Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2006. a. oktoobris veolepingu kostja poolt ostetud kauba transportimiseks Saksamaalt Eestisse. Veolepingu sõlmimist tõendab hageja rahvusvahelise kaubaveo saatelehtedega ning kostja poolt allkirjastatud veotellimuslehtedega. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub hagejale osutatud veoteenuste eest vastavalt viimase poolt esitatud arvetele kokku 53 598,57 krooni. 22.11.2006 esitas hageja kostjale pretensiooni, mille kohaselt keeldus kostja hagejale eelnimetatud summat tasumast, kuivõrd hageja on väidetavalt jätnud veolepingu objektiks oleva kauba kohale toimetamata. Kostja väidab, et viimasele on kauba kohale toimetamata jätmisega tekkinud kahju 47 759,00 krooni. Eeltoodust tulenevalt puudub pooltel vaidlus selle üle, et pooled leppisid kokku veolepingu täitmise tasu summas 53 598,57 krooni, kuivõrd kostja on seda oma reklamatsioonis kinnitanud. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja on veolepingu täitnud, kas kostjal on nõue hageja vastu ning kas viimasel on õigus oma nõue hageja tasunõudega tasaarvestada. Hageja on seisukohal, et kostja vastuväited hageja vastu on alusetud. Vaidlusaluse veolepingu esemeks oli veos, mis oli pakitud kahte väliselt sarnasesse pakendisse. Saabudes Tallinnasse võttis autojuht telefoni teel ühendust temale antud mobiili numbril saaja esindaja T S 'ga, et saada korraldusi kauba mahalaadimise osas. Kaup laaditi maha ning veose dokumendid edastati autojuhi poolt vastavalt saaja korraldustele. Hageja on toimetanud ühe saadetise kostja juhistest lähtudes Tallinnasse, aadressile Narva mnt 24 lattu. Kauba mahalaadimise juures on viibinud laohoidja, kes on oma allkirjaga rahvusvahelise kauba saatelehel kinnitanud vaidlusaluse kauba kättesaamist. Teise saadetise on hageja samuti kostja juhistest lähtuvalt toimetanud järgmisesse lattu (ABEM'i tollilattu), kus kauba on vastu võtnud laohoidja, kes on kinnitanud oma allkirjaga rahvusvahelise kaubaveo saatelehtedel, et kaup on vastu võetud. AS Inges Kindlustus on kahjujuhtumi nr KJ/VV/06/095 14.12.2006 otsuses samuti asunud seisukohale, et vedaja on käitunud õiguspäraselt ja korrektselt. Kuivõrd hageja on kauba kohaletoimetamisel järginud kostja juhiseid ning kauba kättesaamist on kinnitanud kostja poolt laohoidjad, on hageja veolepingu täitnud. Hageja nõuab kostjalt samuti veolepingu täitmist ning lepingujärgse tasu maksmist. Kuivõrd kostja ei ole seda siiani teinud, on hageja arvestanud kostja poolt tasumata arvetelt viivist seaduses ettenähtud määrast juhindudes. Võttes arvesse eeltoodut on kostja põhivõla suuruseks 53 598,57 krooni ning viivisevõla suuruseks 3521,88 krooni. Kokku võlgneb kostja hagejale 57 111,45 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 53 598,57 krooni, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisevõlg summas 3 521,88 krooni ning viivis VÕS § 113 lg 1 nimetatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

Vastavalt CMR artiklile lpl kohaldatakse konventsiooni igasuguse kauba autoveo lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja kauba üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks on konventsiooni osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest. Käesoleval juhul võeti kaup vastu Saksamaal ja pidi antama üle Eestis. Nii Eesti kui ka Saksamaa on CMR-i osapooleks, seega kohaldub käesoleval juhul M OÜ ja O OÜ vahel sõlmitud veolepingule CMR. CMR artikkel 8 lg 1 sätestab, et kauba vastuvõtmisel vedaja kontrollib saatedokumendis kaubapakkide arvu kohta tehtud kirjete õigsust, samuti nende markeeringut ja numeratsiooni ning kauba ja selle pakendi välist seisundit. Artikkel 8 lg 2 kohaselt juhul, kui vedajal ei ole küllaldast võimalust kontrollida artikli eelnimetatud kirjete õigsust, peab ta tegema saatedokumendile vastavad märkused, mis peavad olema põhjendatud. Seega ei kontrolli vedaja mitte üksnes saatedokumente, vaid peab kontrollima ka saatedokumendi ja

veose vastavust. Vastavalt CMR artiklile 9 juhul, kui saatedokument ei sisalda vedaja erimärkusi, eeldatakse vastupidise tõendamiseni, et kaup ja selle pakend olid vedaja poolt vastuvõtmise hetkel väliselt nõutavas seisundis ja et kaubapakkide arv, samuti nende markeering ja numeratsioon vastavad saatedokumendis märgitule. CMR artikkel 17 lg 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. CMR artikkel 19 kohaselt juhul, kui kaupa ei toimetatud kohale kokkulepitud tähtajaks või kui kokkulepitud tähtaja puudumise korral veo tegelik kestus, arvestades konkreetseid asjaolusid, eriti osalist pealelaadimist või aega, mis on vajalik tavalistes oludes kauba komplekteerimiseks täieliku täislaadimiseni, ületab aja, mis peaks olema mõistlikult võimaldatud kohusetruule vedajale, siis loetakse kaup kohaletoimetatuks viivitusega. CMR artikkel 20 lg 1 kohaselt tõsiasi, et kaupa ei toimetatud kohale kokkulepitud tähtaja möödumisest kolmekümne päeva jooksul või kui tähtaega ei kooskõlastatud kuuekümne päeva jooksul kauba vastuvõtmise päevast arvates, on kauba kaotamine vaieldamatu ja isik, kellel on nõude esitamise õigus, võib lugeda kauba kaotatuks. Kuna käesoleval juhul õiget kaupa kohale ei toimetatudki, siis on kaup kaotatud. Saksamaalt saadetud kaubad olid pakendatud erinevate tootjate/ saatjate poolt, mistõttu ei olnud tegemist nn identsete pakenditega, sh kogused olid erinevad. CMR saatelehed on koostatud hageja poolt koos vastavate kauba markeeringutega. Kostja ei tunnista hageja võimalikke väiteid korralduste muutmiseks. Hageja väidete vastuolulisuse paradoks seisneb selles, et hageja esitas klientidele faktiliselt formaalselt „õiged" saatelehed, jättes üle andmata õige kauba, põhjustades kahju tekkimise ja kauba kaotsimineku. Eeltoodu loogikast tulenevalt on ilmselge, et tegemist on hagejapoolse hooletusega, mille tagajärjel jäi kaup kohale toimetamata. Kostja täiendava seisukoha kohaselt puudub hagejal kostja vastu nõudeõigus, kuna nõue on loovutatud Julianus Inkasso Agentuur AS-le ja hageja ei ole tõendanud asjaolu, et nõue oleks tagasi loovutatud OÜ-le O. Kostjat vastavast asjaolust teavitatud ei ole. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused ja tunnistaja ütlused, uurinud asjas esitatud tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Pooltel puudub vaidlus selles, et 2006.a. oktoobris teostas hageja kostja poolt ostetud kauba transportimist Saksamaalt Eestisse kostja veotellimuse nr 00121/2006 ja 00124/2006 alusel. Pooltel puudub vaidlus ka veolepingu tasus summas 53 598,57 krooni. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagejal on nõudeõigus kostja vastu ning kas hageja on pooltevahelise veolepingu täitnud. Kostja leiab, et hagejal ei ole õigust hagi esitamiseks, kuivõrd nõue kostja vastu on loovutatud Julianus Inkasso OÜ-le. Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et kostja sisustab võlasuhtest ja selle sissenõude õigusest teavitamise sätet ekslikult, kuivõrd VÕS § 170 ja 172 tulenevalt loetakse, et nõude loovutmine võlgniku suhtes on toimunud, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale ning võlgnikul tekib õigus keelduda kohustuse täitmisest võlausaldajale, kui uus võlausaldaja ei esita võlgniku nõudmisel loovutusdokumenti, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Nimetatud paragrahv ei sätesta, millisel kujul nimetatud loovutusdokument peab võlgnikule olema kättesaadav. Kohus on seisukohal, et hiljemalt hagiavalduse esitamisega sai võlgnik teada uuest võlausaldajast, samuti sai ta

nimetatud loovutamisest teada vastavasisulise loovutusdokumendi esitamisega kohtule. Lisast nr 1-n nõude loovutamise lepingule nr 07847-01-07N nähtub, et nõue on esialgsele võlausaldajale tagasi loovutatud 05.02.2007.a. Julianus Inkasso OÜ juhatuse liikme kinnitusega on tõendatud, et A P olid kõik volitused Julianus Inkasso OÜ (loovutuslepingu sõlmimise ajal Julianuse Inkasso Agentuur AS) nimel klientidega lepinguid sõlmida. Vaidlust ei ole selles, et kõnesolev nõue on võlgniku poolt esialgsele võlausaldajale täitmata ning see on muutunud sissenõutavaks kogu ulatuses. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud temal nõudeõiguse olemasolu kostja vastu. Kohus leiab, et pooltevahelise vaidluse lahendamisel kuuluvad kohaldamisele Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätted, kuivõrd antud konventsiooni artikli 1 p 1 alusel kohaldatakse käesolevat konventsiooni igasuguse kauba autoveo lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmine ja kauba üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks on konventsiooni osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest. CMR artikli 17 p 1 alusel vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. Käesoleval juhul vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on kostjale kohale toimetanud kostja poolt tellitud kauba. CMR artikkel 30 p 1 kohaselt kui saaja võtab kauba vastu selle seisundit koos vedajaga nõuetekohaselt kontrollimata või pole teinud vedajale avaldust kauba kaotsimineku või vigastuse olemuse kohta, juhul kui kaotsiminek on väline, hiljemalt kauba vastuvõtmisel ja juhul, kui kaotsiminek või vigastamine ei olnud väline, siis hiljemalt 7 päeva jooksul kauba vastuvõtmise päevast arvates, välja arvatud pühapäevad ja riiklikud pühad, siis kauba vastuvõtmine on tõendatud prima facie sellest, et saaja sai kauba sellises seisundis, nagu on märgitud saatedokumendis. Kui kaotsiminek või vigastamine ei olnud väline, tuleb avaldus teha kirjalikult. Kohus leiab, et allkiri saatedokumendil tõendab, et kaup oli kostja poolt vastu võetud ja kontrollitud ning vedaja on kauba üle andnud, millega vedaja võimalik vastutus on lõppenud. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud autojuht D G , kes teostas vaidlusaluste veoste toimetamist Saksamaalt Eestisse, ütlustega on tõendatud, et kostja poolt tellitud kaup anti üle kostja seadusliku esindaja T O juhiste järgi isikutele, kes allkirjastasid saatedokumendid kostja poolt näidatud kohas. Saatedokumendile tl 11 on alla kirjutanud laohoidja L.K . Asjaolu, et nimetatud isik ei olnud kostja äriühingu töötaja, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust, kuivõrd kaup anti nimetatud isikule üle kostja seadusliku esindaja juhiste järgi. Kuna T O on kostja juhatuse liige, oli vedajal igati õiguspärane ja kohustuslik toimetada kaubad sihtkohta vastavalt saaja poolt antud korraldustele. Saatedokumentidel tl 9 ja 10 lahtris 24 asuvaid allkirju kostja vaidlustanud ei ole. Saatedokumentidest nähtuvalt on kauba üleandmine toimunud 30.10.2006.a. Kostja on keeldunud hageja arvete maksmisest 22.11.2006.a. ( tl 16), märkides alles nimetatud kuupäeval esmakordselt, et hageja on jätnud kauba kokkulepitud mahalaadimiskohta kohale toimetamata. Seega ei ole kostja teinud hagejale avaldust kauba kaotsimineku kohta ei kauba vastuvõtmisel ega ka konventsioonis ettenähtud 7 päeva jooksul kauba vastuvõtmise päevast arvates, kui eeldada, et kauba kostja poolt väidetav kaotsiminek ei olnud väline. Kauba kontrollimise kohustus vedajalt vastuvõtmisel lasub kauba saajal. Kui kauba saaja seda kohustust nõuetekohaselt ei täida, kaotab ta õiguse hilisemate pretensioonide esitamiseks. Kohus on seisukohal, et kostja poolt esitatud tõendid ei lükka ümber hageja poolt esitatud tõendeid, mis kinnitavad kostja poolt tellitud kauba kättetoimetamist kostjale. Asjaolu, et St Peterburi Tolli Föderaalne Tolliteenistus on teinud 20.12.2006.a. otsuse administratiivse seadusrikkumise kohta ja on määranud karistuse pooltega mitteseotud isikule A AS-le, ei

oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Samuti ei oma tähendust A AS 07.11.2006.a. kiri, kuivõrd sellel puudub seos käesoleva pooltevahelise veolepingu täitmisega. Kohus jätab tähelepanuta kostja poolt kohtule esitatud lepingu nr R06/07/01, kostja võlateatised ja arved, kuna käesolevas vaidluses kostja vastuhagi kohus ei lahenda, seetõttu ei oma need antud asjas tähendust. Kohus jätab TsMS § 32 lg 1 ja § 33 lg 1 alusel tähelepanuta ka kostja poolt kohtule esitatud tõlketa võõrkeelsed dokumendid, kuna kohtumenetluse keel eesti keel. VÕS § 3 p 1 näeb võlasuhte tekkimise alusena lepingu sõlmimist. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Samuti nõuab VÕS § 76 lg 1 kohustuse täitmist vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 94 lg kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, nõuda viivitusintressi. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele nii põhinõude kui ka viivise osas täies ulatuses. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuna kohus rahuldab hagi täies ulatuses, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.