Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

teatavaks, et kostja on pakkunud AS-ile Sportland Eesti müüa kõiki varasid, mis asusid hageja poolt üüritud ruumides. 06.10.2005 teavitas hageja kirjalikult kostjat, et ruumides olevale varale laienevad kolmandate isikute õigused ning kostja poolt teostatud pandiõigus on seadusevastane. 01.11.2005 sai kostja hageja poolt 21.10.2005 kuupäevaga dateeritud kirja, mille kohaselt on kostja hageja tasumata üüri ja kõrvalkulude katteks müünud hagejale kuulunud ning hageja valduses olnud kolmandatele isikutele kuuluvad asjad 16.10.2005 AS-ile Sportland Eesti. 24.11.2005 esitas kostja koopia müügilepingust, mille kohaselt kostja on müünud vara AS-ile Sportland Eesti hinnaga 2 070 534 krooni. 23.02.2006 kohtuotsusega kuulutati välja hageja pankrot. Hageja leiab, et kostjal on kohustus hagejale hüvitada vara väärtus hageja õiguste rikkumisega seoses, kuna kostja teostas pandiõigust suuremas ulatuses kui oli tema nõue hageja vastu. Hageja põhivõlg kostjale on 1 099 311,66 krooni ja viivis maksimaalselt 557 238,22 krooni. Hilinemisega tasutud arvetelt ei pea hageja viivist maksma. Hageja taotleb kostjalt 4 398 734,12 krooni ja kaupluse sisustuse eest 400 000 krooni väljamõistmist. Koguvõlgnevus on kostjal hageja õiguste rikkumisega seoses 6 055 284 krooni. Kostja käitumine on viivisenõude esitamisel olnud vastuoluline. Vastavalt üürilepingu lõppemise teatisele oli kostja nõue hageja vastu 15.10.2005 seisuga 1 400 316,80 krooni (põhivõlgnevus 1 062 952,63 krooni ning viivis 337 364,27 krooni). Kostja käsitleb üürilepingu lõppemise teatises üksnes tasumata arvetelt arvestatud viivist ja märgib, et tegemist on kogu võlgnevusega. Hageja võis järeldada, et kostjal puuduvad täiendavad nõuded hageja vastu, v.a septembrikuu teenuste osas, mille tasumise tähtaeg polnud teatise esitamise hetkeks saabunud. Täiendavalt on kostja esitanud hagejale septembri kommunaalteenuste arve nr 20050994 summas 36 359,03 krooni. Seisuga 15.10.2005 sai tasumata arvetest tulenev viivis olla maksimaalselt 557 238,22 krooni. 15.10.2005 seisuga ei olnud kostja teavitanud, et tal on kavatsus sisse nõuda hageja poolt hilinemisega tasutud arvetelt arvestatud viivise 675 270,86 krooni. Hageja sai kostja poolt 24.11.2005 saadetud kirjast teada, et kostja on sisse nõudnud ka hilinemisega tasutud arvetelt arvestatud viivise. Müügilepingust nähtub, et kostja on müünud vara Sportland Eesti AS-ile hinnaga 2 070 534 krooni arvestusega, et hageja viivisvõlg kostja ees oli seisuga 16.10.2005 1 232 509,06 (557 238,22 + 675 270,86) krooni. Hageja palub 28.03.2008 avalduses kostja vastuolulise ja hea usu põhimõttega vastuolus oleva käitumise tõttu üürivõlalt arvestatud viivisenõuet vähendada ning lugeda kostja põhjendatud nõudeks hageja vastu põhivõlg summas 1 099 311,66 krooni ja viivised maksimaalselt summas 557 232,22 krooni ehk kokku 1 656 549,88 krooni. Kostja müüs üüripinnal asunud vara Sportland Eesti AS-le 2 070 534 krooni eest, samas kui kostja ise hindas lepingus vara väärtuseks 2 295 461,69 krooni. Kostja inventuuriga hinnati kauba väärtuseks 5 655 284 krooni, mis oli kauba õiglane turuhind. Hageja ei ole kauba allahindamisega 2 280 797 krooni ulatuses nõus ja leiab, et see on põhjendamatu. Kostja ei ole pädev hindama spordikaupade väärtust. Kauba eest pidanuks saama vähemalt 3 374 387 (5 655 284 – 2 280 797) krooni. Isegi kui inventuuriaktis arvestatud hinnaalandust aktsepteerida, oleks pidanud kauba realiseerima vähemalt 3 374 387 krooni eest ja isegi juhul, kui kohus loeb kostja põhjendatud üürija viivisenõudeks kostja märgitud 2 295 461,69 krooni, oleks kostja pidanud hagejale tagastamata kauba müügihinna, sisseseade väärtuse ja nõude vahe 1 478 925,31 krooni (3 374 387 + 400 000 – 2 295 461,69). Tulenevalt üürileandja pandiõiguse regulatsioonist ei oleks aga kostja tohtinud realiseerida hageja valduses olnud vara suuremas ulatuses, kui oli vajalik tema nõude rahuldamiseks, mistõttu on kostja üürileandja pandiõigust igal juhul kuritarvitanud ja rikkunud VÕS § 307 lg 1. Kostja teostas pandieseme müüki ebaseaduslikul viisil ja tekitas sellega hagejale kahju. VÕS § 305 lg 4 kohaselt kohaldatakse üürileandja pandiõigusele asjaõigusseaduses vallaspandi kohta sätestatut. AÕS § 293 lg 1 kohaselt peab pandipidaja teatama pantijale asja müügist 1 kuu ette. AÕS § 294 lg 1 kohaselt müüakse panditud asi avalikul enampakkumisel; lõike 2 kohaselt tuleb avaliku

enampakkumise aeg ja koht teatavaks teha pantijale ja kolmandale isikule. Poolte vahel sõlmitud üürilepingu p-s 13.1.8 on hageja ja kostja kokku leppinud, et üürileandja võib oma seadusjärgse pandiõiguse teostamiseks üürnikule kuuluva vara müüa ilma enampakkumiseta. AÕS § 294 lõike 4 kohaselt võivad pantija ja pandipidaja kokku leppida AÕS §294 1. lõikes nimetatust erinevas panditud asja müügi viisis. Küll aga on AÕS § 294 lg 4 lause 2 näol tegemist sellise kokkuleppe piiranguga, mille kohaselt kui kolmandal isikul on panditud asjale õigus, mis asja müügi korral lõpeb, on müügiviisi muutmiseks vajalik tema nõusolek. Hagejale kuuluvatele varadele oli 26.03.2004 seatud kommertspant AS Hansapank kasuks esimesele järjekohale ning 27.01.2005 oli Harry Podneksi kasuks seatud kommertspant teisele järjekohale. Kuna vastavalt kommertspandiseaduse §-le 15 ning äriseadustiku § 28 lõikele 1 on kommertspandiregistri kanded avalikud, pidi kostja teadma, et tema poolt hagejale üüritud pinnal asuvale varale laienevad AS-i Hansapank ja Harry Podneksi õigused. Samas puudus kommertspandipidajate nõusolek panditud vara müügiks ilma enampakkumiseta. Vara müümisel ilma enampakkumist korraldamata, mille käigus oleks kõige objektiivsemalt selgunud vara harilik väärtus (turuhind), võttis kostja riski, et põhjendamatult madala hinnaga vara realiseerimise tulemusena võib kostja hagejale kahju tekitada. Hageja leiab, et on tõendatud kostja poolt VÕS § 305 lg 3 ja 4 rikkumine (vara müümine ilma enampakkumist korraldamata kolmandate isikute nõusolekuta) ning juhul, kui kohus leiab, et vara müümiseks polnud enampakkumise korraldamine kohustuslik, on tõendatud VÕS § 307 lg 1 rikkumine ehk kostja poolt üürileandja pandiõiguse teostamine suuremas ulatuses, kui oli vajalik kostja nõuete täitmise tagamiseks. Kuna kostja realiseeris üüripinnal asunud kauba alla selle hariliku väärtuse ehk kokku 2 070 534 krooni eest ja hagejale vara müügist laekunud rahast midagi üle ei andnud, tekkis hagejale seoses kostja tegevusega üürileandja pandiõiguse teostamisel kahju vähemalt summas 4 398 734,12 krooni. Kostja poolt VÕS § 307 lg 1 rikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, kuna kostja poolt pandiõiguse teostamisel seadusega sätestatud korras, s.o kasutades üürileandja pandiõigust üksnes ulatuses, mis oli vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks, oleks hagejale jäänud alles vara vähemalt 4 398 734,12 krooni maksumuses ning hageja oleks saanud vara ise realiseerida ja sellelt kasu saada. Kostja ebaseadusliku tegevuse tõttu kaotas hageja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised) TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtus võrdub üüripinnal asunud vara väärtusega ja summaga, mida hageja ise vara käsutades oleks vara realiseerimisest saanud, millest on maha arvatud kostja põhjendatud nõue. Seoses asjaoluga, et hageja arvates on kostja põhjendatud nõude suurus maksimaalselt 1 656 549,88 krooni, on tõendatud kostja poolt üürileandja pandiõiguse realiseerimisega hagejale kahju tekitamine 4 398 734,12 krooni ulatuses. Juhul, kui hageja saab kostja vastu esitada nõude lepingu rikkumisest tulenevalt, palub hageja rahuldada kahju hüvitamise nõue 4 398 734,12 krooni. Kostja seisukoht

eelnevad kostja kui üürileandja pandiõigusele kolmanda isiku õigused asjadele. VÕS § 233 lg 2 kohaselt on omandireservatsiooniga müügil müüjal (hageja hankijal) asja suhtes õigus (asja väljanõudeõigus) ainult juhul, kui ta on müügilepingust taganenud. Kui taganenud ei ole, on müüjal õigus ainult ostuhinna tasumiseks. Tulenevalt poolte vahel 10.02.2004 sõlmitud üürilepingu p 13.1 kohaselt oli kostjal hageja vara suhtes pandiõigus ning asjaolust, et kostja ei teadnud ega ei pidanud teadma hageja ja tema hankijate vaheliste müügilepingute lõppemiste kohta, palub kostja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kuna üürileping lõppes 15.09.2005, oli hagejal võimalus võlg tasuda ja üüritud pinnal olevad asjad ära viia. 16.10.2005 tuli üüripinnale uus üürnik, kes ostis ära ka panditud asjad. Kostjal on hageja vastu nõue 2 501 840,92 krooni. Seetõttu puudub hagejal kostja vastu nõue. Kostja nõuab viivist 0,5% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest kuni võla täieliku tasumiseni, seega kokku 675 270,86 krooni. VÕS § 305 lg 1 järgi on jooksva ja eelneva aasta nõuded pandiga tagatud, seega on tagatud kõik 2004, 2005 nõuded. Kostja arvestab viivist nii tasumata kui hilinemisega tasutud arvetelt. Viivis arvetelt, mis jäidki hageja poolt tasumata, on 557 238,22 krooni ja hilinemisega tasutud arvetelt 675 270,86 krooni, kokku 1 232 509,08 krooni. Maakohtu otsus ja põhjendused

suuruseks 1 400 316,80 krooni. Asjade müümisest teatas kostja hagejale 21.10.2005. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja käitumine seoses viivise nõudmisega on olnud vastuoluline ja vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Viivise maksmises leppisid pooled kokku juba üürilepingus. Sellest tulenevalt oli hagejale teada, et kui ta hilineb üüri ja kõrvalkulude tasumisega, on tal kohustus tasuda kostjale viivist. Ka väljakujunenud praktika kohaselt makstakse viivist maksete tasumisega hilinemise korral. Viivise nõudmise esitamisele viitas kostja ka üürilepingu ülesütlemise teates. Hageja viitas viivise vastuväite puhul Riigikohtu otsusele. Tegemist ei ole samasuguste asjaoludega, mille tõttu otsuses nr 3-2-1-100-07 Riigikohus leidis, et viivise nõudmisel oli tegemist hea usu põhimõttega vastuolus oleva nõudega. Tegemist oli pikaajalise lepingulise suhtega poolte vahel, mis oli kestnud üle kümne aasta. Antud juhul oli leping sõlmitud 10.02.2004 ja kostja poolt võla tõttu üles öeldud juba 30.08.2005. Hageja poolt viidatud saldo teatist hageja kohtule ei esitanud. Seega leidis kohus, et kostja viivise nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Et viivised ei ole kirjas arvetel, mille kostja hagejale esitas üüri ja kõrvalkulude kohta, ei saa teha järeldust, et kostja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Seetõttu leidis kohus, et kostja on õigustatud nõudma hagejalt viivise tasumist nii neilt arvetelt, mille hageja jättis tasumata kui ka hilinemisega tasutud arvetelt, kokku 1 232 509,08 krooni. Seega on hagejal kostja ees 2 331 820,68 kroonine võlg (põhivõlg 1 099 311,60 krooni ja viivisevõlg 1 232 509,08 krooni). Kooskõlas AÕS § 292 lg 1 toimub pandipidaja nõude rahuldamine panditud asja müügiga. AÕS § 295 lg 1 alusel loetakse pantija kohustus täidetuks panditud asja müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud vajalikud müügikulud ning lg 2 järgi pärast müügikulude tasumist ja pandipidaja nõude rahuldamist ülejäänud raha tagastatakse pantijale. Kostja müüs panditud vara 2 070 534 krooni eest. Hageja ei ole tõendanud, et see ei ole õige hind. Kohus leidis, et tegemist oli hooaja kaubaga, mis tähendab, et aja möödumisel kohaldatakse sellisele kaubale allahindlust. Hageja ei ole esitanud tõendeid kauba hulgihinna kohta ning kohus asus seisukohale, et kostja ei saanud asju müüa jaehinnaga. Kostja ei ole müümisega tegelev isik, mistõttu ta ei saanud ega pidanud asju müüma üksikesemetena ja pika aja jooksul. Pandiõigust teostades oli tal õigus müüa asjad korraga ja kiiresti, mis tähendab ka odavama hinnaga müümist. Õigustatud oli asjade kiire müümine kostja poolt ka seetõttu, et vastasel juhul tulnuks neid kuskil hoida, sellega oleksid kaasnenud hoiukulud. Kostja müüs asjad isikule, kes oli nõus jätkama müügitegevust samades ruumides, kus varem tegutses hageja. Inventuuri aktis märgitud asjade hind ei tähenda, et sellise hinnaga oleks võimalik asju tegelikult müüa. Kostja ei saanud panditud asjade müügist rohkem raha kui hageja talle üürilepingu järgi võlgnes. Apellatsioonkaebuse põhjendused

Kohus on jätnud tähelepanuta ja seisukoha võtmata hageja taotlusele põhivõlalt arvestatud viivise vähendamiseks. Seega on kohus jätnud menetlusõiguse norme rikkudes ebaseaduslikult võtmata põhjendatud seisukoha hageja nõude osas, mis on viinud sisuliselt ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Kohus on tuvastanud, et kostja pandiõigus üüripinnal asunud varale tekkis üürilepingu sõlmimisega, s.o 10.02.2004 ning et pandiõiguse teostamise kavatsusest teatas kostja hagejale 15.09.2005. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille järgi tekkis üürileandja pandiõigus enne hageja varale seatud kommertspante. Hageja leiab, et maakohus on andnud kogutud tõenditele ja faktilistele asjaoludele väära hinnangu, kui on pidanud üürivõlalt arvestatud viivise põhjendatud suuruseks 1 232 509,08 krooni. Hageja hinnangul oli kostja vastuoluline käitumine viivisenõude esitamisel vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja on „viidanud" viivise nõude esitamisele üürilepingu ülesütlemise teates. Kohtuotsuses viidatud saldoteatise osas väitis hageja, et kostja ei ole esitanud suurendatud viivisenõuet ka näiteks saldoteatise näol ega ka muudes dokumentides (näiteks igakuised arved), mis oleks võimaldanud hagejal suurema viivisenõudega arvestada. Hagejal ei olnudki võimalik esitada tõendit, mida kostja kunagi hagejale andnud ei ole. Asjaolu, et hageja teadis, et ta on lepingu järgi kohustatud arvete tasumisega viivitamisel viivist tasuma, ei ole hea usu põhimõtte kohaldamisel ning käesolevas asjas kostja käitumise hindamisel määrava tähtsusega, kuna kostja on pärast lepingu lõppemist oma tahteavaldustega üheselt mõistetavalt ja korduvalt hagejat teavitanud sissenõutava viivise kogunõudest 337 364,27 krooni. Hagejal puudus mõistlik põhjus arvestada täiendava ja isegi põhivõlga ületava viivise nõudmisega hagejale kuuluva vara arvelt. Kostja vastuoluline käitumine kinnitab hageja seisukohta, et viivisenõuded (vähemalt hilinemisega tasutud arvete osas) on kostja poolt nn tekitatud selleks, et põhjendada kogu üüripinnal asunud vara realiseerimist üürileandja võimalikult suure nõude katteks arvestusega, et kostja nõuded oleks täpses vastavuses müüdava vara väärtusega kostja märgitud suuruses. Eeltoodut kinnitab asjaolu, et kostja on AS-ga Sportland Eesti sõlmitud müügilepingu p-s 2.1 hinnanud müüdava vara väärtuseks täpselt sama summa, milline on lepingu p-s 1.7 märgitud väidetav nõude suurus hageja vastu. Kostja käitumise hindamisel on kohaldatavad Riigikohtu otsuses 3-2-1-100-07 väljendatud põhimõtted, mille järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast, ning kostja nõue hilinemisega tasutud arvetelt arvestatud viivise nõudes 675 270,86 krooni tuleb jätta rahuldamata. Juhul, kui ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga viivisenõude rahuldamata jätmise osas seoses hea usu põhimõtte rikkumisega, jääb hageja viivise vähendamise nõude juurde (VÕS § 113 lg 8), mille kohta maakohus ei ole seisukohta võtnud. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja poolt määratud pandiga koormatud vara väärtus oli ebaõige. Kohus on leidnud, et tegemist oli hooajakaubaga, millele kohaldatakse aja möödudes allahindlust. Kohus ei ole samas võtnud seisukohta hageja väidete osas, et kaubaartiklitele kostja poolt kohaldatud allahindlus oli põhjendamatult suur. Hageja on tõendanud, et aktis märgitud kaubad olid reaalselt hageja kaupluseruumides ning anti samas koosseisus üle uuele üürnikule AS-le Sportland Eesti. Hageja leiab, et aktis märgitud hind 5 655 284 krooni oli kauba õiglane hind ja asjaolu, et kostja realiseeris hageja vara üksnes hinnaga 2 070 534 krooni, millest kauba hind moodustas üksnes 1 670 534 krooni, ei tõenda, et selline oli kauba reaalne turuhind. Hageja on pööranud kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja ise on kaupade müügilepingus märkinud vara väärtuseks 2 295 461,69 krooni, kuid realiseerinud selle ainult 2 070 534 krooniga. Seega on kostja realiseerinud kauba alla enda poolt määratud vara allahindluse summat. Isegi kui lähtuda sellest, et kauba oleks saanud realiseerida inventuuriaktis märgitud ning kostja poolt määratud allahindlusega kokku 2 280 797 krooni, oleks kauba eest pidanud saama

ikkagi vähemalt 3 374 387 krooni (5 655 284 – 2 280 797). Kohus ei ole hageja nimetatud väidetele hinnangut andnud. Maakohtu seisukoht, mille järgi ei pidanud kostja kaupu müüma üksikesemetena pikema aja jooksul ning ei saanud seda teha jaehinnaga, on põhjendamata. Tõendatud on, et kaubad müüdi samades üüriruumides tegevust alustanud uuele üürnikule, mistõttu puudus vajadus kaupu raha eest pikema ajajooksul hoiustada. Kuna kaubad jäeti samadesse üüriruumidesse uuele üürnikule jaemüüki, mis toimub nagunii pikema aja jooksul, oli põhjendamatu müüa kaupluses olnud kaubad ainult 2 070 534 krooniga ehk 3 584 750 krooni suuruse hinnaalandusega (5 655 284 – 2 070 534). Kohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lg 8 nõudeid. Kohtuotsuse motiveerivas osas on hageja faktilisi väiteid käsitletud puudulikult ning sisulised põhjendused puuduvad. Hageja viivise vähendamise nõude on kohus jätnud lahendamata. Ringkonnakohtus arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleb apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Apellatsioonkaebuse vastus

kolmandatele isikutele. Kostjaga tuleb nõustuda. AÕS § 90 lg 1 järgi võib üürileandja eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt tekkis üürileandja pandiõigus pärast hageja varale seatud kommertspante. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et Hansapanga kommertspandiõigus tekkis kuu hiljem kui kostja pandiõigus ja H.Podneksi pandiõigus veel kostja omast hiljem 27.01.2005. Seega oli kostja pant eelistatud hilisemate kommertspantide suhtes. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt on kostja rikkunud panditud asjade kohustuslikku müügiviisi. Kostja ei pidanud vara realiseerima enampakkumisel ja ta ei pidanud müügiviisi muutmiseks taotlema AÕS § 294 lg-s 4 sätestatud kommertspandi omaniku nõusolekut. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt on kohus tõendite hindamisel oluliselt rikkunud menetlusnorme ja ebaõigesti tuvastanud viivise suuruseks 1 232 509,08 krooni. Üürilepingu p-s 13.6 leppisid pooled kokku, et mistahes lepingujärgse makse sooritamisega viivitamisel on kostjal õigus nõuda viivist 0,5% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest. VÕS § 305 lg 1 kohaselt on üürileandja pandiga tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded, seega olid tagatud kõik üürileandja nõuded. Üürilepingu ülesütlemise teates on kirjas tasumata üüri ja kõrvalkulude suurus 932 329,22 krooni ning kostja kavatsus esitada viivise kohta arve (I kd, lk 32). 15.09.2005 teatas kostja hagejale lepingu lõppemisest seoses ülesütlemisteate tähtaja möödumisega ja märkis üüri ja kõrvalkulude võla suuruseks 1 062 952,63 krooni ja viiviseks 337 364,27 krooni perioodil mai-august 2005 maksetelt. Samas teates märkis kostja, et septembri üüri ja kõrvalkulude tasumise tähtaeg on 15.09.2005. Teate järgi on kogu võlgnevuse suuruseks 1 400 316,80 krooni (I kd, lk 33). Asjade müümisest teatas kostja hagejale 21.10.2005. Arvestades eeltoodut, ei ole kostja käitumine seoses viivise nõudmisega olnud vastuoluline ja vastuolus hea usu põhimõttega. Viivise nõudmise õigus ei sõltu sellest, kas kostja hagejat enne nõude rahuldamist viivisest informeeris, samuti ei sõltu sellest, kas viivist oli varem nõutud või ei. Viivise maksmises leppisid pooled kokku juba üürilepingu sõlmimisel ja hagejale oli teada, et kui ta hilineb üüri ja kõrvalkulude tasumisega, on tal kohustus tasuda kostjale viivist. Viivise nõudmise esitamisele viitas kostja ka üürilepingu ülesütlemise teates. Vastuolu hea usu põhimõttega puudub. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et analoogia korras ei ole käesoleva tsiviilasja lahendamisel kohaldatav Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-100-07 seisukoht, kus Riigikohus leidis, et viiviste nõudmisel oli tegemist hea usu põhimõttega vastuolus oleva nõudega. Käesoleva vaidluse asjaolud erinevad eelnimetatud lahendis kajastatust. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal oli kostja ees võlg 2 331 820,68 krooni (sellest viivisevõlg 1 232 509,08 krooni). Kostja müüs panditud vara 2 070 534 krooni eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja ei tõendanud, et see ei olnud õige hind ning et kostja poolt realiseeritud kaupade väärtus oleks olnud ebamõistlikult suurem summast, mida kostja realiseerimisel sai. Maakohus tuvastas õigesti, et panditud asjade väärtusena tuli arvestada mitte jaemüügihinda, vaid kaupade väärtusel tuli lähtuda hulgihinnast, see tähendas hinnast, mille hageja tasus või oleks pidanud tasuma panditud kaupade eest oma hankijatele. Hulgihinna andmeid hageja ei esitanud. Õige on, et alates 15.09.2005 ei teinud hageja kulutusi üürile ja töötajate palkadele, mistõttu ei saa nõude aluseks arvestada jaemüügihinda. Jae- ja hulgimüügihinna vahe on mõeldud hageja kulutuste katteks. Käesoleval juhul oli tegemist pandi realiseerimine hulgimüügina, kusjuures pandi esemeks oli eelmiste hooaegade kaup, mida hageja ise ei olnud suutnud pika aja vältel enese märgitud jaehindadega realiseerida. Lisaks ei ole kostja kaupade müümisega tegelev isik, vaid isik, kes teostas üürileandja pandiõigust, millega on õigustatud asjade müük kiiresti ja korraga, et vältida lisakulu hoiu- ja müügitingimuste tagamise tõttu. Põhjendamatu on hageja poolt kaebuses esitatud väide, et kuna kaubad müüdi samades üüriruumides tegevust alustanud uuele üürnikule, puudus vajadus kaupa hoiustada ja oleks olnud võimalik kaupa müüa pikema aja jooksul kõrgema hinnaga kui kostja müüs. Kuna kostja ei olnud kaupade müümisega tegelev isik, siis ei saa nõuda, et kauba ostnud isik

oleks maksnud kauba eest samasuguse hulgihinna või jaehinna, nagu varem maksis hageja. Õige on maakohtu järeldus, et kostja poolt realiseeritud kaupade väärtus oli õige. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab apellatsioonimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o hageja. Esimese astme menetluskulude tasumisel tuleb arvestada maakohtu 19.03.2007 määrusega, millega kohustati hagejat hüvitama hagi esitamisel maksmisele kuuluv riigilõiv 119 750 krooni 20% suuruste osamaksetena kolme aasta jooksul (I kd lk 110).

U.Loonurm

I.Nõmm

A.Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.