2-08-27200/10 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled krediitkaardi lepingu, mille alusel hageja müüs kostjale soodustingimustel kütust krediiti. Lepingu alusel kohustus kostja tangitud kütuse eest tasuma esitatud arvete alusel. Arved esitatakse vähemalt kaks korda kuus ning arve maksetähtaeg on 14 päeva. Kostja ostis alates 01.07.2007 kuni 16.11.2007 hagejalt kütust ning hageja väljastas ostetud kütuse eest arved nr 3149 (31.07.2007), nr 3373 (16.08.2007), 3921 (31.08.2007), nr 4328 (17.09.2007), nr 5248 (17.10.2007), nr 5589 (31.10.2007) ja nr 6165 (16.11.2007). Esitatud arvete kogusumma on 67 280,42 krooni. Kostja on tasunud ainult osaliselt arve 3149 summas 2275,74 krooni. Kostja põhivõlg hageja ees seisuga 14.05.2008 on 65 004,68 krooni. Kostja on müüdud kauba vastu võtnud ja ei ole esitanud hagejale pretensioone kauba kvaliteedi osas, seega on hageja kõik enda kohustused täitnud. Nii hageja kui hageja lepinguline esindaja on kostja poole korduvalt pöördunud kostjapoolse kohustuse täitmiseks, kuid kostja ei ole seda senini teinud. Hageja taotleb kostjalt lisaks põhinõudele viivise väljamõistmist. Vastavalt pooltevahelisele lepingule on kostja kohustatud tasuma viivist 0,2% päevas tähtajaks tasumata summalt. Hageja palub kostjalt välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 35 067,95 krooni. Hageja soovib lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele ka viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist, kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited (tl 20-22) Kostja kirjalikus vastuses hagile tunnistab hagi põhinõude ulatuses, kuid esitab taotluse viivise vähendamiseks alljärgnevatel põhjustel. Kostja kohustuste mitteõigeaegne täitmine on olnud tingitud kinnisvaraturul toimunud langusest, mis on toonud kaasa likviidsuse vähenemise. Kostja ei ole kunagi keeldunud suhtlemast hagejat varem esindanud isiku Valeeri Rubeikaga ning on isegi teinud hageja esindajale ettepaneku aktsepteerida võlgnevuse tasumist osade kaupa. Poolte vaheline leping on sõlmitud 17.02.2006. Kuni augustini 2007 täitis kostja lepingust tulenevaid kohustusi. Kostja ja OÜ S. Est vahel sõlmitud lepingus sätestatud viivise määr on ebamõistlikult suur. Hageja koostatud tüüplepingus märgitud viivisemäär 0,2% tasumata summalt päevas on 6,66 korda suurem VÕS-s sätestatud viivisemäärast. Ebamõistlikult suure viivise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja taotleb viivise vähendamist VÕS § 162 alusel VÕS-s sätestatud määrani (0,03% päevas) ja viivise väljamõistmist aja eest kuni kohtusse pöördumiseni. Hageja viivitas kohtusse pöördumisega üle poole aasta, tekitades sellega ulatusliku viivisenõude. Hageja on asunud seega oma õigusi kuritarvitama ning viivisenõude eesmärk on kahju tekitamine kostjale. Et hageja ei ole asunud võlasummat varem nõudma, näitab samuti, et hagejale ei ole nõude varasemast mittetäitmisest ja viivise mittetasumisest tekkinud kahju. Alates 17.02.2006 kuni novembri lõpuni 2007 ei nõudnud hageja kostjalt kordagi viivist, ehkki kostja oli mõnel korral viivituses ka 2006 arvete tasumisel. Hagis on märgitud varaseimaks võlas olevaks arveks arve nr 3149, mille tähtaeg oli 14.08.2007. Augustist kuni novembri lõpuni ei ole hageja aga viivisenõuet esitanud, luues sellega kostjale ettekujutuse, et viivist ei nõutagi. Arvestades kinnisvaraturul toimunud muutusi, on kostja majanduslik seisund viimase aasta jooksul oluliselt halvenenud. Kostja esitatud bilansist ja kasumiaruandest nähtub, et kostjal on käesoleva aasta esimese poolaastaga tekkinud suur kahjum. Kostjal puudub piisav hulk regulaarseid sissetulekuid. Kostja leiab, et kohtukulud tuleb jätta poolte endi kanda nii kompromissi korral kui asja lahendamisel hagimenetluses. Hagejal puudus vajadus pöörduda kohtusse, kuivõrd asjas puudub keerukas õigusvaidlus, milles kohus peaks võtma seisukoha. Kostja ei ole kunagi eitanud 2(7)

põhinõuet. Arvestades kostja majanduslikku olukorda ja hageja käitumist haginõude esitamisel, on vastaspoole kohtukulude väljamõistmine kostjalt äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kostja nõustub kirjaliku menetlusega. Kostja teeb ettepaneku kompromissiks, mille kohaselt kostja tasub põhivõlgnevuse 65 004,68 krooni igakuuliste maksetena kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni, kusjuures iga makse suurus on vähemalt 5000 krooni. Igakuise makse tasumata jätmisel on hagejal õigus selle osamakse sissenõudmiseks kohtutäituri poole. Hageja loobub põhinõuet ületavatest nõuetest kostja vastu. Kompromissi sõlmimata jätmisel taotleb kostja kohtuotsuse täitmise korra ettenägemist kohtuotsuses selliselt, et kostja täidab kohtuotsuse osade kaupa igakuuliste 5000 krooni suuruste maksetena arvates kohtuotsuse jõustumisest. Hageja vastus kostja vastuväidetele (tl 29-33) Hageja peab kostja taotlust kohtuotsuses täitmise korra ettenägemiseks õiguslikult põhjendamatuks ja poolte vahel sõlmitud kokkuleppes ettenähtud tasumise tingimustega vastuolus olevaks. Kohus ei saa vastuolus lepingus kokkulepitud kohustuste täitmise korda muuta ainuüksi põhjusel, et periodiseeritud maksete tegemine koormab kostjat vähem. Hageja jääb viivisenõuete juurde ja palub need täielikult rahuldada. Kinnisvaraturul toimuv ei ole VÕS § 103 mõttes asjaolu, mis vabandaks kohustuse rikkumist. Tegemist on tavapärase äririskiga, millest tulenevate tagajärgede eest vastutab kostja. Kostja esitatud bilansist on näha, et kostjal oli hagile vastamise ajal vabu rahalisi vahendeid ligi 300 000 krooni eest, milline summa katab mitmekordselt hageja nõude. Kostja väljatoodud kahjum 5,8 miljonit krooni on täielikult kaetud eelmiste perioodide kasumiga. Kostja omakapital on ligi 10 miljonit krooni ja jaotamata kasum 9 miljonit. Kinnistusraamatust nähtuvalt on kostjal hulgaliselt koormamata kinnisvara, mida on võimalik realiseerida. Lepingus fikseeritud viivise määr on kujunenud poolte vaba tahte alusel lepinguliste läbirääkimiste tulemusena. Ainuüksi asjaolu, et lepingus kokkulepitud viivisemäär on kõrgem kui seadusest tulenev viivis, ei muuda veel kokkulepitud viivisemäära ebamõistlikuks. Viivise määr 0,2% päevas võlgnetavalt summalt on täiesti tavapärane viivise suurus majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute vahelistes lepingutes. Hageja on hagi esitades oma õigusi teostanud heas usus ja seaduses ettenähtud piirides. Hageja on enne hagi esitamist korduvalt pöördunud kostja poole palvega võlgnetav kohustus täita. Kostja lubas viimasele teatele esitatud vastuses põhinõude täita kolmes osas (31.01.2008, 29.02.2008 ja 31.03.2008). Kostja lubadust ei täitnud. Hageja pöördus kohtusse alles 2008 juunikuus, kui oli üheselt selge, et kostja ei kavatse oma kohustusi vabatahtlikult täita. Käesolevaks hetkeks ei ületa hageja viivisenõue kostja poolt tasumisele kuuluvat põhinõuet, mistõttu ei saa rääkida sellest, et hageja rikastuks kostja arvelt. Kostja seisukoht hageja vastusele (tl 44-47) Hageja väited selle kohta, et otsuses täitmise korra kindlaksmääramine on vastuolus poolte kokkuleppega ja seetõttu lubamatu, on asjakohatud, kuna poolte poolt lepinguga ettenähtud kohustuste täitmise aeg on möödunud ning lepingus ettenähtud tähtajaks kokkulepet enam täita võimalik ei ole. Ka lepingu kohaselt pidi kostja tasuma ostetud kütuse eest perioodiliste maksetena. Kohtuotsuse täitmise korra ettenägemine osamaksete sätestamise teel on antud juhul nii kostja kui ka hageja huvides, kuna kogu summa ühes osas tasumine ei ole kostja praegust majandusseisu arvestades võimalik. Kostja pakutud osamakse suurus on selline, mida kostja suudab tasuda muude hädavajalike kohustuste täitmise kõrvalt, selliselt, et kostja saab jätkata majandustegevust. Kostja majandusseis on veelgi halvenenud, hetkel regulaarsed sissetulekud vaevu katavad jooksvad hädavajalikud kulud, ehkki kostja on vähendanud tegevuskulusid maksimaalselt võimalikus ulatuses. Enamus kostja varasid on koormatud hüpoteekidega ning neid ei ole õnnestunud müüa ka selliselt, et saada vahendeid hüpoteekidega tagatud nõuete täitmiseks. Koormamata on üksnes keldriruumid Tartus R 101 ja X 2c elamutes, mida ei ole võimalik müüa, 3(7)

kuna puudub ostjaskond, ja hoonestamata krunt Vidrike külas, mida hoonestamata kujul tõenäoliselt ei olegi võimalik müüa. Asjakohatu on hageja väide, et kostja pidi oskama ette näha kinnisvaraturu languse ulatust olukorras, kus ka riigi ja finantsasutuste prognoosid ei ole osutunud tõeseks. Rahalised vahendid, mis on bilansipäeva seisuga olemas olnud, olid ettenähtud pangalaenu intresside tasumiseks ning neid ei ole võimalik tasumata jätta, kuivõrd vastasel juhul ei pikenda Swedbank kostja 31.10.2008 lõppevat laenulepingut ja broneerib kostja konto kogu laenusumma 3 520 962,57 EUR ulatuses, mis tähendab, et arveldusi ei ole võimalik teostada, majandustegevuse jätkamiseks vahendeid ei ole ja kostja majandustegevus seiskub. Lepingus sätestatud viivisemäär on tüüptingimus. Kostja viitab VÕS §-le 42 (tüüptingimuste tühisus) ja Riigikohtu 14.06.2005 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (tüüptingimustes kokku lepitud ebaproportsionaalselt suure viivise nõue). Hageja käsitleb oma vastuses nõutavat viivist tasuna selle eest, et hageja on viivituses põhivõla tasumisega, s.t loeb viivist intressiks raha kasutamise eest. Intressimäär 0,2% päevas moodustab aastaintressiks 72%, milline määr on võrreldes tavapäraste laenuintressi määradega (7-9%) ülemäära kõrge ning seetõttu vastuolus heade kommetega (Riigikohtu 10.10.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07). Kostja osutab hageja tegevuse vastuolulisusele viivise nõudmisel, kuna hageja ei ole kuni 27.11.2007 viivist nõudnud, seejärel esitas 27.11.2007 ja 10.12.2007 võlateatised koos viivisega. Pärast seda, 02.01.2008 saatis hageja kostjale saldoteatise, millel viiviseid märgitud ei ole, mistõttu asus kostja taas arusaamisele, et hageja viiviseid ei nõua. 24.01.2008 vastuses hageja esindaja Õigusbüroo Aspekt kirjale kostja vastas, et ei tunnista viivisenõuet. Pärast seda ja enne hagi esitamist (viie kuu jooksul) ei ole kostja kordagi viivise tasumist nõudnud. Hageja tunnistab oma kirjalikus vastuses, et ootas võlgnevuse tasumist vastavalt kostja 24.01.2008 kirjas toodud graafikule, mis tähendab sisuliselt, et hageja nõustus üksnes põhivõla tasumisega 31. märtsiks. Kostja viitab Riigikohtu 06.12.2007 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07. Kostja jääb varem esitatud viivise vähendamise ja kohtuotsuse täitmise korra otsuses ettenägemise taotluse juurde, samas muudab kostja oma varasemat taotlust selles osas, et palub jätta viivise täielikult välja mõistmata aja eest, mis eelnes 31.03.2008, kuivõrd hageja nõudis selleks ajaks võla tasumise korral üksnes põhinõude täitmist ning jättis mulje, et viiviste tasumist ta ei soovi. Hageja vastus kostja 30.10.2008 vastusele (tl 54-55) Hageja vaidleb vastu kostja väitele selle kohta, et hageja eesmärgiks on kasumi teenimine viiviste arvelt. Hageja rõhutab, et ta tegeleb kütusemüügiga, mitte laenude andmisega ja hageja eesmärgiks on kütuse müügist kasumi teenimine. Hageja ei ole väitnud, et ta loeb viivist intressiks. Kütusemüügist tekkinud kohustuste sissenõudmiseks peab hageja tegema märkimisväärseid kulutusi. Samuti tekitab hageja klientide poolne kohustuste täitmata jätmine olukorra, kus hageja peab tegevuse jätkamiseks kaasama võõrvahendeid ja tasuma nimetatud vahendite kasutamise eest intressi. Nimetatud kulutused kasvavad ajas ja nimetatud kulutuste (kahju, mida tekitab kohustuse rikkumine sissenõudjale) hüvitamiseks on ka hageja esitanud vastava viivisenõude. Esitatud viivisenõue ei ole esitatud eesmärgiga teenida kasumit. Hageja ja kostja on äriühingud, kes oma vaba tahte alusel on sõlminud kütuse müügilepingu, koos selles sisalduva viivisemääraga. Kostja ei esitanud lepingu sõlmimisel ühtegi vastuväidet lepingus sätestatud viivisele. Samuti ei ole lepingus sisalduv viivisemäär ebamõistlik ega tühine, kuna see on tavapärane sarnastes tehingutes kasutatava viivisemääraga. Ka 30.10.2008 vastusele lisatud bilansist on järjekordselt näha, et kostjal on raha kassas või/ja pangakontodel sellises ulatuses, et oleks võimalik tasuda kohustusi kostja ees.

Tulenevalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lahendab kohus poolte nõusolekul käesoleva tsiviilasja kirjalikus menetluses. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et: hageja ja kostja sõlmisid 17.02.2006 kliendikaardi lepingu, mille alusel hageja müüs kostjale soodustingimustel krediiti kütust; kostja jättis tasumata lepingujärgsed maksed kokku summas 65 004,68 krooni; kliendikaardi lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale maksete tasumisega viivitamise korral viivist 0,20% iga viivitatud päeva eest. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust põhivõla suuruse üle, siis loeb kohus TsMS § 231 lg 2 alusel hagi selles osas kostja poolt omaksvõetuks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 65 004,68 krooni. Poolte vahel on vaidlus kostja poolt tasumisele kuuluva viivise suuruse üle. Hageja palus hagis kostjalt välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 35 067,95 krooni ja viivis 0,2% päevas põhinõudelt kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kostja ei vaidle vastu viivisearvestusele, kuid taotleb viivise vähendamist Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 ja § 162 alusel VÕS § 113 lg 1 sätestatud määrani ning ühtlasi jätta viivis täielikult välja mõistmata 31.03.2008 eelneva aja eest. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Osutatud säte on dispositiivne, andes pooltele võimaluse nii viivise suuruses, selle arvestamise korras kui tähtajas kokku leppida teisiti. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt §-s 162 sätestatule, s.o samadel alustel leppetrahvi vähendamisega. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kuigi antud sätte sõnastuse kohaselt on võimalik eristada kahte etappi – eelnevalt peab kohus tuvastama leppetrahvi (antud juhul viivise) ebamõistliku suuruse ja alles seejärel on ta õigustatud kaaluma leppetrahvi vähendamist, tuleb antud sättes mitteammendava loeteluna esitatud ja muid leppetrahvi vähendamist põhjendavaid asjaolusid hinnata nende etappide omavahelise seotuse tõttu juba leppetrahvi suuruse ebamõistlikkuse üle otsustamisel. Kokkuvõtlikult on kostja taotlenud viivise vähendamist põhjendustega, et viivisemäär 0,2% on iseenesest oma suuruse tõttu vastuolus heade kommetega; tüüptingimus, milles on kokku lepitud ebaproportsionaalselt suur viivis, on tühine; hageja on hagi esitamisega viivitamisel asunud oma õigusi kuritarvitama; hagejal ei ole tekkinud kahju; kostja majanduslik seis on raske ja üha halvenev. Ühtlasi on hageja viivisenõude esitamisel olnud ebajärjekindel, luues kostjas ettekujutuse, et viivist ei nõutagi, mis annaks aluse lühendada viivise arvestamise perioodi. Kohus leiab, et kostja taotlus viivise vähendamiseks käesolevas tsiviilasjas kirjeldatud asjaoludel ei ole põhjendatud alljärgnevatel põhjustel. VÕS § 113 ei sätesta piiranguid viivise suuruse kokkuleppele. Seega ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (Riigikohtu 14.06.2005 otsus nr 3-2-166-05 p 14). Kohus nõustub hagejaga, et viivise määr 0,2% on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul tavapärane ning ei ole sellises suuruses kokkulepituna ebamõistlikult suur. Eeltoodust tulenevalt isegi juhul, kui tegemist on tüüptingimusega (millele hageja vastu vaidleb), ei saa seda ainult viivise määra suurust arvestades lugeda teist poolt ebamõistlikult kahjustavaks ja seetõttu tühiseks (VÕS § 42 lg 1). Antud juhul on pooled lepingut sõlmides 5(7)

olnud võrdsetel positsioonidel ja kohtumaterjalidest ei nähtu, et leping sõlmiti ühe poole jaoks raskete asjaolude kokkulangemise tingimustes või sundolukorras, mis annaks alust rääkida hea usu põhimõtete rikkumisest lepingu sõlmimisel. Kostja väited selle kohta, et hageja on pahatahtlikult viivitanud hagi esitamisega ning viivisenõude eesmärgiks on kahju tekitamine kostjale, on alusetud. Hagi esitamine on isiku protsessuaalne õigus, mitte kohustus. Hageja seletusest nähtub, et hagi esitas ta alles pärast seda, kui oli selge, et kostja ei tasu võlga vabatahtlikult ja kohtuvälisele kokkuleppele ei jõutud. Seega käitus hageja võlga nõudes heas usus ja kooskõlas seadusega ning sissenõutavaks muutunud viivise suurenemine oli tingitud ainuüksi võlgniku tegevusetusest. 27.11.2007 võlateatise (tl 23) järgi oli viivis 27.11.2007 seisuga alles 7056,22 krooni, kuid kohtumaterjalide põhjal ei võtnud kostja võlgnevuse tekkmisest kuni hagi esitamiseni mitte midagi ette võlgnevuse vähendamiseks ja viivise suurenemise vältimiseks ning andis vaid katteta lubadusi põhivõlgnevuse tasumiseks (tl 38). Kostja käitumise vastutustundetust ja ühtlasi oma maksevõime ülehindamist näitab ka asjaolu, et ta jätkas kütuse krediiti tarnimist ka pärast hagi aluseks olevate esimeste arvete tasumisega võlgujäämist, kuigi selleks ajaks pidi kostjal olema selge, et seekord ei ole enam tegemist ajutise maksmisega hilinemisega, mida on kostja seletuse järgi ka 2006. aastal esinenud. Tulenevalt varasemast regulatsioonist (Tsiviilkoodeksi (TsK) § 194 lg 1) on kohtupraktikas tavaline leppetrahvi võrdlemine võlausaldaja kahjudega, kuigi VÕS selleks ei kohusta ega viita selle vajadusele1. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides pidas Riigikohus 14.06.2005 otsuses nr 3-2-1-66-05 (p 24) võimalikuks TsK-st tulenevate põhimõtete kehtimist ka leppetrahvi või viivise nõudmisel VÕS järgi. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on eelpoolnimetatud otsuses (p-d 18, 19) asunud seisukohale, et kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg, mil viivisenõuet peab põhjendama võlausaldaja. Seega peab käesolevas asjas hagejal kahju puudumist või nõutava viivise ebaproportsionaalsust võrreldes tekkinud kahjuga tõendama kostja, kuna viivis moodustab vaid ligikaudu poole põhivõlast. Viivise sellise suuruse juures võrreldes põhivõlaga ei ole üldjuhul alust arvata, et viivisenõude eesmärgiks on lisaks raha maksmisega viivitamisest tekkiva kahju sissenõudmise lihtsustamisele tagada võlausaldaja mingi muu huvi (nt ettenähtud tasuna raha kasutamise eest). Kostja väitis, nagu näitaks hagi nõude tekkimise ajast hilisem esitamine seda, et hagejale ei ole nõude varasemast mittetäitmisest ja viivise mittetasumisest tekkinud kahju. Kohus peab sellist seisukohta ekslikuks ja reaalse majanduselu tingimustega mittekooskäivaks. Ilma täiendavate tõenditeta jääb selline väide paljasõnaliseks, kuna majandustegevusega tegeleva kasumit taotleva ettevõtte puhul ei saa tavaliselt eeldada, et talle ei teki teise poole (rahaliste) kohustuste täitmisega kahju. Seega ei saa lugeda kostja poolt tõendatuks, et nõutav viivis on võrreldes hagejal tekkinud kahjuga ülemäära suur. Kostja on viivise vähendamist taotledes osutanud enda üha halvenevale majanduslikule olukorrale. Seda kinnitavad AS T. bilanss ja kasumiaruanne seisuga 30.09.2008 (tl 49, 50). VÕS § 162 lg 1 nimetatud poolte majanduslikku olukorda arvestatakse alles pärast võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatuse hindamist ja teise lepingupoole õigustatud huvide kaalumist. Eelpool käsitlemist leidnud kaalutlustel leiab kohus, et kostja raske majanduslik olukord ei ole käesoleval juhul selliseks asjaoluks, mis kinnitaks tasumisele kuuluva viivise ebamõistlikku suurust ja õigustaks selle vähendamist. Kostja taotleb viivise arvestamise aja lühendamist, mõistes viivise välja alates 31.03.2008, s.o ajast, mil kostja lubas kirjas hageja esindajale (tl 36) tasuda viimase osa põhivõlast. Kostja osutab hageja ebajärjekindlusele viivisenõude esitamisel, mis on loonud kostjas ettekujutuse, et

viivist ei nõutagi. Kohus peab kostja taotlust põhjendamatuks. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt arvestatakse viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, seega sõltumata tegelikust nõude esitamisest. Viivisenõude esitamiseks ei ole seaduses ette nähtud tähtaega või tingimusi (erinevalt nt leppetrahvi nõudest). Viivisenõude esitamine on piiratud vaid nõude aegumisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 144 järgi aegub kõrvalnõue koos põhinõudega, § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Antud asjas ei oleks seega aegumine poole taotlusel kohaldatav. Riigikohus märkis 06.12.2007 otsuses nr 3-2-1-10007, et kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest tuua kaasa selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Kohtumaterjalide põhjal on poolte vahel lepinguline suhe alates 17.02.2006, kostja seletuse järgi täitis ta oma kohustusi kuni august 2007 ja hagis märgitud esimese võlguoleva arve tasumise tähtajaks oli 14.08.2007. Kohtus on tuvastamist leidnud, et 2007 august kuni november ei ole hageja viivisenõuet (kirjalikult) esitanud, viivisenõue sisaldub esimest korda 27.11.2007 võlateatises (tl 23), kalendriaasta lõpu seisuga koostatud saldoteatises (tl 48) viivist ei ole arvestatud. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuvastatu põhjal ei saa pidada viivisenõude esitamist veidi üle kolme kuu hiljem õiguse teostamise võimaluse tekkimisest ülemäära pikaks. Samuti ei anna hageja käitumine viivise nõudmisel alust kostjal mõistlikult arvata, et hageja ei esitagi viivisenõuet. Põhivõlale viivise lisandumine maksetega hilinemise korral oli pooltevahelises lepingus kokku lepitud, seega tuli kostjal viivisenõude esitamisega arvestada, ning nende lepinguline suhe ei kestnud sedavõrd kaua, et oleks võimalik rääkida poolte vahel väljakujunenud praktikast viiviste mittenõudmise osas. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis 35 067,95 krooni ja veel sissenõutavaks mittemuutunud viivis 0,2% päevas alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Kohus peab mõistlikuks ja hea usuga kooskõlas olevaks piirata AS T. vastutust tulevikus väljamõistmisele kuuluva viivise osas lõppkokkuvõttes põhinõude suurusega. Kostja taotles kohtuotsuse täitmise korra ettenägemist kohtuotsuses selliselt, et kostja täidab kohtuotsuse osade kaupa igakuuliste 5000 krooni suuruste maksetena arvates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole alust määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise korda kostja taotletud viisil, kuna ei ole tõendatud, et määratud suuruses võlgnevuse tasumine vastab reaalselt kostja maksevõimele, samuti vaidles hageja sellele vastu. Seetõttu tuleb jätta kostjalt välja mõistetava põhivõlgnevuse ja viivise tasumise viis ja kord lahendamiseks täitemenetluse raames, mis võimaldab enam arvestada nii sissenõudja huvisid kui ka kohustatud poole tegelikke maksevõimalusi. Kohtule on seadusega antud võimalus juba täitemenetluses oleva nõude sissenõudmise kontrolliks. Täitemenetluse seadustiku § 45 järgi võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku majanduslikku olukorda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, rahuldades hagi täielikult põhinõude osas, jätab hageja menetluskulud kostja kanda.