K.K DIAMOND GROUP OÜ hagi X vastu käenduslepingutest tulenevas nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 24. märtsi 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
K.K DIAMOND GROUP OÜ apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
28 945,64 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): K.K DIAMOND GROUP OÜ (registrikood 11444579), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Pikani Kostja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Sven Veltmann
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
I.
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
I.1. Jätta rahuldamata kostja 31. jaanuari 2023 taotlus kaasata menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel Grid Group OÜ (registrikood 12571570). I.2. Jätta rahuldamata kostja 31. jaanuari 2023 taotlused võtta vastu täiendavad dokumentaalsed tõendid (Grid Group OÜ majandusaasta aruanded aastate 2019 ja 2020 kohta ning täiendava likvideerimise kande ja 19. jaanuari 2023 teadaande väljatrükid). Samuti jätta toimikusse võtmata Grid Group OÜ
19.veebruari 2023 seisukoha lisad. I.3. Harju Maakohtu 24. märtsi 2022 otsus tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata põhivõlast 22 668 euro ja sellelt arvutatud viivise saamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi nimetatud osas rahuldada. Tühistada sama otsus osas, milles maakohtu menetluskuludest jäi rohkem kui 7,4% hageja kanda ja jätta uue otsusega 92,6% maakohtu menetluskuludest kostja kanda. Ühtlasi tühistada sama otsus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata. I.4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. I.5. Menetluskuludest ringkonnakohtus jätta 7,4% hageja kanda ja 92,6% kostja kanda.
KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS II.1. Hagi rahuldada osaliselt. II.2. Mõista kostjalt X-lt hageja K.K DIAMOND GROUP OÜ kasuks välja põhivõlg 22 668 eurot, viivis 9067,20 eurot ja alates 11. märtsist 2023 viivis põhivõla tasumata summalt määraga 0,05% päevas. II.3. Menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus jätta 7,4% hageja kanda ja 92,6% kostja kanda.
Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.K.K DIAMOND GROUP OÜ (hageja) esitas 31. detsembril 2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu 24 468 euro ja viivise (0,05% päevas alates hagi esitamisest) nõudes. Hageja tõi esile järgmised asjaolud: - hageja ja Grid Group OÜ (edaspidi: põhivõlgnik) sõlmisid 1. novembril 2015 laenulepingu (edaspidi: laenuleping I), mille alusel andis hageja põhivõlgnikule laenu 120 000 eurot. Laen pidi tagasi makstud olema 2018. aasta lõpuks. Ühtegi tagasimakset põhivõlgnik laenulepingu I alusel ei teinud; - ühes laenulepinguga I sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu (edaspidi: käendusleping I), millega kostja võttis kohustuse tagada käendajana kõiki põhivõlgniku rahalisi kohustusi ja nende täitmist, mis tulenevad laenulepingust I. Kostja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti 22 668 eurot; - hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 15. septembril 2016 laenulepingu (edaspidi: laenuleping II), mille alusel andis hageja põhivõlgnikule täiendava laenu 10 000 eurot. Laen tuli tagasi maksta 1. juuniks 2017, aga ka seda laenu põhivõlgnik tagasi ei maksnud; - ühes laenulepinguga II sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu (edaspidi: käendusleping II), millega kostja võttis kohustuse tagada käendajana kõiki põhivõlgniku rahalisi kohustusi ja nende täitmist, mis tulenevad laenulepingust II. Kostja rahalise vastutuse maksimumsummaks tulenevalt laenulepingust II on 1800 eurot; - käenduslepingute järgi vastutab kostja vastutuse maksimumsumma ulatuses kõigi laenulepingutest tulenevate olemasolevate ja tulevikus tekkivate nõuete eest, samuti lepingute muudatustest tulenevate kohustuste täitmise eest. Juhul, kui põhivõlgnik on jätnud laenulepingutest tulenevad kohustused täitmata, pidi kostja täitma rahalised kohustused 10 päeva jooksul arvates sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest; 2 (9)
-
-
-
-
laenulepingutes toodud laen kokku 130 000 eurot on põhivõlgnikule välja makstud järgmistel kuupäevadel: 19. novembri 2014 makse 4000 eurot; 2. juuli 2015 makse 7000 eurot; 5. augusti 2015 makse 5000 eurot; 4. septembri 2015 makse 15 000 eurot;
28.jaanuari 2016 maksed 65 000 eurot ja 23 000 eurot ning 19. september 2017 makse 4500 eurot, ülejäänud osas täitis hageja eest kohustuse muu isik; hageja on korduvalt nõudnud kostjalt käendatud kohustuse täitmist, kuid tulutult. Kostjale 19. detsembril 2020 saadetud e-kirjas nõudis hageja käendatava kohustuse (kokku 24 468 eurot (= 22 668 + 1800)) täitmist hiljemalt 29. detsembril 2020, seega muutus nõue kostja vastu sissenõutavaks 30. detsembril 2020; laenulepingutest I ja II tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmiti veel teisigi käenduslepinguid, sest kostjaga sõlmitud käenduslepingud ei katnud tervet laenusummat. Üks käendajatest on tema käendatud kohustuse tervikuna täitnud ja veel üks käendaja on andnud võlatunnistuse; vastavalt käenduslepingutele on hagejal õigus nõuda viivist 0,05% päevas sissenõutavaks muutunud ja tasumata nõudelt.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
-
-
kostja on allkirjastanud käenduslepingu I ja ühepoolselt käenduslepingu II kavandi, kuid need on õiguslikult tagajärjetud. Kostja nõustas tol hetkel põhivõlgnikku ja talle lubati selles osalust, kuid selles osas teda peteti; kostjale teadaolevalt ei ole laenulepinguid sõlmitud viisil, et nende alusel oleks laenu antud ja see välja makstud. Laenulepingute sõlmimist tõendavaid allkirjastatud dokumente ja laenulepingutele vastavaid laenuandmist kinnitavaid asjakohaseid ja lepingutele vastavaid maksekorraldusi ei esitatud. Seega ei ole tõendatud laenulepingute sõlmimine ja nende alusel laenu väljamaksmine; maksekorralduste summad ei kattu laenulepingutes kirjeldatud summadega. Kogu laenu maht pidi olema laenulepingu I alusel 120 000 eurot ja laenulepingu II alusel 10 000 eurot. Maksete summa kokku on 123 500 eurot ning need jaotuvad aastatele 2014 – 2017. See aga ei ühti laenulepingute kavanditega; laenulepingutes on ette nähtud, et laen tuli väljastada seitsme päeva jooksul alates lepingu sõlmisest ja laen oli sihtotstarbeline (olemasolevate kohustuste ja tulevase majandustegevuse rahastamine) – need tingimused pole täidetud; laenuleping I ei kajastu põhivõlgniku 2015. aasta majandusaasta aruandes. Põhivõlgniku 2018. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt on ta saanud hagejalt 2017. aastal laenu 5250 eurot intressiga 3% aastas ja tähtajaga 31. detsember 2022. See ei saa olla laenulepingutest I ja II tulenev laen. Hageja ja põhivõlgnik on omavahel seotud isikud, seega peavad kõik kahe äriühingu vahelised laenutehingud olema kajastatud majandusaasta aruandes, mis käsitleb tehinguid seotud osapoolte vahel; hageja nõue on aegunud; kostjal on õigus esitada tasaarvestuse avaldus, kuigi käenduslepingute p-s 2.6 sisaldub tasaarvestamise piirang. See tingimus on tühine võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 6 või § 42 lg 1 ja lg 3 p 2 alusel. Kuna leping sõlmitakse reeglina võlausaldaja ja käendaja vahel, siis on olulised just andmed põhivõlgniku varalise seisundi ning käendatavate kohustuste sisu ja ulatuse kohta. Hageja ei analüüsinud põhivõlgniku võimet laenu teenindada ja tagasi maksta. Kostja ei oleks sellistel asjaoludel käenduslepingut sõlminud, kui ta oleks teadnud, et põhivõlgnikul esineb probleeme oma laenukohustuse teenindamisega. Hageja on oma kohustusi rikkunud ning VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue vähemalt haginõude ulatuses. 3 (9)
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 24. märtsi 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.
3.1.Esmalt võttis maakohus seisukoha aegumise vastuväite osas. Laenulepingute p 1.3.1 järgi tuli laenud tagastada osamaksetena, seega on tegemist korduvate kohustustega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 tähenduses. Aegumistähtaeg laenulepingu I alusel nõutava summa osas hakkab kulgema 2017. aasta maksete puhul 1. jaanuarist 2018 ning 2018. aasta maksete puhul 1. jaanuarist 2019. Aegumistähtaeg laenulepingu II puhul hakkab kulgema
1.jaanuarist 2018. TsÜS § 146 lg 1 järgi ei aegunud hageja nõuded laenusaaja vastu enne
1.jaanuari 2021. Hagiavaldus esitati 31. detsembril 2020, seega pöördus hageja kohtusse seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja nõue ei ole mingis osas aegunud.
3.2.Edasi analüüsis maakohus laenulepingute sõlmimise ja kehtivuse asjaolusid. Maakohus kohaldas VÕS § 9 lg 1, § 11 lg-d 2 ja 4 ning leidis laenulepingute p-le 3.1 tuginedes, et lepingupoolte tahe oli sõlmida lepingud kirjalikus vormis.
3.2.1.Laenulepinguga I ei saa seostada 19. novembri 2014 ega 2. juuli, 5. augusti ja
4.septembri 2015 maksekorraldusi, sest need maksed teostati enne lepingu sõlmimist. Lepingu tingimustest ei tulene poolte kokkulepet arvestada lepingu sõlmimisel varasemalt sooritatud ülekandeid. Laenulepingu I alusel on välja makstud 28. jaanuari 2016 maksekorraldustest nähtuvad summad 65 000 eurot ja 23 000 eurot – kokku 88 000 eurot. Põhivõlgniku juhatuse liikme 4. novembri 2020 allkirjastatud kinnituskirja kohaselt võttis põhivõlgnik hilinemisega sooritatud laenumaksed vastu, jättes kasutamata laenulepingu rikkumisest tulenevad õiguskaitsevahendid. Seega on põhivõlgnikul kohustust tagastada laenulepingu I alusel saadud summa 88 000 eurot.
3.2.2.Laenulepingu II p 1.3.1 kohaselt tuli laen tagastada 1. juuniks 2017, mistõttu ei saa
19.septembril 2017 üle kantud 4500 eurot olla makstud selle lepingu alusel. Laenulepingu p 1.2.1 kohaselt pidi hageja maksma laenu laenusaaja arvelduskontole hiljemalt seitsme kalendripäeva jooksul lepingu sõlmimisest. Lisaks saabus laenu tagastamise tähtaeg 3,5 kuud enne hageja väidetava laenusumma väljamaksmist. Maksekorraldusel ei ole viidet kõnealusele lepingule. Seetõttu pole 4500 euro suurune summa seostatav laenulepinguga II.
3.3.Järgmisena analüüsis maakohus ainult käenduslepingu I asjaolusid, sest käenduslepingust II tuleneva nõude jättis kohus laenu väljamakse tõendamatuse tõttu rahuldamata.
3.3.1.Käenduslepingu I allkirjastas kostja 3. novembril 2015 ja hageja 4 novembril 2015. Käenduslepingust I ei nähtu, et käenduse eeltingimus oli kostja osaluse saamine põhivõlgnikus. Kostja ei tõendanud, et käendusleping I sõlmiti kostja tahtliku eksimusse viimise või eksimuses hoidmisega temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema (TsÜS § 94). Seetõttu ei tuvastanud kohus käenduslepingu sõlmimist pettuse teel.
3.3.2.Samuti ei esitanud kostja TsÜS § 86 kohaldamist võimaldavaid eelduseid, mille alusel saaks lugeda käenduslepingu I tühiseks. Kostja esitatust ei nähtu, milles seisnes kostja eriline vajadus või sundolukord.
3.3.3.Tõendatud on, et laenulepingu I alusel kandis hageja põhivõlgnikule üle 88 000 eurot ja vastavas ulatuses on hagejal õigus nõuda põhivõlgnikult laenu tagasi maksmist. Käenduslepingu I kohaselt vastutab kostja laenulepingust I tuleneva põhivõlgniku kohustuse täitmise eest 22 668 euro ulatuses. Seega on hagejal kostja vastu käenduslepingu I alusel nõue. Maakohus ei jaganud kostja arusaama tehingute näilikkuse kohta (TsÜS § 89 lg 1). Samuti ei ole tuvastanud kohus hageja käitumises õiguste kuritarvitamine (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2) ega ka hea usu põhimõtte rikkumist (VÕS § 6 lg-d 1 ja 2) laenulepingu I täitmisel 88 000 euro osas. Käendusleping I on kehtiv tarbijakäendusleping. 4 (9)
3.3.4.Hageja ei rikkunud VÕS § 146 lg 1 järgset teabe andmise kohustust ja kostjale oli tagatud VÕS § 149 lg-s 1 ette nähtud õiguste teostamine. Põhivõlgniku kinnituse kohaselt nõudis hageja põhivõlgnikult laenulepingu I täitmist. Hageja 8. septembri 2020 nõudekirjast nähtub selgelt, millisest võlasuhtest tulenevalt kostja vastu nõue esitati, samuti nõudesumma. Hageja vastas kostja 11. septembri 2020 teabenõudele ja märkis selgituseks, et põhivõlgnik ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud.
3.4.Lõpuks analüüsis maakohus, kas kostja vastutab käendajana solidaar- või osavõlgnikuna.
3.4.1.Maakohus tuvastas, et laenulepingu I tagamiseks sõlmiti järgmised käenduslepingud: kostja käendus 22 668 eurot, KLP käendus 22 668 eurot, JK käendus 24 468 eurot, TT käendus 9600 eurot. KLP ja JK on käenduslepingutest tuleneva kohustuse täitnud.
3.4.2.Maakohus tugines Riigikohtu 13. aprilli 2010 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10 (p 13) ning asjaolule, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga ja käendajad on käendanud sama kohustust ja valdavalt ühesuguses piirmääras, ning leidis, et tegemist solidaarkohustusega VÕS § 150 alusel. Kuna kaaskäendaja on hageja nõude täitnud, on kostjal õigus tema vastu esitatud nõude ulatuses käenduskohustuse täitmisest keelduda (VÕS § 65 lg 2, § 153 lg 1 p 1).
3.5.Kostja õigusabikulu on põhjendatud 21 t ulatuses hinnaga 110 eurot/t (lisandub käibemaks). Hagejal tuleb kostjale hüvitada menetluskuluna 2772 eurot (= 21 ×110 + 20%) ja sellelt summalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks jõudis maakohus ebaõige järelduseni, et hagi on laenulepingu II osas tõendamata.
4.1.1.Maakohus ei arvestanud laenulepingu II dokumenti, põhivõlgniku 4. novembri ja
11.detsembri 2020 kinnitusi, maksekorraldusi ega käenduslepingu II preambulas antud kostja kinnitust, millest nähtub, et laenuleping II on kehtivalt sõlmitud ja selle alusel on laenusummad põhivõlgnikule välja makstud. Maakohus ei põhjendanud, miks nendega ei tule arvestada.
4.1.2.Laenulepingu II sõlmimise fakti (või selle kehtivust) ei väära asjaolu, et selles toodud laen maksti põhivõlgnikule välja ositi või lepingus kokku lepitust hiljem. Sisuliselt on oluline on, et laen maksti välja. Laenu väljamakse pärast lepingu tähtaja möödumist ei ole võlasuhte lõppemise alus VÕS § 186 tähenduses Põhivõlgnik ei ole laenulepingut vaidlustanud, esitanud taganemisavaldust ega kasutanud muid õiguskaitsevahendeid, mis annaks alust väita, et võlasuhe lõppes. Vastupidi, põhivõlgniku juhatuse liige kinnitas laenulepingu II sõlmimist ja raha laekumist. Samuti kinnitas laenulepingu II kehtivust kostja käenduslepingu II preambulas.
4.2.Teiseks kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 150, § 65 lg 2, § 153 lg 1 p 1 ja tegi vale järelduse, et kuna kaaskäendaja täitis hageja nõude laenulepingu I tagamiseks antud käenduslepingu alusel, on kostjal õigus keelduda oma käenduskohustuse täitmisest.
4.2.1.Käenduslepingu I p 1.4 kohaselt on käenduslepingu eesmärk võimaldada hagejal esitada nõue iga käendaja vastu eraldi vastavalt konkreetse käendaja suhtes kehtiva vastutuse maksimumsumma ulatuses. Lepingu p-s 4.1.1 kinnitas kostja, et ta on tähelepanelikult tutvunud laenulepingu ja käenduslepingu tingimustega ning käendusleping on talle üheselt arusaadav, st sellest tekkivad õiguslikud kohustused on talle mõistetavad ning vastavad tema tahtele. Seega kinnitas kostja mh ka teadmist, et vastutab põhivõlgnevuse täitmise eest käenduslepingus toodud maksimaalmääras osavõlgnikuna. Hagejal on võimalik pöörata kostja vastu nõue eraldiseisvalt, st ka juhul kui teiste käenduslepingute alusel on mõni käendaja oma osasumma juba tasunud. 5 (9)
4.2.2.Kostja käenduskohustust ei mõjuta, et mõni käendaja on oma osakohustuse täitnud. Kaaskäendaja sooritus täitis talle langenud osakohustuse, mitte teise käendaja kohustuse. Solidaarkohustus on käendaja ja põhivõlgniku vahel, mitte erinevate käendajate vahel.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kostja hinnangul tuleks jätta kaebus läbi vaatamata, sest see esitati hilinenult. Lisaks ei nõustunud kostja maakohtu järeldustega laenuja käenduslepingute kehtivuse ning ka 88 000 euro osas maksete nendega sidumise kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud otsuse osaliselt ning teeb hageja nõuete lahendamise ja menetluskulude jaotuse kohta uued otsustused (TsMS § 657 lg 1 p 2). Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hageja põhinõue laenulepingu I ja käenduslepingu I alusel on põhjendatud summas 22 668 eurot ning sellelt summalt tuleb kostjal maksta ka viivist. Menetluskulud tuleb jaotada vastavalt hagi rahuldamise ulatusele ja kulude jaotuse muutumise tõttu kuulub tühistamisele maakohtu otsustatud kulude rahaline kindlaksmääramine. Ülejäänud osas jääb vaidlustatud otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja menetluskulud ringkonnakohtus jaotuvad samuti vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.
7.Kostja esitas 31. jaanuaril 2023 taotluse kaasata põhivõlgnik menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel. Hageja vaidles taotlusele vastu, põhivõlgnik jättis taotluse lahenduse kohtu otsustada. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata. TsMS § 216 lg 11 esimene lause sätestab, et pärast eelmenetluse lõppemist võib esitada avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks üksnes teiste menetlusosaliste või kohtu nõusolekul. Hageja ei andnud kaasamiseks nõusolekut. Sama sätte teise lause kohaselt nõustub kohus kolmanda isiku hilisema kaasamisega üksnes juhul, kui avalduse õigeaegselt esitamata jätmiseks oli mõjuv põhjus ja kolmanda isiku kaasamine on kohtu arvates asja lahendamise huvides. Käesoleval juhul ei ole teine neist tingimustest täidetud, sest põhivõlgniku menetlusse kaasamine ei mõjuta hageja nõude lahendamist kostja kui käendaja vastu. Kuivõrd mõlemad tingimused peavad olema täidetud korraga, siis ei saa kostja taotlust rahuldada.
8.Lisaks esitas kostja 31. jaanuaril 2023 neli täiendavat dokumentaalset tõendit: põhivõlgniku aruanded aastate 2019 ja 2020 kohta ning täiendava likvideerimise kande ja teadaande väljatrükid. Need taotlused jäävad TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 ning § 238 lg 1 esimese lause alusel rahuldamata. Aruanded sai kostja esitada maakohtu menetluses, aga andmed likvideerimise kohta ei oma eelmises p-s 7 märgitud kaalutlustel asja lahendamisel tähtsust. Samadel kaalutlustel pole vaja võtta toimikusse kolmanda isiku 19. veebruari 2023 seisukoha lisasid.
9.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kaebus esitati hilinenult. Kohtute infosüsteemi andmetel toimetati maakohtu otsus hageja lepingulisele esindajale kätte 29. märtsil 2022. Maakohus järgis TsMS § 321 lg 1 esimest lauset ega pidanud vajalikuks otsuse saatmist lisaks hagejale isiklikult, st kättetoimetamist seadusliku esindaja kaudu. Vähemalt üldjuhul hakkab kaebetähtaeg kulgema lahendi lepingulisele esindajale kättetoimetamisest (vrd nt Riigikohtu
18.detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-16390, p 10 teine lõik). Käesoleval juhul ei esine erandlikke asjaolusid, st 28. aprillil 2022 esitatud kaebus on tähtaegne.
10.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastanud asjaoludest lepingute sõlmimise ja põhivõlgnikule väljamaksete tegemise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ilma põhjendusi kordamata, et vaidlusalused laenu- ja käenduslepingud on kehtivad ning neist tuleneb kostjale kooskõlas VÕS § 142 lg-ga 1 kohustus vastutada põhivõlgniku täitmata rahaliste kohustuste eest, mis on kirjeldatud kummagi käenduse esemena. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega laenulepingutes I ja II kajastatud hageja põhikohustuse (laenu väljamaksmine, VÕS § 396 lg 1) täitmise kohta. Vaidlust pole, et põhivõlgnik saadud laenu tagasi ei maksnud. Samuti on õiged maakohtu põhjendused aegumise osas, st hageja rahalised nõuded pole aegunud. Kirjeldatud osas märgib ringkonnakohus vastuseks poolte seisukohtadele täiendavalt järgmist. 6 (9)
10.1.Erinevalt hagejast leiab ringkonnakohus, et tähtajaline laenuleping lõpeb laenu tagastamise tähtaja möödumisel, kui laenusumma on selleks ajaks laenusaajale välja maksmata. VÕS § 186 p 9 sätestab, et võlasuhe lõpeb ka muul seaduses või lepinguga ettenähtud juhul. Õiguskirjanduses on peetud võimalikuks, et nimetatud alusel saab võlasuhe lõppeda tähtaja möödumise tõttu (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 186 p 9 alapunkt a). Kuigi laenulepingu tähtaja möödumine ei lõpeta juba välja makstud laenu tagastamise kohtustust, ei saa sellest järeldada, et kokku lepitud laenu tagastamise tähtpäevaks veel välja maksmata laenusumma saaks muutuda sama lepingu esemeks. Eelkõige oleks laenusaajal sel viisil võimatu oma põhikohustust kohaselt täita. Hageja ei väida ja puudub ka alus järeldada laenulepingu osapoolte tahet, muuta laenuleping II tähtajatuks lepinguks.
10.2.Lisaks lõppes laenulepingu II osas kostja käenduskohustus VÕS § 153 lg 1 p 3 järgi, sest käenduslepingu II (I kd tl 14–15) preambula p B järgi tuli käendatav tagasimaksekohustus täita 2017. aasta esimese kuue kuu jooksul, iga kuu 1. päeval. Samast lepingust ei tulene, et käendaja soovis vastutada pärast 1. juunit 2017 tekkiva uue kohustuse eest. Kirjeldatud tähenduses saab lugeda käenduslepingu II tähtajaliseks, st kui põhivõlgnikul ei tekkinud raha tagastamise kohustust hiljemalt 1. juuniks 2017, siis ei vastuta käendaja viidatud lepingu alusel.
10.3.Seetõttu ei oma laenulepingu II ja käenduslepingu II alusel hageja nõude lahendamisel tähtsust, kas pärast nende lõppemist tegi hageja põhivõlgnikule veel ülekandeid ja kas põhivõlgnik kinnitas laenulepingu II kehtivust. Hageja ei väida, et laenulepingu II pooled oleks käendajale siduval viisil lepingu tähtaega pikendanud. Neil kaalutlustel pole kaebuse esimene väide põhjendatud, laenulepingul II ja käenduslepingul II rajanev nõue jäi maakohtus õigesti rahuldamata ning nende lepingutega seonduvaid muid väiteid pole vaja käsitleda.
10.4.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et laenulepingu I alusel võlgnetavat summat pidi hageja põhivõlgnikult veel täiendavalt nõudma. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõudis enne täitmist põhivõlgnikult ja alles seejärel käendajatelt. Seega ei ole kostja vastu esitatud nõude rahuldamine välistatud käenduslepingu I p 2.1 alusel.
10.5.Samuti pole põhjendatud kostja vastuväide laenulepingu I alusel laenu väljamaksmise hilinemise kohta. Erinevalt eespool p-des 10.1–10.3 käsitletud olukorrast, maksti osasumma 88 000 eurot laenulepingu I alusel välja 28. jaanuaril 2016, st enne tagasimaksete (alates
1.jaanuarist 2017) kohustuse tekkimist. Käendaja õigusi ja kohustusi hageja hilinemine laenu väljamaksmisel ei mõjutanud. Maakohus tuvastas menetlusnorme rikkumata, et põhivõlgnik hageja hilinemisele ei tuginenud, mh ei kasutanud ta laenulepingu I p-s 3.2 kokku lepitud taganemisõigust. Käesolevas asjas nõuab hageja üksnes põhivõlana laenu tagastamist, st laenu hilisem väljamaksmine ei oma tähtsust ka intressi arvutuse vaatekohast.
10.6.Kostja ei vabane käenduskohustuse täitmisest põhjusel, et laenulepingu I kirjalikul dokumendil ei ole põhivõlgniku kui laenusaaja allkirja. Põhivõlgnik on kinnitanud oma tahet olla laenulepinguga I seotud (I kd tl 21). VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seadus ei näe ette laenulepingule kohustuslikku vorminõuet. Seetõttu võisid hageja ja põhivõlgnik sõlmida laenulepingu I ka suuliselt. Lepingut täitma asudes kinnitasid samad osapooled, et kirjaliku nõude järgimine ei ole laenulepingu I kehtimiseks vajalik. Kui ka laenulepingu I dokumenti poleks üldse koostatud, ei mõjutaks see hageja nõudeõigust laenusaaja ega käendaja vastu, arvestades, et laenusummast on 88 000 eurot välja makstud ja seda ei ole tagastatud (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2022 otsus sarnastel asjaoludel TT vastu esitatud nõudes tsiviilasjas nr 2-20-16898, p 52).
10.7.Tähtsust ei oma kostja väited laenu kajastamise või kajastamata jätmise kohta põhivõlgniku majandusaasta aruannetes. Majandusaasta aruande eesmärk on mh anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning sellega seotud tegevustest ja asjaoludest. Osaühingul tuleb majandusaasta 7 (9)
aruanne esitada äriregistrile, see ei ole mõeldud kolmandatele isikutele (nt osaühingu lepingupartnerile). Seetõttu ei saa põhivõlgniku majandusaasta aruande sisu luua ega välistada tsiviilõigussuhteid (vrd Riigikohtu 16. veebruari 2022 otsused tsiviilasjas nr 2-18-8699, p 19 esimene lõik, samuti tsiviilasjas nr 2-18-8695, p 21 esimene lõik, aga ka nt 21. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-17-3478, p 14,2 esimene lõik).
11.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga laenulepingust I tulenevate põhivõlgniku rahaliste kohustuste tagamiseks antud käenduste omavahelise suhte kohta. Maakohus leidis, et käendajad andsid ühise käenduse, aga ringkonnakohtu hinnangul anti osakäendused. See toob kaasa vaidlustatud otsuse osalise muutmise ja hagi osalise rahuldamise järgmistel põhjustel.
11.1.Pooled ei vaidle, et peale kostja käendasid laenulepingust I tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist KLP, JK ja TT. Otsustamaks, kas kostja ja teised käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud tuleb lepingut VÕS §-s 29 sätestatud reegleid kasutades tõlgendada. VÕS § 150 järgi on kaaskäendajate vastutus solidaarne ka siis, kui nad ei andnud käendust ühiselt, kuid pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud. Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis VÕS § 65 lg 4 järgi eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud (Riigikohtu 22. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16, p 22).
11.2.Eespool p-s 10.6 viidatud sarnases vaidluses leidis ringkonnakohus, et käendajad on osavõlgnikud (vt viidatud otsuse p 55). Ringkonnakohus põhjendas, et laenulepingu I summa on käendajate vahel ära jaotatud, kusjuures ka kõigi käenduste summad kokku ei kata kogu laenusummat. Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et käenduste summa laenulepingu I osas on 79 404 eurot (=2 × 22 668 + 24 468 + 9600) ja seda pooled ei vaidlustanud. Nii viidatud asjas analüüsitud lepingu kui ka kostja allkirjastatud käenduslepingu I p-s 1.4 on selgelt välja toodud, et käenduslepingu sõlmimise eesmärk on võimaldada hagejal esitada nõue iga käendaja vastu eraldi vastavalt konkreetse käendaja suhtes kehtiva vastutuse maksimumsumma ulatuses. Sellest järeldas ringkonnakohus, et iga käendaja vastutab oma käendussumma ulatuses.
11.3.Ringkonnakohus järgib käesolevas asjas samu põhjendusi. Pooltega sarnane mõistlik isik saab käenduslepingu p-st 1.4 samuti aru nii, et hageja võib nõuda igalt käendajalt temaga kokku lepitud maksimumsumma tasumist olenemata sellest, kas teised käendajad on oma osakohustuse täitnud. Sama punkti sõnastusest nähtub eesmärk, et hagejale oleks tagatud põhivõlgniku rahalise kohustuse täitmine suuremas ulatuses kui ainult käenduslepingutes kajastatud maksimumsummadest suurim. Neil kaalutlustel tuleb VÕS § 29 lg 4 ja lg 5 p 4 järgi käenduslepingut I tõlgendada nii, et käendajad vastutavad hageja ees osavõlgnikena.
11.4.Eelnevas tuvastatud asjaoludel ei kohaldu VÕS § 65 lg 4 ja § 150 eeldus, vaid hageja ja kostja on käenduslepingu p-s 1.4 kokku leppinud osavastutusel põhineva käenduse. Seetõttu ei mõjuta hageja nõuet kostja vastu tõsiasi, et osaliselt on teised käendajad oma kohustusi täitnud. Maakohtu tuvastatud asjaoludel jääb kõigi käenduste summa ikkagi alla 88 000 euro, st hageja saab VÕS § 108 lg 1 ja § 142 lg 1 alusel kostjalt nõuda tasumist käenduslepingu I p-s 1.2 märgitud summas 22 668 eurot.
12.Kostja menetluslik tasaarvestus ei ole edukas.
12.1.Käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui hageja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest. Nimetatud alusel kahju tekkimist väitev käendaja peab tooma esile ja tõendama, millistest asjaoludest jäi ta teavitamata, samuti seda, et neist asjaoludest teades oleks ta jätnud käenduslepingu sõlmimata (Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 53 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). 8 (9)
12.2.Kostja tugineb esiteks sellele, et põhivõlgnik ei tarvitsenud olla võimeline laenu tagastamise kohustust täitma. Peamiselt heidab kostja kõnealuses osas hagejale ette põhivõlgniku laenuvõime analüüsimata jätmist. Sellekohaseid tõendeid kostja siiski ei esitanud. Hageja ja põhivõlgniku vahelisele laenusuhtele ei kohaldunud vastustundliku laenamise põhimõte, sest hageja pole krediidiasutus ja põhivõlgnik pole tarbija. Põhivõlgniku 2015. aasta majandusaasta aruande järgi oli tema müügitulu sel aastal 279 2019 eurot, mistõttu ei ole talle laenulepingu I mahus laenu ilmselges vastuolus majandusliku olukorraga.
12.3.Kostja enda väidetest nähtuvalt oli ta piisavalt kursis põhivõlgniku tegevusega. Nii tugines kostja hagivastuse p-s 3.12 mh asjaoludele, et ta on põhivõlgnikku nõustanud ja panustanud intellektuaalselt äriühingu arengusse. Juba 2013. aastal vormistati osaluse jagamise lihtkirjalik dokument, millest kostja järeldas oma võimalikku õigust saada osanikuks. Lisaks väitis kostja, et Ken Koort avaldas kostjale enne käenduslepingute sõlmimist teavet 2016. aasta võimaliku likviidsusprobleemi kohta.
12.4.Teiseks väidab kostja, et hageja rikkus VÕS § 146 lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustust. See väide pole põhjendatud. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja vastas kostja teabenõuetele 2020. aastal. Lisaks nähtub hageja 11. juuli 2017 e-kirjast (I kd tl 50), et ta teatas juba siis kostjale põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisest. Seadusest ei tulene, et võlausaldaja peab käendajat korduvalt teavitama. Pealegi pole kostja toonud esile ega tõendanud tal kahju tekkimist just teavitamiskohustuse rikkumise tõttu.
12.5.Eelmistes alapunktide põhjendustel puuduvad nii hageja rikkumine kui ka kostja kahjule viitavad asjaolud. Seetõttu pole tal ka nõuet, mida kasutada tasaarvestuseks. Käenduslepingu I p 2.6 kehtivust käsitlevaid väiteid pole järelikult vaja hinnata.
13.Põhinõude osalise põhjendatuse tõttu tuleb samas proportsioonis rahuldada ka viivise nõue. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 esimene lause. Hageja nõuab viivist alates hagi esitamisest, st 31. detsembrist 2020. Viivise arvutamise algusajale ei esitanud kostja vastuväiteid. Viivise määr on hageja nõudes 0,05%, mis tuleneb käenduslepingu I p-st 2.4. Ka selle üle pooled ei vaidle. Käesoleva otsuse tegemise ajaks on hagiavalduse esitamisest möödunud 800 päeva, st põhinõudelt 22 668 eurot on sissenõutavaks muutunud viivis 9067,20 eurot (=22 668 × 800 × 0,05%). See summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Edasiulatuva viivise saab kohus TsMS § 367 teise lause alusel mõista välja protsendina põhinõudest.
14.Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jaotuvad TsMS § 163 lg 1 järgi vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, kusjuures kohane on lähtuda põhinõude rahuldamise määrast. Hageja nõudis põhivõlana 24 468 euro maksmist, millest kostjalt mõistetakse välja 22 668 eurot, st 92,6% (≈ 22 668 : 24 468). Vastavalt kannab kostja ka 92,6% menetluskuludest ja hageja kanda jääb 7,4%. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 mõtte kohaselt määrab menetluskulud vajalikus osas rahaliselt uuesti kindlaks maakohus (Riigikohtu 2. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-1614924, p 21 esimene lõik). Menetluskulude kindlaksmääramisel saab kohus lahendada hageja
7.märtsi 2023 taotluse kostja kuludele esitatud vastuväidetega koos esitatud lisa toimikusse võtmiseks.
15.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ja märgib selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse. (allkirjastatud digitaalselt)
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.