Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

MAAKOHTU LAHEND

Kostja väited selles, et tema ei olnud huvitatud OÜ Tourone osa omandamisest ja kostja enda edasine tegevus, sh osa võõrandamisel, on omavahel vastuolus. Osaühingu osade kinkelepingu p-des 1.1.2 ja 2.1.1. ja 3.1 on kostja avaldanud, et OÜ Tourone osa väärtusega 10 000 krooni kuulub temale. Nimetatud lepinguga on seega tõendatud kostja tahe vaidlusalune osa omandada ja hiljemalt kinkelepingu sõlmimisega on kostja ka hageja kui käsundita asjaajaja tegevuse heaks kiitnud. Kostja omandas osa ühingu asutamise käigus. Osa omandamiseks ühingu asutamisel peavad asutajad tasuma osa eest täielikult enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepinguga ei ole ette nähtud varasemat tähtpäeva (ÄS § 140 lg 2). Tourone OÜ pangakonto väljavõttega 01.05.2005 on tõendatud, et rahalise sissemakse osa eest on tasunud kostja eest hageja. Kostja poolt hageja tegevuse heaks kiitmist tõendab ka see, et kostja ei ole enne osa võõrandamist esitanud hagejale või äriregistrile pretensioone osanikuks saamise osas. Arvestades asutamislepingus kostja poolt avaldatut, vastas hageja tegevus osa eest tasumisel ka kostja tegelikule või eeldatavale tahtele. Asjas pole tõendatud kostja väide, et hageja on tegutsenud vastuolus kostja eeldatava või tegeliku tahtega ja piiranud kostja ettevõtlusvabadust. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused. Kulutuste hüvitamist võib nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. Hageja on kostja huvides teinud kulutusi osa nimiväärtuse 10 000 krooni ulatuses, mida tuleb lugeda mõistlikult vajalikuks kulutuseks kostja asjade ajamisel. Hagi kuulub põhinõudes rahuldamisele VÕS § 1018 lg 1 p 1, 2 ja § 1023 lg 1 alusel. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. VÕS § 94 sätestatud intressimäär on 4 % aastas, seega on VÕS § 113 lg 1 järgne viivitusintress 11 % aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagi on esitatud 14.04.2008. Hageja viivisenõue kuulub rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista viivis 11 % aastas põhinõudelt 10 000 krooni alates 15.04.2008 kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Apellant lähtus äriseadustiku regulatsioonist, mis kinnitas, et juhul kui asutaja osa eest ei tasu, kaotab ta oma osa; 2) on ebaõigesti leitud, apellant on vastustaja tegevuse heaks kiitnud, kuna pole esitanud pretensioone. Äriseadustik ei sätesta pretensioonide esitamise korda ega võimalust. TsÜS § 68 lg-le 1 võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus oli apellandi poolt väljendatud tegevusetusega ehk mittemaksmisega osa eest. Samuti on ebaõigesti leitud, et hilisema osa kinkelepinguga on apellant vastustaja tegevuse heaks kiitnud. Apellant on seisukohal, et võõrandamis- ehk kinketehinguga ei kiitnud ta mitte vastustaja tegevust heaks, vaid nägi võimalust tekkinud olukorrast lõplikult vabaneda. Võõrandamine näitab pigem seda, et ei soovitud nimetatud ühinguga kuidagi seotud olla ja seal ettevõtlusega tegeleda. Juhul kui asuda seisukohale, et apellant omandas osa, siis ei ole tal ikkagi kohustust tasuda, kuna ÄS § 97 lg 3 kohaselt sissemakse tasumata jätmise korral kaetakse see talle arvestatud kasumiosa arvelt ja vastustaja saab selle ühingust; 3) on arusaamatu, miks on õiglane sisuliselt kolm aastat hiljem mõista vastustaja kasuks välja kulutused ja lisaks viivised, aga miks pole õiglane jätta hea usu põhimõttest tulenevalt need välja mõistmata, kuna vastustaja juhatuse liikmena jättis sisuliselt ise oma kohustused täitmata ja õiguskaitsevahendid rakendamata. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on ka õiguse rakendamata jätmine, kui nimetatud õigust pole mõistliku aja jooksul kasutatud ja nimetatud olukorra tekkimises on vastustaja ise süüdi. Seda enam, et enne kohtusse esitamist oli vastustaja, samuti teised osanikud oma osa võõrandanud. Kohtuotsusega ei ole tuvastatud, kes oli osa omanik. Samuti missugused olid ikkagi pooltevahelised (apellandi ja vastustaja) tegelikud suhted ja kokkulepped sissemakse tasumise osas. Sissemakse tasumist saab nõuda ühing, mitte eraisikust vastustaja.

varem oma tegudega, siis hiljemalt K. Kadastega osa kinkelepingu sõlmimisega on apellant vastustaja kui käsundita asjaajaja tegevuse heaks kiitnud. Vastustaja arvates ei oma käesoleva asja lahendamisel mingit tähendust asjaolu, et käesolevaks ajaks on kõik teised osanikud oma osa võõrandanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Vastupidiselt apellandile leiab ringkonnakohus, et aegumistähtaja jooksul kantud kulutuste hüvitamise nõude esitamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

Andra Pärsimägi

jätmisega

Egon Konsand

jäävad

poolte

menetluskulud

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.