5.2.Mõista Diana Viiksaarelt välja OÜ Aktiva Finants kasuks põhivõlg 2497,93 eurot, intressivõlg 290,10 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 659,21 eurot ja edasiulatuv viivis alates 08.12.2021 põhinõudelt 2497,93 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.
5.3.Jätta menetluskulud Diana Viiksaare kanda.
5.4.Mõista Diana Viiksaarelt välja OÜ Aktiva Finants kasuks menetluskulud 590 eurot.
5.5.Mõista Diana Viiksaarelt OÜ välja Aktiva Finants kasuks viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
5.6.Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav (TsMS § 468 lg 1 p 2). Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.OÜ Aktiva Finants (hageja) esitas 14.09.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Diana Viiksaarelt (endine Suviste) (kostja) 3173,85 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 17.09.2021 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus andis nõude üle Harju Maakohtule asja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses, kust see edastati kohtualluvuse järgi Viru Maakohtule.
2.Hageja esitas 07.12.2021 hagi kostja vastu, milles palus kostjalt mõista välja hageja kasuks võlg 2497,93 eurot, intress 290,10 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 659,21 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise alates 08.12.2021 kuni põhivõla 2497,93 euro tasumiseni lepingujärgses määras 34,9% aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt loovutas Placet Group OÜ 09.03.2021 nõude hagejale. Kuna kostja oma laenulepingust tekkinud kohtusi kohaselt ei täitnud, ütles Placet Group OÜ lepingu üles 06.03.2021. Kostjal on hageja ees põhivõlg 2497,93 eurot. Laenulepingus leppisid pooled kokku intressimääraks 34,9% aastas. Laenulepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi vastavalt arvetele. Kostjal on intressivõlg alates 01.12.2020 esitatud arvest maksetähtajaga 20.12.2020 summas 290,10 eurot. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue 659,21 eurot. Lepingujärgne viivis on 34,9% aastas.
3.Kostja hagile ei vastanud.
MAAKOHTU OTSUS
4.Viru Maakohus rahuldas 28.02.2022 tagaseljaotsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt välja hageja kasuks põhivõla 2497,93 eurot, intressivõla 290,10 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 150,01 ja edasiulatuva viivise alates 08.12.2021 põhinõudelt 2497,93 eurolt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäeti kostja kanda. Kostjalt mõisteti välja hageja kasuks menetluskulud 504,10 eurot ja viivis menetluskuludelt seadusjärgses määras. Maakohtu hinnangul on Placet Group OÜ ja kostja vahel sõlmitud krediidikonto lepingu nr XXXXXXXXX tingimused tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 kohaselt, sest eelduslikult ei ole kostjaga lepingutingimusi eraldi läbiräägitud. Hagiavaldusest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuse raames ja füüsilise isiku puhul võib eeldada, et ta sõlmis lepingud tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Maakohus leidis, et kostjalt on sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise nõudmine põhjendatud, kuid mitte lepingujärgses määras, so 34,90 % aastas (0,0956 % päevas), sest lepingujärgne viivisemäär on tühine, kuivõrd viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära kolmekordselt. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist, vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; 3-2-1-25-16, p 13). Seega tuleb kohaldada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatult seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud sissenõutavaks muutunud viivisenõuet. Sissenõutavaks muutunud viivis on viivisekalkulaator.ee kasutades 150,01 eurot (VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras, 09.03.2021 kuni 07.12.2021). Arvestades hagi osalist rahuldamist tuleb jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel hageja kanda 14,56% ulatuses ja kostja kanda 85,44% ulatuses. Hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks on 590 eurot (350+240).
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti välja seadusjärgne viivis ja jaotati menetluskulud ning teha uue otsuse, millega mõista välja lepinguline viivis ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus rikkus oluliselt tagaseljaotsuse tegemist reguleerivaid norme, kui piiras viivise suurust ja jättis menetluskulud osaliselt hageja kanda. Kuivõrd tagaselja otsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile vastanud, ei saa kohus tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg-t 8 kohaldada ega viivise suurust piirata. Viivisekokklepe on lepingu põhiosas, tegu ei olnud tüüptingimusega. Viivise määr räägiti kostjaga eraldi läbi. VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud viivisemäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast.
Menetluskulud jaotati ebaõigesti, kuna hagi oleks tulnud rahuldada ja menetluskulud tulnuks TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 28.02.2022 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 punkti 2 alusel materiaal- ning menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada osas, millega maakohus jättis viivise nõude rahuldamata ja mõistis menetluskulud välja. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõue täielikult ja mõistab menetluskulud välja kindlaksmääratud ulatuses. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Ekslik on maakohtu seisukoht, et intressiga samas määras olev lepinguline viivis on tühine. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt ka Riigikohtu 14. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult, kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.
8.Ringkonnakohus märgib, et eeltoodu ei välista võimalust kohustatud isiku taotlusel viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel vähendada. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise vähendamist nõuda viivise maksmiseks kohustatud isik. Juhul, kui kostja ei ole hagile vastanud, ei saa VÕS § 113 lõiget 8 kohaldada ega viivise suurust piirata. Kui kostja ei ole hagile vastanud, ei ole võimalik kohaldada ka muid materiaalõiguse instituute, mille kohaldamiseks on vältimatult vajalik õigustatud isiku (kostja) taotlus. Seega ei saa kohus omaalgatuslikult vähendada viivist ega seda ka mitte piirata põhinõude suurusega. Kuna kostja ei vastanud hagile, jättis ta enda valikul kasutamata talle seadusest tuleneva õiguse nõuda viivise vähendamist.
9.Ebaõige on hageja seisukoht, et lepingus sätestatud viivisemäär ei ole tüüptingimus. Praegusel juhul on lepinguline viivisemäär VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist viivist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda (vt otsuse p 8).
10.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõuded on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu otsus viiviste suuruse osas tühistada ja ringkonnakohus rahuldab hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude täielikult.
11.Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (otsuse resolutsiooni p 3). Seega ei muuda ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotust, kuna see vastab TsMS § 162 lg-le 1. Siiski on maakohtu otsuse põhjendused vastuolus maakohtu resolutsiooni punktis 3 märgituga, kuna põhjendustes on maakohus märkinud, et jätab hagi osalise rahuldamise tõttu 14,56% menetluskuludest hageja kanda ja 85,44% menetluskuludest kostja kanda. Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-t 8, kuna otsuse põhjendused ja resolutsioon peavad olema kooskõlas. Otsusese põhjendustest nähtub, et maakohus määras menetluskulude rahaliseks suuruseks 590 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluskulude rahalise suuruse määranud kindlaks kooskõlas TsMS § 174 lõikega 1. Küll viib aga ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotusega vastavusse menetluskulude kindlaksmääratud summa (590 eurot, maakohtu otsuse resolutsioonis ekslikult 504,10 eurot). Seega jääb rahuldamata apellatsioonkaebus ulatuses, millega hageja palus mõista enda kasuks välja menetluskulud 650 eurot.
12.Kuna apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.