Osaühingu Aktiva Finants hagi Liia Märtsini vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
617,13 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 2. novembri 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Osaühing Aktiva Finants (rk: 10746479), esindaja Sigrid Rahkema Vastustaja (kostja): Liia Märtsin (ik: XXXXXXXXXXXX), esindaja Maarika Kutser
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 2. novembri 2022 otsus osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata viiviste nõude ja määras kindlaks menetluskulude jaotuse.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviste nõue summas 793,32 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda.
3.2 Välja mõista Liia Märtsinilt Osaühing Aktiva Finants kasuks põhivõlgnevus 991,23 eurot, intress 138,37 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 793,32 eurot.
3.3.Välja mõista Liia Märtsinilt Osaühing Aktiva Finants kasuks viivis põhinõudelt (991,23 eurot) alates 16.11.2021 kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.4.Jätta maakohtus kantud menetluskulud Liia Märtsini kanda.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Liia Märtsini kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 15.11.2021 maakohtule Liia Märtsini (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlg 991,23 eurot, intress 138,37 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 793,32 eurot ja viivis 36,02% aastas alates 16.11.2021 kuni põhinõude 991,23 eurot täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 25.01.2018 Placet Group OÜ-ga krediidikonto lepingu nr XXXXXXXXXX, mille alusel on kostja võtnud krediiti 1470 eurot, ja laenulepingu nr XXXXXXXXXX, mille alusel on kostja saanud laenu 700 eurot. Kuna kostja oma lepingulisi kohustusi korrapäraselt ei täitnud, ütles Placet Group OÜ lepingu nr XXXXXXXXXX 27.07.2019 üles ja lepingu nr XXXXXXXXXX 25.08.2019 üles. 27.08.2019 loovutas Placet Group OÜ nõuded kostja vastu hagejale. Kostja on tasunud laenuandjale lepingu nr XXXXXXXXXX põhivõla katteks 374,71 eurot ja lepingu nr XXXXXXXXXX põhivõla katteks 326,54 eurot ning hagejale põhivõla katteks 477,52 eurot, seega põhiosa võlg on 991,23 eurot. Laekumised on arvestatud juhindudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg-st 2.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt hagist ei nähtu, millal ja missugustes summades on kostja makseid teinud ning mille katteks maksed on arvestatud. Ülesütlemisteadetes ei kajastu, missuguse perioodi, sh tagasimaksete tähtaegade osas võlgnevus esineb. Hagejal puudus õigus lepinguid üles öelda. Hagejal puudub õigus nõuda viiviseid 36,02% aastas. VÕS § 415 lg 1 järgi ei või tarbijalt nõuda viivist rohkem kui VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud (RKTKo 3-2-1-25-16).
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 2. novembri 2022 otsusega hagi osaliselt ning mõistis L. Märtsinilt välja Osaühingu Aktiva Finants kasuks põhivõla 991,23 eurot, intressi 138,37 eurot,
sissenõutavaks muutunud viivised 176,19 eurot ja viivise põhinõudelt (991,23 eurot) alates
16.novembrist 2021 kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt pooled ei vaidle selle üle, et Placet Group OÜ ja kostja sõlmisid 25.01.2018 krediidikonto lepingu nr XXXXXXXXXX, mille alusel sai kostja krediiti 1470 eurot, ja laenulepingu nr XXXXXXXXXX, mille alusel sai kostja laenu 700 eurot, ning Placet Group OÜ loovutas 27.08.2019 nõuded hagejale. Tegemist on sidevahendi (arvutivõrgu) abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga ja lepingutingimusi saab pidada tüüptingimuseks. Lepingu ülesütlemise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas ülesütlemisteadetes on konkreetselt välja toodud, milliste kuude eest võlgnik ei ole tasunud. Kostja on jätnud tasumata rohkem kui pool mõlema lepingu põhiosa maksetest. Ülejäänud ülesütlemise eelduseid kostja vaidlustanud ei ole. Kuna kostja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks ta raha maksis, oli hagejal VÕS § 415 lg 2 alusel õigus määrata, millised summad ta luges tasutuks. Kuivõrd kostja ei ole lepingujärgseid makseid tasunud ja laenuandja on lepingu üles öelnud, on hageja õigustatud nõudma kostjalt kohustuse täitmist. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 990,48 eurot ja intress 138,37 eurot. Hageja nõuab viivist 36,02% aastas. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKm 3-2-1-25-16, p 13). VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega ületab hageja nõutav viivisemäär seaduses sätestatud viivisemäära üle kolme korra ning VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi on selline kokkuleppe tühine. Viidatud lahendis on Riigikohus VÕS §-le 41 tuginedes selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Seega rahuldas kohus viivisenõude osaliselt ning mõistis kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise seadusjärgses määras, s.o 176,19 eurot perioodi 27.08.2019–15.11.2021 eest ja edasi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kuna hagi rahuldati osaliselt, jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda ja kohus ei määra kindlaks menetluskulude rahalist suurust.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Osaühing Aktiva Finants esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2.novembri 2022 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viivise nõude lepingus kokkulepitud intressimääras ja menetluskulud poolte endi kanda, ning uue otsusega L. Märtsinilt Osaühingu Aktiva Finants kasuks viivise väljamõistmist kuni hagi esitamiseni summas 793,32 eurot ja menetluskulude jätmist täies ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) nõuab hageja viivist põhivõlalt alates 27.08.2019 (s.o nõuete loovutamise päevast) kuni hagi esitamiseni (15.11.2021) lepingus nr XXXXXXXXXX kokkulepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 36,02%, kooskõlas laenulepingu üldtingimuste p 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokkulepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast (vt 3-2-1-120-08, p 12). Kostjaga sõlmitud
tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär on kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr ja ühtlasi on kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokkulepitud intressimäär. Seega kohaldub viivisemäärana lepingus kokkulepitud intressimäär, s.o 36,02% aastas. Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, nagu maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas, praeguses asjas ei kohaldu. Viidatud asjas ei olnud võimalik lähtuda lepingujärgsest intressimäärast, sest seda ei olnud kokku lepitud. Ei esine ka muid asjaolusid, mis viitaksid viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 (p 22). Seega on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et intressimääras viivise nõudmine on tühine. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheks vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja § 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga. VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega tagab, et lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis, kui on lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikul soodsam lepingut rikkuda. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (nt 3-2-1-52-11, p 19). Kostja ei ole taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise summa vähendamist; 2) on kohus ebaõigesti jätnud menetluskulud poolte endi kanda ja on rikkunud TsMS § 174 lg-t 1. Hageja on põhjendatult nõudnud kostjalt võlga, sh viivist. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
5.L. Märtsin vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt tuleb asjas lähtuda Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 (p 13). Kaebuse tõlgendused ei ole asjakohased ega anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Menetluskulude jaotamisel on kohus õigesti juhindunud TsMS § 163 lg-st 1 ega ole rikkunud TsMS § 174 lg-t 1. Hageja selgitused menetluskulude rahalise suuruse osas ei ole asjakohased.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviste nõude väiksemas ulatuses kui 793,32 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviste nõude summas 793,32 eurot. Eelnevaga seoses muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust maakohtu menetluses, jättes poolte menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse hageja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viiviste nõude lepingus kokkulepitud intressimääras ja menetluskulud poolte endi kanda, ning uue otsusega kostjalt hageja kasuks viiviste väljamõistmist kuni hagi esitamiseni summas 793,32 eurot ja menetluskulude jätmist täies ulatuses kostja kanda. Seega ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust eeltoodud osas, s.o maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 2 välja mõistetud viiviste suuruse ja p-s 4 määratud
menetluskulude jaotuse osas. Lähtudes nii apellatsioonkaebuse lk 9 toodud taotlusest kui ka apellatsioonkaebuse põhjendustest on apellatsioonkaebuse lk 1 p-s 2 ekslikult märgitud, et maakohtu otsus on vaidlustatud resolutsiooni p 3 osas (s.o alates 16.11.2021 kuni täitmiseni välja mõistetud viivise osas).
8.Maakohus leidis, et viivise nõudmine on põhjendatud, kuid mitte lepingujärgses määras 36,02% aastas, sest selline lepingujärgne määr on tühine. Maakohus tugines Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadest, kuna nimetatud tsiviilasjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. Praegusel juhul on krediidikonto lepingu nr XXXXXXXXXX põhitingimuses kokku lepitud intressimäär 39,98% aastas ning Placet Group OÜ üldtingimuste (krediidikonto leping) p 7.1 kohaselt on laenusaaja rahaliste kohustuste (v.a intressi tasumise kohustus) lepingus ettenähtud tähtajaks täitmata jätmisel kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata maksetelt iga viivitatud päeva eest viivist ja viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär. Sama teave tuleneb lepingu juurde lisatud Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehelt. Laenulepingus nr XXXXXXXXXX on kokku lepitud intressimäär 36,02% aastas ning Placet Group OÜ üldtingimuste (tarbimislaen, käenduslaen) p 8.1 kohaselt on laenusaaja rahaliste kohustuste (v.a intressi tasumise kohustus) lepingus ettenähtud tähtajaks täitmata jätmisel kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata maksetelt iga viivitatud päeva eest viivist ja viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär. Sama teave on toodud lepingu juurde lisatud Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehel. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 (p 12) märkinud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Sellest seisukohast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd pooltevahelistes lepingutes on lepingujärgne intressimäär suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingutes ette nähtud intressimääras, s.o vastavalt hageja nõudele 36,02% aastas (hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist määraga 36,02% aastas, s.o mõlema lepingu alusel tekkinud põhivõlalt laenulepingus kokku lepitud intressimääras, mis on väiksem kui krediidikonto lepingus kokku lepitud intressimäär 39,98% aastas, alates nõuete hagejale loovutamisest 27.08.2019). Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingute tingimustest ei nähtu, et kostja sõlmitud lepingud oleksid VÕS § 4062 lg 1 alusel tühised. Kostja sõlmis 25.01.2018 krediidikonto lepingu krediidikulukuse aastamääraga 49% ja laenulepingu nr XXXXXXXXXX krediidikulukuse määraga 56,39%. Enne lepingute sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 30.11.2017, mis oli panga teate järgi 18,81%. Kostja sõlmitud lepingutest nähtuvad kulukuse aastamäärad ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda (18,81 × 3 = 56,43%). Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viiviste nõue on õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu otsus vastavas osas tühistada.
9.Kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hagi jääb rahuldamata väga väikeses osas (hageja nõudis viivist alates hagi esitamisest samuti määraga 36,02% aastas, maakohus mõistis kostjalt alates 16.11.2021 kuni põhinõude täitmiseni viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja hageja selles osas maakohtu otsust ei vaidlustanud), tuleb jätta menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Riigikohus asus 20.04.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 (p 21) seisukohale, et olukorras, kus ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit sel määral, et muuta tuleb ka menetluskulude jaotust, võib jätta menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Sel juhul toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras. Kuna ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja muutis menetluskulude jaotust, siis määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.