Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

muutunud tasumata intress, 8258,26 krooni viivis, 14 959,02 krooni leppetrahv ja 21 327,22 kahjuhüvitis. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Menetluse käik maakohtus 13.11.2007.a. kohtumäärusega võttis kohus hagi menetlusse ning kohustas kostjat kirjalikult vastama hiljemalt 20. päeva jooksul nimetatud määruse kättesaamisest. Kostja hagile ei vastanud. 02.01.2008.a. kohtuotsusega rahuldas kohus hagi osaliselt tagaseljaotsusega. 01.02.2008.a. esitas hageja 02.01.2008.a. tagaseljaotsusele apellatsioonkaebuse. 01.04.2008.a. kohtuotsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 02.01.2008.a. tagaseljaotsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kohtukutse 30.09.2008.a. kell 11.00 toimuvale istungile on kätte toimetatud 04.06.2008.a. edasiandmise kohustusega kostja emale Sirje Järvele (Järv). Kohus loeb kohtukutse kättetoimetatuks vastavalt TsMS § 322 lg 1. Kostjat on hoiatatud, et tema mitteilmumisel võib kohus asja arutada tema puudumisest hoolimata või teha tagaseljaotsuse puuduva poole kahjuks. Kostja ei ole kohtule teatanud seaduslikust takistusest istungilt puudumiseks. Puuduvad TsMS § 407 lõikes 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. Hageja taotles teha asjas tagaseljaotsuse ja hagi rahuldada. Kohtu põhjendused TsMS § 410 kohaselt kui kostja ei ilmu asja arutamiseks määratud kohtuistungile, teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel tagaseljaotsuse. TsMS § 413 lg 1 alusel rahuldatakse kostja kohtuistungilt puudumisel tehtud tagaseljaotsusega hagi, mis on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Võlaõigusseadus (VÕS) § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1-6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: nõuda kohustuse täitmist; oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda; nõuda kahju hüvitamist; taganeda lepingust või öelda leping üles; alandada hinda; rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles

ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1,2,4 sätestavad, et hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 112 000 krooni. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kooskõlas TsMS § 1741 esitas hageja taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Hageja menetluskulud on järgmised: riigilõiv menetlusdokumentide väljatrüki eest summas 22 krooni, hagi esitamisel tasutud riigilõiv summas 4250 krooni, apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 1510 krooni ja õigusabikulud 1800 krooni, kokku 7582. Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1,2,3 jätab kohus hageja menetluskulud, sealhulgas riigilõiv, täielikult kostja kanda.

Taimi Kollom Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.