva raha edasi hagejale ning seda kostja ka tegi. Kuna hageja töös olid puudused, keeldus Rootsi äriühing tööde eest tasumast ega kandnud kostjale hagejale edasikandmiseks raha üle. Hagi on esitatud vale kostja vastu.
2.2.Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Kuna väidetava töövõtulepingu tõendamine on hageja kontrolli all, pöördub tõendamiskoormis hagejale.
2.3.Juhul, kui kohus ei nõustu kostja arusaamaga, siis kaalub kostja võlatunnistuse allkirja ehtsuse vaidlustamist. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus rahuldas 7. juuni 2022. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 15 492 eurot 21 senti, 8. märtsi 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1877 eurot 52 senti ning alates 9. märtsist 2021 kuni põhivõla tasumiseni sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 7500 eurot koos kohustusega tasuda sellelt seaduses sätestatud määras viivist.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
-
-
kostja kohustus tasuma hagejale arve nr NAP2018 178 alusel 29. augustil 2019 8495 eurot 15 senti ning arve nr NAP2018 189 alusel 7. septembril 2019 6997 eurot 6 senti; pooled leppisid 11. augusti 2020. a võlatunnistuses kokku, et lepingu esemeks on ülal nimetatud arvetest tulenev võlg ning kui kostja ei tasu võlga tähtaegselt, taastub võlausaldaja õigus nõuda viivist; kostja tunnistas arvetest tulenevaid nõudeid 15 492 euro 21 sendi ulatuses ja kohutus võla tasuma hiljemalt 31. detsembril 2020; Brutus Inkasso OÜ saatis 15. veebruaril 2021 kostjale võlateate, mille palus kostjal tasuda võla 17 038 eurot 44 senti; kostja kinnitas 25. veebruari 2021. a e-kirjas hagejale, et kostjal puuduvad vabad vahendid ning seetõttu ei saa ta hagejale võlga tasuda; kostja on teinud 2019. aastal hagejale kokku 17 ülekannet kogusummaga 277 928 eurot 76 senti; VBHus AB juhatuse liikme FH kinnituskirjast nähtub, et FHl on sõlmitud leping kostjaga elementmajade ostmiseks koos kohaletoimetamisega ja suuline leping hagejaga, kes pidi need majad paigaldama ja valmis ehitama, ning temale teadaolevalt ei ole hageja ja kostja vahel ühtegi lepingut sõlmitud; kostja tegutses vahendajana, sest FH jaoks oli parem tasuda hagejale Eesti kaudu.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja põhivõla nõue rahuldada. Kostja võlg tuleneb deklaratiivsest võlatunnistusest VÕS § 30 tähenduses ning tulenevalt Riigikohtu praktikast (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61) ei saa kostja enam esitada võlale neid vastuväiteid, mis olid talle teada juba võlatunnistuse allkirjastamise ajal, sh vastuväidet selle kohta, et võla aluskohustust ei olnud või võlg tulenes muust lepingust kui töövõtuleping.
2-21-3733 Pooled sõlmisid võlatunnistuse. Poolte võlatunnistus on tehinguline ehk õigust siduv tunnistus, mitte võlgniku ühepoolne tunnistus, kuna pooled taotlevad sellega suhte õigustehnilist reguleerimist ja tunnistavad sõnaselgelt, et soovivad olla lepingulisest seotud. Poolte võlakiri on deklaratiivne võlatunnistus, sest poolte eesmärk tunnistuse sõlmimisel oli olemasoleva kohustuse kinnitamine, mitte uue kohustuse loomine, kuna võlatunnistuses on viidatud selle sõlmimise aluskohustuseks olevast töövõtulepingust tulenevatele tasu maksmise kohustustele. Poolte kohtueelne kirjavahetus ja hageja pangakonto väljavõte kinnitavad, et pooltel oli pikaajaline ärisuhe, kuna kostja tunnistas oma kohustuse olemasolu, lubades selle täita, ning kostja on teinud 2019. a-l hagejale 17 makset kogusummaga 300 000 eurot, märkides maksete selgitusse hageja poolt kostjale väljastatud arve. Kui kostjal oleks puudunud vastav kokkulepe ja kohustus arveid tasuda, siis ei oleks kostja ilmselgelt ülekandeid teinud ega hageja väljastatud arveid tasunud. Kuigi VBHus AB juhatuse liige väidab kinnituskirjas, et tema teada ei ole poolte vahel ühtegi lepingut sõlmitud, ei ole VBHus AB pooltevahelise lepingu pooleks ning tema juhatuse liikme arvamus ei tõenda asjaolu, kas poolte vahel on lepingulised suhted või mitte. Kostja ei ole esitanud teisi tõendeid võlatunnistuse sõlmimise aluseks oleva tehingu puudumise kohta. VBHus AB juhatuse liikme väide, et kostja tegutses vahendajana, kinnitab seda, et poolte vahel ei olnud küll töövõtulepingust tulenevaid suhteid, kuid olid muust lepingust tulenevad suhted. Kostja loobus võlatunnistust allkirjastades kõikidest vastuväidetest, mis olid talle võlatunnistuse allkirjastamise ajal teada, ega saa neid enam esitada. Kohtu ette toodud tõendite alusel saab kindlalt väita, et võlatunnistust sõlmides kostja teadis või vähemalt pidi teadma, et võlatunnistuse aluskohustus ei tulenenud töövõtulepingust ning tulenes muust lepingust või puudus üldse. Sellest teades loobus kostja võlatunnistust sõlmides aluskohustuse puudumise või selle muust lepingust tulenemist puudutavast vastuväitest. Võlatunnistuse on allkirjastanud kostja endine juhatuse liige MJSK, kes ei ole väitnud, et tegemist ei ole tema allkirjaga. Kostja loobus 2. veebruaril 2022 võlatunnistuse ehtsuse vaidlustamisest. Hageja esitatud tõendid kogumis kummutavad kostja väite, et võlatunnistus on õigustühine. Võlatunnistus on kehtiv, hagi on esitatud õige kostja vastu ning hagi tuleb rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 15 492 eurot 21 senti.
3.3.Hageja viivisenõue tuleb VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 ning § 821 lg 1 järgi rahuldada osaliselt, s.o arve nr NAP2018 178 tasumisega viivitamise eest tuleb alates 30. augustist 2019 (hageja taotles alates 29. augustist 2019) kuni 8. märtsini 2021 tasuda viivist 1035 eurot 24 senti ning arve nr NAP2018 189 tasumisega viivitamise eest alates 8. septembrist 2019 (hageja taotles alates 7. septembrist 2019) kuni 8. märtsini 2021 viivist 838 eurot 88 senti. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi tuleb kostjalt hageja kasuks alates
9.märtsist 2021 kuni põhivõla tasumiseni põhivõlalt välja mõista VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis.
3.4.Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 7500 eurot, sh 750 eurot riigilõivu ja 6750 eurot esindaja kulude hüvitamiseks. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta) on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga ning lepingulise esindaja toimingutele kulunud aeg 45 tundi on olnud kogu ulatuses vajalik ja põhjendatud. Kohtule esitatud
2-21-3733 dokumendid on väga põhjalikud, sisukad ja asjatundlikud. Arvestades kohtuasja keerukust ja mahtu, on esindaja tasu põhjendatud. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palus kostja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus vaidlust lahendades oluliselt menetlusõiguse normi, sh selgitamis- ja põhjendamiskohustust ja tõendite hindamise reegleid ning jaotas vääralt tõendamiskoormise. Maakohus jättis välja selgitamata võlatunnistuse andmise aluseks olevad asjaolud ja poolte arvamuse võlatunnistuse aluseks oleva võlasuhte kohta ning nii võlatunnistuse kui ka selle aluseks oleva võlasuhte eelmenetluses ja otsuses kvalifitseerimata. Maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata, arusaamatu ja ei põhine tõenditel. Maakohus jättis võlatunnistuse andmisele eelnenud asjaolud välja selgitamata ning pooltega arutamata ja välja selgitamata, millisest vastuväidetest oli kostja võlatunnistust andes loobunud. Hageja pidi tõendama, et kostja esitas enne võlatunnistuse andmist võlasuhte puudumise vastuväite. Vaid sellest saaks järeldada, et kostja loobus vastavast vastuväitest. Maakohus selgitas pooltele vääralt tõendamiskoormist, mistõttu loobus kostja kohtu eksitavate selgituste tõttu ebaõigesti võlatunnistuse ehtsuse vastuväitest. Maakohus leidis läbivalt, et kostja peab tõendama, et allkirjastatud võlatunnistus ei ole ehtne, kuigi dokumendi ehtsuse tõendamise koormis lasus hagejal. Samuti jaotas maakohus vaidlust lahendades vääralt poolte vahel tõendamiskoormuse. Kostjal ei olnud võimalik tõendada negatiivseid asjaolusid (võlasuhte puudumist, võlatunnistuse andmata jätmist).
4.2.Maakohus jättis arvestamata kostja vastuväite, et kostja tegutses Rootsi äriühingu käsundisaajana (VÕS § 619), kes üksnes vahendas Rootsi tellija makseid hagejale. Sellest tulenevalt ei olnud kostjal ka kohustusi hageja ees.
4.3.Juhul, kui kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb vähendada kostja taotletud menetluskulude hüvitise suurust vastavalt kostja maakohtus esitatud vastuväidetele. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid kohtuotsuse põhjendusi tuleb muuta ja täiendada.
7.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda hagejale võlatunnistusega tunnistatud põhivõlg (15 492 eurot 21 senti) ning põhivõla tasumisega viivitamise tõttu seadusjärgses määras viivist. Seejuures on pooled eri meelt selles, kas ja milline lepinguline
2-21-3733 suhe oli võlatunnistuse andmise aluseks ning kas kostja on nendevahelisest suhtest tulenevat võlga tunnistanud, st võlatunnistusele alla kirjutanud.
8.Esmalt märgib kolleegium, et kostja etteheited maakohtule seoses võlatunnistuse ehtsust puudutava tõendamiskoormise väära selgitamise ja sellest tulenevalt dokumendi ebaehtsuse vastuväitest ekslikult loobumise kohta ei ole põhjendatud ega anna alust maakohtu otsus menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ega anda kostjale uut võimalust võlatunnistuse ehtsuse vastuväidet esitada. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ega avaldanud ka ringkonnakohtu istungil soovi esitada apellatsioonimenetluses võlatunnistusele võltsituse vastuväidet, kuid on heitnud maakohtule ette menetlusõiguse normi rikkumist, mis on viinud selleni, et tal jäi maakohtus, s.o õigel ajal see vastuväide esitamata. Seega soovib kostja sisuliselt saada apellatsioonimenetluse kaudu võimaluse esitada hageja nõudele veel uusi vastuväiteid ning tuua sellest tulenevalt esile uusi asjaolusid ja neid tõendada, taotledes kohtuasja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks.
8.1.Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et menetlusosalised peavad TsMS § 329 lg 1 järgi esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited kohtumenetluses nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Kui menetlusosaline esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda TsMS § 331 lg 1 järgi üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates asja lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi uued faktilised asjaolud aluseks üksnes niivõrd, kuivõrd nende esitamine on veel lubatud. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid TsMS § 652 lg 3 järgi üksnes juhul, kui: 1) asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või 2) asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seega saaks kostja esitada ringkonnakohtus hageja nõudele tõendi ehtsuse vastuväite ühes vastuväite aluseks olevate asjaolude ja neid kinnitavate tõenditega eelkõige juhul, kui see jäi tal maakohtus tegemata, kuna maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi.
8.2.Toimikust nähtub, et kostja esitas 19. novembril 2021 kohtule menetlusdokumendi (tl 92– 94), mille p-s 24 märkis, et juhul, kui kohus või hageja ei peaks kõigi kostja vastuväidetega nõustuma, siis vaidlustab kostja võlatunnistusel (väidetavalt) kostja seadusliku esindaja allkirja ehtsuse, taotledes allkirjaekspertiisi tegemist. Kostja märkis, et menetlusökonoomia kaalutlustel kostja seda veel ei tee ning otsustab taotluse esitamise sõltuvalt menetluse edasisest käigust. Maakohus arutas kohtuasja 19. jaanuari 2022. a istungil ja selgitas, et kostja on esitanud tingimusliku taotluse, mille peale kostja märkis, et kostja ei ole veel taotlust esitanud ja otsustab selle esitamise menetlus käigus, ning palus kohtul määrata tähtaja, mille peale maakohus andis kostjale põhistatud taotluse esitamiseks tähtaja kuni 2. veebruarini 2022 (vt kohtuistungi protokoll, tl 122–123). Kostja esitas 2. veebruaril 2022 maakohtule menetlusdokumendi, milles märkis, et kostja on otsustanud dokumendi ehtsust mitte vaidlustada (tl 125). Kohtuistungi protokollist ega muudest toimiku materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks selgitanud kostjale kohtuistungil või muus menetlusdokumendis dokumendi ehtsuse vaidlustamist puudutavalt tõendamiskoormist kostja väidetud viisil. Ka kostja esindaja ei osanud ringkonnakohtu istungil viidata ühelegi menetlusdokumendile, millest see nähtuks (vt ringkonnakohtu istungi protokoll, tl 190–190 pöördel).
2-21-3733
8.3.Ülaltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust heita maakohtule ette dokumendi ehtsust puudutava tõendamiskoormise väära selgitamist ega muul viisil menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mille tagajärjel võinuks kostjal jääda dokumendi võltsituse vastuväide esitamata. Mh ei saa ka maakohtu kohtuistungil kostja avaldatust ega 2. veebruari 2022. a menetlusdokumendi sõnastusest kuidagi järeldada seda, et kostja loobus vastuväite esitamisest maakohtu selgituste tõttu. Pigem saab neist järeldada seda, et kostja ise ei pidanud vastuväite esitamist vajalikuks.
9.Haginõuete lahendamist puudutavalt leiab kolleegium, et maakohus rahuldas võlatunnistuse alusel lõppejäreldusena õigesti hageja põhivõla- ja viivisenõude kostja vastu, kuid tegi seda osaliselt ekslikel põhjendustel ning jättis asjas esitatud tõendid nõuetekohaselt hindamata. Ringkonnakohus saab maakohtu eksimused parandada ja põhjendab kohtuotsust järgmiselt.
9.1.Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et maakohus ei arvestanud vaidlust lahendades seda, et hageja on Leedu, mitte Eesti äriühing, ning jättis sellest tulenevalt nõuetekohaselt kontrollimata, millise riigi õigust tuleb poolte vahelisele õigussuhtele kohaldada. Eeltoodu ei anna aga alust maakohtu otsust tühistada, sest pooled nõustusid ringkonnakohtu istungil sellega, et vaidlusele kohaldub Eesti õigus. Sellega leppisid pooled sisuliselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. a määruse nr 593/2008 (Rooma I määrus) art 3 lg-te 1 ja 2 tähenduses kokku nende vahelisele õigussuhtele kohalduvas õiguses ning ringkonnakohus lähtub vaidlust lahendades sellest, et poolte vahelisele suhtele kohaldub Eesti õigus.
9.2.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on VÕS § 108 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmist (põhivõlana 15 492 euro 21 sendi tasumist) ning selle kohustuse täitmisega viivitamise tõttu alates võla sissenõutavaks muutumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel viivist. Seega on vaidluse põhiküsimus selles, kas kostjal oli pooltevahelisest võlasuhtest tulenev raha maksmise kohustus ning kas ta on seda rikkunud.
9.2.1.Ringkonnakohus märgib, et kui võlgnik on võlasuhtest tulenevat kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi nõuda temalt kohustuse täitmist, sh võib võlausaldaja VÕS § 108 lg 1 alusel nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist, kui võlgnik rikub seda kohustust. Sellise nõude rahuldamise eelduseks on see, et võlgnikul on tekkinud sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus, võlgnik on seda kohustust rikkunud ning vastutab selle rikkumise eest VÕS § 103 järgi. Oma nõude rahuldamiseks peab võlausaldaja tõendama, et võlgnikul on tekkinud rahaline kohustus ja ta on seda rikkunud ning vastutusest vabanemiseks peab võlgnik tõendama, et rikkumine on vabandatav. Hageja tugineb kostjalt põhivõlga ja viivist nõudes sellele, et pooltel oli suuline töövõtuleping, mille alusel esitas hageja kostjale 14. augustil 2019 arve nr NAP2018 178 summaga 8495 eurot 15 senti (maksetähtaeg 29. august 2019) (tl 7) ja arve nr NAP2018 189 summaga 6997 eurot 6 senti (maksetähtaeg 7. september 2019) (tl 8), ning kostja tunnistas arvetel märgitud võlga
11.augustil 2020 allkirjastatud võlatunnistusega. Hageja esitas selle kinnituseks kostja seadusliku esindaja MJSK ja hageja seadusliku esindaja MG allkirjastatud võlatunnistuse ja makselepingu (leping ja selle tõlge, tl 9–10 pöördel), mille kohaselt oli lepingu esemeks võlg, mis tulenes tasumata arvetest: arve nr NAP2018 178, väljastatud 14. augustil 2019, summa 8495 eurot 15 senti, ja arve nr NAP2018 189, väljastatud 23. augustil 2019, summa 6997 eurot 6 senti. Lepingu p-s 2.1 kinnitas võlgniku esindaja, et võlgnik tunnistab lepingu sõlmimise kuupäeva seisuga ülalnimetatud arvetest tulenevaid nõudeid kogusummas 15 492 eurot 21 senti. Lisaks leppisid pooled lepingu p-s 3.1 kokku, et võlausaldaja annab võlgnikule täiendava tähtaja võlakohustuse vabatahtlikuks täitmiseks ja võlgnik kohustub tasuma võla (15 492 eurot 21 senti) hiljemalt 31. detsembril 2020. Samuti leppisid pooled lepingu p-s 3.2 kokku, et kuni
2-21-3733 täiendava makseperioodi lõpuni peatatakse viivisearvestus ning kui võlgnik ei maksa võlga õigeaegselt, taastub võlausaldaja õigus nõuda viivist alates võlatunnistuse sõlmimisest. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole hagejale arvetel märgitud ja 11. augusti 2020. a lepingus tunnistatud võlga tasunud. Seega on hageja tõendanud, et kostjal oli raha maksmise kohustus ning kostja on seda rikkunud. Kostja ei ole väitnud, et ta ei vastuta rikkumise eest VÕS § 103 tähenduses.
9.2.2.Ringkonnakohus märgib, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või tunnistatakse kohustuse olemasolu, on VÕS § 30 lg 1 tähenduses võlatunnistus. Riigikohus on leidnud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Kui hageja ei tõenda, et pooltel oli tahe luua iseseisev kohustus, eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 12.2 ja 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.2). Siinsel juhul ei ole hageja väitnud, et tegemist võiks olla konstitutiivse võlatunnistusega, ega toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et pooled soovisid luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustuse. Poolte 11. augusti 2020. a lepingu alusel saab järeldada, et pooled soovisid, et kostja kinnitab olemasolevat võlga ja tasub selle täiendava tähtaja jooksul. Seega on poolte 11. augusti 2020. a lepingus sisalduv p 2.1 käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, millega kostja kinnitas võla sissenõudmise lihtsustamiseks olemasolevat võlga.
9.2.3.Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada. Kui võlgnik on tõendanud nõude puudumisele viitavad asjaolud, võib tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber pöörduda, kui tõendamist vajav asjaolu on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub tõendamisele kaasa aitamast. Seejuures on aga hea usu põhimõttest lähtuv tõendamiskoormise ümberpööramine põhjendatud üksnes väga erandlikel asjaoludel, eelkõige pankrotimenetluses (vt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 13.1–13.2, 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10316, p 22). Lisaks on Riigikohus leidnud, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest ta ei ole deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.4). Ülaltoodut arvestades piisas hagejal oma tõendamiskoormise täitmiseks võlatunnistuse esitamisest ning kui kostjal oli tunnistatud võla kohta vastuväiteid, millest ta ei olnud võlatunnistust andes loobunud, tuli kostjal kohtumenetluses oma vastuväidete aluseks olevad
2-21-3733 asjaolud esile tuua ja tõendada. Kostja vastuväidete alusel on maakohus ka kostjale 21. oktoobri 2021. a eelistungil tõendamiskoormist selgitanud ning määranud kostjale tähtaja tõendite esitamiseks (kohtuistungi protokoll, tl 90–91).
9.2.4.Kostja esitas deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele võlatunnistuse aluseks oleva õigussuhte (kohustuse) puudumise vastuväite. Kuna pooled ei ole toonud esile ega tõendanud selliseid võlatunnistuse andmise aluseks olevaid asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et kostja on loobunud võlatunnistuse aluseks oleva õigussuhte olemasolu kohta vastuväidete esitamisest, lähtub ringkonnakohus vaidlust lahendades sellest, et kostja ei ole sellise vastuväite esitamisest loobunud ning ta saab sellele kohtumenetluses tugineda. Hageja väitel tellis kostja hagejalt Rootsi äriühingule müüdud majade püstitamise, hageja püstitas majad ja esitas kostjale arved (tl 191 pöördel). Kostja väidete kohaselt müüs kostja Rootsi äriühingule VBHus AB elementmaju ning Rootsi äriühing tellis ise hagejalt nende majade paigaldamiseks ehitusteenust, seejuures vahendas kostja Rootsi äriühingu makseid hagejale. Sisuliselt väidab kostja seda, et tal ei olnud võlatunnistuses tunnistatud raha maksmise kohustust, kuna poolte vahel ei olnud töövõtulepingut – kostjal oli Rootsi äriühinguga sõlmitud elementmajade müügileping, mille alusel ta pidi tarnima Rootsi äriühingule üksnes majade elemendid, kuid tal ei olnud Rootsi äriühingu ees kohustust maju püstitada, st teha paigaldustöid. Tööde tegemiseks oli kostja väitel Rootsi äriühing sõlminud otse hagejaga töövõtulepingu. Küll aga möönab kostja, et Rootsi äriühing maksis hageja tehtud tööde eest hagejale kostja vahendusel, s.o esmalt kostjale ning kostja pidi saadud raha edasi hagejale kandma. Kostja väitel jättis Rootsi äriühing talle raha ülekandmata. Kostja hinnangul tegutses ta Rootsi äriühingu käsundi alusel. Oma väidete kinnituseks esitas kostja ainukese tõendina FH allkirjastatud dokumendi (tl 107– 108), milles FH selgitas, et temal oli sõlmitud leping kostjaga elementmajade ostmiseks koos kohaletoimetamisega ja suuline leping hagejaga, kes pidi need majad paigaldama ja valmis ehitama; temale teadaolevalt ei olnud kostja ja hageja vahel ühtegi lepingut sõlmitud ning kostja tegutses vahendajana, sest FH jaoks oli parem tasuda hagejale Eesti kaudu. Kostja väitel oli FH VBHus AB (õige ärinimega Vi bygger hus i Norden AB) juhatuse liige, mille kinnituseks esitas kostja Rootsi äriregistri/inforegistri väljavõtte ja Google ́i tõlke (tl 110–115). Esmalt märgib kolleegium, et kostja vastuväite aluseks olevad asjaolud ja neid kinnitavad tõendid ei haaku omavahel täielikult. Nende alusel ei ole selge, kellega oli kostja sõlminud elementmajade müügilepingu – kas FH-ga, VBHus AB-ga või Vi bygger hus i Norden AB-ga. Samuti ei saa FH allkirjastatud dokumendi sisust järeldada, et leping oli sõlmitud Vi bygger hus i Norden AB-ga, sest kinnituse kohaselt oli FHl leping kostjaga. Kinnitusest ei nähtu, et FH oleks sõlminud müügilepingu mõne äriühingu esindajana. Arvestades seda, et kostja väitel müüs ta elementmaju Rootsi äripartnerile, pidi kostjale olema selge, kellega ta vastavates lepingulistes suhetes oli. Edasi märgib kolleegium, et ka juhul, kui FH kinnitas enda või mõne oma äriühingu nimel lepingulisi suhteid hageja ja kostjaga, ei saa ainuüksi selle kinnituse alusel asuda seisukohale, et kostja on tõendanud, et tal ei ole 11. augustil 2020 tunnistatud võlga. FH kinnitusest ei ole võimalik järeldada, millal, millistel asjaoludel ja milliste majade ehitamiseks oli ta sõlminud hageja ja kostjaga lepingud ning kas ja kuidas on need seotud hageja poolt kostjale 14. augustil 2019 esitatud arvega nr NAP2018 ja 23. augustil 2019 esitatud arvega nr NAP2018 189, millele märgitud rahalisi kohustusi kostja 11. augustil 2020 tunnistas. Ühtegi viidet lepingute
2-21-3733 sõlmimise kuupäevadele, lepingute numbritele ega ehitusobjektidele ei ole kostja välja toonud ning neid ei nähtu ka FH kinnituskirjast. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul kuidagi võimalik seostada FH kinnitusi võlatunnistuse aluseks olevate konkreetsete kohustustega. Kostja saanuks oma vastuväite põhistamiseks tuua esile selged ja täpsed asjaolud ning tõendada neid dokumentaalsete või isikuliste tõenditega, kuid kostja ei ole seda teinud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et Rootsi äriühing on jätnud talle võlatunnistuse aluseks olevatel arvetel märgitud hageja tööde eest tasumata. Seda, et kostja tunnistas 11. augustil 2020 olematust võlasuhtest tulenevat võlga, ei kinnita ka kostja 2021. a e-kirjavahetus Brutus Inkasso OÜ-ga (tl 11–14, korrektne tekst digitoimikus, dtl 17–21), millele kostja esindaja viitas ringkonnakohtu istungil. Kostja töötaja Külliki Pärna
25.veebruari 2021. a e-kirjas sisalduvast lausest „Palun mõista situatsiooni, et ESTPANEL on siin vahendaja rollis, meil puudub ka leping Napsitaga ning meile on tööde tellija võlgu“ ei saa järeldada, et kostja ja hageja vahel ei olnud võlasuhet ning kostjal ei ole võlatunnistusest tulenevat rahalist kohustust. Tegemist on kostja töötaja selgitusega inkassofirmale, kes nõudis võla tasumist. Ainuüksi töötaja kinnitus, et kostja oli vahendaja, ei anna kohtule alust järeldada, et kostjal ei olnud 11. augustil 2020 tunnistatud võlga. Tõendamiskoormist puudutavalt ei ole õige ka kostja arusaam, et hea usu põhimõttest tulenevalt pidanuks hageja tõendama, et poolte vahel oli töövõtuleping, millest tuleneva rahalise kohustuse jättis kostja täitmata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja toonud esile selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust pöörata tõendamiskoormis ümber. Õige on see, et kostjal ei olnud võimalik tõendada seda, et poolte vahel ei olnud töövõtulepingut (negatiivne asjaolu). Küll aga oli kostjal võimalik selgelt esile tuua ja tõendada, millisest õigussuhtest tulenevat võlga kostja juhatuse liige tunnistas, kui see ei olnud hageja väidetud töövõtulepingust tulenev võlg. Seda pole kostja paraku teinud. Ühtlasi ei ole kostja veenvalt põhistanud, miks tema juhatuse liige kinnitas 11. augusti 2020. a võlatunnistuses hageja esitatud arvetel märgitud võlga olukorras, kus kostja väitel ei olnud hageja ja kostja vahel mingeid õigussuhteid. Kostja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil (tl 191 pöördel), et kostja oli inkassode surve all ja soovis vabaneda maksehäirete registrisse tehtud kannetest. Samas ei ole kostja tõendanud, et võlatunnistuse allkirjastamise ajal oleks kostja olnud inkassode surve all. Kostja ja Brutus Inkasso OÜ e-kirjavahetusest (tl 11–14) nähtub, et Brutus Inkasso OÜ saatis hageja esindajana kostjale võlateatise alles 9. veebruaril 2021, s.o pärast seda, kui kostja oli jätnud täitmata 11. augusti 2020. a kokkuleppe, milles sisaldus võlatunnistus, ning selle kirjavahetuse kohaselt oli kostja valmis sõlmima maksegraafiku ning oli äärmiselt huvitatud sellest, et Kreditinfost nõue tagasi võetakse. Seega ei ole kostja ka tõendanud, et ta andis võlatunnistuse eesmärgiga vabaneda maksehäirete registrisse tehtud kandest. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul veenev, et äriühing, kellel ei ole mingeid õigussuhteid teise äriühinguga, kinnitab teise äriühingu ees võlga üksnes selleks, et vabaneda maksehäirete registrisse tehtud kandest. Kuna kostja ei ole oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, ei ole tähtsust sellel, et maakohus ei kvalifitseerinud kostja väidetud asjaolude alusel poolte vahelist õigussuhet.
9.3.Ülaltoodut arvestades jagas maakohus hageja põhinõuet lahendades poolte vahel õigesti tõendamiskoormise ning asus lõppjäreldusena põhjendatult seisukohale, et hagi, sh hageja põhinõue tuleb rahuldada. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses viivisenõude kohta eraldi väiteid esitanud.
2-21-3733
10.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väited selle kohta, et maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhjendamatult suure menetluskulude hüvitise, arvestamata kostja vastuväiteid hageja menetluskulude kohta.
10.1.Kolleegium selgitab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Selle sätte järgi menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Kõrgema astme kohus sekkub kohtu kaalutlusotsusesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud kaalumispiire (vt Riigikohtu 29. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-63261, p 14; 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18).
10.2.Siinsel juhul leidis kostja, et hageja lepingulisel esindajal ei saanud kuluda maakohtu menetluses tehtud toimingutele menetluskulude nimekirjas märgitud mahus aega, kuid maakohus ei nõustunud kostja vastuväidetega ja leidis, et hageja lepingulise esindaja toimingutele kulunud aeg (45 tundi) on olnud kogu ulatuses põhjendatud ja vajalik, arvestades seda, et hageja lepingulise esindaja koostatud ja esitatud dokumendid olid väga põhjalikud, sisukad ja asjatundlikud. Kostja väitel oli järgmiste hageja lepingulise esindaja toimingute ajakulu ülepaisutatud: - hagiavalduse koostamiseks kulunud aeg 7,5 tundi (toimingud 2–4); - 16. märtsi 2021. a menetlusdokumendi koostamiseks kulunud aeg 1 tund (toiming 9); - 26. aprilli 2021. a määruskaebuse vastuse ja seisukoha koostamiseks kulunud aeg 6,25 tundi (toimingud 11–13); - 5. juuli 2021. a seisukoha koostamiseks kulunud aeg 4,25 tundi (toimingud 16–18); - 30. novembri 2021. a seisukoha koostamiseks kulunud aeg 6,25 tundi (toimingud 24–25); - 25. veebruari 2022. a kokkuvõtlike seisukohade koostamisele kulunud aeg 4,5 tundi (toiming 31). Kuigi maakohus ei võtnud kõigi kostja väidete kohta eraldi seisukoha, ei anna kostja vastuväited alust hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid vähendada. Ringkonnakohus märgib, et ainuüksi kostja hinnang hageja lepingulise esindaja tehtud toimingutele kulunud ajale ei anna alust järeldada, et hageja lepingulise esindaja toimingutele kulunud aeg on olnud osaliselt põhjendamatu. Ringkonnakohtu hinnangul võis kohtule esitatud dokumentide sisu ja mahtu ning asja keerukust ja menetluse käiku arvestades hageja lepingulisel esindajal kuluda 7,5 tundi hagiavalduse koostamiseks, 1 tund hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks (sh hageja registrikaardi andmete ja selle tõlke saamiseks), 6,25 tundi kahe erineva menetlusdokumendi koostamiseks (vastus määruskaebusele ja seisukoht menetluskulude tagatise taotluse kohta), 4,25 tundi kostja vastuväidete kummutamiseks seisukoha koostamiseks, 6,25 tundi kostja täiendavate vastuväidete ja tõendite kummutamiseks seisukoha koostamiseks ning 4,5 tundi kohtuasjas kokkuvõtlike seisukohtade koostamiseks. Lisaks on kostja toonud esile, et hageja kanda tuleks TsMS § 169 lg 3 alusel jätta ka rahuldamata jäänud taotluse või arvestamata jäänud väite või tõendi esitamisega ja vaidlustamisega seotud menetluskulud, kuid kostja ei täpsustanud, milliseid kulusid see puudutab. Toimiku materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks jätnud mõne hageja taotluse rahuldamata või arvestamata.
2-21-3733
11.Arvestades ülaltoodud põhjendusi ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab kohtuotsuse põhjendusi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
13.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2550 eurot (käibemaksuta). Nimekirjade kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 17 tundi, sh apellatsioonkaebuse analüüsiks, kliendiga nõupidamiseks ja vastuse koostamiseks 12,5 tundi, menetluskulude nimekirja koostamiseks 1,25 tundi ja kohtuistungiks ettevalmistumiseks 3,25 tundi, millele lisandub kohtuistungil osalemise kulu vastavalt istungi toimumise ajale. Kohtuistung kestis 1 tund. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul esindaja apellatsioonkaebuse vastuse koostamiseks tehtud toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Kuna kostja tõstatas apellatsioonkaebuses mitmeid küsimusi, mille kohta hageja ei olnud maakohtus pidanud seisukohta võtma, siis võis hageja lepingulisel esindajal kuluda apellatsioonkaebuse kohta seisukoha kujundamiseks ning vastuse koostamiseks kokku u 1,5 tööpäeva, mis vastab ligikaudu hageja märgitud ajale (12,5 tundi). Hageja lepingulise esindaja menetluskulude nimekirja koostamiseks ja kohtuistungiks valmistumiseks kulunud aeg ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul kogu ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul võis kogenud advokaadil kuluda menetluskulude nimekirja koostamiseks kokku 30 minutit ning arvestades kohtuvaidluse sisu ja mahtu kohtuistungiks valmistumiseks 2 tundi, millele lisandub kohtuistungil osalemine 1 tund. Seega loeb ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks ajakulu 16 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 2400 eurot (16 tundi × 150 eurot/tund = 2400 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.