Määruse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2023, Tallinn Kohtuasja number
2-14-7458
Kohtuasi
X kohustustest vabastamise menetlus
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. novembri 2021 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Swedbank AS-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Võlgnik X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Võlausaldaja I kohtutäitur Hille Kudu Võlausaldaja II Holm Bank AS (registrikood 14080830), lepinguline esindaja AJ Võlausaldaja III Bigbank AS (registrikood 10183757) Võlausaldaja IV Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja GJ Võlausaldaja V OMEGA INVEST OÜ (registrikood 10866568) Võlausaldaja VI
CREDITREFORM
EESTI
OÜ (registrikood 10887820)
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 29. novembri 2021 määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi.
2.Jätta Swedbank AS-i määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-14-7458 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtus kuulutas 14. märtsi 2014 määrusega välja X (võlgnik) pankroti. Harju Maakohus lõpetas 14. jaanuari 2015 määrusega võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ja algatas tema kohustustest vabastamise menetluse, määrates usaldusisiku kohustusi täitma võlgniku enda. Võlgniku pankrotimenetluses jäid rahuldamata võlausaldaja kohtutäitur Hille Kudu (võlausaldaja I) nõue summas 7,29 eurot, võlausaldaja Holm Bank AS (endine võlausaldaja OÜ KODULIISING) (võlausaldaja II) nõue summas 989,11 eurot, võlausaldaja Bigbank AS (võlausaldaja III) nõue summas 9046,82 eurot, võlausaldaja Swedbank AS (võlausaldaja IV) nõue summas 1347,09 eurot, võlausaldaja OMEGA INVEST OÜ (endine võlausaldaja Acme Finants OÜ) (võlausaldaja V) nõue summas 439,42 eurot ja võlausaldaja CREDITREFORM EESTI OÜ (võlausaldaja VI) nõue summas 377,67 eurot.
2.Võlgnik esitas 10. veebruaril 2020 Harju Maakohtule avalduse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ning tema kohustustest vabastamiseks.
3.Maakohus küsis 12. veebruari 2020 kirjaga võlausaldajate seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise osas. Võlausaldaja I märkis, et jätab võlgniku kohustusest vabastamise kohtu otsustada. Võlausaldajad II, III ja VI ei nõustunud võlgniku kohustustest vabastamisega, kuna võlgnik ei ole võlausaldajatele ühtegi makset teinud. Võlausaldaja V palus jätta võlgniku kohustustest vabastamata või alternatiivselt pikendada kohustustest vabastamise menetlust seitsmele aastale. Võlausaldaja IV palus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetada ja jätta ta kohustustest vabastamata, kuna võlgnik on jätnud 2016. aasta juulikuus usaldusisikule loovutamata 104 eurot ja 2019. aastal kokku 2754 eurot, millest võlausaldaja IV oleks pidanud saama kokku 315,48 eurot. Arvestades asjaolu, et võlgnik on ka varasematel aastatel teeninud tulu, millest osa kuulus usaldusisikule loovutamiseks, oleks võlgnik menetluse kestel tõenäoliselt tasunud pea poole võlausaldaja IV nõudest.
4.Maakohus kuulas võlgniku ära 28. jaanuaril 2021. Võlgnik selgitas, et ei ole võlausaldajatele makseid teinud, kuna ta oli saanud info, et väikeste osamaksetena võlgasid tasuda ei saa, vaid tasuda tuleb täissummad. Võlgnik ei teadnud, et pidi andma 75% sissetulekust võlausaldajatele, kuna sai aru, et viie aasta möödumisel ta vabastatakse täielikult võlast või määratakse maksmisele kuuluv summa, kuid menetluse kestel ei pea väljamakseid tegema. Võlgnikule ei olnud usaldusisiku kohustusi selgitatud. Aruandeid aitasid koostada tuttavad, kes tõlkisid talle ka 14. jaanuari 2015 määruse, millest võlgnik on kokkuvõttes valesti aru saanud. Kui võlgnik oleks teadnud, et peab maksma, oleks ta seda teinud. Võlgnikul on keskharidus, ta ei ole Eesti kodanik ega oska eesti keelt, mis takistab tal teistsugust tööd leidmast. Enne pankroti väljakuulutamist töötas võlgnik pagarilaos, kus tal ei olnud suurem sissetulek. Võlgnik oli kohtu ettepanekul nõus kohustustest vabastamise menetluse pikendamisega ning avaldas, et saaks maksta võlausaldajatele kokku iga kuu 30 eurot. Maakohus määras, et lahendab veebruarikuu jooksul võlgniku taotluse kohustustest vabastamiseks ja nõusoleku tähtaja pikenemise kohta 2 aasta võrra kohustusega maksta igakuiselt 30 eurot võlausaldajatele, ja võtab ühendust võlausaldajatega.
5.Harju Maakohus teatas 4. oktoobril 2021 asja menetleva kohtuniku vahetumisest ja andis võlausaldajatele tähtaja seisukohtade esitamiseks ning määras võlgniku ärakuulamise aja.
2-14-7458 Võlausaldaja II jäi oma varasema seisukoha juurde, kuid lisas, et menetluse kestel on talle võlgnevuse katteks laekunud C-lt käenduslepingu alusel 66,39 eurot. Võlausaldajad III ja V kordasid oma varasemat seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise osas. Võlgniku ärakuulamine toimus 4. novembril 2021, kus võlgnik selgitas, et ta elab munitsipaalkorteris koos oma invaliidist emaga. Võlgnik töötab alates 2015. aastast koristajana, töötasu on 500– 600 eurot kuus. Võlgnik ei leia tasuvamat tööd, kuna ei räägi eesti keelt. Võlgnik ei ole võlausaldajatele väljamakseid teinud. Võlgnik andis maakohtule võlgniku vande. Maakohtu määrus ja põhjendused
6.Harju Maakohus lõpetas 29. novembri 2021 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda, kuid määras kindlaks, et võlausaldajatel puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud ligi seitse aastat, mistõttu otsustas kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt PankrS § 175 lg-le 1. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise otsustamisel hindab kohus lisaks võlausaldajatele tasutud summadele ka võlgniku käitumist kohustustest vabastamise menetluse jooksul ja tema suhtumist oma kohustuste täitmisesse. Maakohus leidis, et võlgnik ei ole oma kohustuste täitmisest kõrvale hoidunud. Võlgnik on selgitanud, et töötab alates 2015. aastast koristajana ja saab töötasu 500–600 eurot kuus. Samas elab võlgnik sotsiaalkorteris koos oma invaliidist emaga ja tal ei ole piisavalt rahalisi vahendeid, et võlausaldajatele väljamakseid teha. Lisaks on võlgnik selgitanud, et ei leia tasuvamat tööd, kuna ei räägi eesti keelt. Võlgnik on menetluse kestel esitanud korrektselt aruandeid. Samuti on võlgnik selgitanud, et pakkus võlausaldajatele väikeste summade tasumist, kuid võlausaldajad ei olnud sellega nõus. Maakohtu hinnangul on võlgnik andnud endast parima oma kohustuste täitmiseks ega ole oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi rikkunud. Võlgniku majanduslik seisukord on maakohtu hinnangul eriti raske. Kuivõrd võlgniku kohustustest vabastamise algatamisest möödub 14. jaanuaril 2022 seitse aastat, ei ole võlgniku kohustustest vabastamise menetluse pikendamine seitsme aastani otstarbekas. Maakohus leidis, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning võimaldamaks võlgnikule uut majanduslikku algust tuleb võlgnik tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Määruskaebus
7.Võlausaldaja IV esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uus määrus, millega lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Võlausaldaja IV palub tagastada määruskaebuse rahuldamisel sellelt tasutud riigilõiv. Määruskaebuse kohaselt ei ole vaidlustatud määrus põhjendatud. Maakohus on jätnud hindamata võlausaldaja IV väited võlgniku rikkumiste kohta ega ole analüüsinud võlausaldaja IV esitatud arvutusi. Võlausaldaja IV on juba 25. veebruaril 2020 välja toonud, et võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lg-st 3 tulenevat loovutamiskohustust, kuivõrd ainuüksi 2019. aastal kuulus igakuiselt usaldusisikule loovutamiseks 229,50 eurot ehk 2754,00 eurot aastas. Seega oleks võlgnik pidanud võlausaldajale IV tasuma 2019. aastal 304,00 eurot (mis moodustab 22,6% võlausaldaja IV nõudest). Seejuures oli võlgnik teeninud ka teistel aastatel tulu, millest osa kuulus usaldusisikule loovutamiseks ja võlausaldajatele väljamaksmiseks.
2-14-7458 Võlgnik on seega kahjustanud võlausaldajate huve. Lisaks on võlgnik eelistanud ühte võlausaldajat teisele, kui tasus võlausaldaja II nõude katteks 66,39 eurot. Samuti leidis võlausaldaja IV, et võlgniku väide, et ta ei leia tasuvamat tööd eesti keele oskuse puudumise tõttu ei ole põhjendatud. Võlgnik on viie aasta jooksul püsinud madala palgaga ametikohtadel ja ei ole põhistanud tulutoovama tegevusega tegelemist ega selle otsimist. Võlgnik ei ole teinud midagi oma keeleoskuse parandamiseks. Võlgnik ei ole ka peale 28. jaanuari 2021 ärakuulamist võlausaldajatele väljamakseid teinud, kuigi nõustus kohustuste vabastamise menetluse pikendamisega 2 aasta võrra ning igakuiselt võlausaldajatele 30 euro maksmisega. Võlgnik on selgitanud, et ei saanud aru, kuidas ta peab kohustusi täitma, kuid 14. jaanuari 2015 määruses on välja toodud mh võlgniku kohustus usaldusisikule arestitav sissetulek üle andja ja see vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksta. Võlausaldaja IV leiab, et võlgniku kohustus oli hankida kohtumäärusele korrektne tõlge, mõistmaks temal lasuvaid kohustusi. Võlgnik on 8. veebruari 2020 avalduses kinnitanud, et ta on teadlik, kust tulenevad tema kohustused. Võlgnik on kohustusi süüliselt rikkunud, olles vähemalt raskelt hooletu. Maakohus ei ole põhjendanud 2021. aasta veebruarikuus lubatud kohtumääruse mitte tegemist ning võlgniku kohustustest vabastamist võlausaldaja IV seisukohta arvestamata, kahjustades sellega võlausaldaja IV huve Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
8.Võlgnik palub määruskaebuse jätta rahuldamata.
9.Võlausaldaja V palus määruskaebuse menetlusse võtta. Võlausaldaja II toetas määruskaebust, kuid selgitas, et võlgnik ei ole üht võlausaldajat teisele eelistanud, kuna võlgnik ei ole võlausaldajale II makseid teinud, vaid talle laekus 66,39 eurot kohtutäituri Mati Roodese kaudu C arvelduskontolt.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 (koosmõjus §-ga 659) alusel muutmata, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
12.Kuna praeguses asjas on kohustustest vabastamise avaldus esitatud enne füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FiMS) jõustumist, siis tuleb tulenevalt FiMS § 68 lg-st 2 kohaldada pankrotiseaduse redaktsiooni või võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust, mis kehtisid kuni 30. juunini 2022.
13.Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus oleks pidanud keelduma võlgnikku tema kohustustest vabastamast kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel, kuna võlgnik rikkus süüliselt PankrS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatud kohustusi.
2-14-7458
14.Kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 2 p 2 sätestas, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui ta on rikkunud süüliselt oma PankrS § 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 173 lg 1 järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. PankrS § 173 lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule, kes peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.
15.Kolleegium selgitab esmalt, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4916, p 15). Kolleegiumi hinnangul ei ole asja materjalide põhjal võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik oleks kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi süüliselt rikkunud, mis omakorda saaks välistada võlgniku kohustustest vabastamise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659), kuid täiendab neid määruskaebusele vastates. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
15.1.Võlausaldaja IV on seisukohal, et võlgnik on rikkunud 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida. Määruskaebuse esitaja leiab, et võlgnik ei ole teinud midagi oma keeleoskuse parandamiseks, et enda konkurentsivõimelisust tõsta. Võlgnik on ärakuulamisel selgitanud, et ta on töötanud kohustustest vabastamise menetluse kestel koristajana ja töötasu on 500–600 eurot kuus (II kd, tl 85). Enne pankroti väljakuulutamist töötas võlgnik pagarilaos, kus ta ei teeninud suuremat töötasu (II kd, tl 53 pöördel). Võlgnik ei ole Eesti kodanik ega oska eesti keelt (samas). Ringkonnakohtule on usutav, et eesti keele kirja- või kõnekeele oskamatus piirab võlgniku valikuid leida tasuvam töö, kuid samas tuleb möönda, et võlgnikul on menetluse ajal võimalik omandada või arendada oskusi (sh keeleoskust), et suurendada tasuvama töö leidmise võimalusi. Sealjuures tuleks aga kohtul seda võlgnikule eelnevalt selgitada ja juhtida tema tähelepanu asjaolule, et võlgniku teenitud töötasu ei ole piisav ning et tal tuleks nõuete rahuldamiseks leida tasuvam töö, või välja uurida põhjused, mis takistavad tal selle leidmist. Üksnes kohtu viide kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 173 lg-le 1 ei ole selleks piisav. Füüsilisest isikust võlgnik ei pruugi selle kohustuse sisu piisavalt mõista ega hoomata, mida tal tuleb kohustustest vabastamiseks teha. Maakohus ei ole praegusel juhul võlgnikule selgitanud, et tal tuleks leida võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tulusam töö, ega kindlaks teinud põhjuseid, mis takistavad võlgnikul leida tasuvam töö. Võlgnik on menetluse ajal töötanud, oma sissetulekud avaldanud ning maakohus on tuvastanud, et võlgnik on ka aruandeid korrektselt esitanud. Seda arvestades ei ole võlausaldaja IV etteheide võlgniku keeleoskuse parandamise ja tulutoovama töö otsimise osas põhjendatud ning ringkonnakohtul ei ole alust vaidlustatud määrust sellel põhjendusel muuta.
15.2.Lisaks väidab võlausaldaja IV, et maakohus ei ole vaidlustatud määruses võtnud arvesse võlausaldaja IV väiteid loovutamiskohustuse rikkumise kohta ega ole põhjendanud nende väidetega arvestamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub selles osas määruskaebuse esitajaga, et maakohus on jätnud võlausaldaja IV väidetega arvestamata, kuid ringkonnakohus saab selle eksimuse parandada ning maakohtu määruse põhjendusi järgnevalt täiendada. Võlausaldaja IV tõi 25. veebruaril 2020 esitatud seisukohas (ja määruskaebuses) esile, et võlgnik oleks usaldusisikule pidanud loovutama 2016. aasta juulis 104 eurot ja 2019. aastal
2-14-7458 2754 eurot (II kd, tl 16 pöördel, 96 pöördel). Võlausaldaja IV arvates on võlgnik väljamakseid tegemata jättes käitunud süüliselt, vähemalt raske hooletusega. Praegusel juhul ei ole võlgnik teinud võlausaldajatele ühtegi väljamakset. Kolleegium märgib, et võlausaldajatele väljamaksete tegemata jätmine ei saa olla iseenesest aluseks võlgadest vabastamisest keeldumiseks. Samuti ei saa sellest automaatselt tuletada võlgniku pahatahtlikkust. Maakohus määras 14. jaanuari 2015 määrusega võlgniku usaldusisikuks tema enda (I kd, tl 92 pöördel). Kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 172 lg 6 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Kolleegiumi hinnangul võib kohus 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast mh juhul, kui võlgnik, kes on määratud iseenda usaldusisikuks, ei ole süüliselt teinud võlausaldajatele väljamakseid PankrS § 173 lg-tes 3–5 sätestatu kohaselt. Samas eristas 30. juunini 2022 kehtinud pankrotiseadus usaldusisiku kohustusi ja võlgniku kohustusi, samuti nende kohustuste rikkumise tagajärgi. Kui võlgnik rikkus enda kohustusi, võis kohus PankrS § 175 lg-te 2 ja 3 alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Kui usaldusisik ei täitnud enda kohustusi kohaselt, võis kohus usaldusisiku vabastada ja asendada teise usaldusisikuga (PankrS § 172 lg 5). Kohtupraktika kohaselt kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi, eelkõige kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (Riigikohtu 2. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16 p 18 kolmas lõik). Samuti on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Selleks ei piisa, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka usaldusisikuks (PankrS § 172 lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama (Riigikohtu 30. oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 27). Maakohtu 14. jaanuari 2015 määruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks kontrollinud võlgniku võimet täita usaldusisiku kohustusi. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks seda ka menetluse kestel teinud (v.a 28. jaanuari 2021 ärakuulamisel). Maakohus on praegusel juhul menetluse vältel üksnes viidanud võlgniku üldistele kohustustele (30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 173 lg-tele 1–2) või usaldusisiku aruande nõuetele, selgitamata täpselt, mida võlgnikul teha tuleb ja millises ulatuses peab ta väljamakseid tegema (I kd, tl 94, 99, 105, 131, 153). Samuti ei ole maakohus ühegi aruande esitamise järel juhtinud võlgniku tähelepanu sellele, et ta on kohustusi rikkunud, sest arvestades tema sissetulekuid oleks ta pidanud tegema väljamakseid võlausaldajatele. Alles 28. jaanuari 2021 ärakuulamisel, kui kohustustest vabastamise menetlus oli kestnud üle kuue aasta, uuris maakohus võlgnikult, miks ta ei ole ühtegi väljamakset võlausaldajatele teinud (II kd, tl 53). Võlgnik selgitas, et ei saanud maakohtu
14.jaanuari 2015 määrusest, millega mh määrati võlgnik usaldusisikuks, õigesti aru ning kui ta oleks teadnud, et peab kohustustest vabastamise menetluse jooksul midagi võlausaldajatele tasuma, oleks ta seda teinud (II kd, tl 53 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et arvestades
2-14-7458 võlausaldajatele makstava täpse summa arvutamise keerukust, samuti seda, et maakohus on kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul aktsepteerinud võlgniku esitatud aruandeid, juhtimata tähelepanu rikkumistele ning selgitamata, et võlgnik peab võlausaldajatele jooksvalt võlga tasuma, võis võlgnik arvata, et ta täidab oma kohustusi nii võlgniku kui usaldusisikuna nõuetekohaselt. Seetõttu ei saa kolleegium pidada võlgniku käitumist, s.o võlausaldajatele seaduses sätestatud ulatuses raha üle kandmata jätmist süüliseks ja pahatahtlikuks, mistõttu ei ole alust jätta võlgnikku väljamaksete tegemata jätmise tõttu PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamata.
15.3.Eeltoodut ei väära ka võlausaldaja IV väide, et võlgnik jättis täitmata kohustuse peale
28.jaanuari 2021 istungit tasuda võlausaldajatele iga kuu 30 eurot. Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus pakkus võlgnikule, et menetlust pikendatakse kahe aasta võrra ning võlgnik peab võlausaldajatele maksma iga kuu 30 eurot (II kd, tl 53 pöördel – 54). Samas märkis maakohus, et peab esmalt võlausaldajatega igakuist tasumist arutama ning maakohus teeb menetluse pikendamise ja võlgniku tasumise kohustamise määruse veebruarikuu jooksul (samas). Maakohus sellist määrust ei teinud. Peale asja lahendava kohtuniku vahetumist ei selgitanud maakohus võlgnikule, et ta oleks pidanud vahepealsel ajal võlausaldajatele teatud summas võlga tasuma või peaks seda tegema edaspidi (II kd, tl 57, 85). Kuivõrd maakohus oli lubanud võlausaldajatega igakuist tasumist arutada ja teha täiendava määruse, kuid seda ei teinud, ei saa ringkonnakohtu hinnangul võlgnikule ette heita ka igakuiselt 30 euro võlausaldajatele tasumata jätmist. Kuna võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati maakohtu 14. jaanuari 2015 määrusega ja menetlust sai selles asjas seega pikendada maksimaalselt kuni 14. jaanuarini 2022 (30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 51), ei oleks ringkonnakohus määruskaebuse ringkonnakohtusse saabumise aja tõttu saanud praeguses asjas ka menetlust pikendada, et võlgnik saaks osaliselt võlgnevusi tasuda.
15.4.Määruskaebuse väidete kohaselt on võlgnik kohelnud võlausaldajaid ebavõrdselt, kui tasus võlausaldajale II menetluse jooksul osa võlast, teistele võlausaldajatele väljamakseid tegemata. Võlausaldaja II on vastuseks määruskaebusele selgitanud, et võlga ei tasunud mitte võlgnik, vaid raha laekus täitemenetluses solidaarvõlgnikult Clt (II kd, tl 114). Järelikult ei ole määruskaebuse väide asjakohane.
16.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine oli suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud. Seetõttu tuleb maakohtu määrus jätta lõppjäreldustes muutmata.
17.Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda, kuna võlausaldaja vastuväited ei olnud edukad, samas kui menetlus toimus võlgniku huvides. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ei kuulu määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel tagastamisele.
18.Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 6 alusel. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
2-14-7458 (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.