Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

tekkimist. Oluline on, et ka hageja on hinnanud lepingus sisalduvat kinnitust laenusumma saamisest kui konstitutiivset võlatunnistust. Järelikult oli vaidlusalusel laenulepingul võlatunnistuse tähendus ning see kuulub täitmisele nagu mistahes võlakohustus. Lepingu rahatus seejuures tähendust ei oma. Tulenevalt hageja konto väljavõttest on kostja korduvalt kandnud hageja arvele raha, märkides, et see on üle kantud võlgnevuse tasumiseks. Seega täitis kostja faktiliselt lepingut, pidades seda enda jaoks siduvaks ning seda tunnistades. Kostja väide, et leping oli vormistatud eesmärgil, et hageja ei peaks talle vabatahtlikult osundatud abilt makse maksma, jäi paljasõnaliseks. Vaidlusaluse lepingu alusel on kostjalt Harju Maakohtu 24.01.2003 kohtuotsusega viivis välja mõistetud, kohtuotsus on täidetud ning kostja ei ole seda tänini vaidlustanud. Arvestades eeltoodut on põhivõla nõue õiguslikult põhjendatud ning tõendatud. Lähtuvalt poolte vahel sõlmitud laenulepingust oli kokkulepitud viivis 1,5% päevas tähtaegselt tasumata makselt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Võlaperioodina on hageja märkinud vahemiku 01.01.2004 kuni 28.02.2006. Kohtuistungil esitatud arvutuste kohaselt nõudis hageja viivist 820 päeva eest, saades viivise summaks 613 360 kr. Protokollis esitatud arvutused on kohtuistungil poolte osalusel üle kontrollitud. Arvutuslikku viivist oli hageja nõus vähendama. Arvestades nii põhivõla suurust kui ka juba väljamõistetud viivist on õiglane kostjalt välja mõista viivisena 60 199,50 kr. Matti Madise apellatsioonkaebus Hageja palus muuta maakohtu otsuse motiveerivat osa, jättes sealt välja seisukoha laenulepingu rahatuse kohta ning asendades see seisukohaga, et kostja oli laenulepingus sätestatud rahasumma kätte saanud. Menetluskulud palub hageja jätta tervikuna kostja kanda. Maakohus on rikkunud menetlusõigust, kuivõrd ta on jätnud arvestamata hageja poolt esitatud tõenditega ega ole ka põhjendanud, miks ta nende tõenditega ei arvesta. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta kostja poolt 25.07.2001 laenulepingu p-s 1.1.3 antud kinnitust raha kättesaamise kohta. Kohus leidis, et on ebatõenäoline, et hagejal olid vahendid kostjale laenu andmiseks. Kohus ei ole selles osas oma seisukohta põhjendanud. Hageja on piisavalt tõendanud asjaolu, et kostja on kätte saanud laenusumma 150 000 kr. Kostja enda poolt antud kirjalik ja notariaalselt tõestatud kinnitus on juba iseenesest piisav tõend raha üleandmise kohta. Lisaks on kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et erinevatel aegadel on nii kostja ise kui ka teised isikud tema eest laenulepingut täitnud. Laenulepingu täitmine kostja poolt on kaudne tõend sellest, et kostja pidas lepingut endale siduvaks ja seega oli selles märgitud rahasumma kätte saanud. Kohus on välja nõudnud hageja pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et hagejal olid kõnealusel perioodil rahalised vahendid kostjale laenu andmiseks. Lisaks on kostja ise möönnud (ning see on kantud ka kohtuistungi protokolli), et hagejal oli palju võlglasi ning ka kostja ise on käinud koos hagejaga võlglaste käest raha tagasi nõutamas. Seega puudub kahtlus küsimuses, et hagejal olid rahalised vahendid kostjale laenu andmiseks.

3(6)

Kostja on küll väitnud, et tegemist on rahatu laenulepinguga, kuid ta ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit selle väite kinnituseks. Kostja osales ise maakohtu istungil, kuid ta ei taotlenud iseenda ülekuulamist vande all. Kostja ei ole ka selgitanud, miks ta 25.07.2001 andis notari juures omapoolse kinnituse asjaolu kohta, et ta on võlgnetava 150 000 kr juba kätte saanud. Lisaks ei ole kostja selgitanud, miks ta, tema abikaasa Anne Leppiko ja kolmas isik on kostja eest laenulepingu järgseid makseid teinud. Samuti ei ole kostja vaidlustanud Harju Maakohtu 23.01.2003 tagaseljaotsusest kaja ega teistmisavalduse esitamisega ning kostja poolt on tasutud summasid täitemenetluses kohtutäituri vahendusel. Kuivõrd kohus rahuldas hagi põhinõude osas täielikult, tuleb kohtukulud jätta kostja kanda. Tekkinud on olukord, kus hageja peab hüvitama kostjale kohtukulud suuremas ulatuses, kui viimane talle. Arvestades käesoleva kohtuasja tinginud asjaolusid, ei ole selline lahendus õiglane. Lembit Leppiko apellatsioonkaebus Kostja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus on rikkunud protsessiõigusnorme ja vääralt tõlgendanud materiaalõigusnorme. Ebaõige on kohtu järeldus, et pooled vormistasid 15.01.2001 pärimislepingu asemel elamu ostu-müügilepingu. Pärimislepingu asemele ei saa midagi vormistada ja seda ka ei tehtud. Pärimisleping lõppes ja pooled sõlmisid uue lepingu, milleks oli hagejale kuulunud elamu ostu-müügileping selles näidatud iseseisvate õiguste-kohustustega. Pärimislepingus sätestatud õigused ja kohustused ei kandunud ning neid ei kantud elamu ostumüügilepingusse üle. Seega nii pärimisleping kui ka elamu ostu-müügileping olid kaks täiesti eraldi ja iseseisvat tehingut ja dokumenti, mis ei ole omavahel mitte kuidagi seotud, ei tulene teineteisest ega täienda teineteist. Õige on kohtu seisukoht, et kostja abistas hagejat vabatahtlikult. Kuid kohus on meelevaldselt leidnud, et 25.07.2001 laenuleping on vormistatud seoses nimetatud vabatahtliku abiga. Kostja ei ole kunagi öelnud, et ta mistahes vabatahtliku abi oleks vormistanud laenulepinguna kui kohustuse. Sellise järelduse tegemiseks puuduvad igasugused tõendid. Pooled ei ole kunagi soovinud kostja vabatahtliku abi muutmist mingiks kohustuseks, vastasel juhul poleks kostja sellist tehingut teinud. Ka hageja on kinnitanud, et laenuleping ei olnud sõlmitud mõne muu võlakohustuse (sh ülalpidamiskohustuse) vormistamiseks. Laenuleping allkirjastati hageja soovil üksnes selleks, et hageja vabaneks materiaalse abi puhul tekkida võivast maksukohustusest. Selline hageja mõttekäik ja soov oli arusaadav ning ohtu mitte tekitav, kuna kostja nagunii vabatahtlikult ja heast südamest abistas hagejat. Seepärast ei pööranudki kostja tähelepanu lepingu tekstile ega selles olevale hullumeelsele viivisele 1,5% päevas. Kohtu järeldus kostjal muu võlakohutuse tekkimises on meelevaldne, ei tulene faktilistest asjaoludest ega ole mitte millegagi tõendatud. Meelevaldne on ka kohtu järeldus, et hageja pidas lepingus sisalduvat kinnitust laenusumma saamisest konstitutiivseks võlatunnistuseks. Hageja tugines laenulepingus sisalduvale kinnitusele laenusumma saamisest kui ühele asjaolule, nagu oleks kostja raha saanud, ei muud. Laenulepingu allkirjastamise ajal kehtinud TsK ei tundnud mõistet nagu konstitutiivne võlatunnistus või võlatunnistus üldse. TsK nägi ette tehingute liigid, millistel olid oma sisu, tähendus ja vorm. Seega ei saa rahatu laenuleping mitte kuidagi muutuda TsK 4(6)

sätete mõttes umbmääraseks ehk määratlemata kohustuseks, millele rakenduvad rahatu laenulepingu tingimused. Rahatu laenuleping ei ole jõustunud ega kehti, selle sätted ei oma juriidilist jõudu ega loo pooltele õigusi ja kohustusi. Vaidlusalune laenuleping oli rahatu, seega vormistatud TsÜS § 69 lg 1 järgi näiliku tehinguna. TsÜS § 69 lg 2 alusel on näilik tehing tühine, mitte aga ei loo ega kanna endas õigusi ja kohustusi. Kuna poolte vahel vormistatud laenuleping oli rahatu ega kandnud endas mingeid õigusi ja kohustusi, see oli suunatud hagejal maksukohustuse tekkimise vältimisele, mida pooled teadsid, siis on täiesti loomulik, et kostja märkis hageja soovil ülekandele võlgnevuse tasumise. Teisiti see poleks saanud ollagi. See aga ei tähenda, et kostja pidas rahatut laenulepingut, s.o. tühist lepingut, enda jaoks siduvaks või reaalselt eksisteerivaks kohustuseks. Hageja vabatahtlik abistamine ei tähenda, et kostja täitis faktiliselt lepingut. Harju Maakohtu 24.01.2003 tagaseljaotsus ei ole tõendiks, kuna selles näidatud asjaolud on kontrollimata ja hindamata, kohustatud isiku võimalus ennast kaitsta puudus jne. Vastus apellatsioonkaebusele Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta, otsus aga lõppkokkuvõttes jätta muutmata. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, kostja oma rahuldamata jätta. Vaidlusalune notariaalselt tõestatud laenuleping sõlmiti 25.07.2001. Lepingu kohaselt annab hageja kostjale 150 000 kr. laenu tagastamise lõpptähtajaga 30.10.2007. Laen tuli tagastada igas kuus 2000 kr. ülekandega hageja arvele. Kostja kinnitab laenulepingus laenusumma talle üleandmist enne lepingu sõlmimist. VÕS, TSÜS ja RES RakS § 11 kohaselt võlasuhetele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse enne seda kuupäeva kehtinud seadust. Sama seaduse § 12 lg.1 ja 2 kohaselt enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002 TsÜS ja VÕS-is sätestatut. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tehtud või tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega tuleb antud vaidluses laenulepingu kehtivuse üle lähtuda kuni 1. juulini 2002 kehtinud seadusest, s.o. tsiviilkoodeksi sätetest. TsK § 272 lg.2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Sama paragrahvi 3. lõike järgi võivad pooled iga võla, mis on tekkinud muust alusest, vormistada laenulepinguna; sel juhtumil kohaldatakse laenu reguleerivaid sätteid. TsK § 276 lg.1 kohaselt oli laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Seega tuvastades, et kostja laenulepingu alusel raha tegelikult üldse ei saanud, ja kui tegemist ei ole ka muust alusest tekkinud kostja võlaga hageja ees, millele pooled andsid laenulepingu vormi, pidanuks kohus jätma hagi rahuldamata põhjendusel, et laenulepingut ei ole sõlmitud. Samas on maakohu ebaõigesti tõendeid hinnates leidnud, et laenuleping oli rahatu, kuivõrd 5(6)

väidetaval laenusumma üleandmise perioodil 2001.a. alguses puudusid hagejal vahendid kostjale 150 000 kr. laenu anda. Notariaalselt sõlmitud laenulepingu tingimuste õigsust eeldatakse. Laenulepingus kinnitas kostja hagejalt laenusumma saamist. Hagejale laekus 15.01.2001 300 000 kr. maja müügist hageja abikaasale (toimiku lk. 65). Asjaolu, et hageja kandis sellest summast 161 000 kr. 16.01.2001 kellelegi Tullile, ei tõenda, et hageja oleks olnud laenu andmiseks maksejõuetu isik. Laenu saamist tõendab kaudselt ka kostja käitumine, kes novembrist 2001 kuni veebruar 2002 teostas hageja arvele ülekandeid viitega võlgnevusele (toimiku lk. 72). Seega vastupidiselt maakohtule leiab kolleegium, et kostja ei ole tõendanud laenulepingu rahatust, mistõttu hagi rahuldamine kohtuotsuse resolutsioonis näidatud ulatuses tuleb laenulepingu ja TsK § 272 lg.1 järgi lugeda lõppkokkuvõttes õigeks. Hageja apellatsioonkaebus menetluskulu jaotuse osas tuleb rahuldada. Maakohus on kohtukulu jaotuse teinud üldsõnalisena, märkides, et kohus jaotab poolte menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Selline formuleering on ebatäpne. Kuivõrd hageja nõudis kostjalt ühekordselt makstava summana kokku 205 000 kr. ja kohus rahuldas selle nõude 90% ulatuses (184 099,50 kr.), siis tuleb poolte esimese astme menetluskulust TsMS § 163 lg.1 alusel 90% jätta kostja ja 10% hageja kanda. Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamisega ja kostja oma rahuldamata jätmisega jätab kolleegium poolte apellatsiooniastme menetluskulu tervikuna kostja kanda.

Tii Kollom

Ulvi Loonurm

Ülle Jänes

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.