Tsiviilasja number
2-05-17762
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.10.2008, Tallinn
Tsiviilasi
OÜ Tabal hagi CarSec Teeninduse AS vastu 92 844 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.06.2007 otsus CarSec
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teeninduse AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
29.09.2008, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Tabal (registrikood 10376887), esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann, seaduslik esindaja Ain Kipper Kostja CarSec Teeninduse AS (registrikood 10067577), esindaja vandeadvokaat Eve Jundas
Jätta Harju Maakohtu 25.06.2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik OÜ Tabal esitas 06.10.2005 Tallinna Linnakohtule hagi CarSec Teeninduse AS vastu võlaõigusseaduse (VÕS) §100, §101, §127 lg 1 ja §128 lg 2 alusel 92 844 krooni saamiseks.
Pooled sõlmisid 01.04.2002 elektrienergiaga varustamise lepingu Tallinnas Kadaka tee 185 asuvate hageja ruumide elektrienergiaga varustamise kohta kostjale kuuluvast ning kostja teenindada ja hooldada olevast peakilbist Kadaka tee 183. Lepingu p3 järgi oli hageja tarbitava elektrienergia hulk piiratud peakaitsmega 63A. Alates 2005 jaanuarist ei pidanud peakaitse tarbitavale koormusele vastu. 01.03.2005 elektrinäitude kontrollimisel selgus, et kostja oli vahetanud peakaitsme lepingujärgse 63A asemel 20A vastu. 05.03.2005 saatis hageja kostjale pretensiooni, milles palus taastada endine olukord? Kostja ei vastanud hageja pretensioonile. 06.05.2005 tegi hageja kostjale ettepaneku teha Eesti Energia AS-le loobumiskiri 63A loovutamiseks hageja kasuks või tagastada hagejale liitumistasu 63A * 800 krooni + käibemaks. 26.05.2005 kirjaga keeldus kostja hageja nõutud toimingute tegemisest. 03.06.2005 sai hageja kostjalt teate, mille kohaselt lülitatakse hageja elekter välja 30.05.2005. Kostja lülitas elektri välja 31.05.2005. Kostja rikkus lepingulist kohustust tagada hagejale elektrivarustus lepingus ettenähtud võimsuses. Seetõttu pidi hageja tegema kulutusi 59 944 krooni liitumiseks OÜ-ga Jaotusvõrk ja 32 900 krooni tasumiseks AS-le A. Kroon sisemise elektrivõrgu ümberehitamise eest. 20.06.2005 esitas hageja kostjale kahju hüvitamise nõude. Kostja ei ole kahju hüvitanud. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Leping oli ajutine, sest kostja osutas teenust vastutulelikkusest, saamata teenuse vahendamisest tulu. Energiahulga piiramine 63Aga oli hageja energiatarbimise maksimaalkoguse piiritlemiseks, millest ei tulenenud kostja kohustust tagada hagejale vastav võimsus. Lepingu p 9 kohaselt oli kostjal õigus teha hagejale kitsendusi elektrienergia saamisel, juhul kui viimane ei tasu esitatud arveid õigeaegselt ja/või vastavalt kokkuleppele. Kuna arved olid tasumata ning oli selge, et hageja ei ole enam huvitatud elektriteenuse ostmisest ja arvete tasumisest, lülitas kostja hagejal 30.05.2005 elektri välja, millest hagejat ka teavitati. Hageja ettepanek liitumistasude kompenseerimiseks või 63A võimsusest loobumiseks hageja kasuks ei põhinenud lepingul Hageja ei oodanud ära kostja vastust hageja ettepanekule ja liitus elektrivõrguga enne vastuse saamist. Kostja täitis lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt ning ei ole lepingut rikkunud. Hageja kahju hüvitamise nõue on alusetu, sest hageja ei olnud enne kahju tekkimist 63A võimsuse omanik ega omanud iseseisvat elektrienergia varustust, mistõttu puudus hagejal õigus nõuda omal algatusel tehtud ümberehitustööde ning liitumistasude kompenseerimist. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 92 844 krooni ja 10 392 krooni kohtukulude katteks. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingust tulenes kostjale kohustus tagada hagejale voolutugevus 63 Aja kas hagejal tekkis kahju lepingu rikkumise tõttu. Lepingu p 3 kohaselt oli hageja tarbitav elektrienergia hulk piiratud automaatkaitsmega voolutugevusega 63A; p 4 kohaselt pidi hageja kostjale kui elektrivõrgu valdajale tasuma igas kuus võimsustasu ja ekspluatatsioonikulusid, kusjuures kostjal oli õigus muuta võimsustasu ja ekspluatatsioonitasude suurust sellest eelnevalt ette teatades; p 7 kohaselt oli kostjal kooskõlas normatiivaktidega õigus ühepoolselt muuta elektritariife; p 9 kohaselt oli kostjal õigus teha hagejale elektrienergia saamisel kitsendusi, juhul kui viimane ei tasu esitatud arveid õigeaegselt ja/või vastavalt kokkuleppele. Maakohus tõlgendas lepingut ja leidis, et hagejal oli õigus saada lepingu alusel vähemalt 63A voolutugevusega elektrienergiat. Kostja pidi hagejale vastava võimsuse tagama ning erinevalt õigusest muuta vastavate eelduste olemasolul tariife, võimsustasu ja ekspluatatsioonikulude tasu, ei tulenenud kostjale lepingust õigust muuta kokkulepitud voolutugevust ühepoolselt. Kostja ei ole tõendanud poolte tahet sõlmida leping, mille kohaselt oleks hagejal õigus olnud saada väiksema kui 63A voolutugevusega elektrienergiat. Hageja on tõendanud, et tal
2(5)
oli järjepidevalt huvi saada elektrienergiat voolutugevusega 63A. Samuti on tõendatud, et kostja ei käitunud alates 2005 jaanuarikuust lepingu täitmisel heas usus. Hagejal tekkis kostja tegevuse tagajärjel kahju VÕS § 127 lg 1 tähenduses, milleks on kulutused 59 944 krooni OÜ Jaotusvõrk elektrivõrguga liitumiseks ja 32 900 krooni sisemise elektrivõrgu ümberehitamiseks. Nende kulutuste tegemine on tõendatud liitumislepingu ja elektrivõrgu ümberehitamise arvega. Kostja seisukoht hageja võimalusest sõlmida liitumisleping üksnes puudujääva 43A võimsuse juurdesaamiseks ei ole asjakohane ega vasta VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgile. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Õige ei ole maakohtu järeldus, et hagejal oli õigus saada vähemalt 63A tugevusega elektrienergiat ja kostja pidi tagama hagejale sellise võimsuse. Lepingus oli sätestatud võimsuse piirmäär (ülemmäär), kuid pooled ei olnud kokku leppinud kostja kohustuses tagada kindel elektrienergia kogus. Hageja ei ole tõendanud, milles seisnes tema kahju. See, et hageja tarbis alates 2005 jaanuarist kuni elektrinäitude kontrollimiseni 63A asemel 20A tugevusega elektrienergiat, kinnitab, et tal ei olnud vajadust 63A tugevusega voolu järele ja tegelikult ta üle 20A ei vajanud. Maakohus on asetanud hageja olukorda, mis on oluliselt parem tema olukorrast enne kostjaga elektrienergiaga varustamise lepingu sõlmimist. Hageja ei olnud enne lepingu sõlmimist 63A võimsuse omanik ning ei omanud iseseisvat elektrienergia varustust, seega puudus tal õigus nõuda kahju hüvitamisena omal algatusel tehtud ümberehitustööde ning liitumistasude kompenseerimist. Hagejal puudub otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes, kuna iseseisev elektrienergia varustus tal enne kostjaga lepingu sõlmimist puudus: hageja ostis teenust, mitte ei olnud vara omanik. Ka pärast kostjaga lepingu lõppemist oleks tulnud hagejal teha samu kulutusi. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 25.06.2007 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas 1. aprillil 2002.a sõlmitud elektrienergiaga varustamise lepingu järgi oli kostjal kohustus tagada hagejale 63A-se tugevusega elektrienergia ning kas hagejal tekkis kahju sellest, et kostja rikkus lepingut. Lepingu sisu väljaselgitamisel tuleb juhinduda VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Seega tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Lepingu p 3 kohaselt oli hageja tarbitav elektrienergia hulk piiratud automaatkaitsmega voolutugevusega 63A; p 4 kohaselt pidi hageja kostjale kui elektrivõrgu valdajale tasuma igas kuus võimsustasu ja ekspluatatsioonikulusid, kusjuures kostjal oli õigus muuta võimsustasu ja ekspluatatsioonitasude suurust sellest eelnevalt ette teatades; p 7 kohaselt oli kostjal kooskõlas normatiivaktidega õigus ühepoolselt muuta elektritariife; p 9 kohaselt oli kostjal õigus teha hagejale elektrienergia saamisel kitsendusi, juhul kui viimane ei tasu esitatud arveid
3(5)
õigeaegselt ja/või vastavalt kokkuleppele (t.1.9). Hageja esindaja selgituste kohaselt on nende energiakulu just selline, et normaalseks tegevuseks läks vaja voolu tugevusega kuni 63 A nagu lepingus kirjas. Alates 2005 jaanuarist ei pidanud peakaitse tarbitavale koormusele vastu. 01.03.2005 elektrinäitude kontrollimisel selgus, et kostja oli vahetanud peakaitsme lepingujärgse 63A asemel 20A vastu. Ka uuel liitumisel osteti AS Eesti Energialt voolu tugevusega 63A, mis näitab, et selline oligi hageja elektrienergia tarbimise vajadus. Kostja seisukoht on jätkuvalt olnud, et leping oli ajutine, sest kostja osutas teenust vastutulelikkusest, saamata teenuse vahendamisest tulu. Energiahulga piiramine 63A-ga oli hageja energiatarbimise maksimaalkoguse piiritlemiseks, millest ei tulenenud kostja kohustust tagada hagejale vastav võimsus. Ka ringkonnakohtu istungil selgitas kostja esindaja, et lepingus kokkulepitu ei tähendanud seda, et kostja peaks tagama hagejale elektrienergiat vähemalt 63 A. Mingeid tõendeid kostjal oma väidete kinnitamiseks esitada ei olnud. Ülaltoodust nähtub, et pooled tõlgendavad lepingupunkti 3 erinevalt. Lepingu tõlgendamisel tuleb juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, arvesse võtta VÕS § 29 lg 4 järgi ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Kolleegiumi arvates ei ole usutav, et pooltega sarnane mõistlik isik pidi lepingu p 3 mõistma selliselt, et kostja ei pea tagama hagejale elektrienergiat tugevusega vähemalt 63A ning võib seda ühepoolselt vähendada oma suva järgi. Seda enam, et kostja vähendas elektrienergia tarbimise võimalust 20A-ni, mis ei võimaldanud hagejal jätkata oma ruumides normaalset tegevust. Seda lepingutingimust tõlgendades leidis maakohus, et kostjal oli lepingu järgi kohustus tagada hagejale vähemalt 63A-se tugevusega elektrienergia. Kolleegium nõustub maakohtuga selles osas täielikult. Kolleegiumi arvates rikkus kostja oluliselt lepingutingimusi VÕS § 116 mõttes, kuna kostja poolt oma kohustuste rikkumise tõttu jäi hageja ilma olulisel määral sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Hageja on korduvalt selgitanud, et kostjapoolne lepingu rikkumine ei võimaldanud hagejal ruumides normaalselt tööd organiseerida. Kuna kostja oma selgitustes korduvalt kinnitanud, et tal polnud võimalik 2005 jaanuaris tagada hagejale elektrienergiat tugevusega kuni 63A, siis kolleegiumi arvates oli hageja õigustatud VÕS § 115 lg 3 kohaselt kostjalt kahju hüvitamist nõudma ka täiendavat tähtaega määramata, kuna oli ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja rikkus pooltevahelise lepingu p 3 alates 04.01.2005. Hageja esindajad kinnitasid ringkonnakohtu istungil, et 06.05.2005 kostjale saadetud kirjaga, nad ütlesid üles kostjaga sõlmitud elektrienergia varustamise lepingu, kuna kostja rikkus oluliselt lepingut. Hüvitatava kahju liigid on sätestatud VÕS §-s 128. Selle paragrahvi 3. lõike järgi on otseseks varaliseks kahjuks mh kahju tekitamise tõttu kantud kulud. Hageja väitel on tema kahjuks liitumistasu ja elektrivõrgu ümberehitamise kulu. Hageja nõutud kulud on käsitatavad hüvitamisele kuuluva otsese varalise kahjuna VÕS § 127 ja § 128 lg 3 järgi. VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Kahju ei tule VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab sama paragrahvi 3. lõikes sätestatud ettenähtavuse põhimõtte kohaselt hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu
4(5)
tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olemaalati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Antud asjas on kostja teo ja hagejale tekkinud kahju vahel otsene põhjuslik seos. Maakohus on andnud hinnangu kahju suuruse tõendamiseks esitatud tõenditele ja põhjendatult hagi rahuldanud. Ka on maakohus õigesti leidnud, et põhjendatud ei ole kostja väide, mille kohaselt oleks kahju hüvitamine põhjendatud vaid 43A võimsuse juurde saamiseks. Kuna hagejal ei piisanud elektrienergiast võimsusega 20A ja kostjal ei olnud võimalik tagada 43A, siis on loomulik, et hageja pidi ostma kogu vajaliku elektrienergia võimsusega 63A AS-ilt Eesti Energia. Tehniliselt pole mõeldav, et samadesse juhtmetesse tuleks ohutult elektrienergia erinevatest allikatest. Seega ei olnud hagejal võimalik kasutada kostja poolt pakutud elektrienergiat. Kuna muul viisil ja mujalt ei olnud võimalik hagejal oma tegevuseks vajalikku elektrienergiat osta, siis on hagi põhjendatud. Hageja ei ole rikastunud kostja arvel nagu kaebuses väidetakse. Kaebuses toodud näited autosõidust, marsruuttaksost ja korteri üürimisest ei ole asjakohased ja kolleegium neile hinnangut ei anna. Energiahulk, mida hageja enam ei kasutanud jäi kostja kasutada, kuna kostja esindaja selgituste kohaselt jäi vajaka elektrienergiast kõigil tarbijail seal hoones. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja pidanuks tegema nimetatud kulutused, kui kostja oleks talle taganud jätkuvalt tarbida elektrienergiat võimsusega 63A. Ka kostjapole vastupidist tõendanud. Kolleegium leiab, et VÕS § 135 lg 1 antud asjas ei kohaldu, kuna hageja nõue ei põhine neil asjaoludel. Poolte vahel oli sõlmitud 01.04.2002 elektrienergiaga varustamise leping, mille kohaselt kostja kohustus varustama hagejat elektrienergiaga ja hageja kohustus tasuma igakuuliselt võimsustasu ja ekspluatatsioonikulusid (t.1.9). Hageja nõue koosneb aga kahjust, mis talle tekkis seoses kulutustega, mis oli vaja teha selleks, et vajalikku elektrienergiat ostma AS-ilt Eesti Energia hakata. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses nimetatud asjaolule tuginenud. Ülaltoodu alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
U. Reinola
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.