Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

2-02-481/34 Teine väidetav nõue oli Tartu linna vastu rendilepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tulenev parenduste nõue. Nõude kontrollimisel ei osutunud õiguslikud põhjendused ja tõendid piisavaks, et anda hagi kohtusse. Samas vaidluses oli OÜ-d F esindanud Tartu linna vastu tolleaegne Advokaadibüroo Siigur Kõrgesaar ja Partnerid, kes tulemust ei saavutanud. Pankrotihalduril puudub alus nende tegevuse piisavuses ja õiguslikes hinnangutes kahelda. Kolmas nõue oli nõue Kinoliidu vastu ning juhatuse liikme arvamuse järgi oleks kuulunud tasaarvestamisele jõustunud kohtuotsusega. Selle väidetava debitoorse nõude osas on pankrotihaldur seisukohal, et kuna vastuväiteid kohtumenetluses esitasid mõlemad osapooled ja asjas on mõlema poole väidete osas jõustunud lahend, siis selliste uute nõuete hilisem esitamine ja tasaarvestamine ei ole mõeldav. Oma sisu poolest on väidetav vastunõue hinnatud jõustunud kohtuotsuses Kinoliidu kasuks. K esitas käesolevas menetlusse ka oma nõude. 3.3 OÜ F pankrotivarasse kuulub filmide kogum, ajutise halduri ettekandes on pankrotihaldur märkinud, et filmide hinda on võimatu määratleda. Menetluse algfaasis oli lootus, et filmide laenutamise teel on võimalik mingisugust tulu teenida. Kui oleks leidunud huviline OÜ F tegevuse jätkamiseks, oleks filmide pakett võinud olla allikas võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Selle juures on olnud määrava tähtsusega asjaolu, et filmide litsentsid olid aegunud või kohe aegumas ning olenemata korduvatest püüdlustest neid kogumis maha müüa Eestis kinoalaga seotud inimestele, puudus eelpoolmärgitu tõttu selles osas huvi. Nimelt on igal filminduses tegutseval äriühingul võimalus iseseisvalt vajalikud litsentsid hankida. Pankrotis äriühingul ei ole võimalik taotleda litsentside pikendamist või uute litsentside saamist, pankrotimenetluses puudub võimalus otseseks äritegevuseks. Seega puuudus võimalikel filminduse ja kino alal tegutsevatel äriühingutel huvi filmikogumi omandamiseks. Samuti on vajalik märkida, et asjatundjate arvates oli kõnealuses kogumis vaid paar filmi, mis pakkusid vaatajale huvi, ja sedagi menetluse algperioodil. Kino- ja filmikunsti areng, sealhulgas ka teemade, süžeede, tehnika ja filmide kvaliteedi muutumine on viinud kogumi kunstilise väärtuse alla, sisuliselt pigem väärtusetuks. Varasematel aastatel (2003-2005) oli pankrotihalduril sõlmitud lepingud Kino Sõprusega (AS Tallinfilm), kes tundis huvi paari viimase litsentsi omava filmi näitamise vastu ning nõustus ka neid filme tasuta hoiustama. Samuti oli kahel korral kokkulepe PÖFF (Pimedate Ööde Filmifestival) korraldajatega paari filmi näitamise kohta Ida-Virumaal liikuvas filmibussis. Samuti oli põgus koostöö ja filmide laenutus Tallinna Saksa Kultuuriinstituudiga. Nendest tegevustest laekus menetluse algperioodil vähesel määral tulu. Tulu vähesus oli teatud mõttes ette teada, kuna huvitatud isikud selles osas hoiatasid vastavalt varasemale kogemusele. Üldine hinnang käesoleva filmide paketi kohta oli konservatiivne, kuna n.ö. (omaaegsesse) väärtfilmide kategooriasse kuuluvad filmid ei paku huvi keskmisele kinokülastajale. Seda kinnitavad ka lepingu alusel peetud piletimüügi aruanded (vaatajate arv kõikus 4-st kuni 28-ni) ja kassakokkuvõtted. Pankrotihaldur tegi kõigile asjast teadlikele inimestele ettepanekuid pakkuda võimalust töö jätkamiseks, kuid soovi ei avaldatud isegi paketi tasuta ülevõtmiseks. Pankrotihaldur pöördus filmide seisukorra hindamiseks ja edasise käitumise võimaluste arutamiseks Eesti Filmiarhiivi poole. Filmiarhiivi direktori pr. I T sõnul on tegu n.ö. filmide positiivkoopiatega, mille tehniline seisukord on kehvapoolne ja väärtus olematu. Kuna levi- ja autoriõigused puuduvad, ei ole mitte kellelgi õigust neid filme avalikult ekraanil näidata. Ainuke võimalus on filmide näitamiseks õppeotstarbel. Filmiarhiiv oli nõus filmide kogumi ülevõtmise ja edasise tasuta hoiustamisega, selekteerides ise välja täiesti kõlbmatud filmid ja need vajadusel utiliseerima.

2-02-481/34 Renditasusid on maksnud puudujäävas osas pankrotihalduri büroo. Muid kulusid, s.h. halduri tasu, menetluses ei ole tehtud ning selleks ei ole ka vahendeid. Pankroti väljakuulutamise ajal ei tõusetunud küsimust menetluse kulude tasumiseks kohtu deposiiti. Pankrotihalduri büroo poolt menetluskulude katmine oli teostatud eesmärgil mitte liiga ruttu loobuda võimaluste otsimisest filmikogu osas tegevuse jätkamiseks. Kulud jäävad seega Pankrotihalduri büroo riskikuludeks ning nende tagasisaamist võlausaldajatelt pankrotihaldur ei taotle.

2-02-481/34

M Lukk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.