Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
3. märts 2023, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-103844
Tsiviilasi
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Tamara Nikolajeva vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
2571,64 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 18. märtsi 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tamara Nikolajeva apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Tamara Nikolajeva (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Kristina Sööt Vastustaja (hageja): Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepingulised esindajad Marjana Šestel ja Carlo Kask
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 18. märtsi 2022 otsus ja jätta Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Tamara Nikolajeva vastu võla nõudes rahuldamata.
2.Rahuldada Tamara Nikolajeva apellatsioonkaebus.
3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Aktsiaselts PlusPlus Capital kanda.
Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 15. veebruaril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Tamara Nikolajevalt (kostja) 2334,10 euro saamiseks. Pärnu Maakohus andis kostja vastuväite tõttu nõude üle Viru Maakohtule asja arutamise jätkamiseks hagimenetluses. Viru Maakohus andis hagejale tähtaja nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks.
2.Hageja esitas 10. märtsil 2021 hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 1698,72 eurot, sh põhinõude 1504,89 eurot, enne 14. septembrist 2018 sissenõutavaks muutunud viivise 193,83 eurot, alates 26. augustist 2019 sissenõutavaks muutunud viivise 193,83 eurot, alates 26. augustist 2019 kuni 10. märtsini 2021 sissenõutavaks muutunud viivise 508,35 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt alates 11. märtsist 2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt omandas hageja AS-lt LHV Finance (esialgne võlausaldaja/laenuandja) kostja vastu 22. detsembri 2015 väikelaenulepingust nr XXXXXX tuleneva nõude. Kostja võlgnes laenuandjale 2215,26 eurot ja viivisena 561,09 eurot. Kuna kostja ei suutnud võlga tasuda, sõlmisid pooled 14. septembril 2018 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr XXXXXXXX (edaspidi kompromissleping), millega hageja loobus osaliselt viivistest 367,26 eurot ning võimaldas kostjal tasuda võlga osamaksetena kokku 2409,09 eurot (2215,26 + 193,83). Kompromisslepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud ning pooled lugesid lõppenuks lepingu p-s 1.1. kirjeldatud kostja kohustused hageja ees. Hageja hinnangul tekkis kostjal 14. septembri 2018 kompromisslepingu sõlmimisega uus iseseisev kohustus tasuda hagejale lepingus märgitud summa. Kostja tasus nõudest 740,37 eurot, millest 30 eurot arvestati lepingu p 5.1. alusel lepingu sõlmimise tasu katteks ning 710,37 eurot põhivõla katteks. Seega on kostjal tasumata 1504,89 eurot ja viivis 193,83 eurot. Pooled on kompromisslepingu p-s 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Samuti hoiatati kostjat, et kui ta hilineb vähemalt kahe graafikujärgse makse tasumisega, on hagejal õigus nõuda kogu kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Kostja rikkus kompromisslepingut ja ei pidanud maksegraafikust kinni.
Seega luges hageja kompromissisumma 25. augustist 2019 tervikuna sissenõutavaks. Kompromisslepingu p 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale viivist määras 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata summalt. Viivist hakati arvestama
25.augustist 2019, osamaksele järgnevast päevast. Kompromisslepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et viivise määr oli temaga läbi räägitud, samuti, et ta sai selgitustest aru ning tema hinnangul oli see mõistlikus suuruses. Kostja viide esialgse võlausaldajaga sõlmitud laenulepingule ei ole asjakohane. Kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Tulenevalt lepingu p-st 2.2 omab kompromissileping/võlatunnistus deklaratiivse võlatunnistuse tunnuseid (VÕS § 30). Lepingu p-s 2.1 on kostja tunnustanud võlasuhet ning võtnud kohustuse tasuda võla vastavalt lepingule. Seega ei ole kostjal õigust vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.4). Kostja väide, et ta allkirjastas kompromissilepingu surve all on paljasõnaline ja ei vasta tõele. Hageja ei nõustu kostja viivise vähendamise taotlusega. Arvestades, et tegemist on kompromissilepinguga, mille eesmärgiks oli võimaldada kostjal tasuda juba olemasolev võlg täiendava tähtaja jooksul ja lepingu lõpetamine oli seotud osamaksete korduva tasumata jätmisega, ei ole lepingu p-des 3.1. ja 3.3. sätestatud lepingu lõpetamise tingimused kostjat ebamõistlikult kahjustavad.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja pöördus 2015. aastal laenutaotlusega AS LHV Finance poole. Hageja ja esialgne võlausaldaja sõlmisid laenulepingu nr XXXXXX, mille alusel sai kostja laenu 2500 eurot. Kostja tasus laenu korralikult kuni 2018. a märtsini. Pärast seda tekkisid kostjal rahalised raskused. 2018. a juunis tegi kostja viimase makse laenuandjale ning palus oodata kuni 2018. a augustini. Kostja sai 18. augustil 2018 esialgselt võlausaldajalt arve 1848,61 euro (koos viivistega) tasumiseks maksetähtajaga 17. august 2018. Seejärel sai kostja 14. septembril 2018 e-kirja hagejalt, kus oli märgitud, et esialgne võlausaldaja loovutas 17. augustil 2018 kostjaga sõlmitud lepingust tuleneva nõude hagejale ning et kostja võlgneb hagejale mitte 1848,61 eurot vaid 2215,26 eurot, millele lisandub viivisena 561,09 eurot, st kokku 2776,35 eurot. Hageja esindaja helistas kostjale ning survestas kostjat kompromisslepingut allkirjastama. Hageja väidet, et kostja tasus hagejale ühe aasta jooksul 740,37 eurot, kostja ei vaidlusta. Kostja palus tunnistada 14. septembri 2018 kompromisskokkuleppe nr XXXXXXXX tühiseks. Kostja ei tunnista ka viiviseid ja intresse. Kostja väitel tasus ta laenu esialgsele võlausaldajale detsembrist 2015 kuni augustini 2018 kokku 1700,20 eurot ning hagejale 740 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2242,07 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivised põhivõlalt (1504,89 eurot) alates 11. märtsist 2021 määras 0,06% päevas kuni põhivõla kohase täitmiseni. Maakohus määras, et viivis koos sissenõutavaks muutunud viivistega (193,83 + 508,35) ei või olla suurem kui põhinõue 1504,89 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus leidis, et hageja väited on tõendatud 14. septembri 2018 võlatunnistusega nr XXXXXXXX (dtl 22-23), maksegraafikuga (dtl 24), võlanõuetega (dtl 25-27), samuti arvega 17. augustist 2018 (dtl 41), nõude loovutamise teatisega (dtl 42) ja kirjavahetusega (dtl 52-53).
Viidatud tõendite kohaselt on pooled sõlminud VÕS § 30 kohase deklaratiivse võlatunnistuse, millega kostja tunnistab oma võlga, mis tuleneb 22. detsembri 2015 väikelaenulepingust nr XXXXXX. Pooled leppisid võlatunnistuses kokku, et hageja vähendab oma nõuet ja loobub osaliselt viivistest. Kompromissisummaks lepiti kokku 2409,09 eurot (2215,26 + 193,83). Samuti lepiti kokku, et hageja võimaldab kostjal tasuda kohustust osamaksetena maksegraafiku alusel. Vaidlust ei ole, et kostja tasus peale võlatunnistuse allkirjastamist hagejale 740,37 eurot, millest hageja arvestas 30 eurot lepingu sõlmimise tasu katteks ning 710,37 eurot põhivõla katteks. Maakohus nõustus, et kostjal on kohustus tasuda hagejale kohustuste jääk, millest väikelaenulepingust tulenev tasumata põhiosa jääk moodustab 1504,89 eurot ja väikelaenulepingust tulenev sissenõutav viivis 193,83 eurot. Nõude loovutamist keelavaid asjaolusid kostja kohtule esitanud ei ole (VÕS § 166). Maakohus leidis, et 22. detsembri 2015 väikelaenulepingust nr XXXXXX tuleneva nõude loovutamine hagejale oli seaduslik. Kostja ei tõendanud, et ta oleks kompromisslepinguga kaasnevat maksegraafikut kohaselt täitnud. Samuti ei ole tõendatud, et kohustus oleks muul viisil kohaselt täidetud. Kostja esitatud pangakontode väljavõtted ei tõenda, et kostja oleks tasunud hagejale kokkulepitud võla tähtaegselt. Kostja pole ka esitanud esialgsele võlausaldajale raha maksmise arvestust, mis lükkaks ümber võlatunnistuses märgitud võla suuruse. Maakohus järeldas, et hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist (VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 ja § 108 lg 1). Kostja väide, et 14. septembri 2018 kompromissileping on tühine, sest see on koostatud „rikkumistega, vigadega ja omab topelt tähistust“, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Samuti ei ole põhjendatud kostja väide, et ta sõlmis kokkuleppe surve all. Maakohus nõustus hagejaga, et tehingu võib pettuse või eksimuse korral tühistada kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele (TsÜS § 90 lg 1, § 98 lg 1 p 2). Kostja ei ole välja toonud, milles seisnes pettus või eksimus. Ka ei ole kostja esitanud asjaolusid ega tõendanud, et ta oleks tehingu nõuetekohaselt tühistanud avalduse tegemisega teisele poolele. Tehingu tühistamise õigus on tehingu teinud isiku kujundusõigus ning kohtul ei ole võimalik tehinguid tühistada. Samuti ei tuvastanud maakohus tehingu vastuolu heade kommetega. Poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja ja kostja on kompromissi osas pidanud läbirääkimisi ning kostja ise on tingimustega nõustunud, kostja on maksegraafikule isiklikult alla kirjutanud ja seega nõustunud igakuiste maksete suurusega. Maakohus leidis, et hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist täitmata jäänud kohustuselt nii väikelaenulepingu kui ka kompromissilepingu alusel. Väikelaenulepingust tulenev sissenõutav viivis moodustab 193,83 eurot ning kompromissilepingust tulenev sissenõutav viivis perioodil 26. august 2019 - 10. märts 2021 (s.o lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni) on 508,35 eurot. Viivis on arvestatud kompromisslepingus kokku lepitud viivisemääras 0,06% päevas võla põhisummalt 1504,89 eurot. Kostja viivise arvestusele konkreetseid vastuväiteid ega arvestusi ei esitanud. Kostja ei tõendanud ja maakohus ei tuvastanud põhjuseid, miks tuleks viivist vähendada. Sissenõudmiskulud 35 eurot vastavad seaduses sätestatud piirmääradele. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja saata asi tagasi samale maakohtule uueks otsustamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus leidis, et kostja pole esitanud esialgsele võlausaldajale raha maksmise arvestust, mis lükkaks ümber võlatunnistuses märgitud võla suuruse. Maakohus jättis seejuures hindamata kostja esitatud tõendi, millest nähtub, et 17. augusti 2018 seisuga oli kostja võimalik võlg AS-ga LHV Finance sõlmitud lepingu alusel 1848,61 eurot, millest põhivõlg oli 1554,81 eurot, intress 305,22 eurot ja viivis 0,58 eurot. Võlatunnistuses/kompromisslepingus on põhivõlana märgitud 2215,26 eurot ja viivisena 561,09 eurot, st kokku 2776,35 eurot. Kui maakohus oleks kostja esitatud tõendit hinnanud, oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et hageja nõue peaks olema umbes 927,74 eurot väiksem. Maakohus ei ole tehingu vastuolu heade kommetega nõuetekohaselt hinnanud, vaid on üldsõnaliselt viidanud, et ei tuvastanud tehingu vastuolu heade kommetega. Kostja leiab, et kompromissleping on vastuolus heade kommetega ja tühine. Hageja kasutas ära kostja olukorda ning nõudis temalt võlatunnistuse allkirjastamist. Kostja oli pandud äärmiselt ebasoodsasse olukorda, kus ta sai esialgselt võlausaldajalt arve ca 1800 eurot, mille maksetähtpäev oli arve koostamisega samal päeval. Ühtegi muud selgitust laenuandja kostjale ei esitanud, muu hulgas ei teadnud kostja isegi seda, et esialgne võlausaldaja on laenulepingu üles öelnud. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja on käitunud kostja suhtes heatahtlikult kui selgitas, et võlatunnistuse allkirjastamisega tuleb hageja kostjale vastu ja loobub osaliselt viivise nõudest. Hageja mõjutas kostjat et saada allkirja dokumendile, millega oleks kostja ebasoodsamas olukorras, kui siis, kui hageja oleks nõude sissenõudmisel tuginenud seadusele. Hagejal tulnuks sellisel juhul täpselt välja tuua, millest nõue koosneb, kui suur on põhivõlg ja viivisemäär ning millisest ajast on hagejal õigus viivist arvutada. Hageja teatas kostjale, et on valmis loobuma edasisest viivisest ja võla kohesest sissenõudmisest, jättes mainimata, et selleks peab kostja maksma ca 1000 eurot rohkem. Heade kommetega vastuolu näitab asjaolu, et võlatunnistus on hageja koostatud ja esitatud kostjale kui kompromissileping. Hageja on püüdnud kostjat eksitada ka lepingu pealkirjastamise ja lepingueelsete läbirääkimiste käigus, viidates pidevalt kompromissilepingule, mille tegelik sisu on võlatunnistus. Kui maakohus oleks tuvastanud võlatunnistuse tühisuse, oleks kohus pidanud lähtudes VÕS § 113 lg 1 teisest lausest vähendama ka viivist ja jätma rahuldamata sissenõudmiskulude hüvitise nõude. Maakohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded. Maakohus tuvastas õigesti, et 14. septembri 2018 võlatunnistus on deklaratiivne. Sellise võlatunnistuse olemasolul ei pea hageja enam esitama ja tõendama võla tekkimise asjaolusid ja võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Maakohus ei ole tõendamiskoormist kostjale selgitanud ning seetõttu on asjas olulised asjaolud jäänud ka välja selgitamata ning vajalikud tõendid kogumata. Kostja on tõendanud võla suurust 18. augusti 2018 seisuga. Seega ei saanud hageja tugineda ainuüksi võlatunnistusele, vaid oleks pidanud esitama täiendavad tõendid oma nõude tõendamiseks. Kostja nõustus 10. veebruari 2023 menetlusdokumendis, et kostja ja AS-i LHV Finance vahel sõlmitud väikelaenuleping nr XXXXXX võis olla tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõistes. Kuivõrd kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis viitaksid, et laenuleping oli tegelikult AS-i LHV Finance poolt üles öeldud, võib jätkuvalt eeldada, et leping kehtis ka nõude loovutamisel edasi ning hagejast sai AS LHV Finance asemel lepingu pool. Hageja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuigi talle oli kostja majandusliku seisukorra halvenemine teada. Võlatunnistusega lükati edasi maksetähtaeg VÕS § 403 lg 21 tähenduses.
Võlatunnistuses ei ole ära toodud kõiki VÕS § 404 ja § 405 andmeid. Seega on võlatunnistus tühine VÕS § 408 lg 1 järgi.
6.Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebus on võetud ebaõigesti menetlusse, kuna tegemist oli lihtmenetlusega ning maakohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Hageja nõustub maakohtu põhjendustega. Maakohus on hinnanud kostja tõendit, millest nähtub, et 17. augusti 2018 seisuga oli laenulepingust tulenev võlg kokku 1848,61 eurot. Maakohus selgitas hagejale tema kohustust tõendada, kuidas see tõend kinnitab, et kostja on võla tasunud. Kostja täiendavaid selgitusi ega tõendeid ei esitanud. Maakohus on õigesti leidnud, et viidatud tõend ei lükka ümber võlatunnistuses märgitud võla suurust. Apellatsioonkaebuse põhjendused ei põhista ega tõenda, et kostjal puudub hageja ees kohustus hagis nõutud suuruses. Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja sõlmisid 14. septembril 2018 kompromissilepingu/võlatunnistuse nr XXXXXXXX ning et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja väljatoodud asjaoludel ei saa pidada kompromissilepingu/võlatunnistuse sõlmimist heade kommetega vastuolus olevaks. Võlatunnistus ja kompromissileping on tsiviilkäibes tavapärased. Hageja ei nõustunud 16. detsembri 2022 menetlusdokumendis, et poolte vahel sõlmitud kompromissleping/võlatunnistus pidi vastama tarbijakrediidilepingutele esitatavatele nõuetele. Kuivõrd hageja ei väljasta tarbijatele laenu, milline tegevus nõuab Finantsinspektsiooni luba, ei pidanud hageja vastutustundliku laenamise põhimõtteid jälgima. Kohtul puudub alus VÕS § 4034 lg 7 kohaldamiseks. Kompromisslepingu p-s 5.1 kokkulepitud tasu on lepingu koostamise haldustasu. Kuna kostja ei ole hagi aluseks oleva lepingu pooleks, vaid on nõude hageja suhtes omandanud nõude loovutamise lepingu alusel, siis puudub kostjal igasugune lepinguga seotud ja krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 lg-s 1 kirjeldatud teave. Hagejal ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Võlatunnistuse sõlmimisega pöördus tõendamiskoormis ümber.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormiolulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
8.Hageja nõuab kostjalt 14. septembril 2018 sõlmitud kompromisslepingu/võlatunnistuse alusel põhivõla 1504, 89 eurot ja viivise tasumist. Kompromisslepingu p 1.1. kohaselt on hagejal kostja vastu nõue, mille hageja on omandanud vastava loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt LHV Finance AS-lt ja mis tuleneb 22. detsembril 2015 sõlmitud väikelaenulepingust nr XXXXXX. Kompromisslepingu p 2.4 kohaselt loevad pooled lepingu sõlmimisega lõppenuks punktis 1.1. kirjeldatud võlgniku (kostja) kohustused hageja ees ning kostjal tekib uus iseseisev kohustus tasuda hagejale kompromissisumma 2409, 09 eurot, mille kostja kohustus tasuma kompromisslepingu lisas 1 toodud maksegraafiku alusel. Kompromisslepingu p 3.3 kohaselt kui kostja hilineb vähemalt kahe graafikujärgse maksega, on võlausaldajal õigus nõuda kohest kompromissisumma tervikuna tasumist. Kompromisslepingu p 5.1. järgi oli lepingu sõlmimise tasu 30 eurot.
Kostja ei eita, et ta sõlmis LHV Finance AS-ga väikelaenulepingu, mille alusel sai laenu 2500 eurot. Kostja leiab, et nõude loovutamine hagejale on toimunud ebaseaduslikult. Kostja ei eita, et ta jäi maksetega juunis 2018 viivitusse ja esialgne võlausaldaja edastas talle 18. augustil 2018 e-kirjaga arve, milles nõudis kokku 1848, 61 euro (sh laenusummana 1540, 94 euro) tasumist maksetähtajaga 17. august 2018, mis on väiksem summa, kui hageja nõuab kostjalt kompromisslepingus. Kostja on tasunud esialgsele võlausaldajale umbes 2017,67 eurot ja hagejale 740 eurot ja leiab, et on sellega põhivõla tasunud. Kostja leiab, et võlakiri on heade kommetega vastuolus ja tühine TsÜS § 86 alusel. Alternatiivselt leiab kostja, et Kompromissleping on tühine VÕS § 408 lg 1 järgi.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja on tõendanud, et 22. detsembri 2015 väikelaenulepingust tulenev nõue kostja vastu on loovutatud hagejale. Kostja on seda kinnitanud kompromisslepingu p-s 1.1 ja avaldanud maakohtu menetluses, et esialgne võlausaldaja teatas talle telefoni teel, et on nõude loovutanud. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). Seega on hagejal õigus uue võlausaldajana nõuda kostjalt 22. detsembri 2015 väikelaenulepingust tulenevate täitmata kohustuste täitmist.
10.Ringkonnakohus märgib, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7) ja kohaldab õigust ise (TsMS § 442 lg 8). Maakohus jättis asjas kontrollimata, kas pooltevahelisele õigussuhtele kohalduvad tarbijakrediidi sätted. Tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurem kaitsmise vajadus. Jättes pooltega õigussuhte võimaliku kvalifikatsiooni arutamata, on maakohus rikkunud eelmenetluse ülesandeid (TsMS § 392 lg 1 p 1). Riigikohus on selgitanud, et tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu
15.jaanuari 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12-13).
11.Käesolevas asjas on kostjaks füüsiline isik, st tarbija, kes tugines oma vastuväidetes hagile mh ka sellele, et hageja uue võlausaldajana suurendas kompromisslepinguga kostja kohustusi. Maakohus jättis selle kostja vastuväite tähelepanuta. Ringkonnakohus märgib, et tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Hageja ei ole eitanud, et tegemist oli esialgse laenulepingu alusel tervikuna sissenõutavaks muutunud kohustuse ajatamisega. Ka kostja on möönnud, et ta allkirjastas kompromisslepingu/võlakirja, et ei peaks kohustust koheselt tervikuna täitma ja asus tegema makseid graafiku alusel. Seega oli poolte tahe lükata edasi väikelaenulepingu maksetähtpäev. VÕS § 421 kohaselt kohaldatakse tarbijakrediidilepingule võlaõigusseaduse 22. peatüki
2.jaos sätestatut ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eesmärgiga teatavate tarbijakrediidi sätete kohaldamist kunstlikult vältida. VÕS § 401 lg 2 kohaselt võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine. Maksetähtpäeva edasilükkamise vormis antava krediidiga on tegemist mis tahes kokkuleppe puhul, millega võlausaldaja võimaldab võlgnikul täita viimasel lasuva rahalise kohustuse tasu eest kokkulepitud maksetähtajast hiljem. Tasu sellise krediidi eest võlgnetakse üldjuhul intressina (vt ka Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, lk 579). Kompromisslepingu p-s 5.1. leppisid pooled kokku lepingu sõlmimise tasus 30 eurot, samuti suurendas hageja põhjendusi ja arvestusi esitamata esialgse võlausaldaja poolt kostjale teatatud sissenõutavaks muutunud võlasummat 1848, 61 eurot 2409, 09 eurole, milliste summade vahe on käsitletav intressina, st tasuna maksetähtpäeva edasilükkamise ja võla ajatamise eest. Seega on kompromisslepingu puhul tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 tähenduses, mille esemeks on tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine.
12.Arvestades eeltoodut kuuluvad kompromisslepingule kohaldamisele VÕS 22. ptk 2. jaos sätestatu, st tarbijakrediidile kohustuslikud sätted. Kuivõrd need sätted on imperatiivsed, ei saa pooled lepingus sätete mittekohaldatavuses kokku leppida. Tarbijakrediidi sätete kohaldamist ei välista asjaolu, et hagejale ei ole antud Finantsinspektsiooni poolt luba laenude väljastamiseks. Hageja oleks pidanud sellega nõude loovutuse kokkuleppe ja kompromisslepingu/võlakirja sõlmimisel arvestama (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-18-9790, p 15).
13.Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja (ka tasulise maksetähtpäeva edasilükkamise korral) kohustatud koguma teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokku lepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega (VÕS § 4034 lg 2). VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Hageja on ringkonnakohtule avaldanud, et kuivõrd hageja ei tegelenud tarbijakrediidi väljastamisega, ei pidanud ta ka vaidlusaluse kompromisslepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise sätteid järgima. Seega on hageja omaksvõtnud, et ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt võib krediidiandja tarbijaga krediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kui vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, tuleb laenulepingust tulenevad tagasimaksed uuesti määrata, st hageja peab näitama, kuidas võlg tekkis. Kompromisslepingust/võlatunnistusest ei nähtu võlakirjas märgitud nõude kujunemine ja see ei ole kooskõlas ka esialgse võlausaldaja poolt kostjale teatatud võla suurusega. Lepingus puuduvad VÕS §-s 404 ja 405 sätestatud andmed, sh andmed krediidi kulukuse määra, võlgniku taganemisõiguse, tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korra, krediidi ennetähtaegse tagastamise õiguse kohta, aga ka teave tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluste kohta jms. Seega ei ole hageja nõude olemasolu ja suurus kompromisslepingu/võlakirja alusel tõendatud ja sissenõutav.
14.Kostja ei vaidlusta, et ta on väikelaenulepingu alusel endiselt võlausaldajalt laenu saanud, seega on 22. detsembri 2015 väikelaenuleping kehtiv. Ringkonnakohus tegi hagejale
28.novembri 2022 kirjaga ettepaneku esitada kohtule väikelaenulepingu dokument, samuti tõendid esialgse laenuandja poolt võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingu kohta sätestatu järgimise kohta kostjale laenu andmisel ja laenulepingu võimalikul ülesütlemisel, samuti kostja poolt tehtud maksete terviklik tagasimaksetabel, eristades krediidi põhisummat, intressi, viiviseid ja muid lisakulusid. Hageja ringkonnakohtule nimetatud tõendeid ei esitanud. Hagi aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja (TsMS § 230 lg 1). Kohus võib teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2). Kuivõrd kostja vaidleb hagile vastu ja hageja ei ole oma nõude tõendamiseks tõendeid esitanud, jätab ringkonnakohus hagi rahuldamata. Hageja seisukohad apellatsioonimenetluses ei anna alust jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
15.Tarbijakrediidi kohta antud deklaratiivse võlatunnistuse ja sellest tulenevalt tõendamiskoormise muutumise osas märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist. VÕS § 404 lg 22 sätestab tarbija õiguse nõuda krediidiandjalt tasuta mis tahes ajal kogu tarbijakrediidilepingu kestuse jooksul VÕS § 404 lõike 2 punktis 3 nimetatud tagasimaksetabeli kättesaadavaks tegemist. Tagasimaksetabelis märgitakse võlgnetavad summad ning selliste
summade tagasimaksetähtajad ja-tingimused. Tabelis esitatakse iga üksiku tagasimakse jaotus, näidates krediidi põhisumma tagasimakse, aastase intressimäära alusel arvutatud intressisumma ja lisakulud, kui tarbijalt lisakulude maksmist nõutakse. Võlgniku poolt deklaratiivse võlatunnistuse andmine ei vabasta krediidiandjat nimetatud kohustusest tarbija ees, kes saab tagasimaksete tabelit kasutada oma vastuväidete esitamisel. Käesoleval juhul ei ole hageja vaatamata ringkonnakohtu ettepanekule tagasimaksetabelit ja andmeid tehtud maksete osas, esitanud. Võlatunnistuse kehtivuse hindamisel tuleb ka arvestada, et kohtul on poolte esile toodud asjaoludest lähtudes kohustus omal algatusel kontrollida, kas võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel või mitte, kas võlatunnistust sisaldavad tüüptingimused on saanud lepingu osaks ning kas need tüüptingimused kehtivad (vt nt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-13, p 10; 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-14, p 14; 3.juuni 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601 p 17). Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 24. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistuse korral peab kohus arvestama tüüptingimusi reguleerivate võlaõigusseaduse sätetega, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleeriva VÕS §-ga 39 ja tüüptingimuste tühisust ettenägeva VÕS §-ga 42 (vt Riigikohtu
30.oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 22; 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26; 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21;
12.märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13). VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Võlatunnistuse võib anda lepingus või võlgniku tahteavaldusena. Kui võlgnik annab võlatunnistuse võlausaldaja ettevalmistatud dokumendi osana, tuleb kohtul kontrollida, kas võlatunnistus on tüüptingimusena (sh VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi) kehtiv. Käesolevas asjas ei ole kohus pooltega võlatunnistuse sõlmimist tüüptingimustel arutanud ning hagi jääb rahuldamata tõendamatuse tõttu, mistõttu ringkonnakohus võlatunnistuse sõlmimist tüüptingimustel ja tüüptingimuste kehtivust käesolevas asjas ei hinda.
16.Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus ei ole käesolevas asjas menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, mistõttu ei tee seda ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks tsiviilasja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.