3.Välja mõista Revo Õkvalt Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks ringkonnakohtu menetluskulude katteks 192 eurot.
4.Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb Revo Õkval maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 24. mail 2022 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Revo Õkva (kostja) vastu 40 euro väljamõistmiseks. Kostja esitas makseettepanekule 7. juunil 2022 vastuväite. Pärnu Maakohtu 15. juuni 2022 määrusega anti nõue üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 28. juunil 2022 Tartu Maakohtule hagi Revo Õkva (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 40 eurot, jätta menetluskulud kostja kanda ning märkida tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2 kohaselt menetluskulude määramisel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt parkis sõiduk numbrimärgiga XXXXXXX (sõiduk) 7. juunil 2019 hageja opereeritavale parkimisalale Vallikraavi 4, Tartu linn. Hageja tuvastas kontrolli käigus, et sõidukil puudus parkimisluba. Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumise tuvastamist leppetrahvinõude, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele. Leppetrahvi nõue on tasumata, kostja vastuväidet ei esitanud. Hageja avalduse kohaselt on hageja parkimisteenust osutav ettevõte. Eraparkla alale sisenemisel on paigaldatud infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab ning hageja on tüüptingimustes avaldanud selgesõnaliselt tahet sõlmida leping. Sõiduki parkimisel parklasse tegi hageja pakkumuse lepingu sõlmimiseks. Sõiduki parkimisega parklasse avaldas sõiduki kasutaja lepingu sõlmimiseks nõustumuse. Vastavalt kohtupraktikale vastutab parkimislepingu täitmise eest sõiduki omanik või vastutava kasutaja olemasolul vastutav kasutaja kuni viimane ei ole tõendanud vastupidist. Kostja oli
7.juunil 2019 sõiduki omanik/vastutav kasutaja. Hagejal on õigus eeldada, et parkimislepingu pooleks on kostja, kuni kostja ei tõenda vastupidist. Hageja saatis 14. mail 2021 kostja rahvastikuregistrijärgsele aadressile XXXXXXX alevik, Tartu maakond, tähitud kirjaga meeldetuletuskirja tasumata leppetrahvi kohta. Postiettevõtte info kohaselt kirja isiklik üleandmine ei õnnestunud, kostja postkontorisse kirjale järele ei läinud ning kiri tagastati hagejale 8. juunil 2021. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et leppetrahvi saab määrata auto omanikule ka siis, kui sõiduki omanik ei ole sõiduki parkijaks. Kohtupraktikale tuginedes ei ole hagejal kohustust kindlaks teha isikut, kes sõiduki vastavale alale parkimistingimusi rikkudes parkis. Parkimislepingu täitmise eest vastutab sõiduki omanik või vastutava kasutaja olemasolul vastutav kasutaja, kuni viimane ei ole tõendanud vastupidist. Leppetrahv 30 eurot ei ole
ebamõistlikult suur, tegu on parkimisvaldkonna tasusid arvestades tavapärase summaga. Hageja hinnangul ei ole leppetrahvi nõue aegunud. Hageja esitas leppetrahvi nõude 7. juunil 2019 maksetähtajaga 21. juuni 2019. Seega muutus nõue sissenõutavaks 22. juunil 2019 ja oleks aegunud 22. juunil 2022. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 24. mail 2022 ning avalduse esitamisega nõude aegumine peatus.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta hagejaga lepingut sõlminud ning ei ole saanud hagejalt ühtegi märgukirja ega meeldetuletust. Esmane teadmine trahvist saabus läbi Efta Legali saadud kirja. Kostja leiab, et leppetrahvis saab kokku leppida vaid sõiduki juhiga, seega peab leppetrahvi nõudev pool tegema kindlaks teise lepingupoole ehk parkija, st sõiduki juhi, mitte omaniku. Mootorsõiduki omanikul ei ole kohustust esitada kohtule andmeid isiku kohta, kellele sõiduk kasutada anti, kui kasutamisest on möödunud rohkem kui kuus kuud. Kostja ei nõustu 10 euro suuruse lisakuluga, kuna ei ole hagejalt saanud 4 aasta jooksul ühtegi teavitust. Kostja hinnangul on hagi alusetu ning aegunud, mõistlik aeg võlgnevuse sissenõudmiseks möödunud. Kostja ei nõustu ühegi makseettepanekuga.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 23. novembri 2022 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse summas 40 eurot, menetluskulud 408 eurot ning menetluskuludelt viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kohus tuvastanud ja vaidlust ei ole selles, et sõiduk, registreerimismärgiga XXXXXXX oli pargitud 7. juunil 2019 hageja parkimisalal aadressil Vallikraavi 4, Tartu linn. Parkimise ajal oli kostja sõiduki omanik/vastutav kasutaja. Kohus asus seisukohale, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud parkimisleping. Hageja parkimisalal infotahvlil olevad parkimistingimused näevad ette, et parkimise korraldaja ja sõiduki kasutaja vahel sõlmitakse parkimisleping. Kohtupraktikas on lähtutud eeldusest, et sõidukit kasutab omanik või vastutav kasutaja (kes on ka eelduslikult sõidukit parkinud), kuid omanikul/vastutaval kasutajal on võimalik tõendada, et sõidukit kasutas kolmas isik. Kostja ei ole väitnud, et tema sõidukit ei kasutanud. Sõiduki sisenemisel parklasse kohustub sõidukijuht kasutama parklat parkimistingimustes ettenähtud korras. Seega olukorras, kus kostja sisenes parkla territooriumile, väljendas ta oma nõusolekut lepingu sõlmimiseks ning sellega on poolte vahel lepingu sõlmitud. Kohus tuvastas, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Parkimistingimuste kohaselt kohustub sõiduki kasutaja parkimislepingu rikkumise korral tasuma parkimise korraldajale leppetrahvi 30 eurot. Sõiduki, registreerimismärgiga XXXXXXX, suhtes on koostatud 7. juunil 2019 leppetrahvi nõue maksetähtajaga 21. juuni 2019. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 kohaselt algab antud juhul aegumine 22. juunil 2019. Hageja esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse 24. mail 2022, millega nõude aegumine peatus TsÜS § 160 lg 2 p 3 ja lg 1 kohaselt. Kuna nõude menetlemine jätkub hagimenetluses, siis ei ole TsÜS § 146 lg 1 sätestatud kolmeaastane tähtaeg möödunud ja nõue ei ole aegunud. Kohus leidis, et hageja on esitanud kostjale leppetrahvi nõude mõistlikul viisil ja mõistliku aja jooksul. Tuginedes Riigikohtu praktikale leidis kohus, et leppetrahvi nõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele on tahteavalduse mõistlik edastamise viis TsÜS § 70 mõttes. Kostjat on teavitatud leppetrahvi nõudest vahetult peale rikkumise avastamist, kui leppetrahvi nõue jäeti 7. juunil 2019 sõiduki esiklaasi juhipoolse kojamehe vahele. Kostja ei ole välja toonud erandlikke asjaolusid, mille kohaselt võiks hageja valitud leppetrahvi nõude edastamise viisi pidada ebamõistlikuks. Kostja ei ole leppetrahvi nõudele pretensiooni esitanud.
Kohus jõudis järeldusele, et leppetrahvi vähendamine ei ole põhjendatud. Leppetrahv summas 30 eurot parkimistasu maksmata jätmise eest ei ole võrreldes parkimistasu suuruse ja kohustuse rikkumisega ebaproportsionaalne ega ebamõistlikult suur. Kostja ei ole toonud esile muid leppetrahvi vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kohus ei nõustu kostja etteheidetega, et kostja ei ole mõistliku aja jooksul saanud meeldetuletust leppetrahvi tasumise kohta. Leppetrahvi nõue tuli tasuda 14 päeva jooksul nõude esitamise päevast ning hagejal ei ole seadusest tulenevat kohustust meeldetuletusi saata. Hageja on saatnud kostjale kohtueelselt tähitult 14. mail 2021 meeldetuletuskirja, mis tagastati, kuna seda ei olnud võimalik kostjale kätte toimetada ja kostja ei läinud sellele ka tähtaegselt postkontorisse järgi.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 23. novembri 2022 otsuse tühistamist. Hageja menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonikaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kostja hagejaga parkimislepingut sõlminud. Lepingu sõlmimiseks on vajalik vahetada vastastikuseid tahteavaldusi. Kostja ei ole andnud omapoolset aktsepti, kuna ta ei parkinud sõidukit vaidlusalusel ajal vaidlusalusesse parklasse. Puuduvad tõendid, et kostja oleks sisenenud sõidukiga parkimisalale. 2) ei ole leppetrahvi nõue esitatud VÕS § 159 lg 2 kohaselt mõistliku aja jooksul, mistõttu ei või leppetrahvinõuet esitada. Kostja ei ole saanud hagejalt ühtegi teadet trahvi kohta. Kostja leiab, et ei ole tõendatud, et kostja sai leppetrahvi nõudest teada selle sõiduki kojamehe vahele asetamise ajal või mõistlikult peale seda. Tahteavalduse tegemine sõidukile ei oma tähtsust, oluline on millal see kostjani jõudis. Kostja hinnangul oli info temani jõudes mõistlik aeg igal juhul möödunud. 3) ei pea kostja teatama ja tõendama, kes oli sõiduki kasutaja 7. juunil 2019, st kes sõiduki parkis. Sõiduki omanikul on liiklusseaduse (LS) § 72 lg 2 kohaselt kohustus säilitada andmed sõiduki kasutaja kohta kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul. Pärast kuue kuu möödumist andmeid esitama ega säilitama ei pea. Kostja jaoks on selgunud, et 7. juunil 2019 kasutas sõidukit Gerda Zeigo. Kostja on koos apellatsioonikaebusega esitanud kuvatõmmise e-kirjast, mis on saadetud aadressilt XXXXXXXXXX aadressile XXXXXXXXXX.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, menetluskulud jätta kostja kanda ning märkida menetluskulude kindlaksmääramisel vastavalt TsMS § 177 lg 2, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teise lauses ettenähtud ulatuses. Vastuväidete kohaselt: 1) on kostja viide LS §-le 72 asjakohatu, kuna see on avalik-õiguslik norm ega ole otseselt kohaldatav tsiviilõiguslikes vaidlustes. 2) on väär kostja seisukoht, et leppetrahvi nõue on aegunud. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse enne nõude aegumist, 24. mail 2022. Avalduse esitamisega nõude aegumine peatus. 3) on ebaõige kostja avaldus, et leppetrahvinõue ei ole VÕS § 159 lg 2 kohaselt mõistliku aja jooksul kätte toimetatud. Hageja teavitas kostjat leppetrahvist koheselt pärast rikkumise tuvastamist, kui leppetrahvinõue jäeti hageja poolt sõiduki kojameeste vahele. Sellist kättetoimetamise viisi loetakse Riigikohtu praktika kohaselt mõistlikuks tahteavalduse
edastamise viisiks. Kostja ei ole tõendanud, et leppetrahvi väljastamise päeval oleks esinenud erandlik asjaolu, mis oleks muutnud kättetoimetamise viisi mitte mõistlikuks. Lisaks saatis hageja kohtueelselt meeldetuletuskirja, mida kostja vastu ei võtnud. 4) tõendamata on kostja väide, et sõiduk ei olnud leppetrahvi väljastamise päeval kostja kasutuses. 2. detsembril 2022 pöördus Gerda Zeigo nimeline isik hageja poole e-kirjaga, milles avaldas, et leppetrahvinõude väljastamise kuupäeval kasutas sõidukit Gerda Zeigo. Hageja on seisukohal, et lisatud e-kirja põhjal ei saa tõsikindlalt järeldada, et Gerda Zeigo sõidukit kasutas. Hageja esindaja vastas saadud e-kirjale ning palus e-kirjas esitatud väiteid täiendavalt tõendada, näiteks kasutaja poolt esitatud digitaalselt allkirjastatud kinnitusega või allkirjastatud rendilepinguga, kuid seda ei ole käesoleva ajani tehtud. Hageja on kostjale selgitanud juba maksekäsu kiirmenetluses, et kui kostja sõidukit ei kasutanud, siis tuleb tõendada, kes sõidukit kasutas. Kostja ei ole seda teinud. Hageja leiab, et kostja poolt uue tõendina lisatud väidetavalt sõidukit kasutanud isiku Gerda Zeigo 2. detsembril 2022 e-kirja kaudu tehtud pöördumine hageja esindajale tuleb jätta tähelepanuta. Kostja ei ole põhjendanud ega põhistanud, miks ta ei saanud apellatsioonikaebuses toodud seisukohti varem esitada, kuigi talle oli seda korduvalt selgitatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki käesolevas otsuses.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi. Vastuseks apellatsioonikaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.1.Põhjendamatu on kostja seisukoht, et kostja ei ole hagejaga parkimislepingut sõlminud. Puudub vaidlus, et sõiduk registreerimismärgiga XXXXXXX oli pargitud 7. juunil 2019 hageja parkimisalal aadressil Vallikraavi 4, Tartu linn ning kostja oli sellel ajal sõiduki omanik/vastutav kasutaja. Vaidlust ei ole ka selles, et parkimisalal olid nähtavad infotahvlid parkimistingimustega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et parkimise korraldaja väljendab parkimislepingu tingimuste esitamisega oma pakkumust parkimislepingu sõlmimiseks ning sõiduki parkimisega loeb parkimise korraldaja sõiduki kasutaja nõustumuse parkimislepingu sõlmimiseks parkimislepingu tingimustel antuks. Maakohus leidis õigesti, et kostja on parkimislepingu pool, sest lähtuda tuleb eeldusest, et sõidukit kasutab omanik või vastutav kasutaja, kes on eelduslikult ka sõiduki parkinud. Kui esineb seaduses sätestatud alus, millest tulenevalt kostja ei vastuta, nt kui sõidukit kasutas ja parkis muu isik, siis peab kostja esile tooma asjaolud, mis võimaldavad kohustatud isiku määratleda. Kostjal oli kohustus tõendada, kes sõidukit kasutas ja parkis. Kostja seda ei tõendanud. Riigikohus on leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema hageja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine kostja kui auto vastutava kasutaja/omaniku kontrolli all ja hagejal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu tuleb tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda kostjat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16, p 24).
7.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et leppetrahvinõue on kostjale esitatud mõistliku aja jooksul. Riigikohus on leidnud, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib pidada tahteavalduste edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146 p 12). Hageja esitas leppetrahvinõude koheselt pärast rikkumise tuvastamist, paigutades selle sõiduki esiklaasile kojamehe vahele, mis on tõendatud fotoga. Maakohus ei ole tuvastanud erandlike asjaolude esinemist, samuti ei ole kostja ka sellistele erandlikele asjaoludele tuginenud. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas kostja saatis hagejale täiendava meeldetuletuskirja leppetrahvi kohta.
7.3.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kostjal oli LS § 72 lg 2 järgi kohustus säilitada andmeid sõiduki kasutaja kohta kuus kuud arvates sõiduki kasutamise lõppemisest. LS § 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm, mis ei ole siinses asjas otseselt kohaldatav. Eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks isegi kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul.
8.Apellatsioonikaebuses on kostja esmakordselt esitanud väiteid selle kohta, et 7. juunil 2019 oli sõiduki kasutajaks Gerda Zeigo. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta esitab uued asjaolud alles apellatsiooniastmes ja mis peaks see lubatav olema (TsMS § 652 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et uute asjaolude esitamine apellatsiooniastmes ei ole põhjendatud ning jätab need tähelepanuta.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda ja seega peab kostja hüvitama hageja menetluskulud, mis tekkisid seoses vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kulutanud õigusabile seoses vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele 2 tunni eest 192 eurot. Hageja kostja menetluskulude kohta seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et hageja õigusabikulu 192 eurot on põhjendatud ja vajalik TsMS § 175 lg 1 tähenduses ning tuleb kostjalt välja mõista.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.