Võlaõigus › Võõrandamislepingud

eluaegse seeselamise tingimuse kohta kinkelepingus kirjas ei ole. Pooled tegutsesid aastate jooksul vastavalt kokkulepitule. Viimastel aastatel on kostja hakanud esitama hagejatele nõudmisi väljakolimise kohta elamust XXXXXXX XXX XX, Tallinnas, kuna tal olevat soov elamut võõrandada. Hagejad palusid tunnustada nende eluaegse seeselamise õigust elamu kogu esimese ja teise korruse kasutamise õigusena Tallinnas XXXXXXX XXX XX asuvas elamus koos nende õigusega nõuda M. S.lt kõigi elamu hooldus-, remondi-, kommunaal- ning küttekulude kandmist. Alternatiivselt esitasid hagejad 28.04.1994 kinkelepingu muutmise (täiendamise) nõude koos kinnistusraamatusse märke tegemisega. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et hagi nõuded on aegunud ning palus teha vaheotsuse. Poolte vahel lepinguga seotud vaidluste aegumine algas pärast lepingu sõlmimist 29.04.1994. TsÜS § 113 lg 1 ja § 178 lg 2 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, v.a nõuded, millele aegumistähtaega ei kohaldata. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata seoses aegumisega ja kohtukulud hagejate kanda. Hagejate nõuded eluaegse seeselamise õiguse tunnustamiseks ja alternatiivnõue lepingu muutmiseks, on aegunud. Hagiavaldusest tulenevalt on hagejate nõue suunatud poolte väidetava tegeliku tahte tuvastamisele kinkelepingu sõlmimisel 28.04.1994, mis ei leidnud kajastamist kinkelepingus. Alternatiivnõue on suunatud sama kinkelepingu täiendamisele, st lepingu tingimuste muutmisele. Kinkelepingu sisust tulenevalt on poolte lepingulised suhted suunatud ühekordse toimingu tegemisele. Tehingu tegemise ajal 28.04.1994 kehtis ENSV Tsiviilkoodeks, milles oli hagi aegumise üldiseks tähtajaks kolm aastat. Asjaõigusseaduse rakendamise seadusega määrati hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks 10 aastat. Sama pika aegumistähtaja nägi ette ka 01.09.1994 jõustunud TsÜS. Hagi aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kinkelepingu sõlmimisel ei fikseeritud lepingus väidetavat poolte tahet, hagejate õigust eluaegselt elada sees ja kasutada kogu elamut XXXXXXX XXX XX ning õigust nõuda M. S.lt kõigi elamu hooldus-, remondi-, kommunaal- ning küttekulude kandmist. Seega oli lepingu sõlmimisel hagejatel teada väidetav õiguste rikkumine, millest tulenevalt hagi aegumise algust saab lugeda alates 29.04.1994. Eelnevast lähtudes aegus hageja nõue 29.04.2004. Hagejad esitasid hagi kohtusse 25.01.2008. Alternatiivnõudes tuginesid hagejad VÕS § 13 lg-le 1, leides, et lepingu muutmist saab nõuda kestvalt. VÕS § 13 ei kuulu kohaldamisele. Nimetatud säte kuulub kohaldamisele lepingutele, mis on sõlmitud pärast 01.07.2002, v.a, kui tegemist on kestvuslepinguga. Tehingu muutmist tsiviilkoodeks ei reguleerinud. 01.09.1994 kehtima hakanud TsÜS § 91 lg 4 kohaselt võis tehingut muuta samas vormis, milles tehing oli tehtud. Apellatsioonkaebuse põhjendused L. S. ja M. S. palusid apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mitte kohaldada aegumist ja saata asi maakohtule menetlemiseks. Käesolev hagi, mille nõudeks on tunnustada L. S. ja M. S. eluaegse seeselamise õigust, on

2(4)

tuvastushagi ja tuvastushagile ei saa kohaldada aegumist. Isikud võivad oma õiguse tuvastamiseks pöörduda kohtu poole igal ajal, sõltumata õiguse tekkimise ajast ja alusest. Ebaõige on kohtu järeldus, et hagejad said oma õiguse rikkumisest teada 29.04.1994. Hagejad kirjeldasid hagiavalduses, et kostja hakkas hagejatele esitama nõudmisi väljakolimise kohta elamust XXXXXXX XXX XX Tallinnas viimastel aastatel, so alles 2006.a. Seda tõendab L. S. pöördumine notari poole 2006.a. TsK § 86 ja TsÜS kuni 30.06.2002 kehtinud redaktsiooni § 116 kohaselt algab aegumistähtaeg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Seega ei saa hagi aeguda enne 2009.a. Tehingus on oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses ning tahteavaldus väljendub teos, millest võib järeldada tehingu tegemise tahet. Lisaks hagis märgitud asjaolule – hagejad on elanud alates kinkelepingu tõestamisest kuni 2006 ning jätkuvalt käesoleva ajani pidevalt elamus XXXXXXX XXX XX Tallinnas – tõendab vastava poolte tahte olemasolu ka maa erastamine kostjale hagejate EVP-de eest. Maa erastamisel kinnitasid pooled, et hagejatel on kinnistule jäävas elamus eluaegse seeselamise õigus. Hagi aegumise hindamisel tuleb seega arvestada ka kinnistusregistrisse kandmise aega. Vastus apellatsioonkaebusele M. S. ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus asjas menetluse lõpetada. Kui kohus peab võimalikuks menetlust jätkata, palus kostja kohaldada hagejate nõudele aegumist. Kui kohus peab aegumisest hoolimata võimalikuks menetlust jätkata, palus kostja jätta hagi rahuldamata. Kostja palus kustutada 25.01.2008 Harju Maakohtu määruse alusel seatud eelmärke. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et seoses menetlusõiguse normi olulise rikkumisega tuleb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada ja tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Hagejad on esitanud kostja vastu kaks alternatiivset nõuet: 1. hagejad palusid tunnustada nende eluaegset elamus seeselamise õigust koos õigusega nõuda kostjalt kõigi kulude kandmist ja 2. alternatiivselt palusid hagejad muuta 28.04.1994 sõlmitud kinkelepingut koos kinnistusraamatusse märke tegemisega. Kostja palus maakohtul teha vaheotsus lõppotsusena ja kohaldada hagejate nõuetele aegumist, kuna kinkeleping sõlmiti 29.04.1994. Maakohus tegi asjas lõppotsuse ja jättis nõuded aegumise tõttu rahuldamata. Selleks, et otsustada nõude aegumise üle, peab kohus tuvastama asjaolud mahus, mis on vajalikud nõude aegumise üle otsustamiseks. Tuvastatud asjaolude pinnalt tuleb määrata, milline õigussuhe on poolte vahel. Ilma pooltevahelist õigussuhet määratlemata ei ole võimalik otsustada ka nõuete aegumise üle, kuna just õigussuhtest oleneb, milliseid materiaalõiguse norme tuleb rakendada ja milline on nõude aegumistähtaeg. Hageja pole esitanud hagiavalduses õiguslikke väiteid selle kohta, milline õigussuhe oli poolte vahel. Sellele on juhtinud tähelepanu ka kostja oma vastuväidetes. TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi peab kohus eelmenetluses selgitama välja poolte faktilised ja õiguslikud väited. Seega pidi maakohus eelmenetluses täpsustama hageja õiguslikke väiteid. Maakohtul on küll õigus TsMS § 436 lg 7 järgi otsust tehes ise seadust kohaldada, kuid sel juhul ei tohi seaduse kohaldamine tulla üllatusena. Kohus peab seaduse kohaldamise pooltega eelnevalt läbi arutama. Vaidlustatud otsuses ei ole maakohus aga üldse tuvastanud, milline õigussuhe poolte vahel on. Ilma seda tuvastamata on kolleegiumi arvates maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata. TsMS § 656 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui

3(4)

esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Pooltevahelise õigussuhte tuvastamine ringkonnakohtu poolt esmakordselt rikuks oluliselt poolte kaebeõigust ja oleks pooltele üllatav. Ringkonnakohtul ei ole võimalik täita seadusega maakohtule pandud eelmenetluse ülesandeid. Maakohtus on võimalik pooltel eelmenetluse käigus arutada, milline õigussuhe on poolte vahel ja sellest tulenevalt vajadusel paluda pooltel täpsustada esitatud asjaolusid. Nõude õigusliku kvalifitseerimise kohta märgib ringkonnakohus, et oma esimese nõude põhjendamiseks selgitasid hagejad, et nende poolt kingitud elamu kasutamise kohta oli olemas kokkulepe kinkelepingu sõlmimisel, kuid notariaalsesse lepingusse seda märgitud ei ole. Kinkelepingu sõlmimise ajal võis õigus kasutada elamut tuleneda AÕS §-st 225, mille kohaselt isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama, ja AÕS §-st 227, mis reguleerib isikliku kasutusõigust elamule. Samuti võis tuleneda õigus elamut kasutada tasuta kasutamise lepingust, mille sõlmimist reguleeris 1994. aastal elamuseadus (ES § 28 lg 3). Poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejad võisid pärast kinkelepingu sõlmimist elamus edasi elada. Seega on poolte vahel olemas vastavasisulised kokkulepped, kuid millised need kokkulepped olid, ja millist õigusnormi tuleb kokkulepetele kohaldada, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada ja alles pärast seda on võimalik otsustada, kas nõue on aegunud või mitte. Kinklepingu muutmiseks ja kinnistusraamatusse märke tegemiseks esitatud nõude lahendamise osas on maakohtu otsus vastuoluline. Maakohus on otsuse resolutsioonis jätnud nõude rahuldamata seoses aegumisega, kuid otsuse põhjenduste järgi on nõue jäetud rahuldamata pigem seoses õigusliku põhjendamatusega. Apellandid on küll kaebuses palunud tühistada maakohtu otsuse ka selle nõude osas, kuid oma kaebust ei ole nad põhjendanud. Kolleegium leiab, et teise nõude osas tehtud maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu TsMS § 656 lg 2 järgi. Tulenevalt otsuse resolutsioonist on maakohus jätnud nõude seoses aegumisega rahuldamata, kuid kohtuotsuse põhjendustest tuleneb, et hageja nõudele ei kohaldu VÕS § 13, kuna kinkelepingu näol ei ole tegemist kestvuslepinguga ja sellele ei saa kohaldada võlaõigusseaduse sätteid. Seega on maakohtu otsuse põhjendus ja resolutsioon vastuoluline. Seega tuleb ka teise nõude osas maakohtu otsus tühistada ja saata asi menetlemiseks maakohtule. Eeltoodud asjaoludel ei saa ringkonnakohus ise otsustada, kas hagejate nõuded on aegunud või mitte. Kuna apellandid on oma kaebuses palunud ringkonnakohtul ise aegumise üle otsustada, siis tuleb apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Poolte menetluskulud tuleb maakohtul jagada asja uuel läbivaatamisel.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.