Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-45-08 Tartu, 18. juuni 2008. a Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Osaühingu Tabal hagi CarSec Teeninduse Aktsiaseltsi vastu 92 844 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-17762 Osaühingu Tabal kassatsioonkaebus Hageja Osaühing Tabal (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann Kostja CarSec Teeninduse Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Eve Jundas 19. mai 2008. a Hageja esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann, kostja esindaja vandeadvokaat Eve Jundas. Istungit protokollis Ragne Rebane.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2007. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid OÜ-le 4. veebruaril 2008. a tasutud kautsjon 928 (üheksasada kakskümmend kaheksa) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Osaühing Tabal (edaspidi hageja) esitas 6. oktoobril 2005. a Tallinna Linnakohtule hagiavalduse CarSec Teeninduse Aktsiaseltsi (edaspidi kostja) vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 100, § 101, § 127 lg 1 ja § 128 lg 2 alusel 92 844 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. aprillil 2002. a elektrienergiaga varustamise lepingu (edaspidi leping) Tallinnas Kadaka tee 185 asuvate hageja ruumide elektrienergiaga varustamise kohta kostjale kuuluvast ning kostja teenindada ja hooldada olevast peakilbist Kadaka tee 183. Lepingu p 3 järgi oli hageja tarbitava elektrienergia hulk piiratud peakaitsmega 63A. Alates 2005. aasta jaanuarist ei pidanud peakaitse tarbitavale koormusele vastu. 1. märtsil 2005. a elektrinäitude kontrollimisel selgus, et kostja oli vahetanud peakaitsme lepingujärgse 63A asemel 20A vastu. 5. märtsil 2005. a saatis hageja kostjale pretensiooni, milles palus taastada endine olukord. Kostja ei vastanud hageja pretensioonile. 6. mail 2005. a tegi hageja kostjale ettepaneku teha Eesti Energia Aktsiaseltsile loobumiskiri 63A loovutamiseks hageja kasuks või tagastada hagejale liitumistasu 63A * 800 krooni + käibemaks. 26. mai 2005. a kirjaga keeldus kostja hageja nõutud toimingute tegemisest. 3. juunil 2005. sai hageja kostjalt teate, mille kohaselt lülitatakse hageja elekter välja 30. mail 2005. a. Kostja lülitas elektri välja 31. mail 2005. a. Kostja rikkus lepingulist kohustust tagada hagejale elektrivarustus lepingus ettenähtud võimsuses.
Seetõttu pidi hageja tegema kulutusi 59 944 krooni liitumiseks osaühinguga Jaotusvõrk ja 32 900 krooni tasumiseks Aktsiaseltsile A. Kroon sisemise elektrivõrgu ümberehitamise eest. 20. juunil 2005. a esitas hageja kostjale kahju hüvitamise nõude. Kostja ei ole kahju hüvitanud.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Kostja vastuväidete kohaselt oli leping ajutine, sest kostja osutas teenust vastutulelikkusest, saamata teenuse vahendamisest tulu. Energiahulga piiramine 63A-ga oli hageja energiatarbimise maksimaalkoguse piiritlemiseks, millest ei tulenenud kostja kohustust tagada hagejale vastav võimsus. Lepingu p 9 kohaselt oli kostjal õigus teha hagejale kitsendusi elektrienergia saamisel, juhul kui viimane ei tasu esitatud arveid õigeaegselt ja/või vastavalt kokkuleppele. Kuna arved olid tasumata ning oli selge, et hageja ei ole enam huvitatud elektriteenuse ostmisest ja arvete tasumisest, lülitas kostja hagejal 30. mail 2005. a elektri välja, millest hagejat ka teavitati. Hageja ettepanek liitumistasude kompenseerimiseks või 63A võimsusest loobumiseks hageja kasuks ei põhinenud lepingul. Hageja ei oodanud ära kostja vastust hageja ettepanekule ja liitus elektrivõrguga enne vastuse saamist. Kostja täitis lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt ning ei ole lepingut rikkunud. Hageja kahju hüvitamise nõue on alusetu, sest hageja ei olnud enne kahju tekkimist 63A võimsuse omanik ega omanud iseseisvat elektrienergia varustust, mistõttu puudus hagejal õigus nõuda omal algatusel tehtud ümberehitustööde ning liitumistasude kompenseerimist.
3.Harju Maakohus rahuldas 25. juuni 2007. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 92 844 krooni. Ühtlasi mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 10 392 krooni kohtukulude katteks. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingust tulenes kostjale kohustus tagada hagejale voolutugevus 63A ja kas hagejal tekkis kahju lepingu rikkumise tõttu. Maakohus tuvastas, et lepingu p 3 kohaselt oli hageja tarbitav elektrienergia hulk piiratud automaatkaitsmega voolutugevusega 63A; p 4 kohaselt pidi hageja kostjale kui elektrivõrgu valdajale tasuma igas kuus võimsustasu ja ekspluatatsioonikulusid, kusjuures kostjal oli õigus muuta võimsustasu ja ekspluatatsioonitasude suurust sellest eelnevalt ette teatades; p 7 kohaselt oli kostjal kooskõlas normatiivaktidega õigus ühepoolselt muuta elektritariife; p 9 kohaselt oli kostjal õigus teha hagejale elektrienergia saamisel kitsendusi, juhul kui viimane ei tasu esitatud arveid õigeaegselt ja/või vastavalt kokkuleppele. Maakohus tõlgendas lepingut ja leidis, et hagejal oli õigus saada lepingu alusel vähemalt 63A voolutugevusega elektrienergiat. Kohus leidis samuti, et kostja pidi hagejale vastava võimsuse tagama ning erinevalt õigusest muuta vastavate eelduste olemasolul tariife, võimsustasu ja ekspluatatsioonikulude tasu, ei tulenenud kostjale lepingust õigust muuta kokkulepitud voolutugevust ühepoolselt. Kostja ei ole tõendanud poolte tahet sõlmida leping, mille kohaselt oleks hagejal õigus olnud saada väiksema kui 63A voolutugevusega elektrienergiat. Hageja on tõendanud, et tal oli järjepidevalt huvi saada elektrienergiat voolutugevusega 63A. Samuti on tõendatud, et kostja ei käitunud alates 2005. aasta jaanuarikuust lepingu täitmisel heas usus.
Hagejal tekkis kostja tegevuse tagajärjel kahju VÕS § 127 lg 1 tähenduses, milleks on kulutused 59 944 krooni OÜ Jaotusvõrk elektrivõrguga liitumiseks ja 32 900 krooni sisemise elektrivõrgu ümberehitamiseks. Nende kulutuste tegemine on tõendatud liitumislepingu ja elektrivõrgu ümberehitamise arvega. Kostja seisukoht hageja võimalusest sõlmida liitumisleping üksnes puudujääva 43A võimsuse juurdesaamiseks ei ole asjakohane ega vasta VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgile.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole õige maakohtu järeldus, et hagejal oli õigus saada vähemalt 63A tugevusega elektrienergiat ja kostja pidi tagama hagejale sellise võimsuse. Lepingus oli sätestatud võimsuse piirmäär (ülemmäär), kuid pooled ei olnud kokku leppinud kostja kohustuses tagada kindel elektrienergia kogus. Hageja ei ole tõendanud, milles seisnes tema kahju. See, et hageja tarbis alates 2005. aasta jaanuarist kuni elektrinäitude kontrollimiseni 63A asemel 20A tugevusega elektrienergiat, kinnitab, et tal ei olnud vajadust 63A tugevusega voolu järele ja tegelikult ta üle 20A ei vajanud. Maakohus on asetanud hageja olukorda, mis on oluliselt parem tema olukorrast enne kostjaga elektrienergiaga varustamise lepingu sõlmimist. Hageja ei olnud enne lepingu sõlmimist 63A võimsuse omanik ning ei omanud iseseisvat elektrienergia varustust, seega puudus tal õigus nõuda kahju hüvitamisena omal algatusel tehtud ümberehitustööde ning liitumistasude kompenseerimist. Hagejal puudub otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes, kuna iseseisev elektrienergia varustus tal enne kostjaga lepingu sõlmimist puudus: hageja ostis teenust, mitte ei olnud vara omanik. Ka pärast kostjaga lepingu lõppemist oleks tulnud hagejal teha samu kulutusi.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. detsembri 2007. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja 5000 krooni riigilõivu ja 4642 krooni 20 senti õigusabikulude katteks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt käsitas maakohus ekslikult hageja kulutusi kahjuna, mis tekkis kostja tegevuse tõttu sellest, et kostja vahetas lepingujärgse 63A peakaitsme 20A peakaitsme vastu. Hageja ei tõendanud, et kostja tekitas talle kahju. Asjaolu, et hageja tegi kulutusi liitumistasu maksmiseks ning sisemise elektrivõrgu ümberehitamiseks, ei anna alust nõuda kostjalt tehtud kulutuste hüvitamist. Kumbki pooltest lepingut üles ei öelnud ning hageja ei taotlenud õiguskaitsevahendina kostja kohustamist lepingut täitma, asudes ise otsima endale sobivamat varianti elektrienergiaga varustamiseks. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et lepingu rikkumine tekitas talle kahju. Ta ei ole põhjendanud, milles seisnesid negatiivsed tagajärjed, mille põhjustas talle kostja, kes asendas peakaitsme. Seega puudub põhjuslik seos kostja lepingurikkumise ja hageja tehtud kulutuste vahel.
Hageja ei olnud enne väidetavat kahju tekkimist 63A võimsuse omanik ning ei omanud iseseisvat elektrienergiaga varustamist. Kui hageja soovis ise osta elektrienergiat Eesti Energia Aktsiaseltsilt, tuli selleks tasuda liitumismaks ja teha elektrivõrgu ümberehitused ning neid kulutusi ei pea hüvitama kostja. Tegemist ei ole kahjuga VÕS § 127 mõttes.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ühtlasi palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on hageja tõendanud kulutused, mida ta kandis seetõttu, et kostja rikkus lepingut. Ringkonnakohus on ebaõigesti pannud hagejale kohustuse tõendada, et leping oli hagejale üldse vajalik.
8.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda.
9.Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma kirjalike seisukohtade juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas 1. aprillil 2002. a sõlmitud elektrienergiaga varustamise lepingu järgi oli kostjal kohustus tagada hagejale 63A-se tugevusega elektrienergia ning kas hagejal tekkis kahju sellest, et kostja rikkus lepingut.
12.Selgitamaks, millise tugevusega elektrienergiaga pidi kostja hagejat varustama, tuleb tõlgendada vaidlusalust elektrienergiaga varustamise lepingut. Lepingu sisu väljaselgitamisel lähtutakse VÕS § 29 lg 1 järgi lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Seega tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Juhul kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. See tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega (vt ka Riigikohtu
7.veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 12). Maakohtu otsuse kohaselt oli lepingu p 3 järgi hageja tarbitav elektrienergia hulk piiratud automaatkaitsmega voolutugevusega 63A. Seda lepingutingimust tõlgendades leidis maakohus, et kostjal oli lepingu järgi kohustus tagada hagejale vähemalt 63A-se tugevusega elektrienergia. Maakohus tuvastas, et kostja, vahetades peakaitsme nõrgema vastu, rikkus lepingut ning tekitas sellega hagejale kahju. Ringkonnakohus ei muutnud sõnaselgelt maakohtu seisukohta, et kostja rikkus lepingut, kuid leidis, et põhjuslik seos hageja kahju ja kostja tegevuse vahel puudus ning et hageja ei ole põhjendanud, milles seisnesid negatiivsed tagajärjed, mille põhjustas kostja tegevus,
ning hageja kulutused ei ole kahju VÕS § 127 mõttes.
13.TsMS § 438 lg-st 1 tuleneb kohtule kohustus otsustada, mis asjaolud on tuvastatud. Ringkonnakohus on vastuolus selle sättega jätnud selgitamata pooltevahelise lepingu sisu ning tuvastamata, kas kostja rikkus elektrienergiaga varustamise lepingut. Sellega on ringkonnakohus rikkunud ka TsMS § 442 lg-t 8 ja § 654 lg-t 5, millest tuleneb, et kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta seisukoht vastustaja esimese astme kohtus esitatud faktiliste väidete kohta (vt Riigikohtu 25. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-178-07 p, 18). Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, kuid jättis tähelepanuta, et pooled mõistavad lepingu sisu erinevalt, ning ei võtnud seisukohta hageja väite kohta, et kostja rikkus lepingut. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta leiab, et hagejal ei ole tekkinud kahju, mille kostja peaks hüvitama ning puudub põhjuslik seos hagejal tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel.
14.Ringkonnakohus jättis põhjendamata oma seisukoha, et kuna hageja ei ole nõudnud kostjalt lepingu täitmist, ei saa ta nõuda kahju hüvitamist. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal võimalik valida VÕS §-s 101 sätestatud õiguskaitsevahend, mida ta võib kooskõlas VÕS § 101 lgga 2 kasutada eraldi või koos, kui neid saab üheaegselt kasutada. Hageja nõuab VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 alusel kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist pärast VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. VÕS § 114 lg 1 lause 1 järgi, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja ja lause 2 järgi kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Kooskõlas sama paragrahvi 4. lõikega, kui võlgnik teatab, et ta ei täida kohustust, või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja pärast teate saamist või tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sh nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda see üles. Kohustuse täitmise asemel võib VÕS § 115 lg 3 alusel nõuda kahju hüvitamist täiendavat tähtaega määramata mh juhul, kui tegemist on olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lg 2 p-de 1-4 tähenduses. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel tõlgendama pooltevahelist lepingut VÕS § 29 arvestades ning võtma seisukoha, kas kostja rikkus hagejaga sõlmitud elektrienergiaga varustamise lepingut, kui vahetas peakaitsme nõrgema vastu. Kui ringkonnakohus tuvastab lepingu rikkumise, peab ta võtma seisukoha, kas rikkumine oli oluline VÕS § 116 järgi. VÕS § 115 lg 3 asjaoludel võis hageja nõuda kahju hüvitamist täiendavat tähtaega andmata. VÕS § 115 lg-s 3 sätestatud tingimuste puudumise korral tuleb tuvastada, kas hageja nõudis kostjalt täitmist ja kas kostja täitis kohustuse täiendava tähtaja jooksul.
15.Ringkonnakohus ei põhjendanud, millest tulenevalt ta leiab, et hageja kantud kulutused ei ole kahjuks VÕS § 127 mõttes. Hüvitatava kahju liigid on sätestatud VÕS §-s 128. Selle paragrahvi
3.lõike järgi on otseseks varaliseks kahjuks mh kahju tekitamise tõttu kantud kulud. Hageja väitel on tema kahjuks liitumistasu ja elektrivõrgu ümberehitamise kulu. Hageja nõutud kulud võivad olla
käsitatavad hüvitamisele kuuluva otsese varalise kahjuna VÕS § 127 ja § 128 lg 3 järgi.
16.VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine (vt Riigikohtu 21. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1137-05, p 11). Kahju ei tule VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab sama paragrahvi 3. lõikes sätestatud ettenähtavuse põhimõtte kohaselt hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
17.Ringkonnakohtu otsuses puuduvad põhjendused põhjusliku seose puudumise kohta hagejal tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olema alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (vt Riigikohtu 7. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05, p 13). Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel hageja väidetud lepingurikkumise, peab ta vastama küsimusele, kas hageja oleks teinud kulutusi, mida ta käsitab kahjuna, ka siis, kui kostja ei oleks peakaitset nõrgema vastu vahetanud. Kui vastus on jaatav, siis puudub põhjuslik seos lepingu rikkumise ja kulutuste kandmise vahel.
18.Asja materjalidest nähtuvalt tegi hageja kostjale 6. mail 2005. a saadetud kirjas ettepaneku loovutada peakaitse hageja kasuks või tagastada liitumistasu (I kd, lk 29). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul teha kindlaks, kas selle avaldusega hageja ütles üles kostjaga sõlmitud elektrienergiaga varustamise lepingu. Kui kostja rikkus lepingut oluliselt ja hageja on lepingu selle rikkumise tõttu üles öelnud ning hageja liitumine teise võrguettevõtjaga oli põhjustatud lepingu rikkumisest (vt käesoleva otsuse p 17), mis ei ole vabandatav (VÕS § 103), tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas asjas kohaldub VÕS § 135, mis näeb ette hinnavahe hüvitamise asendustehingu korral. VÕS § 135 lg 1 järgi, kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust rikkunud lepingupoolelt
kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist. Nimetatud säte kohaldub analoogia alusel ka lepingu ülesütlemise korral. VÕS § 135 lg 1 ei välista ega piira hinnavahet ületava kahju hüvitamise nõude esitamise õigust (VÕS § 135 lg 3). VÕS § 135 lg 1 kohaldub ka juhul, kui hageja nõuab kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 järgi, s.o nõuab kahju hüvitamist täitmise asemel ka siis, kui ta ütles lepingu üles konkludentselt (vt Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
19.Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.