Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. veebruar 2023, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-4289
Tsiviilasi
L.S. hagi R.P.i vastu kostja tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega ja valduse üleandmiseks kohustamiseks 60 716 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. juuni 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
L.S. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant: L.S. (hageja), ik XXXXXXXXXXX); esindaja advokaat Janar Kuus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: R.P. (kostja), ik XXXXXXXXXXX); esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 16. juuni 2022 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud L.S. kanda.
4.Mõista L.S.lt välja R.P.i kasuks menetluskulude katteks 576 eurot. Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.L.S. (hageja) esitas hagi R.P.i (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat kustutama kinnistu asukohaga XXXXXXXXXXXX (registriosa nr XXXXXX) kohta avatud registriosa II jaost kostja kaasomanikuna 1/2 osas ja kanda ainuomanikuna sisse hageja ning asendada vastav tahteavaldus kohtuotsusega. Hageja palus ka kohustada kostjat andma hagejale üle kinnistu valdus. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt kinkis hageja mõttelise osa kinnistust kostjale 21. aprilli 2008 kinkelepinguga nr 1203. Sellest ajast on hageja ja kostja kinnistu kaasomanikud, kostjale kuulub 1⁄2 kaasomandist. Hageja ja kostja kooselu lõppes aastaid tagasi. Hageja on püüdnud säilitada viisakaid suhteid, kuid kahjuks ei ole see eelmise aasta sügisest alates kostja tegevuse tõttu enam õnnestunud. Kostja on muutunud hageja ning hageja ja kostja laste suhtes äärmiselt vaenulikuks, ebaviisakaks ja ähvardavaks. Eelmise aasta sügisest on kostja käitumine muutunud selliseks, et hageja on olnud sunnitud korduvalt politsei poole pöörduma. Jämeda tänamatusena kvalifitseeritav käitumine on toimunud 7. septembril 2018; 20. mail 2019; 22. oktoobril 2018;
16.novembril 2018; 28. detsembril 2018; 2. novembril 2019. Samuti on kostja levitanud hageja kohta solvavaid ja laimavaid väiteid ka kolmandatele isikutele. Kuna kostja käitumine muutus aina hullemaks, esitas hageja 4. septembril 2019 kostjale kinkelepingust taganemise avalduse. Hageja teatas, et ta taganeb alates 5. septembrist 2019 kostjaga 21. aprillil 2008 sõlmitud kinkelepingust nr 1203. Kostja ei ole nõus kinnistu mõttelise osa tagastamisega. Kostja käitumine on vähemalt kogumis selline, mida tuleb pidada hageja suhtes jämedaks tänamatuseks VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p 1 mõttes. Kinkelepingust ei nähtu ühtegi kostja vastusoorituse kohustuse olemasolu ja kostja pole ka tõendanud, et neil oleks olnud kinkelepingu sõlmimise hetkel mingisugune muu kokkulepe.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostjale kuuluv 1⁄2 mõttelist osa kinnistust ei ole omandatud kinke teel. Poolte vahel sõlmitud leping ei ole kvalifitseeritav kinkelepinguna. Kostja ei saanud kinnistu omanikuks ilma hagejale vastusooritusi tegemata. Alates poolte kooselu algusest tegeles kinnistu renoveerimisega ja renoveerimise korraldamisega kostja. Osa töödest tegi kostja ise, osad töid tegid kolmandad isikud kostjaga
sõlmitud lepingute alusel. Kinnistu renoveerimiseks vajalike materjalide ostmisega tegeles samuti peamiselt kostja. Poolte vahel olid kokkulepped, mille kohaselt kostja tegi ja korraldas kinnistu ümberehitustöid, sai koos hagejaga solidaarvõlgnikuks nimetatud kinnistu ostmiseks ja ehitamiseks võetud laenukohustuse suhtes ning võttis koos hagejaga täienevalt laenu ümberehitustööde lõpule viimiseks. Hageja võõrandas kostjale 1⁄2 mõttelise osa kinnistust vastutasuks kostja rahalise ja töise panuse eest kinnistu parendamisse. Kuna leping ei ole kinkeleping, ei saanud hageja nimetatud lepingust VÕS § 267 p 1 ja § 268 lg 1 alusel taganeda. Isegi juhul, kui leping oleks kvalifitseeritav kinkelepinguna, puudus hagejal VÕS § 270 lg 3 tuleneva piirangu tõttu alus sellest taganeda. Arvestades kostja tegevust kinnistu omandamiseks ja parendamiseks võetud laenukohustusega ühinemisel ning kinnistu ümberehitustööde korraldamisel, tööde tegemisel ja kostja poolset rahalist panustamist, saab kinnistu mõttelise osa kostjale võõrandamist käsitleda kõlbelise kohustuse täitmiseks sõlmitud lepinguna. Poolte vabaabieluliste suhete lõppemine mõjutas mõlema poole käitumist. Kostja möönab, et temal ja hagejal on olnud tülisid, mille käigus on teineteisele halvasti öeldud. Kostja käitumise hindamisel tuleb arvestada pooltevahelisi suhteid ja käitumise tausta. Kostja ei ole käitunud hageja suhtes jämedalt tänamatult. Kinkelepingust taganemise materiaalsed alused ei ole täidetud, mistõttu ei ole ülesütlemisavaldusel õiguslikke tagajärgi.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus jättis 16. juuni 2022 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud 4500 eurot ja viivise menetluskuludelt. Kinkelepingu tekst ei sisalda ühtegi tingimust ega kokkulepet, millest võiks järeldada, et kingisaajal tekkis või oli eelnevalt olemas mingi vastusoorituse kohustus, sh puuduvad igasugused koormised ja kohustused VÕS § 265 lg 1 mõttes. Notar on pooltele lepingu sõlmimisel selgitanud, et hilisemate vaidluste ärahoidmiseks tuleb lepingusse märkida kõik asjasse puutuvad kokkulepped. Ühtegi sellist kokkulepet kinkelepingusse märgitud ei ole. Maakohus sedastas, et kohtul ei ole asjas uuritud tõendite pinnalt alust tuvastada, et poolte vahel oli kinkelepingu sõlmimisel mingi teistsugune või täiendav kokkulepe, millega kostja võttis vastusoorituse kohustuse. Tõendamata on kostja väide, et ta omandas kinnistu vastusooritusena tehtud töö või rahalise panuse eest. Tõendeid ei ole esitatud ka laenulepingute ega tehtud kulutuste kohta. VÕS § 268 lg 1 alusel nõude rahuldamise otsustamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas on täidetud kinkelepingust taganemise nii formaalsed kui ka sisulised eeldused. Taganemisavalduses on tuginetud väitele, et kingisaaja on näidanud kinkija suhtes üles jämedat tänamatust – suhtleb kinkijaga äärmiselt ebaviisakalt, solvab kinkijat, saadab kinkija sõpradele kinkijat halvustavaid kirju, ähvardab lõhkuda kinkija valduses olevat sõiduautot ja kasutab kinkija suhtes lähisuhtevägivalda. Ühtegi konkretiseeritud etteheidet, sh kuupäevaliselt fikseeritavat, kostjale taganemisavalduses esitatud ei ole. Ka pole taganemisavalduses väidetud, et kingisaaja oleks jämedat tänamatust näidanud üles kinkija laste suhtes.
Arvestades VÕS § 270 lg 1 sätestatud piiranguga võiksid 4. septembri 2019 taganemisavalduse aluseks olla 4. septembrist 2018 kuni 4. septembrini 2019 toimunud konkreetsed sündmused või kostja käitumisaktid. Asjas on leidnud tõendamist, et hageja on teinud politseisse kostja käitumisega seotud väljakutseid 7. septembril 2018 ning 20. mail 2018. Seega on vähemalt nimetatud kuupäevade kohta olemas informatsioon kostja käitumisaktide kohta. Mõlemad kuupäevad on hõlmatud üheaastase tähtajaga enne 04.09.2019 taganemisavalduse esitamist. Kinkelepingust taganemise formaalsed alused on täidetud. Kinkeleping on täidetud, lepingu ese on kostja kaasomandis ja valduses, taganemisavaldus on esitatud ühe aasta jooksul kostja konkreetsetest käitumisaktidest teadasaamisest ning kostja on taganemisavalduse kätte saanud. Taganemisavalduse kehtimiseks VÕS § 188 lg 1 järgi ning VÕS § 268 lg 1 alusel esitatud nõude võimalikuks rahuldamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas lisaks formaalsete eelduste täitmisele on ühtlasi täidetud ka lepingust taganemise sisulised eeldused, s.o kas esineb mõni VÕS § 267 punktides 1-3 nimetatud alustest. Hageja on tuginenud VÕS § 267 punktile 1. Uuritud tõenditest ei nähtu selliseid kostja käitumisakte, mida võiks käsitada jämeda tänamatusena poolte ühiste laste suhtes. Kohus analüüsib järgnevalt, kas kostja käitumist menetluses tõendatud kuupäevadel võiks lugeda jämedaks tänamatuseks hageja suhtes. 07.09.2018 on hageja politseisse tehtud teatel kostja võtnud autovõtme ja tahab kütusepaaki valada toiduõli või vett. Auto ei kuulu teatajale. Kostja on olnud alkoholijoobes ning paigutatud kainenema. 20.05.2019 on hageja politseisse teatanud, et kostja ähvardab hagejat verbaalselt, viskab toitu külmkapist välja. Politsei on käinud kohal kahel korral, teisel korral on kostja paigutatud kainenema. Kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja või hageja lapse turvalisus oleks mõlemal viidatud juhtumil olnud ohus. 20.05.2019 sündmuse osas on hageja väitnud, et politsei vormistas lähisuhte vägivalla toimumise kohta akti, kuid pole sellist dokumenti kohtule esitanud. See ei nähtu ka politsei kohtule esitatud vastusest. Vastuses on kirjeldatud hageja esitatud teadet ning kostja ei ole vastusest tulenevalt viidud arestimajja mitte otsese ohu tõttu hagejale või lastele, vaid kainenemisele. Hageja on toonud välja kostjapoolse sõimamise kuupäevadena ka 22.10.2018; 16. 11. 2018; 28.12.2018 ja 02.11.2019, samuti esitanud kohtule helisalvestised 16.11.2018; 28.12.2018; 20.05.2019 ja 02.11.2019 kohta. 02.11.2019 võimalik kostja käitumisakt on toimunud pärast taganemisavalduse esitamist, seega ei saa see olla taganemise aluseks. 22.10.2018 sündmuste kohta mingeid muid tõendeid peale hageja ütluste esitatud ei ole. Kohtul puuduvad piisavad andmed tuvastamaks, mis poolte vahel sel kuupäeval toimus. Kohus on uurinud 16.11.2018, 28.12.2018 ning 20.05.2019 kohta esitatud helisalvestisi ning tuvastanud, et kostja kasutanud hageja suhtes väljendeid, nagu „kao pe..e punnsilm“ (16.11.2018), „las ema võtab oma v..u välja“ (20.05.2019). Ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks levitanud hageja kohta solvavaid ja laimavaid väiteid ka kolmandatele isikutele, kohtumenetluses esitatud ei ole.
Maakohus märkis, et ei kahtle selles, et kostja on hageja suhtes väljendunud end korduvalt solvaval viisil. Kostja ei ole seda ka ise eitanud. Kohtu hinnangul nähtub poolte ütlustest ning teistest uuritud tõenditest, et vähemalt kooselu lõppemisest saadik 2013. aastal on pooltevahelised suhted olnud äärmiselt halvad ning mõlemad on üksteise suhtes tülide käigus kasutanud halvustavaid ja solvavaid väljendeid. Peale kooselu lõppemist on pooled jäänud elama samasse majja, mille tagajärjel jätkusid ka tülid. Kaasomandi lõpetamise üle ei ole pooled kokkulepet saavutanud. Poolte vande all ülekuulamisel tunnistas hageja, et on kasutanud kostja suhtes väljendeid, nagu tropp, jobu, psühhopaat. Kostja avaldas, et hageja on lisaks talle öelnud psaiko, persevest, vastik värdjas vanamees. Maakohus jõudis seisukohale, et ei ole leidnud tõendamist, et kostja oleks hageja suhtes näidanud üles jämedat tänamatust VÕS § 267 p 1 mõttes, seda nii üksikute käitumisaktidena kui ka kogumis. Hageja ütlustest tulenevalt olid kinkelepingu sõlmimise ajendiks nii tema terviseprobleemid ja kartus oma elu pärast kui ka lootus, et kinkeleping parandab poolte omavahelisi suhteid. Kostja ebaviisakat suhtlemist hagejaga ei saa mingil viisil heaks kiita ning kahtlemata on see hagejale ebameeldiv. Siiski ei saa kostja käitumist pidada niivõrd kaalukaks põhjuseks, mis võimaldaks kinkelepingut üles öelda, arvestades asjaoluga, et pooltevahelised suhted on olnud pikemat aega halvad ning solvanguid on üksteisele öelnud mõlemad pooled. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et tegemist oli kõlbelise kohustuse täitmiseks sõlmitud kinkelepinguga. Hageja on õigesti leidnud, et kõlbeline kohustus ei teki ainuüksi kooselu faktist. Maakohus tegi pooltele ettepaneku lahendada vaidlus kaasomandi lõpetamisega, mis võimaldaks lõpetada ka kurnavaks muutunud kooselu. Menetluskulud tuleb TsMS 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda, kuna hagi jäeti rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palus hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 267 lg 1 esimest punkti. Maakohus jättis põhjendamatult tuvastamata jämeda tänamatuse esinemise. Nii
7.septembri 2018 kui ka 20. mai 2019 juhtumid toimusid lapse või laste juuresolekul. Kui nuttev laps palus kostjal rahuneda, sõimas ja ähvardas kostja ka last, et „teie ema läheb lihtsalt haiglasse kinni“, „las emavõtab oma v..u välja“ jms. Mõlemal juhul lõppes asi sellega, et hageja kutsus politsei, kes viis kostja arestimajja. Arestimajja viimine tähendas, et kostja oli ohtlik hagejale või lastele, kuna seaduse järgi võib isiku arestimajja viia siis, kui ta on ohtlik endale või teistele. Hageja ohustamine on lähisuhtevägivald ja see vägivalla ülesnäitamine on jäme tänamatus. Maakohtu otsus õigustab lähisuhtevägivalda ja annab ühiskonnale vale sõnumi. Maakohtu otsuse punktis 27 esitatud väide, et poolte vande all ülekuulamisel tunnistas hageja, et on kasutanud kostja suhtes väljendeid „tropp, jobu ja psühhopaat“, on vale. Sõna „jobu“ kasutamise kohta vastas hageja, et on seda võib-olla kasutanud. Kostja väited, et hageja on lisaks talle öelnud „psaiko, persevest, vastik värdjas, vanamees“, on valed. Hageja ei ole selliseid sõnu kasutanud. Maakohtu järeldus, et vähemalt kooselu lõppemisest saadik 2013.
aastal on pooltevahelised suhted olnud äärmiselt halvad ning mõlemad on üksteise suhtes tülide käigus kasutanud halvustavaid ja solvavaid väljendeid, on ebaõige. Roppu sõimu ja ähvardusi kasutas eelkõige kostja. Maakohus on rikkunud TsMS § 402 norme. Kohus tegi otsuse enne kohtuvaidluste lõppu. Poolel on õigus kohtukõnele ja repliigile. Kui kohus annab kirjalikus menetluses pooltele tähtajad kohtukõnede ja vastuväidete esitamiseks, ei saa kohus enne otsust ära teha. Maakohus on eiranud TsMS § 176 lõiget 8, mille kohaselt määrab kohus menetlusosalisele tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja märkis, et jääb maakohtus väljendatud seisukohtade juurde. Vastusena apellatsioonkaebusele märkis kostja, et tegu ei olnud kinkelepinguga, hageja täitis kõlbelist kohustust ning ta ei ole hageja suhtes olnud jämedalt tänamatu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata ning menetluskulud jäävad hageja kanda.
7.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kinkelepingust puudub alus taganeda ning ei korda kõiki maakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 654 lõike 6 alusel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS 652 lg 5). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asjaolud tuvastanud kooskõlas menetlusõigusega ning ei ole rikkunud TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Vastusena apellatsioonkaebuste põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Õigus kinkelepingust taganeda VÕS § 267 punkti 1 alusel jämeda tänamatuse tõttu ei tähenda seda, et kinkijal tekib aastaid pärast kinkelpingu sõlmimist õigus pöörata tehing ümber iga tüli tõttu, mis tekib poolte vahel. See seisukoht kehtib ka juhul, kui tülide käigus kasutatakse ebaviisakaid sõnu. Vastupidine seisukoht tähendaks õiguskindluse põhimõtte ebamõistlikku kitsendamist, mis tooks kaasa sagedase kinkelepingutest taganemise. Samuti ei anna kinkelepingu sõlmimine kinkijale alust eeldada, et kingisaaja käitub tema suhtes kogu elu kestel kinkija soovitud viisil.
9.Hageja tugines kostja käitumisele, mis toimus ligukaudu kümme aastat pärast kinkelepingu sõlmimist. Kuna kinkelepingu sõlmimisest on möödunud palju aega, ei ole ainuüksi solvav käitumine selline, mida saaks pidada jämedaks tänamatuseks. 2008. a sõlmitud kinkelepingu eesmärgiks ei saanud olla mõjutada kostja käitumist 2019. aastal. Kinkelepingu eesmärki tuleb hinnata selle sõlmimise ajal esinenud eesmärkide valguses. 2019. a toimunud tülid ei ole enam seotud asjaoludega ega eesmärkidega, mis esinesid kinkelepingu sõlmimise ajal. Lepingust ei nähtu ka seda, et hageja oleks kostjale seadnud pikaaegseid koormisi või tingimusi VÕS § 265 lg 1 mõttes. Seega leidis maakohus õigesti, et kinkelepingust taganemiseks ei ole materiaalõiguslikku alust.
10.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja kainestusmajja viimine väljendas hagejale sellist ohtu, mis annaks aluse seda pidada jämedaks tänamatuseks. Hageja ei ole väitnud ega
tõendanud, et kostja on tema suhtes toime pannud kuri- või vägivallateo. Ringkonnakohus ei hinda, milliseid ebaviisakaid sõnu hageja või kostja üksteise suhtes kasutas, kuna ringkonnakohus leidis nõustudes maakohtuga, et tülid ning ebaviisakas suhtlus ei ole praegusel juhul kvalifitseeritav jämeda tänamatusena. Hageja seisukoht, et maakohtu otsus õigustab lähisuhtevägivalda, on meelevaldne. Ringkonnakohus selgitab, et kinkelepingust taganemise eelduste mittetäidetuse tuvastamine ei tähenda lähisuhtevägivalla õigustamist.
11.Maakohtu otsuse protokollist nähtub, et hageja on ise teinud kohtule ettepaneku pidada kohtukõne kirjalikult, kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Kohus määras istungil tähtaja 6. juuni 2022 teeside esitamiseks. Kohus määras ka tähtaja 16. juuni 2022 seisukoha esitamiseks vastaspoole esitatule ning märkis, et kohtuotsuse tegemise tähtaeg on 6. juuli 2022. Toimikust nähtub, et hageja on enda kohtukõne teesid esitanud 6. juunil 2022 ehk tähtaegselt. Seega ei ole õige hageja väide, et ta ei saanud kohtukõnet pidada, arvestades, et ta soovis seda ise kirjalikult teha ning ta seda ka tegi. Õige on hageja seisukoht, et maakohus rikkus õigust esitada vastaspoole kohtukõnele repliik (TsMS § 402 lg 6). Toimikust nähtub, et hageja esitas repliigi
16.juunil 2022 ehk kohtuotsuse tegemisega samal päeval. Ringkonnakohtule leiab, et maakohus oleks pidanud enne otsuse tegemist ootama ära repliikide ja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks määratud tähtaja ning see on iseenesest menetlusnormi rikkumine. Siiski ei ole tegu menetlusõiguse olulise rikkumisega, mis tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Ka juhul, kui maakohus oleks oodanud ära tähtaja saabumise, ei oleks saanud teha teistpidist otsust.
12.Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja TsMS § 175 lg 1 alusel määrab ringkonnakohus kostjale vastaspoole poolt hüvitavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja esindajal apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kuus töötundi. Ringkonnakohus leiab, et see ajakulu ei ole põhjendatud, kuna vastus sisaldas suures ulatuses juba varem väljaöeldud seisukohti. Samuti ei olnud vaidlus ringkonnakohtus õiguslikult keerukas. Võttes eeltoodut arvesse, leiab ringkonnakohus, et kostja esindaja põhjendatud ajakulu ringkonnakohtus on 4 töötundi ehk kokku 576 eurot (4x144, sh käibemaks). Menetlusosaliste taotlusel ja TsMS § 177 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/digitaalselt allkirjastatud/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.