Tsiviilasi nr 2-07-5366
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
Tartu Maakohtu kohtunik Peet Teidearu
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. november 2008. a, Tartu
Tsiviilasja number
2-07-5366
Tsiviilasi
AS K. hagi AS M. vastu 204 160,57 krooni nõudes
Menetlusosalised esindajad
ja
nende
• •
•
hageja: AS K. hageja esindaja: vandeadvokaat Kersti Põld (Advokaadibüroo Kersti Põld; asukoht: Tallinna 11, 93811 Kuressaare); kostja: AS M.
Eeltoodust lähtuvalt on hageja viivise nõue kokku 42 300 krooni.
Hageja leiab, et ehituslepingu nr 31-E alusel teostatud tööd ja nende eest esitatud arve tasumise tähtpäevaga muutus hageja väidetav nõue, s.o 29 015 krooni, sissenõutavaks. Seega oleks tulnud nõue esitada kohtusse hiljemalt 13. veebruaril 2006. a. Kuna hageja esitas nõude hiljem, siis on ta minetanud oma nõudeõiguse ja kostja palub antud juhul kohaldada hageja väidetavale nõudele aegumist. TsÜS § 144 alusel palub kostja kohaldada aegumist ka viivisnõude osas. Juhul, kui kohus leiab, et aegumine kohaldamisele ei kuulu, soovib kostja eitada vastuväiteid ehituslepingu täitmise osas hageja poolt. Nimelt on kostja arvates hageja poolt viidatud akt nr 2 tõendina ebasobilik. Sellega ei ole võimalik tõendada, millal täpselt tööd üle anti, sest aktil puudub kuupäev. Samuti ei ole akti pinnalt võimalik öelda, kas akt on koostatud tööde vastuvõtmise või tööde tegema asumise kohta. Kuna akt on oma sisult mitmeti mõistetav, siis ei ole see tõendina asjakohane. Tegelikkuses ei ole nimetatud töid kostja poolt vastu võetud, kuna need on tänaseni lõpetamata. Kostja ei nõustu hageja väitega, et viimane on töövõtulepingust nr 11-E/2004 tulenevad kohustused täitnud ja tööd on aktiga üle antud kostjale. Nimetatud väide on meelevaldne ja tõendamata. Hageja ei ole hagile lisanud akti, millega oleks töövõtulepingu alusel tööd üle antud kostjale ja mille alusel oleks kostja aktsepteerinud teostatud töid. Tegelikkuses on tööd lõpuni teostamata, mistõttu ei ole ka hageja oma lepingulisi kohustusi täitnud. Seega on kostjal õigus kasutada õiguskaitsevahendina endale võetud kohustuste täitmisest keeldumist. Kuna hageja ei ole töid lõpuni valmis teinud, mistõttu ei ole ka tema tasunõue VÕS § 637 lg 3 alusel sissenõutavaks muutunud. Kuna hageja tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks puudub ka õiguslik alus viivistenõude esitamiseks, kuna kostja ei ole omapoolset kohustust rikkunud.
HAGEJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD SEOSES KOSTJA VASTUVÄIDETEGA Hageja vaidleb vastu kostja aegumise kohaldamise taotlusele, kuna see ei ole põhjendatud. Hageja leiab, et käesoleval juhul tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 alusel kümne aasta pikkust aegumistähtaega, sest kostja on oma kohustusi rikkunud tahtlikult. Hageja tugineb VÕS § 104 lg-le 5, leides, et olukorras, kus hageja on kostjale regulaarselt väljastatud saldoteatistega nõude olemasolu teadvustanud ja kostja ei ole saldoteatistest nähtuvale võlale mingeid vastuväiteid esitanud, siis on lepingus ettenähtud tasu maksmise kohustuse täitmata jätmine olnud tahtlik ja ilmselgelt kantud soovist saavutada tagajärjena kohustuse täitmata jätmine. Hageja ei nõustu kostja väitega, et 2003. a veebruari akt nr 2 on tõendina ebasobilik. Ainuüksi kuupäeva puudumine ei muuda akti tõendina sobimatuks. Poolte vahel sõlmitud lepingut tõlgendades on ilmne, et akt on koostatud 2003. a veebruarikuus teostatud tööde kohta, mitte selle kohta, et neid alles asutakse teostama (lepingu p 5.3.). Akti on tellija esindajana allkirjastanud juhatuse liige T. K. Kostja esitanud väidet selle kohta, et aktis märgitud tööd on lõpetamata, peab hageja paljasõnaliseks ja mittetõendatuks. Kostja on hagile esitatud vastuses jätnud tähelepanuta 05. märtsi 2004. a peatöövõtulepingu nr 11-E/2004 järgi tehtavate tööde kogumaht oli 5 547 794 krooni. Hageja ei ole asjas esitanud mitte kogu eelnimetatud lepingu täitmisega seonduvat materjali (teostatud tööde akte ja esitatud arveid), vaid ainult otseselt kostja võlgnevusega seotud materjalid. Kostja väide, nagu oleks tegelikkuses peatöövõtulepingus ettenähtud tööd lõpuni teostamata, on paljasõnaline. Kostja ei ole nimetanud, millise töö konkreetselt on hageja kostja arvates tegemata jätnud. Seega leiab hageja, et kostja VÕS § 637 lg 3 alusel esitatud vastuväide on põhjendamatu.
Kuigi menetluse käigus muudeti AS P AS-ks M. ning endine juhatus kutsuti tagasi ja asendati uuega, mistõttu lõppes ka P AS-i ja AB Alaver & Partnerid vahel sõlmitud kliendileping, võtab kohus asja sisulisel arutamisel arvesse kostja tollase esindaja poolt esitatud vastuväiteid. Kõigepealt võtab kohus seisukoha aegumist puudutava küsimuse ning seejärel hageja nõude põhjendatuse osas. Ehituslepingu nr 31-E p 5.3. (tlk 10-12) kohaselt oli hageja kohustatud teostatud tööd kostjale üle andma aktiga. Seda hageja ka tegi, mida tõendab 2003. a veebruarikuu akt nr 2 (tlk 14). Ehituslepingu p 2.3. kohaselt pidi tööde eest tasumine toimuma vastavalt aktidele. Hageja on 27. veebruaril 2003. a väljastanud kostjale akti nr 2 alusel arve (tlk 15), mis ehituslepingu p 2.3. järgi muutus sissenõutavaks alates 14. märtsist 2003. Kostja palus selle nõude osas kohaldada aegumist. Hageja seevastu leiab, et tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 146 lg-st 4 tulenevalt ei ole tema nõue aegunud, sest kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kohus nõustub kostjaga selles, et käesolevas asjas tuleb kohaldamisele TsÜS § 146 lg 1, s.o kolme aasta pikkune nõude aegumistähtaeg. Nimelt leiab kohus, et hageja poolt ei leidnud tõendamist, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult. Üksnes asjaolu, et hageja on kostjale regulaarselt väljastatud saldoteatistega nõude olemasolu teadvustanud ja kostja ei ole saldoteatistest nähtuvale võlale mingeid vastuväiteid esitanud, ei anna alust TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamiseks. Kohtul ei ole põhjust küll kahelda hageja poolt kostjale saldoteate saatmises (tlk 28), kuid sellele viimase poolt reageerimata jätmine ei tähenda iseenesest veel kohustuste tahtlikku rikkumist. Eriti olukorras, kus hageja on ise saldoteatises kostja tegevusetusele ette näinud tagajärje, s.o saldoteatisele mittevastamise korral luges hageja saldo kostja poolt aktsepteerituks. Kostja palub aegumist kohaldada ka eelnimetatud nõudest tulenevate viiviste osas. TsÜS § 144 alusel aegub viivistenõu hiljemalt põhinõude aegumisega, mistõttu kostja taotlus kuulub rahuldamisele. Seega jätab kohus hageja ehituslepingust nr 31-E tuleneva põhi- ja viivisnõude kostja vastu aegumise tõttu rahuldamata. Hageja peatöövõtulepingust nr 11-E/2004 tulenev põhinõue kostja vastu on 132 845,57 (107 050 + 25 795,57) krooni. Eelnimetatud lepingu p-st 5.1. nähtub, et hageja poolt teostatud tööde üleandmine kostjale toimub akti alusel. Kohus loeb lisatööde aktiga nr 1 (tlk 24) ja selle alusel väljastatud arvega nr 10021 (tlk 25) hageja poolt tööde teostamise ja kostjale nende üleandmise tõendatuks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et eeltoodud tööde eest on kostjal tasumata 107 050 krooni. Hageja on kostjale seadmete täiendava seadistamise eest esitanud arve (tlk 26) summas 25 795,57 krooni. Kuigi toimikumaterjalide hulgas ei ole tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, mille alusel see arve kostjale väljastati, loeb kohus ka need tööd hageja poolt teostatuks ja kostjale üleantuks muude asjas esitatud tõenditega. Nimelt väidab kostja, et tegelikkuses on peatöövõtulepingust tulenevad tööd teostamata. Kostja on oma vastuhagis (tlk 102-104), mis jäeti
järeldada, et hageja poolt on lepingulised kohustused täidetud. Tööde teostamist kinnitab ka Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (tlk 151-152). Seega leiab kohus, et hageja peatöövõtulepingust tulenev põhinõue kostja vastu summas 132 845,57 krooni kuulub rahuldamisele. Kohtul on jäänud veel võtta seisukoht hageja viivisnõude osas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär (VÕS 113 lg 1 lause 3). Pooled on peatöövõtulepingu p-s 5.3. kokku leppinud viivise määras 0,2 % tasumata summalt iga viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10 % maksmata summast (tlk 17). Hageja nõuab kostjalt peatöövõtulepingust tuleneva põhinõude täitmisega viivitamise eest viiviseid summas 13 285 (2 580 + 10705) krooni. Kohus leiab, et hageja hagiavalduses (tlk 7-8) toodud viiviste arvutuskäik on selgelt ja korrektselt esitatud, mistõttu kohus ei pea vajalikuks hakata seda siinkohal uuesti üle kordama. Küll aga vähendab kohus hageja viivisnõuet osas, milles see on põhjendamatu. Nimelt nõuab hageja kostja poolt tasumata summalt, s.o 25 795,57 krooni, viivistasu 2580 krooni. Lepingu p 5.3. järgi on maksimaalseks viivistasu suuruseks 10 % maksmata summast. Seega antud juhul on selleks 2579,56 krooni. Kuna hageja on kostjale esitanud arve sendi täpsusega, tuleb sellest lähtuda ka viivistasu kindlaksmääramisel. Seega rahuldab kohus hageja viivistasu nõude kostja vastu 13 284,56 krooni ulatuses. Eeltoodut arvestades, rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 146 130,13 (13 284,56 + 132 845,57) krooni.
TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kohaselt võib kohus menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna kohus rahuldab hageja nõude 72% ulatuses, siis tuleb kostjal menetluskuludest kanda 72% ning hagejal 28% ulatuses.
Kohtunik Peet Teidearu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.