Bigbank AS hagi S.G vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
6167 eurot 63 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Bigbank AS (registrikood 10183757, asukoht Riia 2, Tartu), lepinguline esindaja Aap Kulik Kostja: S.G (isikukood XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista S.G-lt Bigbank AS kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 1535 eurot 46 senti.
3.Mõista S.G-lt Bigbank AS kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt: Maksekuupäev
Jätta rahuldamata Bigbank AS põhivõla nõue 2479 euro 10 sendi ulatuses. Jätta täielikult rahuldamata Bigbank AS 386 eurot 65 senti intressi nõue, 7 eurot 50 senti lepingu haldustasu nõue, 442 eurot 95 senti viivise nõue, 7 eurot 50 senti haldustasu nõue.
5.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
6.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Kostjale toimetada otsus kätte kohtuotsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja lugeda kohtuotsus kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.Bigbank AS (hageja) esitas 13. septembril 2024 Tartu Maakohtule S.G (kostja) vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja 5284 eurot 16 senti (krediidisumma 4439 eurot 56 senti, intress 386 eurot 65 senti, viivis 442 eurot 95 senti, lepingu haldustasu 7 eurot 50 senti) ning viivis põhivõlalt alates 14. septembrist 2024 kuni põhivõla tasumiseni määras 19,90% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21. jaanuaril 2022 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC22001017, mille alusel sai kostja laenu 7000 eurot. Kostja pidi laenu tagastama 48 osamaksena. Kostja tekkis võlgnevus alates 21. osamaksest (s.o 10. novembrist 2023). Esialgne võlausaldaja edastas 12. veebruaril 2024 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, luges esialgne võlausaldaja lepingu üles öelduks 14. märtsil 2024.
2.Kostja ei ole hagile vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 21. jaanuaril 2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr CL-EEC-22001017 (dtl 39 40; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 37 – 38; üldtingimused dtl 41 - 42). Lepingu alusel sai kostja 7000 euro suuruse laenu. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel (dtl 43 – 44).
5.Vaidlust ei ole selles, et võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa 2
tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
6.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 23,97% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (21. jaanuaril 2022) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% (kolmekordne määr seega 50,85%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
7.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija 3
krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
8.Hageja on hagiavalduses selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis võlausaldaja arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet, avalike registrite päringuid ning esialgne võlausaldaja on kontrollinud kostja sissetulekuid ja finantskohustusi pangakonto väljavõtte alusel. Esialgne võlausaldaja on teada saanud, et kostja igakuine sissetulek oli 579 eurot 24 senti ja kohustused 24 eurot. Arvelduskontolt ei nähtunud regulaarseid majapidamiskulusid (elekter, gaas, vesi jms) ega eluasemekulusid. Võlausaldaja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (217 eurot 44 senti) tuludest maha ning teada saanud, et kostja sissetulekust moodustavad tema kulud 41,68%. Juhul kui kohus jõuab järeldusele, et krediidiandja ei ole krediidi väljastamisel käitunud vastutustundliku laenamise põhimõtetega kooskõlas, palub hageja alternatiivselt mõista kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuvalt alates 10. jaanuarist 2025 uuesti määratud põhiosamaksed nende sissenõutavaks muutumisel uuesti määratud põhiosamaksete tagastamise graafiku kohaselt, kogusummas 1960,46 eurot.
9.Vastupidiselt hageja seisukohale ei ole krediidiandja kohtu hinnangul kostjaga laenulepingut sõlmides kostja esitatud andmete kontrollil ja analüüsil tegutsenud piisava hoolsusega. Lepingu sõlmimisele eelnevaid andmeid sisuliselt analüüsides ja kõrvutades pidanuks ilmnema, et kostja ei ole krediidivõimeline. Võlausaldaja on krediidiotsust tehes jätnud arvestamata kostja igakuised majapidamiskulud ning enese ülalpidamiskulud. Kosta igakuiseks sissetulekuks oli keskmiselt 579 eurot kuus, senised kohustused ca 24 eurot kuus, millele lisandus taotletava laenu osamakse 217 eurot 44 senti kuus. Seega jäi kostjale peale finantskohustuste tasumist enese ülalpidamiskuludeks ja majapidamiskuludeks igakuiselt ca 338 eurot. Statistikaameti andmetel oli 2021. aastal arvestuslik elatusmiinimum 233 eurot, s.o esmavajalikud kulutused. Kostja kontoväljavõttelt nähtuvad kostja igakuised kulutused tanklates, ehituspoodides jms. Lisaks oli kostjal igakuine kohustus Telia AS ees ca 23 eurot kuus. Kohtu hinnangul on võlausaldaja oma analüüsis kostja igakuiste kulutuste ja sissetulekute osas olnud pealiskaudne. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kostja oli sellise sissetulekuga võimeline jätkusuutlikult võetud kohustusi teenindama nii, et talle endale oleks tagatud arvestuslik elatusmiinimum. Ühtlasi on jätnud võlausaldaja tähelepanuta asjaolu, et kostja oli juba laenutaotlusele eelneval kahel kuul vajanud finantsabi oma emalt kokku summas 600 eurot. Krediidivõimelisuse hindamisel süsteemipõhistele päringutele tuginemine ning pinnapealne konto analüüs on kohtu hinnangul pealiskaudne lähenemine. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediiti andes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
10.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise 4
tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10).
11.Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2). Hageja on 23. oktoobril 2025 esitatud menetlusdokumendis märkinud, et arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saa lugeda lepingut 14. märtsil 2024 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja kolme üksteisele järgneva osamaksega võlas. Kohus nõustub hagejaga, et kuivõrd võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud kostja viivituses kolme järjestikkuse osamaksega ning ei seega ei olnud VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud. Leping ei olnud kehtivalt üles öeldud.
12.Intressi märgib kohus järgmist. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. VÕS § 403 4 lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Hageja ei ole kohtule uut intressi arvestust esitanud. Eelnevat arvestades ei pea kohus võimalikuks hageja intressinõuet ka rahuldada.
13.Viivise kohta märgib kohus järgmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja ei ole kohtule uut viivise arvestust esitanud. Eelnevat arvestades ei pea kohus võimalikuks hageja viivisenõuet ka rahuldada.
14.TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. TsMS § 369 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast vastavalt 23. oktoobril 2025 esitatud maksegraafikule.
15.Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse 1535 eurot 46 senti ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast vastavalt maksegraafikule. 5
Kohus jätab rahuldamata hageja põhivõla nõude 2479 euro 10 sendi ulatuses ning täielikult rahuldamata 386 eurot 65 senti intressi nõude, 7 eurot 50 senti lepingu haldustasu nõude, 442 eurot 95 senti viivise nõude, 7 eurot 50 senti haldustasu nõude.
16.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et praegusel ajal on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Siinkohal arvestab kohus nõude rahuldamise ulatust (vt otsuse p 14) ning seda, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust ning kohtuvaidlus on vältimatus põhjuslikus seoses sellega, et esialgne võlausaldaja on andnud kostjale laenu vastutustundlikku laenamise põhimõtet ehk esialgne võlausaldaja kui krediidiandja seadusest tulenevat kohustust rikkudes (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-22-11447, p 8). Seega on tarbijale antud laenu, mille teenindamiseks ei ole tarbija võimeline. Võlgnevusse sattumine on sellisel juhul sisuliselt vältimatu. Juhul, kui võlausaldaja ei oleks kostjale vastutustundetult laenu andnud, ei oleks hagejal tekkinud vajadust ka seadusjärgses määras võlgnevust kohtulikult sisse nõuda. Seega on kirjeldatud olukorras tarbijast kostja asetamine olukorda, kus ta peaks hagi osalise rahuldamise korral kandma mistahes hageja menetluskulusid, ebaõiglane ning põhjendamatu. Sel põhjusel jätab kohus menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Seega puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
17.Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras, mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu, ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg 1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka Riigikohtu 16. septembri 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 10 ja 20. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-123093, p 9.2).