Vastustaja (hageja): Toomas Kiisk (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Evelin Muttik Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 29. augusti 2008 otsus muutmata.
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
Jätta menetluskulud apellatsiooniastmes apellandi kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Toomas Kiisk esitas kohtule hagi, milles palus kostjalt välja nõuda võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 1027 ja § 1041 alusel 10 000 krooni ja viivise alates 12.04.2008 kuni põhinõude täitmiseni. Viivise määraks palus hageja lugeda VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Hagiavalduse kohaselt asutas hageja 29.04.2005 koos kostja, Priit Kirsi ja Dmitri Tserkassoviga OÜ Tourone (praegusel ajal ärinimi OÜ Jan Vara) ning kostja omandas äriühingu osa suuruses 10 000 krooni. Kuna kostjal puudusid rahalised vahendid osa sissemakse tegemiseks, maksis hageja 03.05.2005 osaühingu pangakontole sissemakse kokku 40 000 krooni kõigi osanike, sh kostja osa eest. 04.10.2006 võõrandas kostja oma osa, kuid ei ole hagejale tagastanud osa sissemakset 10 000 krooni. Hageja on kostja arvel alusetult rikastunud.
2.Agu Eichenbaum vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt kuulub asjas kohaldamisele äriseadustiku regulatsioon, mitte alusetu rikastumise õigus. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 140 lg 2 kohaselt peavad asutajad tasuma osa eest täielikult enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepingus ei ole ette nähtud varasemat tähtpäeva. Hageja avas 03.05.2005 osaühingule pangaarve ja viis sellele osakapitali sissemakseks 40 000 krooni, kuid kostjal ei olnud andnud hagejale käsundit tema sissemakse tegemiseks. Kostjal oli õigus oma osaluse suhtes ümber mõelda ning makse sooritamata jätmisega oleks ta sellest vabanenud, kuna kohaldamisele oleks tulnud ÄS § 140 lg 2 ja § 156. Seega on hageja rikkunud kostja ettevõtlusvabadust.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 29. augusti 2008 otsusega hagi ja mõistis A. Eichenbaumilt välja 10 000 krooni T. Kiisa kasuks ja mõistis A. Eichenbaumilt välja viivise 11% aastas põhinõudelt 10 000 krooni alates 15.04.2008 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb asi lahendada käsundita asjaajamise sätete alusel. Kui esineb käsundita asjaajamisest tulenev nõude alus, siis ei ole toimunud ka alusetut rikastumist kostja poolt. Käsundita asjaajamise õigusliku reguleerimise eesmärk on aidata kaasa sellele, et isikud abistaksid üksteist, ilma et nad oleksid selleks kohustatud või õigustatud kas seadusest või tehingust tulenevalt. Kuivõrd käsundita asjaajamise instituut asendab üldjuhul käsunduslepingut, mida pooled oleksid võinud sõlmida, siis vastab käsundita asjaajamisest tekkiva võlasuhte sisu suures osas käsunduslepingu sisule. Kostja eitab kokkuleppeid hagejaga osamakse tasumiseks kostja eest ja asjas puuduvad ka muud kokkulepet kinnitavad tõendid. VÕS § 1018 lg 1 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud nõusoleku tegu teha või kohustanud tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks või kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele.
Kostja väited selles, et tema ei olnud huvitatud OÜ Tourone osa omandamisest ja kostja enda edasine tegevus, sh osa võõrandamisel, on omavahel vastuolus. Osaühingu osade kinkelepingu p-des 1.1.2 ja 2.1.1. ja 3.1 on kostja avaldanud, et OÜ Tourone osa väärtusega 10 000 krooni kuulub temale. Nimetatud lepinguga on seega tõendatud kostja tahe vaidlusalune osa omandada ja hiljemalt kinkelepingu sõlmimisega on kostja ka hageja kui käsundita asjaajaja tegevuse heaks kiitnud. Kostja omandas osa ühingu asutamise käigus. Osa omandamiseks ühingu asutamisel peavad asutajad tasuma osa eest täielikult enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepinguga ei ole ette nähtud varasemat tähtpäeva (ÄS § 140 lg 2). Tourone OÜ pangakonto väljavõttega 01.05.2005 on tõendatud, et rahalise sissemakse osa eest on tasunud kostja eest hageja. Kostja poolt hageja tegevuse heaks kiitmist tõendab ka see, et kostja ei ole enne osa võõrandamist esitanud hagejale või äriregistrile pretensioone osanikuks saamise osas. Arvestades asutamislepingus kostja poolt avaldatut, vastas hageja tegevus osa eest tasumisel ka kostja tegelikule või eeldatavale tahtele. Asjas pole tõendatud kostja väide, et hageja on tegutsenud vastuolus kostja eeldatava või tegeliku tahtega ja piiranud kostja ettevõtlusvabadust. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused. Kulutuste hüvitamist võib nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. Hageja on kostja huvides teinud kulutusi osa nimiväärtuse 10 000 krooni ulatuses, mida tuleb lugeda mõistlikult vajalikuks kulutuseks kostja asjade ajamisel. Hagi kuulub põhinõudes rahuldamisele VÕS § 1018 lg 1 p 1, 2 ja § 1023 lg 1 alusel. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. VÕS § 94 sätestatud intressimäär on 4 % aastas, seega on VÕS § 113 lg 1 järgne viivitusintress 11 % aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagi on esitatud 14.04.2008. Hageja viivisenõue kuulub rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista viivis 11 % aastas põhinõudelt 10 000 krooni alates 15.04.2008 kuni põhinõude täieliku täitmiseni.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A. Eichenbaum taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 29. augusti 2008 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on põhjendamatult jäetud kohaldamata äriõiguse regulatsioon. Apellant oma vastuses kohtule viitas ÄS §-le 140 lg 2 ja 156, mis käsitlevad olukorda, kui osa eest ei ole tasutud. Nimetatud regulatsioon sätestab, et osanik, kes ei tasu teatud tähtajaks, kaotab oma osa. Tegemist on imperatiivse normiga ja antud regulatsiooni juures alternatiivid puuduvad. Apellant ei saa kohtuga nõustuda selles, et vastustaja asjaajamine vastas apellandi tegelikule või eeldatavale tahtele, kuna apellant sõlmis asutamislepingu. Apellant küll allkirjastas asutamislepingu, kuid tähelepanuta on jäetud asjaolu, et apellant võis selles osas ümber mõelda. Piisavalt kiiresti ning läbimõtlemata sündinud otsuste juures on alati oht, et tegelik tahe võib ka kiiresti muutuda.
Apellant lähtus äriseadustiku regulatsioonist, mis kinnitas, et juhul kui asutaja osa eest ei tasu, kaotab ta oma osa; 2) on ebaõigesti leitud, apellant on vastustaja tegevuse heaks kiitnud, kuna pole esitanud pretensioone. Äriseadustik ei sätesta pretensioonide esitamise korda ega võimalust. TsÜS § 68 lg-le 1 võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus oli apellandi poolt väljendatud tegevusetusega ehk mittemaksmisega osa eest. Samuti on ebaõigesti leitud, et hilisema osa kinkelepinguga on apellant vastustaja tegevuse heaks kiitnud. Apellant on seisukohal, et võõrandamis- ehk kinketehinguga ei kiitnud ta mitte vastustaja tegevust heaks, vaid nägi võimalust tekkinud olukorrast lõplikult vabaneda. Võõrandamine näitab pigem seda, et ei soovitud nimetatud ühinguga kuidagi seotud olla ja seal ettevõtlusega tegeleda. Juhul kui asuda seisukohale, et apellant omandas osa, siis ei ole tal ikkagi kohustust tasuda, kuna ÄS § 97 lg 3 kohaselt sissemakse tasumata jätmise korral kaetakse see talle arvestatud kasumiosa arvelt ja vastustaja saab selle ühingust; 3) on arusaamatu, miks on õiglane sisuliselt kolm aastat hiljem mõista vastustaja kasuks välja kulutused ja lisaks viivised, aga miks pole õiglane jätta hea usu põhimõttest tulenevalt need välja mõistmata, kuna vastustaja juhatuse liikmena jättis sisuliselt ise oma kohustused täitmata ja õiguskaitsevahendid rakendamata. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on ka õiguse rakendamata jätmine, kui nimetatud õigust pole mõistliku aja jooksul kasutatud ja nimetatud olukorra tekkimises on vastustaja ise süüdi. Seda enam, et enne kohtusse esitamist oli vastustaja, samuti teised osanikud oma osa võõrandanud. Kohtuotsusega ei ole tuvastatud, kes oli osa omanik. Samuti missugused olid ikkagi pooltevahelised (apellandi ja vastustaja) tegelikud suhted ja kokkulepped sissemakse tasumise osas. Sissemakse tasumist saab nõuda ühing, mitte eraisikust vastustaja.
5.T. Kiisk vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu
29.augusti 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on väited, et vastustaja on rikkunud tema ettevõtlusvabadust, paljasõnalised, vastuolus apellandi edasise tegevusega ning tõendamata. Apellant oli äriühingus aktiivselt tegev ja talle teostati juba 26.05.2005 jooksvate majanduskulude katteks avansiline makse summas 1400 krooni, millest saab järeldada, et apellant teadis äriühingu registreerimisest ning tegutsemisest. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas apellant, kes on muu hulgas õigusteadmistega isik, sooritab notariaalse tehingu (äriühingu asutamislepingu sõlmimine), soovimata sealjuures saada asutatava äriühingu osanikuks. Apellant on hinnanud oma tegevust kiireks ja läbimõtlematuks. Vastustajale jääb apellandi väide arusaamatuks, kuivõrd apellant on alles 04.10.2006 (enam kui aasta hiljem) toimunud kinke teel eelnimetatud osaluse võõrandanud K. Kadastele, kes ei olnud sel hetkel äriühingu kaasosanik. Apellant eemaldus ühisest majandustegevusest tüli tõttu, võõrandas oma osa kinke teel kolmandale isikule, lootes sellisel teel välistada vastustaja eesostuõigust; 2) on arusaamatu väide, et oma tahte vastaselt äriühingu omanikuks saades ei olnud apellandil võimalik esitada pretensioone. Isik võib esitada pretensioone isegi siis, kui seadus seda expressis verbis ei reguleeri. Pigem võib öelda, et apellandil tekkis reaalne vajadus pretensioonide esitamiseks alles siis, kui vastustaja hakkas oma nõudeõigust realiseerima; 3) jäävad väited, et vastustaja ei saa olla antud asjas sissenõudja ja juhul kui osanik ei ole tasunud sissemaksed, kaetakse sissemakse talle arvestatud kasumiosa arvelt, arusaamatuks. Osaühingu osade kinkelepinguga on tõendatud, et apellandi tahe oli osa omandada ja kui mitte
varem oma tegudega, siis hiljemalt K. Kadastega osa kinkelepingu sõlmimisega on apellant vastustaja kui käsundita asjaajaja tegevuse heaks kiitnud. Vastustaja arvates ei oma käesoleva asja lahendamisel mingit tähendust asjaolu, et käesolevaks ajaks on kõik teised osanikud oma osa võõrandanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
29.augusti 2008 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on käsitlenud kõiki poolte esitatud asjaolusid ja tõendeid, õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi. Maakohus on põhjendatult kohaldanud käsundita asjaajamise sätteid ning VÕS §-de 1018 lg 1 p 1, 2 ja 1023 lg 1 alusel mõistnud apellandilt hagejale välja apellandi kasuks tehtud kulutused, samuti VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel viivised. Ekslik on apellandi väide, et maakohus oleks pidanud kohaldama ÄS §-de 140 lg 2 ja 156 sätteid ning jätma nõude rahuldamata. ÄS § 140 lg 2 kohaselt asutajad peavad tasuma osa eest täielikult enne osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist, kui asutamislepinguga ei ole ette nähtud varasemat tähtpäeva. Tasumisega viivitamisel kohaldatakse käesoleva seadustiku §-s 156 sätestatut. Nimetatud säte reguleerib olukorda, kui asutaja ei tasu osa eest enne äriregistrisse kandmise avalduse esitamist ja sellest tulenevalt kaotab ta oma osa ning teda ei kanta äriregistrisse osaühingu osanikuna. Käesoleval juhul kanti apellant osanikuna äriregistrisse, ta nõustus sellise olukorraga osaledes osaühingu tegevuses kuni 04.10.2006 ning seetõttu ei ole ÄS §-d 140 lg 2 ja 156 antud vaidluse lahendamisel asjakohased. Maakohus on õigesti leidnud, et apellant kiitis hageja asjaajamise heaks ning hageja asjaajamisele asumine vastas apellandi huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Asjaolud, et apellant on peale osaühingu registrisse kandmist 05.05.2005 osalenud hageja majandustegevuses ja seejärel 04.10.2006 võõrandanud talle kuuluva osa, kinnitavad koos asutamislepinguga, et apellant oli huvitatud osa omandamisest, ta sai osa omanikuks ning ta on oma hilisema tegevusega hageja asjaajamise heaks kiitnud ja hageja asjaajamine vastas apellandi tahtele. Eelmärgitud apellandi tegevus lükkab ümber tema apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoha, et hageja asjaajamine ei vastanud tema tahtele. Apellant ei ole tõendanud, et ta oleks midagi teinud, mis kinnitaks, et ta ei soovi osanik olla või et ta sai osanikuks vastu enda tahtmist. VÕS § 1020 lg-te 1 ja 2 eesmärk on luua soodustatule võimalus keelduda tema teadmata alustatud asjaajamisest enne selle alustamist või nõuda sellise asjaajamise lõpetamist. Samas ei välista nimetatud sätete rikkumine iseenesest asjaajamise õigustatust. Seega on ebaõige apellandi väide, et tema teavitamata jätmise tõttu ei ole VÕS § 1018 kohaldamine põhjendatud. Asjakohane ei ole apellandi viide ÄS §-le 97 lg 3, kuna nimetatud säte kohaldub täisühingu regulatsioonile. Kuivõrd sissemakse apellandi kasuks tegi hageja enne äriühingu registrisse kandmist, siis on õige maakohtu seisukoht, et kulutuste hüvitamist saab nõuda hageja, mitte äriühing. Apellant on kinnitanud nii vastuses hagile kui apellatsioonkaebuses, et tal puudus hagejaga kokkulepe sissemakse tasumiseks ning sellest on ka maakohus lähtunud, kohaldades käsundita asjaajamise sätteid.
Vastupidiselt apellandile leiab ringkonnakohus, et aegumistähtaja jooksul kantud kulutuste hüvitamise nõude esitamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.