2-21-19872/21 - Pankrotiõigus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

2.Pankrotimenetluse lõpetamine ja pankrotihalduri tasu määramine Pankrotihaldur esitas 05.02.2023 kohtule aruande, milles palub lõpetada pankrotimenetlus raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist, kuna pankrotivarast ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Koos aruandega esitas haldur taotluse tasu määramiseks. Pankrotiseaduse (PankrS) § 157 p 2 kohaselt pankrotimenetlus lõpeb pankrotimenetluse raugemisega. PankrS § 158 lg 1 kohaselt kui pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks, peab haldur sellest viivitamata kohtule teatama, lõike 3 kohaselt esitab haldur kohtule aruande, mis peab sisaldama PankrS § 162 lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeid. PankrS § 158 lg 4 sätestab, et pärast haldurilt aruande saamist lõpetab kohus halduri ettepanekul pankrotimenetluse raugemise tõttu, kui kohus tuvastab, et pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. PankrS § 158 lg 6 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel, kui võlausaldaja või kolmas isik maksab massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu poolt määratud summa. Kohtule esitatud aruande kohaselt puuduvad pankrotimenetluses piisavad vahendid, mille arvelt pankrotimenetlust läbi viia. Kohus on teinud 06.02.2023 ettepaneku väljaandes Ametlikud Teadaanded võlgniku pankrotimenetlusest huvitatud isikutele (eelkõige võlausaldajatele) tasuda massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole 2000 eurot hiljemalt 13.02.2023. Tähtaja jooksul ei ole võlausaldajad ega kolmas isik avaldanud kohtule valmisolekut kanda võlgniku pankrotimenetluses täiendavaid kulusid. Seega esineb PankrS § 158 lg 4 sätestatud alus pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu. Kohus leiab, et võlgniku pankrotimenetlus tuleb lõpetada raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist. Nõuded on tunnustatud. Pandivara, pankrotivara, müümata ja teistelt isikutelt saadav vara puudub. Võlgnik ei tööta. Kohus peab maksejõuetuse põhjuseks muud asjaolu pankrotiseaduse tähenduses, kuivõrd tuvastamist ei ole leidnud kuriteo tunnustega teo toimepanemine või raske juhtimisviga. PankrS § 168 kohaselt ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata, on käesoleva seaduse § 158 lõikes 4 või § 163 lõikes 4

3.Võlausaldaja menetluskulud 3.1 Võlausaldaja poolt võlgniku suhtes esitatud pankrotiavalduse kohaselt oli võlausaldaja menetluskuludeks riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulu 230 eurot. 31.12.2021 tasus võlausaldaja kohtu deposiiti 1000 eurot ja 22.02.2022 samuti 1000 eurot. Kohus kuulutas võlgniku pankroti välja 23.02.2022. Muuhulgas määras kohus ajutise halduri tasuks 720 eurot (sh käibemaks) ning määras selle tasumise 31.12.2021 tasutud deposiidist. Samuti määras kohus kindlaks võlausaldaja menetluskulud summas 530 eurot. 3.2 25.02.2022 esitas võlausaldaja taotluse, milles palus jätta kohtu poolt määratud deposiidi täies ulatuses võlgniku kanda. 3.3 PankrS § 150 lg 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Kohus on 23.02.2022 määruses jätnud võlausaldaja menetluskulud võlgniku kanda ja määranud kindlaks võlausaldaja menetluskulud 530 eurot (riigilõiv ja õigusabikulu). 3.4 Kohus jätab rahuldamata 25.02.2022 taotluse jätta deposiit võlgniku kanda. Võlausaldaja tasutud deposiit ei kuulu võlausaldaja menetluskulude hulka. Tasutud deposiidi osas on erinormiks PankrS § 150 lg 1 p 6, mille kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks muu hulgas PankrS § 11 või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa. Seega tulenevalt PankrS § 150 lg 1 p-st 6 on tasutud deposiit eraldiseisev pankrotimenetluse kulu, mis ei ole menetluskulu PankrS § 150 lg 1 p 1 tähenduses, ning kohus ei pea selle rahalist suurust eraldi koos menetluskuludega kindlaks määrama. PankrS § 11 lg 2 ja § 30 lg 4 kohaselt deposiidina selleks ettenähtud kontole tasutud raha tagastatakse makse teinud isikule PankrS § 146 lg 1 p-s 4 ja § 150 lg 1 p-s 6 sätestatu järgi. PankrS § 146 lg 1 p 4 ja PankrS § 150 lg 2 alusel kuulub deposiit tasumisele pankrotivarast. PankrS § 150 lg 4 sätestab: „Pankrotimenetluse raugemise korral otsustab kohus pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt.“ Kohus ei pea põhjendatuks käesoleva asja asjaolusid arvestades jätta tasutud deposiiti võlgniku kanda. Pankrotiavalduse esitamisel võlausaldaja poolt on võlausaldaja risk, kas pankrotimenetluse läbiviimiseks vajalik deposiit saab talle hiljem hüvitatud menetluse tulemusena tekkivast pankrotivarast või mitte. Analoogne olukord

on tsiviilkohtumenetluse seadustikus reguleeritud tagatistega, tagatisi ei määrata kindlaks menetluskuluna ega mõisteta välja – neid kas tagastatakse (kui põhjus on ära langenud) või jääb tagatise maksja sellest ilma (kui selleks on põhjust). Käesoleval juhul on suurem osa deposiitidest ära kasutatud pankrotimenetluse kulude katteks – s.o ajutise halduri ja pankrotihalduri tasu hüvitamiseks; ülejäänu tagastatakse võlausaldajale käesoleva määrusega. Tagastamisele mittekuuluva osa võlgnikult väljamõistmine ei ole põhjendatud seda enam, et pankrotiavalduse esitamine ei olnud vajalik. Võlausaldajal oli võlgniku suhtes täitedokument, mida ei olnud õnnestunud pikema aja jooksul täita. Eeldatavasti soovis võlausaldaja pankrotimenetluse kaudu uuemat täitedokumenti (pikemat aega täitmiseks kui 10 aastat), kuid samas pidi võlausaldajale olema ka arusaadav, et tõenäoliselt võlgnikul ei ole vara ega ka märkimisväärset sissetulekut, millest tekiks pankrotivara ja millest saaks hüvitatud ka võlausaldaja poolt tasutud deposiit. Kui võlgnikul selline vara/sissetulek oleks, siis oleks nõude täitmine toimunud ka täitemenetluses. Sellises olukorras pankrotiavalduste esitamine on pigem kulukas hobi kui vajadus ning võlgnik ei pea seda hüvitama. 3.5 23.02.2022 määruses on kulud kindlaks määratud, kuid mitte võlgnikult väljamõistetud, tulenevalt pankrotiseaduses kehtivast erikorrast kulude väljamaksmisel ning Riigikohtu lahendis 3-2-1-23-13 väljendatud seisukohast. Nimetatud menetluses määras maakohus kindlaks menetluskulud, kuid jättis rahuldamata taotluse need võlgnikult välja mõista; ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse osaliselt ning mõistis kulud välja pankrotivarast. Riigikohus asus seisukohale, et kuna pankrotihaldur on pädev tegema PankrS §-s 146 nimetatud väljamakseid ja pankrotimenetluse kulud tuleb välja maksta alles pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi, on ringkonnakohus mõistnud põhjendamatult välja lepingulise esindaja tasu, riigilõivu ja deposiiti kantud summa; seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus. Raugemise aruande kohaselt ei moodustunud pankrotivara ja pankrotimenetluses sellest tulenevalt väljamakseid ei tehtud. Kuna kohus lõpetab käesolevaga pankrotimenetluse, siis ei kehti edaspidi maksete tegemiseks pankrotiseaduse erikord ning kohtul on võimalik võlausaldaja menetluskulud võlgnikult ka välja mõista. Seega mõistab kohus võlgnikult võlausaldaja kasuks välja menetluses kindlaks määratud menetluskulud kokku 530 eurot (määratud kindlaks 23.02.2022 määrusega). 3.6 Kohus tagastab 31.12.2021 tasutud deposiidi kasutamata osa 280 eurot ning 22.02.2022 tasutud deposiidi kasutamata osa 43 eurot võlausaldaja arveldusarvele, kuivõrd kohus lõpetab pankrotimenetluse.