2-07-22099
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Epp Tombak
Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
29.oktoober 2008. a kell 9.00 Põlva kohtumaja, Võru tn.12, Põlva
Tsiviilasja number
2-07-22099
Tsiviilasi
A. J. hagi A. J. vastu asja väljanõudmiseks
Menetlusosalised ja nende
Hageja: A. J. –isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx xx.x-x xxxxx xxxxx xxxx Hageja esindaja:vandeadvokaat Peeter Järv –advokaadibüroo asukoht Kesk tn.19, 63308 Põlva linn Kostja: A. J. - isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxx xx.x-xx xxxxxx xxxxx xxxx Kostja esindaja –Feliks Luiksaar - õigusbüroo asukoht Lembitu tn.2 B, 65608,Võru linn
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
09.oktoober 2008
Jätta A. J. hagi A. J. vastu asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest rahuldamata. Kohtukulude jaotus Jätta menetluskulud hageja kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest so 29.oktoobrist 2008.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hageja nõue ja selle põhjendused Hagiavalduse kohaselt oli hagejale ajavahemikul 1949-1951 kingitud isapoolsete vanavanemate S. M. J. poolt sünnipäevaks T. , mis oli valmistatud 1903.aastal. Pillil olid peal valmistaja initsiaalid A.T. Hagejale üleandmise ajal oli pill amortiseerunud – vajas remonti või taastamist. Hageja emapoolne vanaisa P. T. organiseeris lõõtspilli taastamiseks viimise A. T. poole, kus pill taastati. Hageja isa A. J. oli sel ajal represseerituna Siberis ja pöördus Eestisse tagasi 1956.a. juulis. Kuna isa tundis lõõtspillil mängimise vastu suurt huvi, soovis ta mängida ka hageja pillil ning hageja lubas seda meeleldi. Nii jäigi vaidlusalune pill A. J. kasutusse, kes nimetas seda Leevi pilliks. Sellel pillil isa poolt mängitud lood on lindistatud ning nimetatud lint nn.Leevi pillil mängitud lugudega on hageja valduses. Pärast A. J. surma 1996.a. tekkis hageja ja kostja vahel vaidlus pärandi üle. Kostja keeldub hagejale tagastamast lõõtspilli, mis ei kuulunud pärandvara hulka, nõudes tõendit pilli kuuluvuse kohta. Nimetatud lõõtspill on registreeritud A. J. poolt 1976.a. Võru koduloomuuseumi registris, registrisse kantud pilli andmed kattuvad selle lõõtspilli andmetega, mis kingiti hagejale lapsepõlves. Ülaltoodud asjaoludel ja toetudes asjaõigusseaduse § 80 taotleb hageja kostjalt viimase valduses oleva T. väljanõudmist hageja valdusse. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi. Vastuväidete kohaselt on kostja hagis nõutava vallasasja – lõõtspilli seaduslik omanik ja õiguspärane valdaja. Enne seda kuulus lõõtspill hageja ja kostja isale A. J. , kes suri 26.07.1996.a., pärandades kogu oma vara kostjale ning tema poeg E. J. . Tõendamata on asjaolu, et kostja valduses olev pill kuulus 1949-1951 .a., s.o. väidetava kinkimise ajal kinkijatele S. J. M. J. ning ka kinkimise fakt. Kostja hinnangul ei ole reaalne, et vanavanemad kingivad 6-8 aastasele lapselapsele täielikult amortiseerunud lõõtspilli. Asjaolu, et 20.04.1976.a. esitas A. J. Võru koduloomuuseumile registreerimiseks hagetava lõõtspilli, tõendab pigem seda, et A. J. pidas end pilli omanikuks. Kostjale teadaolevalt soovis A. J. , et pärast tema surma jääks T. kostjale ning seda soovi kajastab ka kostja poolt tehtud testament.Kostja asus pärijana pilli valdama ning see on pärast isa surma olnud kogu aeg kostja valduses. Enam kui kümne aasta jooksul ei ole hagejal olnud mingeid nõudeid nimetatud lõõtspilli suhtes. Tulenevalt asjaolust, et hagejal tekkis nõudeõigus kostja vastu lõõtspilli suhtes alates isa surmast, on hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik vastavalt TsÜS § 142 lg keelduda kohustuse täitmisest. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused
Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud, et ta on väljanõutava asja –A. T. 1903.a. valmistatud lõõtspilli omanik. Nõudele aegumise kohaldamise taotlusele on hageja esitanud TsÜS § 155 lõikel 1 põhineva vastuväite, mille kohaselt omandiõigusest ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja nõue ei ole aegunud, kuna põhineb väidetaval omandiõigusel.Vaidlusalune ese sattus kostja valdusse pärast A. J. surma 1996.a.,millest alates oli hagejal võimalik tema vastu nõuet esitada. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et tema valduses on T. , mis kuulus 26.juulil 1996.a. surnud A. J. pärandvara hulka. Hageja väitel aga ei saanud T. pärandvara hulka kuuluda, kuna oli hageja omand – saadud kingitusena vanavanematelt 1949.aastal. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega tuleb käesolevas asjas hagejal tõendada, et tema on T. omanik, sest vaidlust ei ole selles, et kostja sai pilli enda valdusse A. J. pärijana koos teiste A. J. kuulunud asjadega. Asjaolu, et kostja on A. J. pärija, on tõendatud A. J. testamendiga (tl.15) ja Põlva notar Ere Kürsa kirjaga (tl.16), mille kohaselt A. J. pärandas kogu oma vara võrdsetes mõttelistes osades A. J. ja E. J. . A. J. (J. ) on 20.04.1976.a. pöördunud Võru Koduloomuuseumi direktori poole avaldusega (tl.24), milles ta teatab, et temal on kolmerealine lõõtspill, mis on valmistatud 1903.aastal A. T. poolt ning soovib nimetatud pillile Võru Koduloomuuseumi juures oleval T. ekspertiisikomisjonil välja anda ekspertiisitõend. Võru Koduloomuuseumi T. registreerimise žurnaali (tl.25-28) on tehtud kanne A. J. valduses oleva lõõtspilli kohta , pilli on iseloomustatud mängukorras olevana ning tunnistatud originaaliks. Lõõtspilli omandamise ajana on registrisse kantud 1968.a. R. käest xxxxx xxxxxxxxx xxxxxxxx. on ära kuulanud tunnistajad, keda pooled on esitanud, tõendamaks lõõtspilli kuuluvust kas hagejale või A. J. . H. R. on andnud ütlusi selle kohta, et 1949.a. kevadel näitas A. J. vanaema temale lõõtspilli ja ütles, et see on Algole kingitud. See oli xxxxxxxxxxx külas A. J. vanavanemate juures.1965.a., kui Algo lõpetas Väimela tehnikumi, tuli ühise saunaskäigu ajal jällegi pillidest juttu ja Algo näitas tunnistajale lõõtspilli. Siis oli see pill remonditud, esimesel korral oli remontimata. Algo eriti pilli mängida ei osanud, kuid tema isa mängis pilli. Algo isa oli aastatel 1946-56 vangis Tunnistaja ei tea, kuhu see pill jäi pärast seda, kui Algo vanavanemad surid ja alates 1965.aastast nende talu tühjaks jäi. Pillil olid initsiaalid AT ning aastaarv – kas 1903 või 1905. Need olid klaviatuuri poole peal. H. K. on kohtuistungil tunnistanud, et ta tundis A. J. , tuttavaks said nad ühise huvi tõttu lõõtspillimängu vastu. H. K. käis A. J. pool alates 1962.aastast pillimängu õppimas ja mängimas.Koos käidi Põlvamaal pille vaatamas ja ka ostmas, A. J. oli mitu pilli, kuid ainult
üks neist oli T. . Need mida ta juurde ostis ja ka müüs, olid teiste meistrite tehtud. T. olid erilised selle poolest, et need olid ainult 3 või 4 realised ning igal pillil oli peal aastaarv. Reeglina üle kahe pilli sama aastaarvuga ei ole. A.T. pillidel olid ka oma kindlad mõõdud, juba välistunnuste järgi on võimalik neid eristada teistest, aga kahte T. eristada on raske.Vaidlusalune pill oli valmistatud 1903.aastal, A. J. võttis pilli lahti ja näitas tunnistajale aastaarvu. Ta käis ka muuseumis seda pilli registreerimas. Tunnistajal ei olnud juttu sellest, kust A. J. selle pilli sai ja kelle pill see on. Tunnistaja pidas seda pilli A. J. omaks, sest see oli kogu aeg A. J. valduses. Kui tunnistaja küsis A. J. mõned aastad enne tema surma, et mis saab pillidest, siis vastas viimane, et kõik on jagatud, kuid kellele, seda tunnistaja ei küsinud. A. J. lindistas enda poolt T. mängitud lugusid , ta nimetas seda pilli ka Leevi pilliks. Tunnistajana ütlusi andnud M. J. . kinnitab, et see oli A. J. tahe, et T. jääb pärast tema surma A. J. , ta ütles seda oma eluajal mitu korda. A. J. oli kolm lõõtspilli, kuid vaid üks neist oli T. . M. M. kohaselt oli tema A. J. majapidamises alates 1968.aastast üürnikuks ning alguses ta seal majapidamises mingeid pille ei näinud. Siis aga soetas A.J. lõõtspilli ja mängis sellel. Tunnistaja nägi pilli vaid siis, kui A. J. sellega väljas mängis ning ta ei tea, kas majas võis ka rohkem pille olla. Samuti ei oska tunnistaja kinnitada, et tegemist oli T. , sest sellest ei olnud juttu ning ise M. M. lõõtspille ei tunne. Hinnates kohtu poolt uuritud tõendeid nende kogumis on kohus seisukohal, et hageja ei ole suutnud tõendada oma omandiõigust A. T. poolt 1903.aastal valmistatud 3-realisele lõõtspillile. Pilli kinkimise kohta hagejale on ütlusi andnud vaid tunnistaja H. R. . Nimetatud tunnistaja ütluste kohaselt oli see 1949.aastal, kui hageja ise oli vaid 6-aastane laps ja tunnistaja 10-aastane. Nii tunnistaja kui hageja lapseealisus võis mõjutada nende poolt tajutavat – nad võisid asjaoludest tegelikkusest erinevalt aru saada. Ka ei ole usutav, et lapseealistena tegid hageja ja tunnistaja 1949.aastal kindlaks, et pill, mida A. J. vanaema tunnistajale näitas, oli just T. . Dokumentaalsed tõendid – A. J. avaldus Võru Koduloomuuseumile ja nimetatud muuseumis peetava T. registreerimise žurnaali sissekanne tõendavad 3-realise T. , mille valmistamise aasta oli 1903, kuulumist A. J. . Sama asjaolu tõendavad tunnistaja H. K. ütlused, kes olles ise lõõtspillimängija ning alates 1962.aastast tuttav A. J. , teadis, et A. J. oli A. T. valmistatud lõõtspill. H. K. oli seda pilli vahetult A. J. valduses näinud ning ka ise sellel aastakümneid mänginud – nimetatud lõõtspill oli tunnistaja väitel vahetevahel ka tunnistaja käes. Tunnistaja väitel ei olnud A. J. kunagi juttu sellest, et see pill võis olla kellegi teise oma. Tunnistaja M. M. läbi ei ole samuti võimalik tuvastatuks lugeda lõõtspilli kuulumist kellelegi teisele peale A. J. , kuigi nimetatud tunnistaja ütlused ei ole võrdväärsed tunnistaja K. ütlustega, sest M. M. väidetavalt ei tunne pille. Nii võis ta A. J. käes näha ka mõnda teist lõõtspilli, kuna tunnistaja Kahar on kinnitanud, et A. J. oli vähemalt kolm lõõtspilli. M. J. . on kinnitanud, et A. J. oli tahe jätta T. pärast surma A. J. , mis kaudselt tõendab asjaolu, et nimetatud pill oli A. J. oma. Kuigi M.J. on kostja abikaasa, ei vähenda see asjaolu kohtu hinnangul tema ütluste usaldusväärsust, sest need ütlused on kooskõlas ka teiste tõenditega.
TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna kohus hagi ei rahulda, siis tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel täielikult hageja kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Epp Tombak
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.