Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 16.veebruaril 2023 tsiviilkantselei Lubja 4 Tallinnas ja e-toimiku kaudu
Tsiviilasja number Kohtuasi
2-20-3048 AS-i Uuemõisa Invest hagi J Vi ja P V vastu käenduslepingust tuleneva võlgnevuse solidaarselt väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
134 829,70 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: aktsiaselts UUEMÕISA INVEST (registrikood 10043527, asukoht Karja tn 27, 90502, Haapsalu) lepingulised esindajad vandeadvokaat Liis Könn ja advokaat Grete-Kai Teeäär Kostja I: J V (isikukood xxx, elukoht xxx) lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi Järve Kostja II: P V (isikukood xxx, elukoht xxx) lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaire Aus
Kohtuistungi aeg
06.veebruar 2023
Resolutsioon
1.Rahuldada AS-i Uuemõisa Invest hagi J V ja P V vastu käenduslepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise solidaarselt väljamõistmiseks.
2.Mõista solidaarselt J V ja P V AS-i Uuemõisa Invest kasuks välja 58 236,53 eurot, millest 40 891,23 eurot on põhinõue ja 17 345,30 eurot kuni 01.01.2023 sissenõutavaks muutunud viivis.
3.Mõista solidaarselt J V ja P V AS-i Uuemõisa Invest kasuks välja viivis 15% aastas põhinõudelt 40 891,23 eurolt alates 02.01.2023 kuni põhinõude tasumiseni.
4.Jätta rahuldamata J V ja P V taotlus ajatada kohtuotsuse täitmine ja määrata väljamõistetava võlgnevuse täitmine solidaarselt igakuise summana 500 eurot kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulude jaotus Hagimenetluse kulud jätta solidaarselt J V ja P V kanda ja määrata kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja nõue
1.AS Uuemõisa Invest (edaspidi hageja) esitas J V (edaspidi kostja I) ja P V (edaspidi kostja II) vastu hagi põhinõudes 94 999,67 eurot, intressi nõudes 8000 eurot, viivise nõudes 17 580,08 eurot. Kostjad maksid pärast hagi esitamist 04.03.2020 hagejale 80 000 eurot. Pärast kostjate 04.03.2020 makset jäi menetlusse hagi põhiosa 40 891,23 euro. Hageja vähendas 13.04.2020 oma nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhinõude 40 891,23 eurot, viivise 670,35 eurot ja edasiulatuva viivise 15% põhinõudelt. 02.01.2023 nõude ümberarvestuses palus hageja kostjalt välja mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks 58 236,53 eurot, millest 40 891,23 eurot on põhinõue ja 17 345,30 eurot kuni 01.01.2023 sissenõutavaks muutunud viivis ning viivise 15% aastas põhinõudelt 40 891,23 eurolt alates 02.01.2023 kuni põhinõude tasumiseni. Hagiavalduse asjaolude kokkuvõte
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja H OÜ, registrikood xxx, endiste ärinimedega W OÜ ja T D OÜ (edaspidi põhivõlgnik) 09.04.2015 laenulepingu nr J-03, mille alusel andis hageja põhivõlgnikule (ärinimega T D OÜ) laenu 160 000 eurot. Laenulepingule on 10.05.2016 ja 15.08.2017 sõlmitud kaks lisakokkulepet. Põhivõlgnik kohustus laenulepingu ja 15.08.2017 lisakokkuleppe järgi laenu tagastama 31.08.2018. Põhivõlgnik ei tagastanud laenu nimetatud tähtpäevaks. 01.04.2019 saatis hageja põhivõlgnikule nõude tasuda võlgnevus hiljemalt 30.04.2019, mille ta sai kätte, kuid ei tasunud võlgnevust ka nõudekirjas määratud tähtajaks. 09.04.2015 sõlmitud käenduslepingu kohaselt tagavad kostja I ja kostja II käendajatena põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist hageja ees 300 000 euro suuruse käendussumma ulatuses. Käenduslepingule on 16.05.2016 ja 15.08.2018 sõlmitud kaks lisakokkulepet. Mõlemad kostjad olid põhivõlgniku juhatuse liikmed ning põhivõlgniku osanikud kostjatele kuuluvate äriühingute kaudu. Perioodil 19.12.2014-21.06.2019 oli põhivõlgniku osanik J G OÜ ja 09.03.2018-21.06.2019 W E OÜ. J G OÜ ja W E OÜ osanikud ja juhatuse liikmed olid erinevatel ajaperioodidel käendaja I või käendaja II. 09.09.2019 kuulutas Harju Maakohus välja põhivõlgniku pankroti. Põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise seisuga oli laenulepingust tulenev põhivõlgniku võlgnevus hageja ees 113 981,83 eurot. Hageja esitas 19.09.2019 pankrotihaldurile nõudeavalduse 605 270,65 euro nõude tunnustamiseks. Nõudeavaldus sisaldab hagis nimetatud laenulepingust tulenevat võlgnevust, kuid ka teisi hageja nõudeid põhivõlgnik vastu, mis ei ole käesoleva hagi esemeks. Kostjad ei ole laenu- ja käenduslepingust tulenevat maksekohustust hageja ees täitnud vaatamata hageja poolt kostjatele 01.04.2019 ja 11.02.2020 saadetud nõudekirjadele. Hagiavaldusega nõuab hageja kostjatelt solidaarselt 120 579,75 euro ja lisanduva viivise väljamõistmist. Pärast hagi esitamist on kostja I 04.03.2020 maksnud hagejale 80 000 eurot, millest tulenevalt vähendab hageja hagis esitatud nõuet kostjate poolt käendatava laenulepingu nr J-03 punkti 10.4 alusel selliselt, et loeb 04.03.2020 makse arvelt tasutuks viivisenõude 17 891,56 eurot, intressi võlgnevuse 8000 eurot ning osaliselt põhivõlgnevuse 54 108,44 eurot. Hageja nõuab kostjatelt laenu- ja käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmist VÕS § 108 lg 1 ning § 142 ja § 145 lg 1 alusel. Kostjad vastutavad põhivõlgnikuga solidaarselt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest VÕS § 145 lg 2, VÕS § 65 ja käenduslepingu p
9.1 alusel. Kostjate vastuväidete kokkuvõte
3.Kostjad võtsid hagi õigeks osaliselt, palusid rahuldada hagi summas 29 762,02 eurot, muus osas jätta rahuldamata ning ajatada otsuse täitmine selliselt, et kostjad kohustuvad tasuma kohtuotsusega hageja kasuks väljamõistetava summa igakuiselt solidaarselt 500 eurot kuus kuni võlgnevuse tasumiseni. Hagi on esitatud nende vastu eesmärgiga tekitada kahju, sh menetluskulude näol, see ei olnud vajalik, sest kostjad olid valmis hageja põhjendatud nõuded täitma kohtuväliselt ning on hageja nõudeid vabatahtlikult kohtuväliselt täitnud. Hageja ja põhivõlgniku vahel laenulepingu sõlmimist summas 160 000 eurot, selle muutmist kokkulepetega nr 1 ja nr 2 ja tagasimaksmise tähtaega 31.08.2018 kostjad ei vaidlusta. Kostjate, H K ja hageja vahel on sõlmitud 09.04.2015 käendusleping, millega kostjad ja H.K võtsid käendajatena kohustused solidaarselt vastutada laenuandja ees laenulepingust tulenevate laenusaaja rahaliste kohustuste täitmise eest, käenduslepingut on seoses laenulepingu tähtaja pikendamisega muudetud mais 2016 ja augustis 2017. Käendusleping on tarbijakäendusleping. Kostja I on käendajana tasunud hagejale 20.05.2019 põhisumma 6667 eurot, 13.06.2019 põhisumma 5000 eurot, 04.03.2020 põhisumma 80 000 eurot, kokku põhisumma 91 667 eurot. Kostja II on käendajana tasunud hagejale 10.05.2019 põhisumma 53 333,33 eurot. Kostjad seavad kahtluse alla hageja põhjused H.K vastu nõude esitamata jätmisel olles arvamusel, et ilmselt on H.K võõrandamislepingutega käendajana laenulepingust tulenevat võlga tasunud, millest kostjatele ei ole teada antud. Hageja ei saa nõuda kostjatelt laenusaaja rahaliste kohustuste täitmist, mille on käendaja H.K täitnud kinnisasjade võõrandamise jms tehingute kaudu hagejale. Kostjad on hagejale tasunud põhisummast 145 000,33 eurot, põhinõude jääk on seega 14 999,67 eurot. Iga käendaja rahalise vastutuse maksimumsumma hageja ees on 100 000 eurot, seega seda summat ületavas osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Hageja on arvestanud viivist alates 01.05.2019 kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise päevani 09.09.2019 määras 30% aastas ning alates 10.09.2019 kuni hagi esitamise päevani 25.02.2020 määras 15% aastas, mis on ebamõistlikult suured ning vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, mistõttu kostjad taotlevad viivisemäära vähendamist mõistliku suuruseni. Hageja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, kelle aktsiakapital on 122 400 eurot, varasid kokku suurusjärgus 3 300 595 eurot, kuid kostjad on füüsilised isikud, kes on täitnud ja peavad täitma suuri nõudeid igapäevastest sissetulekutest ning säästudest ja võtma täiendavalt laenu, et oma kohustusi hageja ees täita. Põhivõlgnik laenusaajana on pankrotis, mida kohus peab viivisenõude vähendamisel arvestama. Hageja andis laenulepinguga laenu summas 160000 eurot. Hagejale on tasutud summa 65000,33 eurot + 89466,67 eurot5 + 80000 eurot6, ehk siis kokku 234467 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja juba käesolevaks hetkeks saanud tasumisi ligi 1,5 kordses põhinõude ulatuses. Järelikult ei ole hageja ka mitte mingit kahju kandnud. Järelikult esinevad käesolevas asjas alused viivise vähendamiseks. Mõistlik viivisemäär kostjate hinnangul on 8%-i võlgnetavalt summalt aastas vastavalt VÕS § 113 lg 1. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kostjad taotlevad kohtult ajatada otsuse täitmine selliselt, et kostjad kohustuvad tasuma kohtuotsusega hageja kasuks väljamõistetava summa igakuiselt solidaarselt summas 500 eurot kuus kuni võlgnevuse tasumiseni. Vastupidine otsuse täitmine paneb kostjad majanduslikult keerulisse olukorda. Kostjad on käesolevas menetluses esitanud dokumendid enda halva majandusliku olukorra osas seoses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlemisega ja seega
tõendanud oma halba majanduslikku olukorda. Kohtuotsuse põhjendused
4.Pooltel ei ole vaidlust, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 09.04.2015 laenulepingu nr J-03, mille alusel andis hageja põhivõlgnikule laenu 160 000 eurot, et laenulepingule sõlmiti 10.05.2016 ja 15.08.2017 kaks lisakokkulepet, et põhivõlgnik kohustus laenulepingu 15.08.2017 lisakokkuleppe järgi laenu tagastama 31.08.2018, et põhivõlgnik laenu tähtaegselt ei tagastanud, et põhivõlgnik on pankrotis, et hageja on esitanud pankrotimenetluses nõudeavalduse, kuid nõuet osaliselt ega täielikult rahuldatud ei ole, et kostjad olid erinevatel ajaperioodidel äriühingute kaudu põhivõlgniku osanikud ja juhatuse liikmed, et kostjad on laenu tagastanud osaliselt.
5.Pooled vaidlevad tagastamisele kuuluva käenduse maksimumsumma, laenusumma ja viivisemäära üle.
6.VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.
7.Poolte vahel 09.04.2015 sõlmitud laenulepinguga ja laenulepingule 10.05.2016 ja 15.08.2017 sõlmitud lisakokkulepetega on tõendatud, et põhivõlgnik kohustus laenulepingu punkti 3.2 alusel saadud laenu 160 000 eurot laenulepingu punkti 6.1 järgi tagastama 30.04.2016, mida pikendati 10.05.2016 lisakokkuleppe järgi kuni 30.04.2017 ja 15.08.2017 lisakokkuleppe järgi kuni 31.08.2018. Laenulepingu p 10.4 järgi arvestatakse makstuks esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmise kulud ning viivisintress, seejärel tähtajaks maksmata intressid ning viimasena tähtajaks tasumata laenusumma. Võla arvestusest nähtuvalt on hageja kostjatelt 04.03.2020 laekunud makse arvelt esimesena arvestanud tasutuks sissenõutavaks muutunud viivise ja intressi ning alles seejärel põhivõlgnevuse, mis vastab laenulepingu p-le 10.4. Seega ei põhine kostjate võlaarvestus summas 29 762,02 eurot, millest põhivõlg on 14 999,67 eurot, intress 8000 eurot ja viivis 6762,35 eurot, hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingul. Hageja 02.01.2023 esitatud nõude ümberarvestuses, millest 40 891,23 eurot on põhinõue ja 17 345,30 eurot kuni 01.01.2023 sissenõutavaks muutunud viivis, kokku 58 236,53 eurot vastab laenulepingu p-le 10.4.
8.VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmist. Järelikult on hagejal laenulepingust tulenev nõue, mis 02.01.2023 esitatud nõude ümberarvestuse järgi on 40 891,23 eurot põhjendatud ja tõendatud ning kuulub hageja kasuks VÕS § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 alusel väljamõistmisele.
9.VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa
nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse ees täies ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 150 järgi kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. VÕS § 65 lg 1 järgi kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
10.Poolte vahel 09.04.2015 sõlmitud käenduslepinguga ja käenduslepingule 16.05.2016 ja 15.08.2018 sõlmitud lisakokkulepetega on tõendatud, et käenduslepingu punktide 6 ja 7 kohaselt tagavad kostja I ja kostja II käendajatena põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist hageja ees 300 000 euro suuruse käendussumma ulatuses. Seega on käenduslepingus kokku lepitud käendajate vastutuse rahaline maksimumsumma 300 000 eurot. E-äriregistri teabesüsteemi väljavõtetega on tõendatud, et perioodil 19.12.2014-21.06.2019 oli põhivõlgniku osanik J G OÜ ja 09.03.2018-21.06.2019 W E OÜ, J G OÜ ja W E OÜ osanikud ja juhatuse liikmed olid erinevatel ajaperioodidel käendaja I või käendaja II. Seega olid kostjad käenduslepingu sõlmimise ja/või lisakokkulepete sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liikmed ning põhivõlgniku osanikud kostjatele kuuluvate äriühingute kaudu. Käenduslepingu lisakokkulepetega on tõendatud, et käenduslepingule on 16.05.2016 ja 15.08.2018 sõlmitud kaks lisakokkulepet. Kuna käendajad tagavad ühiselt ühe kohustuse täitmist ning osavastutuse kohaldamiseks puudub kokkulepe, siis on tegemist kaaskäendajatega, kes vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt maksimaalselt 300 000 euro ulatuses. Käesoleval juhul on kostjate vastu esitatud nõue väiksem käenduse maksimumsummast.
11.Kostjate väide, et H.K võib olla osaliselt käenduslepingust tuleneva nõude hagejale tasunud ja hageja võib käesoleva hagiga alusetult rikastuda, on põhjendamatu ja vastuolus hageja esitatud tõendiga s.o H.Ki kinnitusega selle kohta, et ta ei ole käenduslepingust tulenevat käenduskohustust hageja ees täitnud. Hageja väidet, et tema ja H.Ki vahel on täiendav laenusuhe, tõendavad ka Äripäeva 14.11.2019 artikkel „H Kt ähvardab kolakas nõue“, milles on loetletud H.Ki varalised kohustused võlausaldajate s.h hageja ees ja 27.03.2018 nõude loovutamise leping, mille p-st 6.4. nähtub, et hagejal oli H.Ki vastu hageja ja H. Ki vahel sõlmitud laenulepingust tulenev nõue.
12.Hagejal on õigus tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6, § 113 lg-st 1 ja TsMS § 367 nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär, peetakse viivisemääraks lepingujärgset intressimäära. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
13.Laenulepingu punkti 11.2 ja 4.1 järgi kohustus võlgnik tasuma laenult viivist 30% aastas s.o kahekordses intressimääras. Viivise arvestusest nähtuvalt on hageja arvestanud viivist alates 01.05.2019 kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise päevani 09.09.2019 30% aastas ning
alates 10.09.2019 kuni hagi esitamiseni 25.02.2020 15% aastas. Käenduslepingu p 9.3. kohaselt on käendusega tagatud nii põhinõue kui ka kõrvalnõuded, sh viivised.
14.Kostjad on palunud väljamõistetavat viivisemäära vähendada 8%-ni. Kohus on seisukohal, et hageja nõutud viivisemäär on põhjendatud, kooskõlas kohtupraktikaga ning puudub alus viivisemäära vähendamiseks alljärgnevatel põhjendustel. Viivisemäära vähendamisel VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel tuleb arvestada kohtupraktikas väljakujunenud seisukohta, et viivis 0,25%-0,5% päevas (73-182,5% aastas) on äriühingute vahelistes lepingutest mõistlik ja aktsepteeritav. Hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingus kokkulepitud ja hagis esitatud viivisemäär on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga. Hageja on ise viivist käendajate vastu vähendanud poole võrra. Nii nähtub viivise arvestusest, et hageja on viivise nõudmisel arvesse võtnud põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist 09.09.2019 ning alandanud alates pankroti väljakuulutamisest nõutavat viivisemäära poole võrra, nõudes kostjatelt kui käendajatelt viivist 15% põhivõlalt aastas. Kohus on seisukohal, et arvesse saab võtta ka seda, et kostjad olid käenduslepingut sõlmides põhivõlgnikuga seotud isikud - juhatuse liikmed (kostja I oli põhivõlgniku juhatuse liige 2012-2016 ja kostja II perioodil 2016-2019), osanikud teiste äriühingute (J G OÜ ja W E OÜ) kaudu ning põhivõlgniku tegevusest lõplikud kasusaajad. Seega andsid kostjad käenduse oma majandustegevuse raames ja huvides.
15.Kohus on seisukohal, et kostjad ei ole tõendanud väiteid nende raske majandusliku olukorra kohta. Kostjate Tallinna Ringkonnakohtule 02.11.2021 esitatud menetlusabitaotlused apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks ei ole TsMS § 229 lg 2 järgi tõendid, vaid on menetlusosaliste TsMS § 199 lg 1 p 3 alusel kohtule esitatavad taotlused. Taotlustele asjakohaseid tõendeid sissetulekute ja vara kohta ega pangakontode väljavõtteid lisatud ei ole. Ringkonnakohtu 03.11.2021 kirjast kostjatele nähtub, et Ringkonnakohus küsis kostjatelt selgitusi nende sissetulekute kohta ning tõendite - nelja kuu kommunaalkulude arvete ja arvelduskontode väljavõtete esitamist. Ringkonnakohtu kohustuse täitmise asemel on kostjad riigilõivu tähtajaks tasunud. Seega puuduvad kohtul tõendid kostjate sissetulekute ja vara kohta ning üksnes kommunaalkulude arvete alusel ei ole võimalik kostjate majandusliku olukorra kohta järeldusi teha. Asjast nähtuvalt kuulub kostjale II kaks kinnistut, mistõttu ei saa teda varatuks ega majanduslikult vähekindlustatuks pidada.
16.Seega kuulub hagi täies ulatuses rahuldamisele ning kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistmisele põhinõue 40 891,23 eurot, kuni 01.01.2023 sissenõutavaks muutunud viivis 17 345,30 eurot, kokku 58 236,53 eurot ning viivis 15% aastas põhinõudelt 40 891,23 eurolt alates 02.01.2023 kuni põhinõude tasumiseni.
17.TsMS § 445 lg-st 1 tulenevalt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kostjad palusid kohtul hageja kasuks väljamõistetav summa ajatada igakuisteks makseteks 500 eurot kuus, millele lisandub intress 8% kogu võlgnevuse jäägilt aastas. Hageja vaidles taotlusele vastu. Kohus on seisukohal, et kostjad ei ole taotluses välja toonud ega tõendanud erakorralisi asjaolusid, mis annaksid aluse võlgnevuse tasumist ajatada. Kohus tuvastas eelpool, et kostjate väited raske majandusliku olukorra kohta on tõendamata ning kostjale II kuulub kaks kinnistut, mille kostja saab vajadusel nõude täitmiseks võõrandada. Ka ei ole kohtuotsuse ajatamine arvestades laenukohustuse täitmise lepingus sätestatud tähtaega 31.08.2018 ja hageja antud täiendavat täitmise tähtaega 30.04.2019 hageja suhtes õiglane ega mõistlik, sest kostjate pakutud viisil maksete ajatamine pikendaks võlgnevuse tasumist ligikaudu seitsmele aastale.
Menetluskulude jaotus
18.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. TsMS § 168 lg 6 kohaselt kannab hageja menetluskulud ise juhul, kui kostja võtab kohe hagi õigeks ning kostja ei ole oma tegevusega andnud alust hagi esitamiseks.
19.Kostjate taotlus jätta menetluskulud täies ulatuses hageja kanda, sest hagiga kohtusse pöördumine ei olnud vajalik ega põhjendatud, on põhjendamatu. Hageja teatest nähtuvalt teavitas ta kostjaid juba 01.04.2019, et kostjate poolt käendatud laenuleping on muutunud täies ulatuses sissenõutavaks ning nõudis laenu tagastamist hiljemalt 30.04.2019. Kostjad tasusid hagejale perioodil 10.05.2019-13.06.2019 kokku 65 000,33 eurot. Pärast 2019.a juunit makseid tehtud ei ole. Hagi esitati kohtusse 25.02.2020, seega ligikaudu kaheksa kuud hiljem. Kostjad on oma kohustusi kohtuväliselt enne hagi kohtusse esitamist vabatahtlikult täitnud osaliselt ja pärast hagi kohtusse esitamist on kostjad täitnud oma kohustusi samuti osaliselt. Täitmata põhivõla ja viivise osas on pooltel olnud kohtumenetluses pikaajaline vaidlus. Järelikult ei ole kostjad hagi õigeks võtnud TsMS § 168 lg 6 tähenduses ning antud säte kohaldamisele ei kuulu. Seega pöördus hageja kohtusse põhjendatult. Sissenõutavaks muutunud võla sissenõudmiseks hagi esitamist kohtusse ei saa pidada võlausaldaja poolt lubamatuks ega õiguste teostamiseks halvas usus ega võlgnikule kahju tekitamiseks. Kostjad ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid, mis õigustaks TsMS § 162 lg 4 kohaldamist, kohus tuvastas eelpool, et nende väited raske majandusliku olukorra kohta on paljasõnalised. Seega kuivõrd kohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.
20.TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kohus on seisukohal, et menetluskulude suurus tuleb kindlaks määrata pärast kohtuotsuse jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.