2-08-6932/5 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

kättetoimetamisest alates 14 päeva jooksul. Tagaseljaotsus tehti eelmenetluses seetõttu, et kostja ei vastanud tähtaegselt kohtule. Seetõttu tuleb kajale lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning ärakirjad vastavalt menetlusosaliste arvule. Hageja nõue ja põhjendused Hageja ja kostja sõlmisid 06.12.2005 tarbijakrediidilepingu nr 0501666/15st. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale 40 000 krooni krediiti. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 26.98% krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingu raames on hageja ja kostja sõlminud 6 kokkulepet krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkulepetega suurendati krediidisummat ning muudeti intressimäära ja lepiti kokku uues tagasimakse graafikus. Kokkuleppega nr 6 kinnitas kostja, et kokkuleppe sõlmimise seisuga on tal täitmata rahalised kohustused hageja ees summas 279 039.70 krooni, sealhulgas krediidisumma 84 294.39 krooni ja intress 194 745.31 krooni, millest eelnimetatud intress annulleeriti. Kokkuleppe nr 6 alusel suurendati kostja kasutuses olevat krediidisummat 15 000 krooni võrra, pärast täiendava krediidisumma üleandmist on kostja kasutuses olevaks krediidisummaks 99 294.39 krooni. Kokkuleppe nr 6 alusel muudeti lepingus sätestatud intressimäära ning alates 07.06.2007 loeti uueks intressimääraks 25.23% uuelt krediidisummalt aastas. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S. Kostja ei täitnud lepingut korrektselt, mistõttu hageja edastas kostjale 19.09.2007 ja 16.10.2007 tasulised meeldetuletuskirjad. Kuivõrd kostja sellest hoolimata lepingulisi kohustusi täitma ei asunud, esitas hageja 21.04.2008 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja 137 081.41 krooni, millest 99 087.93 krooni on tagastamata krediidisumma, 9210.57 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 19 817.59 krooni leppetrahv, 1000 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud ja 7965.32 krooni sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks palub hageja mõista kostjalt alates 18.02.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 25.23% tagastamata krediidisummalt aastas ning alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast kuni sissenõutavaks muutunud tasumata intressi täieliku tasumiseni 25.23% viivist tagastamata intressi summalt aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg-le 1 on kohtul õigus tagaseljaotsusega hagi rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kirjalikult vastanud. TsMS § 407 lg 5 p 2 kohaselt võib teha tagaseljaotsuse poole kahjuks üksnes siis, kui poolt on sellest hoiatatud. Kostja on hagimaterjalid oma elukohas 25.10.2008 isiklikult kätte saanud. Kostjat on hoiatatud tagaseljaotsuse tegemise võimalusest kostja kahjuks, kui ta 20 päeva jooksul hagile ei vasta. Kostja ei ole käesoleva ajani hagiavaldusele vastanud. Kohus on seisukohal, et hagi on võimalik rahuldada tagaseljaotsusega. Hagi on tõendatud 06.12.2005 tarbijakrediidilepinguga nr 0501666/15st, 22.02.2006 kokkuleppega nr 1, 18.04.2006 kokkuleppega nr 2, 03.07.2006 kokkuleppega nr 3, 28.09.2006 kokkuleppega nr 4, 09.11.2006 kokkuleppega nr 5, 07.06.2007 kokkuleppega nr 6, 19.09.2007 ja 16.10.2007 kostjale saadetud meeldetuletuskirjadega, 23.10.2007 kostjale saadetud tarbijakrediidilepingu ülesütlemishoiatusega ning 14.11.2007 lepingu ülesütlemisavaldusega, hageja poolt kehtestatud hinnakirjaga, ja viivise arvestusega.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 alusel võlausaldaja võib võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et võlausaldajal on õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ning lg 3 alusel kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 158 lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 416 lg 3 näeb ette, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. TsMS § 461 lg 4 kohaselt kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt arvestatakse kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi tagaseljaotsusega ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, sissenõutavaks muutunud viivise, leppetrahvi ja võla sissenõudmisega seotud kulud kokku summas 137 081.41 krooni ja lisaks alates 18.02.2008 viivise 25.23% tagastamata krediidisummalt aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni ning alates kohtuotsuse tegemise päevast viivise 25.23% tagastamata intressi summalt aastas kuni intressi täieliku tasumiseni. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt kohus tunnistab omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks tagaseljaotsuse. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.