Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing
Määruse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2023, Tallinn Tsiviilasja number
2-22-13163
Tsiviilasi
X kaebus kohtutäitur Elin Vilippuse 24. augusti 2022. a otsusele täiteasjas nr 022/2022/4623
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29. novembri 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Avaldaja (sissenõudja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Ardi Rebane esindajad ringkonnakohtus Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus (registrikood 12016207), esindaja kohtutäituri abi Viljo Konsap Puudutatud isik (võlgnik) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Äili Rodi Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 29. novembri 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-22-13163 muutmata.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.
1.X (avaldaja, sissenõudja) esitas 5. septembril 2022 Harju Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtutäitur Elin Vilippuse (kohtutäitur) 24. augusti 2022. a otsus ning jätkata täiteasjas nr 022/2022/4623 menetlust. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isikute kanda. Avalduse kohaselt vaidlesid avaldaja ja Y (puudutatud isik, võlgnik) tsiviilasjas nr 2-20-1974 Tallinnas XXX kinnistu kaasomandi lõpetamise üle. Harju Maakohus tegi viidatud asjas
18.mail 2022 otsuse, millega rahuldati C ja võlgniku hagiavaldus avaldaja vastu osaliselt järgmisel viisil: -
kohustati avaldajat andma tahteavaldus kaasomanike kokkuleppe sõlmimiseks selliselt, et ta annab temale kuuluvast 2/6 mõttelisest osast kinnistust 1/6 mõttelise osa üle C-le ja 1/6 mõttelise osa üle võlgnikule, selle tulemusena hakkab C-le kuuluma 2/6 mõttelist osa kinnistust ja võlgnikule 4/6 mõttelist osa kinnistust (resolutsiooni p 2);
-
mõisteti C-lt avaldaja kasuks välja hüvitis omandikaotuse eest 42 886,03 eurot ning võlgnikult avaldaja kasuks hüvitis 44 789,97 eurot (resolutsiooni p-d 3 ja 4);
-
kohustati avaldajat andma tahteavaldus, mis on vajalik otsuses märgitud viisil kinnistusraamatu kannete tegemiseks eeldusel, et C ja võlgnik on tasunud avaldajale kohtuotsuses nimetatud hüvitised. Kohus asendas avaldaja nõusoleku kohtuotsusega (resolutsiooni p 5);
-
mõisteti avaldajalt C ja võlgniku kasuks välja kasutuseeliste hüvitised (resolutsiooni pd 6 ja 7);
-
määrati kindlaks kohtuotsuse täitmise kord (otsuse resolutsiooni p 8) selliselt, et: a) C-l ja võlgnikul tuli resolutsiooni p-s 3 ja 4 märgitud hüvitised tasuda avaldajale ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest ning b) avaldajal oli kinnistu valduse üleandmise kohustus omakorda ühe kuu jooksul alates talle p-s 3 ja 4 märgitud omandiosa kaotuse eest määratud hüvitise tasumisest.
Avaldaja ja võlgnik on viidatud kohtuotsuse vaidlustanud osaliselt. Avaldaja ega võlgnik ei vaidlustanud aga kohtuotsuse p-des 3 ja 4 välja mõistetud hüvitist, mistõttu väljastas Harju Maakohtu kantselei 29. juunil 2022 märke kohtuotsuse osalise jõustumise kohta. Avaldaja esitas 22. juulil 2022 kohtutäiturile avalduse osaliselt jõustunud kohtuotsuse täitmiseks (s.o väljamõistetud hüvitise võlgnikult sissenõudmiseks), mille alusel algatas kohtutäitur täiteasjas nr 022/2022/4623 menetluse ja tegi 25. juulil 2022 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse. 1. augustil 2022 esitas võlgnik kohtutäituri tegevuse peale kaebuse ja palus kontrollida maakohtu otsuse jõustumist. 24. augusti 2022. a otsusega rahuldas kohtutäitur võlgniku kaebuse ning lõpetas täiteasjas nr 022/2022/4623 menetluse. Avaldaja leiab, et kohtutäituri 24. augusti 2022. a otsus tuleb tühistada ning täitemenetlust täiteasjas jätkata. Avaldaja hinnangul puudus kohtutäituril täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt õigus sisuliselt kontrollida, kas jõustumismärkega lahend on tegelikult jõustunud. Praegusel juhul olid täidetud täitemenetluse formaalsed eeldused, sest jõustumismärge oli otsusele väljastatud formaalselt õigesti. Täitedokumendiks oleva maakohtu otsuse resolutsioon on p-des 3 ja 4 välja mõistetud hüvitise suuruse osas jõustunud. Ka ei saanud kohtutäiturile olla siduv otsuse teinud maakohtu kohtuniku arvamus kohtulahendi jõustumise osas, sest jõustumismärke väljastab kantselei, mitte otsuse teinud kohtunik. Võlgnik ja C on pahatalikult üksnes menetluse venitamise eesmärgil vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4 ainult sõnastuse osas.
2 (7)
2.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja väited täitemenetlus algatamise formaalsete eelduste osas tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd vaidlus puudub, et täitemenetluse algatamisel olid formaalsed eeldused täidetud. Täitemenetluse lõpetamise alused on selgunud pärast täitemenetluse algatamist. Jõustumismärge kohtuotsusel loob kohtutäituri jaoks eelduse, et otsus on jõustunud ja et ta võib seda täita, kuid ei muuda jõustumata otsust jõustunuks. Ka ei kontrollinud kohtutäitur täitemenetluse läbiviimisel ega kaebuse kohta otsuse koostamisel täitedokumendi õiguspärasust ega hinnanud jõustumismärke väljastamise sisulisi eelduseid. Kohtutäitur on oma otsuse tegemisel tuginenud Harju Maakohtu 2. augustil 2022 ja 8. augustil 2022 esitatud vastustele. Kuna kohus kinnitas, et jõustumismärge väljastati ekslikult, esines alus täitemenetluse lõpetamiseks, sest puudub täitedokument täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 mõttes. Üksnes asjaolu, et jõustumismärke väljastab kohtu kantselei, ei saa muuta tähtsusetuks sama tsiviilasja lahendanud kohtuniku arvamust.
3.Võlgnik vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja on Riigikohtu otsustest ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust teinud meelevaldsed järeldused. Kohtutäitur ei või anda hinnangut kohtuotsuse sisule ehk materiaalõigusele, mitte aga kohtuotsuse vastavusele formaalsetele tingimustele, milleks on kohtuotsuse faktiline jõustumine. Kuna maakohtu kohtunik vastas kohtutäituri päringule, et jõustumismärge on väljastatud ennatlikult, siis ei olnud täidetud ka formaalsed eeldused kohtuotsuse täitmiseks. Esimese astme kohtu määrus
4.Harju Maakohus jättis 29. novembri 2022. a määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja kaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda, jättes need rahaliselt kindlaksmääramata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei nähtu seisuga 29. november 2022. a Kohtute infosüsteemi andmetest, et maakohtu otsus oleks osaliselt jõustunud. Tallinna Ringkonnakohtu
24.augusti 2022. a määrustega on nii avaldaja kui ka võlgniku apellatsioonkaebused menetlusse võetud. Lisaks on ringkonnakohtunik võlgniku esindajale 24. augusti 2022. a ekirjas selgitanud seonduvalt maakohtu otsuse resolutsiooni p-dega 3 ja 4 ja 8 a), et avaldaja on need oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud, leides, et kohus oleks pidanud võlgnikult ja C-lt välja mõistma suurema hüvitise, kui otsuses märgitud. Samuti on maakohtu otsuse teinud kohtunik oma 8. augusti 2022. a e-kirjas kohtutäiturile märkinud, et apellatsioonkaebuse sisust selgub, et avaldaja ei ole rahul ka otsuse p-dega 3 ja 4, taotledes nendes punktides märgitust suurema hüvitise väljamõistmist. Maakohus asus seisukohale, et kuna omandi üleandmine on seotud samaaegse hüvitise maksmisega, siis vaieldes hüvitise suuruse üle, ei saa ka omandit üle anda. Seega vaidlevad pooled maakohtu otsuse üle tervikuna isegi siis, kui nad on mõningate otsuse osadega nõus. Otsus sisaldab poolte vastastikuseid kohustusi, mida ei ole võimalik eraldi nõuda ilma, et vastusoorituseks kohustamine oleks jõustunud. Maakohtu hinnangul ei esine TsMS § 456 lg 2 kirjeldatud olukorda, kuivõrd pooled on tähtaja jooksul esitanud apellatsioonkaebused ja need on ka ringkonnakohtu poolt menetlusse võetud. Maakohus leidis, et võlgniku motiivid apellatsioonkaebuse esitamisel ei ole käesoleva asja lahendamisel olulised, sest lisaks võlgnikule ja C-le on nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu hinnangul vaidlustanud neid samu punkte ka avaldaja.
3 (7)
Maakohus viitas, et TsMS ei sätesta jõustumismärke tegemise vaidlustamise aluseid ja korda ega ka ekslikult antud kohtuotsuse jõustumist kinnitava märke tühistamise või kustutamise korda. See aga ei tähenda, et kui kohtule saab teatavaks ebaõige jõustumismärke tegemine, et siis ei saa seda viga parandada. Kohtu kohustus on tagada, et jõustumismärked kohtulahenditel oleks nii formaalses kui ka sisulises mõttes õiged ning juhul, kui kohtule saab teatavaks, et jõustumismärge on lahendile kantud ebaõigesti või ennatlikult, siis on kohtu kohustus see viga parandada. Maakohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, et kohtutäitur ei ole jõustumismärke kontrollimisel läinud vastuollu täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõttega. Kuna kohtutäitur saab täitmisele võtta vaid seaduses nimetatud täitedokumente, mh jõustunud kohtuotsuseid tsiviilasjades (TMS § 12 lg 1), siis tuleneb TMS § 2 lg 1 p-st 1 kohtutäiturile kohustus kahtluse korral veenduda, kas ta on täitmisele võtnud seaduses lubatud täitedokumendi. Formaliseerituse printsiip rakendub selles, et kohtutäitur ei asu ise hinnangut andma ega analüüsima, kas otsus on jõustunud või mitte, vaid pöördub lahendi teinud kohtu poole. Kuna otsuse teinud kohtunik kinnitas kohtutäiturile, et maakohtu otsusele on osaline jõustumismärge pandud ekslikult, puudus kohtutäituril täitedokument ja alus täitemenetluse alustamiseks. TMS § 12 lg 4 kohaselt tuleb sellisel juhul täitemenetlus lõpetada, mida kohtutäitur 24. augusti 2022. a otsusega ka tegi. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
5.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega tühistada kohtutäituri 24. augusti 2022. a (ekslikult märgitud 24. juuni 2022. a) otsus ja jätkata täiteasja menetlust. Menetluskulud palub avaldaja jätta puudutatud isikute kanda. Määruskaebuse kohaselt eksis maakohus määruse tegemisel TsMS §-s 456 sätestatud menetlusõiguse normide kohaldamisel. Viidatud paragrahvi lõike 4 teise lause kohaselt kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub kohtuotsus vaidlustamata osas. Praegusel juhul ei ole avaldaja ega võlgnik vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3 ja 4 toodud hüvitise summat. Avaldaja on viidatud maakohtu otsuse vaidlustanud muuhulgas ulatuses, milles kohus jättis tema kasuks hüvitise välja mõistmata, mitte aga juba väljamõistetud hüvitise osas. Ka võlgnik on apellatsioonkaebuses kinnitanud, et ta ei vaidlusta kohtulahendiga rahuldatud nõuete suurust ega kaasomandi lõpetamise viisi. Eelnevast tulenevalt on viidatud maakohtu otsus hüvitise suuruse osas TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud. Ka ei nõustu avaldaja vaidlustatud määruse p-s 27 toodud seisukohaga, mille kohaselt on omandi üleandmine seotud samaaegse hüvitise maksmisega ning vaieldes hüvitise suuruse üle, ei saa ka omandit üle anda. Ebaõige on ka maakohtu järeldus, mille kohaselt sisaldab otsus poolte vastastikuseid kohustusi, mida ei ole võimalik eraldi nõuda ilma, et vastusoorituseks kohustamine oleks jõustunud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et pooled ei ole oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud viisi, kuidas maakohus kaasomandi lõpetas ning hüvitise kogusuurust, mida hagejal oleks tema omandiosa kaotuse eest õiglane saada. Vaidlus käib tegelikkuses üksnes hagejate poolt esitatud hüvitisega tasaarvestatavate kasutuseeliste ja alusetust rikastumisest tulenevate nõuete üle. Need nõuded ei ole oma olemuselt aga kaasomandi lõpetamisel kohtuotsusega määratud viisil paratamatuks vastastikuseks kohustuseks. Tasaarvestatavate nõuete osas kestev vaidlus ei mõjuta muude vaidlustamata nõuete osas kohtuotsuse jõustumist. Lisaks ei nõustu avaldaja menetluskulude jaotusega. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses põhjendanud, miks oli TsMS § 172 lg-s 1 sätestatud üldreeglist erinevalt menetluskulude avaldaja kanda jätmine õiglane. Avaldaja palub ringkonnakohtul tühistada vaidlustatud määrus menetluskulude osas ka siis, kui kohus leiab, et vaidlustatud määrus oli põhjendatud ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Praegusel juhul oleks menetluskulude avaldaja kanda jätmine 4 (7)
väga ebaõiglane, sest avaldaja on kaasomandis oleva kinnistu valduse heatahtlikult üle andnud, kuid võlgnik ja C otsivad võimalusi, et viivitada avaldajale hüvitise maksmisega.
6.Kohtutäitur leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
7.Võlgnik leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
8.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
10.Maakohus andis 19. detsembri 2022. a e-kirjaga võlgnikule võimaluse esitada seisukoht avaldaja määruskaebusele 15 päeva jooksul alates kirja kättesaamisest. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole võlgnik kinnitanud maakohtu e-kirja kätte saamist. Ka ei toimetanud maakohus oma e-kirja võlgnikule TsMS § 3141 alusel kätte. Võlgnik on seisukoha avaldaja määruskaebusele esitanud 16. jaanuaril 2023 ringkonnakohtule. Kolleegium leiab, et võlgniku seisukoht ei ole esitatud tähtaega rikkudes, mistõttu saab ringkonnakohus sellega arvestada.
11.Määruskaebemenetluses vaidlevad menetlusosaliselt jätkuvalt selle üle, kas kohtutäitur lõpetas õigustatult täiteasjas menetluse põhjusel, et täiteasja algatamise aluseks olnud täitedokument ei olnud resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas jõustunud. Kohtupraktikas on kinnitust leidnud, et kohtulahendile kantud jõustumismärge võib olla ekslik (vt nt Riigikohtu
19.detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-12, p 14). Kolleegium nõustub maakohtuga, et viidatud otsus ei olnud selle resolutsiooni p-de 3 ja 4 osas jõustunud, mistõttu on kohtutäitur õiguspäraselt TMS § 12 lg 4 alusel täitemenetluse lõpetanud. TsMS § 654 lg 6 alusel (koosmõjus TsMS §-ga 659) ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi täies ulatuses korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
12.Asja materjalidest nähtuvalt ei vaidlusta võlgnik, C ega avaldaja tsiviilasjas nr 2-20-1974 tuvastatud kinnistu harilikku väärtust, milleks oli eksperdiarvamuse kohaselt 340 000 eurot. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-ga 3 mõisteti C-lt avaldaja kasuks omandikaotuse eest välja hüvitis summas 42 886,03 eurot ja resolutsiooni p-ga 4 võlgnikult summas 44 789,97 eurot. Avaldaja on apellatsiooniastmes vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3 ja 4 välja mõistetud hüvitise osas, milles maakohus jättis võlgnikult välja mõistmata 11 876,70 eurot ja C-lt 13 780,64 eurot.
13.Iseenesest on õige avaldaja viide, et TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub kohtuotsus vaidlustamata osas. Samas ei nõustu kolleegium avaldaja seisukohaga, et ka praegusel juhul on tegemist viidatud sättes kirjeldatud olukorraga. Praeguses asjas sisaldab vaidlusalune kohtuotsus poolte vastastikuseid kohustusi, mida ei ole võimalik eraldi nõuda ilma, et vastusoorituseks kohustamine oleks jõustunud.
13.1.Maakohtu otsuse resolutsiooni p 5 järgi sõltub kohtulahendiga asendatud avaldaja tahteavaldus võlgniku kohustuse täitmisest. TMS § 184 lg 1 teine lause sätestab, et kui tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist täitemenetluse seadustiku kohaselt. TMS § 21 lg 1 näeb ette, et kui täitedokumendi täitmine sõltub sissenõudja kohustuse samaaegsest täitmisest võlgnikule, ei või kohtutäitur täitemenetlust alustada enne, kui sissenõudja kohustus on täidetud või kui sissenõudja või kohtutäitur on võlgnikule 5 (7)
pakkunud sissenõudja kohustuse täitmist ja võlgnik on alusetult keeldunud täitmist vastu võtmast või muul põhjusel täitmise vastuvõtmisega viivitanud.
13.2.Maakohus on õigesti leidnud, et kuna avaldaja vaidlustas maakohtu otsuse välja mõistmata hüvitise osas ning tahteavaldused on seotud hüvitise maksmisega, siis vaieldes hüvitise suuruse üle, ei saa ka omandi üleandmist ega kinnistusraamatu kande tegemist nõuda (vt maakohtu otsuse p 27). Kolleegium ei nõustu avaldajaga, et ta ei ole maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 ja 4 vaidlustanud. Nagu eelpool märgitud, siis avaldaja on apellatsiooniastmes vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3 ja 4 välja mõistetud hüvitise osas, milles maakohus jättis võlgnikult välja mõistmata 11 876,70 eurot ja C-lt 13 780,64 eurot. Avaldaja omandiosa kaotamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel on arvestatud võlgniku ja C nõuetega avaldaja vastu ning tehtud selles osas tasaarvestus (vt maakohtu otsuse p 54). Seega on ebaõige avaldaja määruskaebuses esitatud väide, et kasutuseeliste ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded ei ole kuidagi seotud kaasomandi lõpetamise nõudega.
13.3.Täiendavalt märgib kolleegium, et avaldaja apellatsioonkaebusest nähtuvalt on avaldaja vaidlustanud ka maakohtu otsuse resolutsiooni p 8 b), millega maakohus määras, et C ja võlgnik on kohustatud avaldajale tasuma resolutsiooni p-des 3 ja 4 nimetatud hüvitise omandiosa kaotamise eest hiljemalt ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kolleegiumi hinnangul välistab viidatud kohtuotsuse p-des 3 ja 4 välja mõistetud hüvitiste sundtäitmise ka asjaolu, et avaldaja on vaidlustanud kohtuotsusega kindlaks määratud täitmise korra, mistõttu ei saanud kohtuotsusega välja mõistetud hüvitised muutuda sissenõutavaks avaldaja poolt vaidlustatud resolutsiooni p 8 b) alusel. Menetluskulude jaotus
14.Avaldaja vaidlustas määruskaebuses ka maakohtu määratud menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel avaldaja kanda. Avaldaja leiab, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna maakohus ei põhjendanud, miks oli TsMS § 172 lg-s 1 sätestatud üldreeglist erinevalt menetluskulude avaldaja kanda jätmine õiglane. Ringkonnakohus avaldajaga ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud määrusest võimalik aru saada, et maakohus on TsMS § 172 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldpõhimõttest kõrvale kaldunud sama sätte teise lause alusel, lähtudes põhimõttest, et menetluskulud kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Sellele viitab asjaolu, et maakohus on menetluskulude jaotamisel tuginenud ka TsMS § 172 lg-le 10, mille kohaselt kannab kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Seega ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendamiskohustust rikkunud. Seejuures ei ole avaldaja esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et menetluskulude tema kanda jätmine oleks ebaõiglane.
15.Kuigi avaldaja on palunud määruskaebuse rahuldamata jätmisel muuta maakohtu menetluskulude jaotus ning jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, ei pea ringkonnakohus seda praegusel juhul põhjendatuks. Avaldaja hinnangul on ebaõiglane jätta menetluskulud tema kanda olukorras, kus avaldaja on kaasomandis oleva kinnistu valduse heatahtlikult hagejatele, sh võlgnikule üle andnud, kuid hagejad otsivad viise, et avaldajale hüvitise tasumisega viivitada. Kolleegiumi hinnangul on avaldaja ise vaidlustanud hüvitise suuruse, paludes ringkonnakohtul välja mõista suurem hüvitis. Seega ei ole avaldaja etteheide võlgniku käitumise kohta põhjendatud. Seetõttu leiab kolleegium, et menetluskulud on põhjendatud jätta avaldaja kanda. Ka Riigikohus on selgitanud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). 6 (7)
16.Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda.
17.Kuivõrd maakohus ei ole vaidlustatud määruses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, siis ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes kaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
18.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.