Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, VahurPeeter Liin, Kalev Saare, Urmas Volens ja Margit Vutt
Kohtuasi
TartEst OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Vladimir Kutšmei hagi Car Rent Group OÜ vastu kohustuse täitmise tähtpäeva muutmise kokkuleppe tagasivõitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2024. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TartEst OÜ (pankrotis) kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja TartEst OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei
pankrotihalduri
Vladimir
Kutšmei
Kostja Car Rent Group OÜ, seaduslik esindaja Aivo Pärn Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-2975 ja jätta jõusse Tartu Maakohtu 5. märtsi 2024. a otsus samas tsiviilasjas.
Rahuldada TartEst OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Vladimir Kutšmei kassatsioonkaebus.
3.Jätta menetluskulud apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes Car Rent Group OÜ kanda.
4.Määrata TartEst OÜ (pankrotis) pankrotihaldurile Vladimir Kutšmeile hüvitatavate menetluskulude suuruseks 1860 eurot 50 senti (ringkonnakohtus 945 eurot 50 senti + Riigikohtus 915 eurot). Mõista Car Rent Group OÜ-lt TartEst OÜ (pankrotis) pankrotivarasse välja pankrotihalduri apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud 1860 eurot 50 senti. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
2-23-2975
5.Keelduda TartEst OÜ (pankrotis) pankrotihalduri kassatsioonkaebusele lisatud tõendi vastuvõtmisest.
Vladimir
Kutšmei
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.TartEst OÜ (pankrotis; võlgnik) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei (hageja) esitas 21. veebruaril 2023 Tartu Maakohtule Car Rent Group OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks 24. jaanuari 2019. a kokkuleppe (kokkulepe), millega võlgnik ja kostja pikendasid kostja rahaliste kohustuste täitmise tähtaega 1. veebruarini 2029. Hagiavalduse kohaselt on võlgnikul kostja vastu 14. aprillil 2017 ja 11. jaanuaril 2019 sõlmitud nõude loovutamise lepingutest tulenevad nõuded vastavalt 390 563 eurot 50 senti ja 224 438 eurot 92 senti. Võlgnik ja kostja leppisid 24. jaanuaril 2019 kokku, et kostja peab võla tasuma kümme aastat hiljem ehk 1. veebruaril 2029. Kokkuleppe allkirjastas nii võlgniku kui ka kostja nimel Aivo Pärn. Kokkulepe kahjustab võlgniku võlausaldajate huve. Kui kokkulepet ei oleks sõlmitud, oleks võlgnik saanud kostjalt saadava raha eest osaliselt täita oma sissenõutavaks muutunud kohustuse ja tasuda võlausaldaja UP Varud OÜ-le (pankrotis; UPV) 723 985 euro suuruse võla. Kostja on võlgniku lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 mõttes ja seega eeldatakse, et kostja teadis kokkuleppe sõlmimise ajal võlgniku kohustusest UPV ees. Kuna A. Pärn oli ka UPV juhatuse liige, pidi ta olema kursis selle äriühingu raamatupidamisega. Võlgnikule nimetati ajutine pankrotihaldur 30. oktoobril 2020. Ajutise halduri aruande järgi oli võlgnik maksejõuetu juba 2018. a.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et kokkuleppega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve. Nõue kostja vastu on endiselt võlgniku bilansis. Kokkuleppe tulemusena võlgniku pankrotivara hoopis suureneb, sest kostja peab maksma intressi selle eest, et ta saab tagastada raha kümme aastat hiljem. On tõendamata, et kostja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustab tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kostja seadusliku esindaja A. Pärna teadmise kohaselt pidi võlgniku võla UPV-le tasuma kolmas isik.
3.Tartu Maakohus rahuldas 5. märtsi 2024. a otsusega hagi ja tunnistas kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kahjustas võlgnik kokkuleppe sõlmimisega võlausaldajate huve. Võlgnik võlgnes kokkuleppe sõlmimise ajal UPV-le nõuete loovutamise tasu. Võlgnik ei esitanud kostja vastu juba sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise nõuet, vaid lükkas võla tasumise tähtpäeva kümne aasta võrra edasi. Selline kokkulepe kahjustab võlausaldajate huve, kuna selle ajaga aeguvad nende nõuded võlgniku vastu. Võlausaldajate huvide kahjustamine saaks olla välistatud vaid juhul, kui äriühingul oleks piisavalt vara, et oma kohustusi täita. Võlgnik muutus maksejõuetuks aga juba 2018. a ja tal ei olnud muud vara UPV nõude täitmiseks. Kostja vastupidised väited ei ole tõendatud. Kostja ei selgitanud, kuidas muudeti kokkuleppega võlgniku majanduslikku olukorda paremaks. Samuti on tõendamata, et kostja pidi kohustuse täitmise tähtaja pikendamise tõttu maksma intressi. Maakohtu hinnangul oli võlgniku juhtorganite eesmärk kokkuleppe sõlmimise ajal muuta võlgnik varatuks. Seetõttu teadis võlgnik, et kokkulepe kahjustab tema võlausaldaja UPV huve. Ka kostja teadis, et kokkulepe kahjustab võlgniku võlausaldajate huve, sest kostja nimel sõlmis kokkuleppe 2(7)
2-23-2975 A. Pärn, kes oli samal ajal ka UPV juhatuse liige ja pidi teadma võlgniku võlast UPV-le. Kostja väide, et võlgnik ei pidanudki UPV-le midagi maksma, ei ole tõendatud.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule või teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust. Vale on maakohtu järeldus, et kokkulepe kahjustas võlgniku võlausaldajate huve. Hageja ei ole seda väidet faktiliste asjaoludega sisustatud, mistõttu ei saanud maakohus sellist järeldust teha. Kui UPV-l oleks võlgniku vastu täitedokument, siis saaks täitemenetlust läbi viia kümme aastat. Sellisel juhul ei oleks UPV nõue võlgniku vastu aegunud ajal, mil kostja kohustused võlgniku ees muutuvad sissenõutavaks. Vale on ka maakohtu järeldus, et A. Pärn teadis võlgniku kohustusest UPV ees.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 28. oktoobri 2024. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et kokkulepet sõlmimata oleksid võlgniku nõuded kostja vastu olnud sissenõutavad. Hageja väitis vaid seda, et nõuded oleksid muutunud sissenõutavaks varem. Kuna ei ole teada, millal need nõuded oleksid muutunud sissenõutavaks, siis ei ole kohtul võimalik hinnata, kas vaidlusalune kokkulepe üldse muutis võlgniku nõude maksmapandavuse aega. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et kokkulepet sõlmimata oleks võlgniku nõue kostja vastu tõenäoliselt rahuldatud. Seega on tõendamata, et kokkulepe kahjustas võlausaldajate huve.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Hageja on algusest peale väitnud, et kokkuleppega pikendati kohustuse täitmise tähtaega kümne aasta võrra (kuni 1. veebruarini 2029). Maakohus leidis, et nõuete loovutamise lepingutest tulenevad kostja kohustused olid enne kokkuleppe sõlmimist sissenõutavad. Kostja ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses seda maakohtu järeldust. Kostja väitis apellatsioonkaebuses hoopis sõnaselgelt, et kokkuleppega pikendati kostja sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise tähtaega. Ringkonnakohus väljus apellatsioonkaebuse piiridest, kui asus hindama nõuete loovutamise lepingutest tulenevate kohustuste sissenõutavust kokkuleppe sõlmimise ajal. Hageja on tõendanud, et kokkulepe kahjustas võlausaldajate huve. Kui kokkuleppel oli muu majanduslik eesmärk, oleks seda pidanud tõendama kostja.
8.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
9.Riigikohtus asja arutanud tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja 18. juuni 2025. a määrusega kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks PankrS § 65 lg 14 kohaldamisel lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
3(7)
2-23-2975
KOLLEEGIUMI PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jõusse jätta maakohtu otsus. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
11.Hageja kui võlgniku pankrotihaldur on esitanud kostja vastu hagi tehingu tagasivõitmiseks võlgniku pankrotimenetluses. Tehing, mida hageja soovib tagasi võita, on võlgniku ja kostja vahel
24.jaanuaril 2019 sõlmitud kokkulepe, millega pooled leppisid kokku, et kostjal võlgniku ees oleva rahalise kohustuse täitmise tähtaeg on 1. veebruar 2029. Kuna maakohtu tuvastatu kohaselt tehti see tehing rohkem kui aasta, aga vähem kui kolm aastat enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, siis on nõude alus PankrS § 110 lg 1 p 3, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehtud tehingu, kui võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ja tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.
12.Kassatsioonkaebuse lahendamiseks tuleb vastata küsimusele, kas 24. jaanuari 2019. a kokkulepe, mille kohaselt pidi kostja võla võlgnikule tasuma alles 1. veebruaril 2029, kahjustas võlgniku võlausaldajate huve. Maakohus rahuldas hagi, leides, et hageja on võlausaldajate huvide kahjustamist tõendanud. Ringkonnakohus seevastu jättis hagi rahuldamata, asudes seisukohale, et esiteks ei ole hageja tõendanud, et kostja kohustus hageja ees oli kokkuleppe sõlmimise ajal ehk 24. jaanuaril 2019 üldse sissenõutav, ja teiseks pidanuks hageja võlausaldajate huvide kahjustamise tõendamiseks tõendama ka seda, et võlgnik oleks kokkuleppe sõlmimise ajal ka tegelikult suutnud rahuldada oma nõude kostja vastu. Kolleegium on seisukohal, et eeltooduga rikkus ringkonnakohus oluliselt TsMS § 5 lg-id 1 ja 2 ning jaotas valesti tõendamiskoormuse.
13.Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluse pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (vt nt RKTKo 04.11.2020, 2-19-10760/30, p 11).
14.Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebust lahendades tugineda asjaoludele, mida pooled ei ole esitanud. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, ning võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks (TsMS § 651 lg 1 ja § 652 lg 1 p 1). Kostja ei ole menetluses kordagi tuginenud sellele, et vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud hageja nõue kostja vastu sissenõutav. Ka apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud kostja maakohtu otsuse p-s 10.8 sisalduvat järeldust, et nõuete loovutamise lepingutest tulenevad rahalised kohustused olid 24. jaanuari 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal sissenõutavad.
15.Ringkonnakohus võib väljuda apellatsioonkaebuse piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral. Muuhulgas võib apellatsioonkaebuse piiridest väljuda, kui maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg 1 p 5). Selliseid rikkumisi aga praegusel juhul ei esinenud. Seega tuli ringkonnakohtul apellatsioonkaebust lahendades lähtuda maakohtu tuvastatud asjaolust, et kokkuleppe sõlmimisega pikendati kostja sissenõutavaks muutunud rahaliste kohustuste täitmise tähtaega 1. veebruarini 2029. 4(7)
2-23-2975
16.Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata ka põhjusel, et hageja ei tõendanud, et kui võlgnik oleks nõudnud kostjalt kohustuste täitmist 2019. a, oleks võlgnik saanud vähendada kohustusi oma võlausaldajate ees. Kolleegiumi hinnangul eksis ringkonnakohus seejuures aga tõendamiskoormuse jaotamisel.
17.Tehing kahjustab võlausaldajate huve mitte ainult siis, kui selle tulemusel väheneb võlgniku vara, vaid ka siis, kui võlausaldajate nõuete rahuldamine selle vara arvel muudetakse ebamõistlikult raskeks. Muuhulgas on see nii näiteks juhul, kui kolmandal isikul võlgniku ees oleva kohustuse täitmise tähtpäev lükatakse kokkuleppel nii kaugesse tulevikku, et pankrotimenetluse tavapärast mõistlikku kestust arvestades ei saaks selle kohustuse täitmist pankrotimenetluse ajal nõuda. Seega kahjustab võlausaldajate huve eelduslikult võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe, millega võla tasumise tähtpäev lükatakse kümne aasta võrra edasi. Võlausaldajate huvides on see, et nõue pannakse maksma võimalikult vara, ja kui nõude maksmapaneku võimalus lükatakse sedavõrd kaugesse tulevikku, siis on nõude omaja võlausaldajad sisuliselt kaotanud võimaluse saada oma nõuded selle arvel rahuldatud. Lisaks kaasneb sellise kokkuleppega arvestatav risk, et kohustatud isiku majanduslik olukord halveneb vahepeal sel määral, et ta ei ole kohustuse täitmise uue tähtpäeva saabumise ajal enam võimeline kohustust täitma. Niisuguse riski võtmine ei ole eelduslikult võlausaldajate huvides.
18.Olukorras, kus hageja soovib tagasi võita kokkulepet, millega on ebamõistlikult pikendatud kolmandal isikul võlgniku ees oleva kohustuse täitmise tähtpäeva, peab hageja tõendama sellise kokkuleppe sõlmimise ning selle, et võlgnik ei saanud niisuguse kokkuleppe sõlmimise eest kohast vastusooritust. Kostjal ehk tagasivõidetava tehingu teisel poolel on tehingu tagasivõitmise vältimiseks võimalik omakorda tõendada, et esinevad asjaolud, mille tõttu tagasivõidetav tehing siiski võlausaldajate huve ei kahjustanud.
19.Sarnaselt on kolleegium varasemas praktikas leidnud, et kui hilisem pankrotivõlgnik tagab kolmanda isiku kohustusi, saab seda pidada eelduslikult tema võlausaldajate huve kahjustavaks, kuna isik ei ole põhimõtteliselt kohustatud oma vara teise isiku võla katteks pantima. Kolleegium on aga ka märkinud, et võlausaldajate huvide kahjustamise eelduse saab ümber lükata, kui tõendatakse, et tagatise andmise eest saadi piisav vastusooritus või ei kahjustatud võlausaldajate huve muul põhjusel (vt RKTKo 15.01.2014, 3-2-1-149-13, p 41).
20.Maakohus tuvastas menetlusõiguse norme rikkumata, et nõude maksmapandavuse tähtaja edasilükkamisega ei kaasnenud vastusooritust. Seetõttu pidanuks kostja tagasivõitmise vältimiseks tõendama, et esinevad muud asjaolud, mille tõttu tagasivõidetav tehing võlausaldajate huve ei kahjustanud. Kostja on menetluses küll väitnud, et kokkuleppe sõlmimine ei kahjustanud võlausaldajate huve, kuid on seda väidet kinnitavate asjaoludena toonud esile, et kohustus jäi võlgniku bilanssi alles ja et täitmise tähtaja edasilükkamine võimaldab võlgnikul teenida intressi. Intressikokkulepe ei leidnud tõendamist ja olenemata sellest, kas kostja kohustus on võlgniku bilansis kajastatud või mitte, ei saanud võlgnik kõnealust nõuet enne kümne aasta möödumist maksma panna. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus saanuks maakohtu otsuse selles olukorras tühistada üksnes juhul, kui maakohus oleks rikkunud selgitamiskohustust, mistõttu oleksid kostjal jäänud vajalikud tõendid esitamata. Sellist rikkumist aga praegu ei olnud. Kuna maakohus lahendas asja materiaalõiguslikult õigesti ega rikkunud menetlusõiguse norme, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Kolleegium saab jätta jõusse maakohtu otsuse ilma asja uueks läbivaatamiseks saatmata.
21.Kolleegium märgib lisaks, et võlausaldajate huve on kahjustatud ka siis, kui kahjustatud on kas või ühe võlausaldaja huvid (RKTKo 10.04.2019, 2-16-18953/50, p 13.7). Maakohtu tuvastatud asjaoludel oli UPV-l vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimise ajal võlgniku vastu sissenõutavaks 5(7)
2-23-2975 muutunud nõue ja võlgnik oli kokkuleppe sõlmimise ajal püsivalt maksejõuetu, mistõttu leidis maakohus õigesti, et kokkulepe kahjustab eelduslikult võlausaldajate huve.
22.Hageja on koos kassatsioonkaebusega esitanud Tartu Maakohtu 16. augusti 2021. a kohtumääruse, millega kinnitati jaotusettepanek võlgniku pankrotimenetluses. Kuna kohtumäärus ei ole esitatud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks, tuleb selle tõendi vastuvõtmisest TsMS § 688 lg 5 järgi keelduda. Tõend on esitatud elektrooniliselt, seega ei ole vaja seda tagastada.
23.Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja jõusse jääb maakohtu otsus ning menetluse lõpptulemusena hagi rahuldatakse, tuleb kõik menetluskulud, sh apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kuna maakohus on oma otsuses hageja menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga kindlaks ka hageja apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.
24.PankrS § 65 lg-st 14 tulenevalt võib võlgniku pankrotihaldur nõuda kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulude jaotuse kohaselt menetluskulud. TsMS § 218 lg 5 teise lause järgi võib pankrotihaldur esindada pankrotivõlgnikku Riigikohtus ka hagimenetluses.
25.PankrS § 541 lg 1 kohaselt teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seostuvaid tehinguid ja muid toiminguid. Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandja on võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. Haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Kui haldur osaleb kohtumenetluses menetlusosalisena võlgniku asemel, siis tuleb PankrS § 65 lg 14 kohaldamiseks teha kindlaks, mida on seadusandja pidanud silmas „kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude“ all.
26.Kolleegium möönab, et PankrS § 65 lg 14 on sõnastatud mõnevõrra ebaselgelt. Eelviidatud säte lisati seadusesse pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (195 SE, Riigikogu XIV koosseis). Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt oli kehtestatud normi eesmärk lisada seadusesse normid, mis võimaldaksid halduril, kes esindab end kohtumenetluses professionaalina ise, nõuda menetlusosaliselt, kelle kanda jäid menetluskulud, pankrotivarasse tagasi kulud ulatuses, mida pankrotivara kannab halduri teenuse eest kohtumenetluse tõttu. Samuti võib eelnõu seletuskirjast järeldada, et regulatsiooni eesmärk oli vältida seda, et haldur palkaks endale kohtumenetluses esindajaks kellegi teise, kelle kulud oleksid TsMS § 175 lg 1 järgi hüvitatavad. Selline olukord tekitaks pankrotivarale kulusid. Sama eesmärk järeldub ka PankrS § 65 lg 51 p-st 2, mis näeb ette, et kohus võib määrata haldurile alammäärast suurema tasu, mis samas ei ületa tasu ülemmäära, kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega kasuta õigusabi. Eelnõu seletuskirjas on kaudse eeskujuna viidatud ka Saksa tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung) § 91 lg 2 kolmandale lausele. See säte näeb ette, et oma asja ajavale advokaadile tuleb hüvitada tasud ja kulud samas ulatuses, mida ta võiks nõuda siis, kui teda esindaks volituse alusel tegutsev advokaat.
27.Lähtudes kõnealuse normi eesmärgist, tuleb kolleegiumi arvates kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude all, mida pankrotihalduril on õigus PankrS § 65 lg 14 järgi nõuda, mõista niisuguseid õigusabikulusid, mida pankrotivara arvel tulnuks maksta lepingulisele esindajale sellises vaidluses tavapärase õigusabi eest ja mille haldur kohtumenetluses ise osaledes pankrotivara jaoks kokku hoidis.
6(7)
2-23-2975
28.Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjadest nähtub, et hageja on selle kohtuvaidluse tõttu teinud tööd 5 tundi 10 minutit, (arvestusliku) tunnitasuga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Riigikohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kassatsiooniastmes teinud tööd 6 tundi 30 minutit, tunnitasuga 170 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja märgib, et võlgnik ei ole käibemaksukohustuslane, ja palub mõista menetluskulud välja koos lisanduva käibemaksuga. Kokku palub hageja kostjalt välja mõista apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 945 eurot 50 senti (5,16(6) × 150 × 1,22) ja kassatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 1348 eurot 10 senti (6,5 × 170 × 1,22). Apellatsiooniastme töömaht ja (arvestuslik) tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning hageja taotletud summa tuleb kostjalt pankrotivara kasuks välja mõista. Küll aga on kassatsiooniastme töömaht ja tunnitasu mõnevõrra ülepaisutatud, sest vaidluse ese on kassatsiooniastmes sama, mis apellatsiooniastmes ning eelduslikult peaks sellises olukorras õigusabikulude suurus igas järgnevas kohtuastmes olema väiksem, mitte suurem. Ka tunnitasu suurenemine ei ole praegusel juhul põhjendatud. Kolleegium peab Riigikohtu menetluses põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikulusid, mis vastavad viiele töötunnile tunnitasuga 150 eurot + käibemaks. Seega tuleb kassatsiooniastmes kostjalt pankrotivara kasuks välja mõista 5 × 150 × 1,22 = 915 eurot. Apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes pankrotivara kasuks välja mõistetavad menetluskulud on kokku 1860 eurot 50 senti (945,5 + 915).
29.Kostja väited, et hageja tunnitasu on põhjendamatu, kuna hageja on ebakompetentne, ebausaldusväärne ja erapoolik, on paljasõnalised. Asjakohatu on kostja seisukoht, et võlgnik ei saa nõuda kostjalt menetluskulude väljamõistmist menetlust juhtiva kohtu koostatud menetlusdokumentidega tutvumise või järgnevate menetlustoimingute planeerimise eest. Kohtumenetluses osalev hoolas esindaja tutvub käsundit täites kohtu ja ka teiste menetlusosaliste koostatud dokumentidega ja arvestab menetluses osalemisel kohtu juhistega. Seega ei ole kahtlust, et eelviidatud õigusabi on vajalik ja põhjendatud. Õigusabikulu ringkonnakohtu 8. oktoobri 2024. a istungil osalemise eest on ühe tunni ulatuses põhjendatud vaatamata sellele, et kohtuistung kestis 42 minutit. Nimelt esitas hageja pärast kohtuistungit seisukoha hagist loobumise kohta ja kohtuistungiga seotud menetluskulude nimekirja. Kolleegiumile on arusaamatu kostja väide, et hageja soovib, et kohus mõistaks menetluskuluna välja tasu õigusliku konsultatsiooni eest, mis seostub sõiduki enampakkumisega, hagiavalduse ja selle lisadega tutvumise, õigusliku hinnangu andmise, asjakohaste Riigikohtu lahenditega tutvumise, kostjalt tõendite hankimise ja kliendiga konsulteerimise eest. Tegelikult ei taotle hageja üheski menetluskulude nimekirjas tasu väljamõistmist eelviidatud tegevuste eest. Käesolev vaidlus ei seostu ühegi sõiduki võõrandamisega, hageja ei ole hankinud kostjalt tõendeid ning samuti ei ole hagi koostanud pankrotihalduril põhjust tutvuda omaenda koostatud hagiavaldusega. Tõenäoliselt on kostja hageja menetluskulude nimekirjale vastuväidete esitamisel kasutanud mõnes teises tsiviilasjas koostatud menetlusdokumenti ega ole selle sisu asjakohasust kontrollinud.
30.Põhjendatud ei ole ka kostja tingimuslik taotlus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamisel hageja menetluskulud riigi kanda. Kokkuvõttes jõusse jäänud maakohtu otsuse vaidlustas kostja. Kui kostja ei oleks maakohtu otsust vaidlustanud, siis ei oleks hageja pidanud apellatsiooni- ega kassatsiooniastmes menetluses osalema. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.