Pankrotiõigus

tuvastab, et pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. PankrS § 158 lg 6 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel, kui võlausaldaja või kolmas isik maksab massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu poolt määratud summa. Kohtule esitatud aruande kohaselt puuduvad pankrotimenetluses piisavad vahendid, mille arvelt pankrotimenetlust läbi viia. Kohus on teinud 01.02.2023 ettepaneku väljaandes Ametlikud Teadaanded võlgniku pankrotimenetlusest huvitatud isikutele (eelkõige võlausaldajatele) tasuda massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole 2000 eurot hiljemalt 08.02.2023. Tähtaja jooksul ei ole võlausaldajad ega kolmas isik avaldanud kohtule valmisolekut kanda võlgniku pankrotimenetluses täiendavaid kulusid. Seega esineb PankrS § 158 lg 4 sätestatud alus pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu. Kohus leiab, et võlgniku pankrotimenetlus tuleb lõpetada raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist. Nõuded on tunnustatud. Pandivara ja teistelt isikutelt saadav vara puudub. Müümata varaks on võlgniku nimele registreeritud xxx, mille osas on registrikanne peatatud ja võttes arvesse sõiduki esmast registreerimisaega (xxx.a) saab sõiduki väärtuseks arvestada vanaraua väärtust. Müümata varaks on ka võlgnikule kuuluvad osaluses xxx OÜ-s ja xxx OÜ-s. Mõlemas ettevõttes puudub majandustegevus, osalused on kohtutäiturite poolt arestitud alates 2015 ja kuna pikema aja jooksul ei ole osalusi realiseeritud, siis osalustel väärtus puudub. Võlgnik ei ole pankrotihaldurile teadaolevalt menetluse ajal töötanud. Kohus peab maksejõuetuse põhjuseks muud asjaolu pankrotiseaduse tähenduses, kuivõrd tuvastamist ei ole leidnud kuriteo tunnustega teo toimepanemine või raske juhtimisviga. PankrS § 168 kohaselt ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata, on käesoleva seaduse § 158 lõikes 4 või § 163 lõikes 4 nimetatud määrus täitedokumendiks, kui võlgnik ei ole esitanud nõudele vastuväidet vastavalt käesoleva seaduse § 104 lõikele 1 või kui kohus on § 104 lõikes 2 nimetatud juhul võlausaldaja nõuet tunnustanud. Võlgnik ei esitanud nõuetele vastuväiteid. Seoses pankrotimenetluse lõpetamisega vabastab kohus Kristo Tederi võlgniku pankrotihalduri kohustustest (PankrS § 165 lg 3). PankrS § 65 lg 1 kohaselt on halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel. Kohus määrab vara puudumise tõttu tasu PankrS § 65 lg 11 ja § 23 lg 1-3 alusel. Haldur palub tasuks määrata 1127,50 eurot (lisandub käibemaks). Kohus peab tasu põhjendatuks, haldur on võlgniku pankrotimenetluses läbi viinud kõik vajalikud pankrotimenetluse toimingud, toimingute ajakulu (10,25 tundi) ja tasu ei ole ebamõistlikult suur, tunnitasu 110 eurot ei ületa tunnitasu piirmäära. Kuivõrd vara väärtus ei ole piisav halduri tasu katmiseks ja pankrot kuulutati välja PankrS § 171 lg 11 alusel, määrab kohus halduri tasu hüvitada riigi vahenditest summas 654 eurot (lisandub käibemaks) (kuni 30.06.2022 kehtinud PankrS § 65 lg 11, lg 112; Justiitsministri 01.02.2021 määruse nr 2 „Ajutise halduri ja pankrotihalduri tasu ja kulutuste riigi vahenditest hüvitamise kord“ § 1 lg 2, § 2 lg 1 ja lg 4). Arvestades halduri töötundide arvu (10,25), pooltunnitasu ning riigi vahenditest taotletava tasu suurust, on halduri taotlus põhjendatud. Tasu kanda Maria Mägi Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele. Ülejäänud osas mõistab kohus tasu välja võlgnikult.

määras kohus ajutise halduri tasuks 720 eurot (sh käibemaks) ning määras selle tasumise 20.12.2021 tasutud deposiidist. Samuti määras kohus kindlaks võlausaldaja menetluskulud summas 530 eurot. 3.2 18.04.2022 esutas võlausaldaja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Võlausaldaja menetluskuluks on: 1) menetluskulude nimekirja koostamine 0,2 tundi, tunnitasu 115 eurot, kokku 23 eurot; 2) 04.01.2021 tasutud deposiit 1000 eurot. Võlausaldaja palub kulud võlgnikult välja mõista. Võlausaldaja osundab, et kohus on küll pankrotimääruses märkinud menetluskulude suuruse, kuid tegi seda osaliselt, ainult riigilõivule ja kulutused lepingulisele esindajale. See omakorda tekitaks võlausaldaja jaoks olukorra, kui neid pole võimalik näiteks täielikult kättesaada võlgnikult ja hiljem pankrotimenetluse raugedes või lõppemisel oleks võimalik minna täitemenetluse kaudu sissenõudma, siis kohtutäitur ei saa täita lahendit praeguse resolutsiooni sõnastuses. Võlausaldaja palubki kohtul võlgniku kanta jäetud kulude suuruse kindlaksmäärata. 3.3 PankrS § 150 lg 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Kohus on 08.03.2021 määruses jätnud võlausaldaja menetluskulud võlgniku kanda ja määranud kindlaks võlausaldaja menetluskulud 530 eurot (riigilõiv ja õigusabikulu). 3.4 PankrS § 150 lg 4 kohaselt: „Pankrotimenetluse raugemise korral otsustab kohus pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt.“ 18.04.2022 menetluskulude nimekirja kohaselt on võlausaldajal täiendava menetluskuluna tekkinud menetluskulude nimekirja koostamise kulu 0,2 tundi summas 23 eurot. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud jätta seda kulu võlgniku kanda, taotlus jääb rahuldamata. 3.5 Kohus jätab rahuldamata taotluse määrata kindlaks ja mõista välja võlgnikult 20.12.2021 tasutud deposiit summas 1000 eurot. Võlausaldaja tasutud deposiit ei kuulu võlausaldaja menetluskulude hulka. Tasutud deposiidi osas on erinormiks PankrS § 150 lg 1 p 6, mille kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks muu hulgas PankrS § 11 või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa. Seega tulenevalt PankrS § 150 lg 1 p-st 6 on tasutud deposiit eraldiseisev pankrotimenetluse kulu, mis ei ole menetluskulu PankrS § 150 lg 1 p 1 tähenduses, ning kohus ei pea selle rahalist suurust eraldi koos menetluskuludega kindlaks määrama. PankrS § 11 lg 2 ja § 30 lg 4 kohaselt deposiidina selleks ettenähtud kontole tasutud raha tagastatakse makse teinud isikule PankrS § 146 lg 1 p-s 4 ja § 150 lg 1 p-s 6 sätestatu järgi. PankrS § 146 lg 1 p 4 ja PankrS § 150 lg 2 alusel kuulub deposiit tasumisele pankrotivarast. PankrS § 150 lg 4 sätestab: „Pankrotimenetluse raugemise korral otsustab kohus pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt.“ Kohus ei pea põhjendatuks käesoleva asja asjaolusid arvestades jätta tasutud deposiiti võlgniku kanda. Pankrotiavalduse esitamisel võlausaldaja poolt on võlausaldaja risk, kas pankrotimenetluse läbiviimiseks vajalik deposiit saab talle hiljem hüvitatud menetluse tulemusena tekkivast pankrotivarast või mitte. Analoogne olukord on tsiviilkohtumenetluse seadustikus reguleeritud tagatistega, tagatisi ei määrata kindlaks menetluskuluna ega mõisteta välja – neid kas tagastatakse (kui põhjus on ära langenud) või jääb tagatise maksja sellest ilma (kui selleks on põhjust). Käesoleval juhul on suurem osa deposiidist ära kasutatud pankrotimenetluse kulude katteks – s.o ajutise halduri tasu hüvitamiseks; ülejäänu tagastatakse võlausaldajale käesoleva määrusega. Tagastamisele mittekuuluva osa võlgnikult väljamõistmine ei ole põhjendatud seda enam, et pankrotiavalduse esitamine ei olnud vajalik. Võlausaldajal oli võlgniku suhtes täitedokument, mida ei olnud õnnestunud pikema aja jooksul

täita. Eeldatavasti soovis võlausaldaja pankrotimenetluse kaudu uuemat täitedokumenti (pikemat aega täitmiseks kui 10 aastat), kuid samas pidi võlausaldajale olema ka arusaadav, et tõenäoliselt võlgnikul ei ole vara ega ka märkimisväärset sissetulekut, millest tekiks pankrotivara ja millest saaks hüvitatud ka võlausaldaja poolt tasutud deposiit. Kui võlgnikul selline vara/sissetulek oleks, siis oleks nõude täitmine toimunud ka täitemenetluses. Sellises olukorras pankrotiavalduste esitamine on pigem kulukas hobi kui vajadus ning võlgnik ei pea seda hüvitama. 3.6 14.02.2022 määruses on kulud kindlaks määratud, kuid mitte võlgnikult väljamõistetud, tulenevalt pankrotiseaduses kehtivast erikorrast kulude väljamaksmisel ning Riigikohtu lahendis 3-2-1-23-13 väljendatud seisukohast. Nimetatud menetluses määras maakohus kindlaks menetluskulud, kuid jättis rahuldamata taotluse need võlgnikult välja mõista; ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse osaliselt ning mõistis kulud välja pankrotivarast. Riigikohus asus seisukohale, et kuna pankrotihaldur on pädev tegema PankrS §-s 146 nimetatud väljamakseid ja pankrotimenetluse kulud tuleb välja maksta alles pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi, on ringkonnakohus mõistnud põhjendamatult välja lepingulise esindaja tasu, riigilõivu ja deposiiti kantud summa; seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus. Raugemise aruande kohaselt ei moodustunud pankrotivara ja pankrotimenetluses sellest tulenevalt väljamakseid ei tehtud. Kuna kohus lõpetab käesolevaga pankrotimenetluse, siis ei kehti edaspidi maksete tegemiseks pankrotiseaduse erikord ning kohtul on võimalik võlausaldaja menetluskulud võlgnikult ka välja mõista. Seega mõistab kohus võlgnikult võlausaldaja kasuks välja menetluses kindlaks määratud menetluskulud kokku 530 eurot (määratud kindlaks 14.02.2022 määrusega). 3.7 Kohus tagastab 20.12.2021 tasutud deposiidi kasutamata osa 280 eurot võlausaldaja arveldusarvele, kuivõrd kohus lõpetab pankrotimenetluse.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.