Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
2-06-6016
Otsuse teatavakstegemise
aeg ja koht Harju Maakohtu
Epp Haabsaar
Kentmanni kohtumaja kohtunik Kohtuasi MM(ik XXX, eluk XXX) hagi LL(ik XXX, eluk XXX) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
Esindajad
Hageja esindaja P Paal, kostja esindaja adv L Ülper
Kohtuistung
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonikaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil
Kohtuotsuse resolutsioon: Hagi rahuldada osaliselt. Mõista välja kostja LL ́lt hageja MM kasuks põhivõlg 123 900 (ükssada kakskümmend kolm tuhat üheksasada) krooni. Samuti viivis 60 199.50 (kuuskümmend tuhat ükssada üheksakümmend üheksa krooni 50 senti) krooni. Alates kohtuotsuse tegemisest (01.10.2008. a) mõista kostjalt välja viivis 1,5 % päevas arvutatuna põhivõlalt kuni selle kohase tasumiseni. Kohus jaotab poolte menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Samal alusel kuulub riigilõiv, millest hageja oli vabastatud, kostja poolt hüvitamisele riigituludesse.
Menetluse käik ja poolte seisukohad:
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja MM ning kostja laenulepingu, mille järgi kostja sai hagejat 150 000 krooni laenuks. Leping tõestati ning koostati Tallinna notari H Mõttus ́e asendaja M Kümp ́i poolt. Kostja kohustus laenu hagejale tagastama igakuiste 2 000 krooniste osamaksetena vastava kuu 30. kuupäevaks. Esimese osamakse tasumise tähtaeg oli 30.08.2001. a. Samuti leppisid pooled kokku, et juhul, kui kostja ei tasu laenusummat ettenähtud tähtaegadeks, kohustub kostja tasuma viivist hageja arveldusarvele 1,5 % päevas tähtaegselt tasumata maksetelt iga viivitatud päeva eest arvestatuna maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni vastavate summade tasumiseni. Põhivõlg allus lepingu järgi kohesele sundtäitmisele, mis hageja avalduse alusel ka algatati. 03.02.2006. a koostas kohtutäitur K Põlts eeltoodud täiteasjas täitemenetluse lõpetamise otsuse, kuna kostja esitas vastuväite. Viivise väljamõistmiseks esitas hageja kostja vastu tagaseljaotsusega rahuldati (tsiviilasi nr 2/1-129/02/03).
hagiavalduse,
mis
Hageja andmetel on kostja jätnud tasumata 99 900 krooni suuruse põhivõla. Lisaks eeltoodule palus hageja kostjalt 44 000 kroonise viivise välja mõista. Menetluskulud palus hageja panna kostja kanda. 31.12.2007. a täiendavas hagiavalduses suurendas hageja seoses täiendava võlaperioodi tekkimisega põhinõuet 205 000 kroonile ning viivise nõuet 77 100 kroonile. Ühtlasi asus hageja seisukohale, et laenu faktilist saamist tõendab asjaolu, et kostja ise või teised isikud on tema eest laenu tagasi maksnud. Laenulepingul olev kinnitus laenu saamisest on VÕS § 30 lg 1 tähenduses võlatunnistus. 22.04.2008. a täpsustas hageja nõuet ning palus kostjalt 123 900 kroonise põhivõla ja 81 000 kroonise viivise välja mõista. 19.05.2008. a palus hageja lisaks juba esitatud nõuetele kostjalt välja mõista viivise 1,5 % päevas alates 01.01.2008. a kuni võlgnevuse kohase tasumiseni. Kostja vaidles hagile vastu, väites, et leping on rahatu. Seega kostja leidis , et lepingut ei ole TsK § 272 lg 2 tähenduses sõlmitud. Lisaks eeltoodule on põhivõla ning viivise arvestus ebaselge. 18.01.2008. a esitas kostja täiendava vastulause, kus selgitas, et 24.01.2000. a sõlmisid hageja ning kostja abikaasa AT(hilisem L ) pärimislepingu. Lepingu objektiks oli hagejale kuulunud elamu kui vallasasi, mis pidi peale hageja surma AT ́ile (hilisem L ) üle minema. 15.01.2001. a vormistasid hageja ja kostja abikaasa pärimislepingu asemel elamu ostu-müügilepingu. Elamu väärtus oli 300 000 krooni, mille AT tasus hageja arvele. Ostu-müügilepingu p 4.2 järgi oli hagejal õigus eluaegselt elamu esimest korrust kasutada. MM abistamiseks kandis kostja või kostja abikaasa MM arvele raha, ostis ravimeid jms. Saadud raha kui tulu varjamiseks sõlmis kostja hageja palvel temaga vaidlusaluse laenulepingu, mis on fiktiivne.
Kohtuistungil kinnitasid pooled kohtule, et vaidlusalune laenuleping ei ole sõlmitud mõne muu võlasuhte ümbervormistamiseks. Hageja andmetel anti laen kostjale üle 2001. a jaanuaris või veebruaris. Kostja esitas taotluse viivise vähendamiseks, millele hageja vastu vaidles. Muus osas jäid pooled varem esitatud seisukohtade juurde. Kohtuotsuse põhjendused :
Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RS) § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002. a, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Tulenevalt eeltoodust lähtub kohus otsuse tegemisel tsiviilkoodeksi (TsK) vastavatest sätetest. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seadusele, lepingule või selliste sätete puudumise korral vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. Sama seaduse § 174 kohaselt ei ole ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest lubatud. TsK § 272 lg 1 järgi annab üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandisse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustis täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. TsK § 272 lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada Riigikohtu seisukohaga, mille järgi peab laenaja tõendama, et tal tegelikult laenuandja ees mingit kohustust ei ole (tsiviilasi nr 3-2-183-05). Samuti on Riigikohus selgitanud, et laenulepingu rahatuse tõendamisel saab laenaja tugineda asjaolule, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, mistõttu ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale. TsK § 276 lg 1 mõte on võimaldada laenajal tõendada dokumentaalsete tõenditega laenulepingu rahatust. Sellega on vastuolus seisukoht, et asjas võib ainsaks tõendiks olla laenuleping (tsiviilasi nr 3-2-1-147-05). Vaidlusaluse laenulepingu (notariregistri nr 7169, toim lk 6) järgi laenas hageja MM kostjale 150 000 krooni. Nähtuvalt lepingust on selle tekst ette loetud ning vastab lepinguosaliste tahtele, olles kostjale seega arusaadav. Laenulepingu p 1.1 kohaselt on laenuandja kogu laenusumma laenusaajale (kostjale) enne lepingu sõlmimist üle andnud. Laenusumma saamist tõendab laenusaaja allakirjutamisega lepingule. Hageja andmetel toimus laenusumma üleandmine 2001. a jaanuaris või veebruaris. Väidetavalt anti laenu rahast, mille hageja sai elamu müügist kostja abikaasale. Konto väljavõtte kohaselt (toim lk 65) on hageja kandnud mainitud rahast (300 000 kroonist) 16.01.2001. a T arvele 161 000 krooni. Ei ole veenev, et T saadud summa hagejale juba samal kuul või isegi järgmisel kuul tagasi maksis. Oluline on, et vahemikus 16.01.2001. a kuni 28.02.2001. a hageja arvel rahalised vahendid, mis võimaldanuks kostjale 150 000 kroonist laenu anda, puudusid. Seega oli laenuleping rahatu. Hageja mälu väidetav nõrkus esitatud tõenditest kohtu hinnangul selgelt ei järeldu (toim lk 9 kuni 11). Valikuliselt mäletas hageja laenu asjaolusid piisava täpsusega. Saue Vallavalitsuse töölepingust ning pärimislepingust on järeldatav, et kostja abikaasa Anne Leppiko (toim 134 kuni 136) täitis hageja suhtes kuni 15.01.2001. a ülalpidamiskohustust. Kostja andmetel vormistasid hageja ning kostja abikaasa
15.01.2001. a pärimislepingu asemel elamu ostu-müügilepingu (toim lk 132). Menetluse käigus on kostja korduvalt rõhutanud, et abistas hagejat vabatahtlikult, kusjuures 25.07.2001. a laenuleping vormistati seoses nimetatud vabatahtliku abiga. Kohus on seisukohal, et vabatahtliku abi võlakohustuseks vormistamine tähendabki võlakohustuse tekkimist. Oluline on, et ka hageja on hinnanud lepingus sisalduvat kinnitust laenusumma saamisest kui konstitutiivset võlatunnistust (toim lk 111). Järelikult oli vaidlusalusel laenulepingul võlatunnistuse tähendus ning see kuulub täitmisele nagu mistahes võlakohustus. Lepingu rahatus seejuures tähendust ei oma. Tulenevalt hageja konto väljavõttest (toim lk 72) on kostja korduvalt kandnud hageja arvele raha, märkides, et see on üle kantud võlgnevuse tasumiseks. Seega täitis kostja faktiliselt lepingut, pidades seda enda jaoks siduvaks ning seda tunnistades. Kostja väide, et leping oli vormistatud eesmärgil, et hageja ei peaks talle vabatahtlikult osundatud abilt makse maksma, jäi paljasõnaliseks. Mainida võib, et vaidlusaluse lepingu alusel on kostjalt Harju Maakohtu 24.01.2003. a kohtuotsusega viivis välja mõistetud, kohtuotsus on täidetud ning kostja ei ole seda tänini vaidlustanud. Arvestades eeltoodut kogumis jõudis kohus järelduseni, et põhivõla nõue on õiguslikult põhjendatud ning tõendatud. Dokumentaalsete tõendite usaldusväärsuse osas kohtul kahtlus puudub. Põhiosas seisnes vaidlus nende piisavuses. TsK § 191 alusel on võlgnik kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral kohustatud kreeditorile tasuma leppetrahvi (viivist). TsK § 191 lg 1 kohaselt loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Viivis on õiguskaitse vahend, mida kreeditoril on õigus kohustise täitmata jätmisel seaduse või lepingu alusel võlglikult nõuda. Lähtuvalt poolte vahel sõlmitud laenulepingust oli kokkulepitud viivis 1,5 % päevas tähtaegselt tasumata makselt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Võlaperioodina on hageja märkinud vahemiku 01.01.2004. a kuni 28.02.2006. a. Kohtuistungil esitatud arvutuste kohaselt nõudis hageja viivist 820 päeva eest, saades viivise summaks 613 360 krooni. Kohus nõustub protokollis esitatud arvutustega, sest need on kohtuistungil poolte osalusel üle kontrollitud. Arvutuslikku viivist oli hageja nõus 81 100 kroonile vähendama. TsK § 194 lg 1 järgi on kohtul õigus viivist vähendada, arvestades kohustuse täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate kodanike varalist olukorda, samuti igasugust muud tähelepanuväärt kreeditori huvi. Kohus arvestab, et võlgnevuse suurus on 123 900 krooni, kusjuures kostjalt on juba vaidlusaluse laenulepingu alusel 63700.50 krooni viivist välja mõistetud ning kohtuotsus on täidetud. Seega peab kohus õigeks viivise väljamõistmisel arvestada nii põhivõla suurust kui ka juba väljamõistetud viivist, pidades õiglaseks viivisena kostjalt 60 199.50 krooni välja mõista. Taotluse viivise vähendamiseks esitas kostja alles kohtuvaidluse ajal. Samas ei põhjustanud taotlus menetluse viibimist, vastaspoole seisukoht oli võimalik samal
kohtuistungil välja selgitada ning taotluse läbivaatamata jätmine ei olnud TsMS § 331 lg 1 alusel vajalik. Seega kuulub hagi osaliselt rahuldamisele ning 123 900 kroonine põhivõlg 60 199.50 kroonine viivis tuleb kostjalt välja mõista.
ja
Seoses viivise vähendamisega ei pea kohus võimalikuks protsendina põhinõudelt arvutavat viivist alates 01.01.2008. a kostjalt välja mõista. TsMS § 367 järgi võib viivist eelkõige nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega rahuldab kohus sätte eesmärgist lähtuvalt analüüsitava nõude kohtuotsuse tegemisest alates. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poole endi kanda. Kohus jaotab poolte menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Samal alusel kuulub riigilõiv, millest hageja oli vabastatud, kostja poolt hüvitamisele riigituludesse. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Kohtunik Epp Haabsaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.