Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Imbi SidokToomsalu 05.02.2013 Tallinnas
2-11-49485 M M hagi L L vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 007/2011/83101 Harju Maakohtu 29.05.2012 otsus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L L apellatsioonkaebus 18.12.2012, avalik kohtuistung Kohtuistungi toimumise aeg Hageja M M (isikukood XX), esindaja vandeadvokaat Paavo Menetlusosalised ja nende Paal esindajad Kostja L L (isikukood XX), esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo 3000 eurot Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Muuta Harju Maakohtu 29.05.2012 otsuse põhjendusi tsiviilasjas nr. 2-11-49485, kuid otsus jätta lõppjäreldusena muutmata, kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud L L kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusosaline võib maakohtule esitada avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul arvates menetluskulude jaotust ette nägeva kohtulahendi jõustumisest. Asjaolud M M esitas Harju Maakohtule 14.10.2011 hagiavalduse, milles palus tuvastada, et L Ll puudub õigus nõuda hagejalt leppetrahvi tsiviilasjas nr 2-01-110 tehtud Harju Maakohtu 13.04.2011 määruse alusel, millega kinnitati poolte vahel kompromiss. Hageja palus
tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 007/2011/83101 ja lõpetada täiteasi. Kui kohus leiab, et esinevad alused, mis on aluseks kostja poolt hagejalt leppetrahvi sissenõudmiseks, siis palus hageja leppetrahvi vähendada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja omandis olid 2000. aasta alguses XX talu hooned. Hageja oli ja on ka praegu töövõime kaotanud isik, kes vajab toimetulekuks kõrvalist abi. Hageja ja tema majas üürnikuna elav A L (endise perekonnanimega T) sõlmisid pärimislepingu, mille kohaselt kohustus A. L tagama hagejale hooldamise, hageja aga pärandas annakuna A. Lle XX talu hooned. 15.01.2001 sõlmiti Tallinna notari Liia Aigro juures XX talu hoonete müügileping, millega hageja võõrandas talu A. Lle. Mõni aeg pärast talu müügilepingu sõlmimist loobus A. L hageja hooldamisest. Hageja esitas Harju Maakohtule 2001. aastal hagi müügilepingu tühisuse tuvastamiseks või tühiseks tunnistamiseks A. L ja kostja vastu (tsiviilasi nr 2-01-110) ja 2006. aastal kostja vastu laenatud 150 000 krooni väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-06-6016). Tsiviilasjas nr 206-6016 mõistis Harju Maakohus 01.10.2008 kohtuotsusega kostjalt välja põhivõlana 128 900 krooni ja viivised. Kohtuotsus on jõustunud. Kuna kostja kohtuotsuse järgset summat vabatahtlikult ei tasunud, algatas kohtutäitur hageja avalduse alusel täitemenetluse Eesti Vabariigis. Kuna vahepeal ilmnes, et kostja on Eestist lahkunud ja asunud tööle Soome Vabariigis, algatati täitemenetlus eespool nimetatud kohtuotsuse täitmiseks ka Soome Vabariigis. Tsiviilasjas nr 2-01-110 sõlmisid hageja, A. L ja kostja aprillis 2011 kompromisskokkuleppe, mille kohaselt läks hageja omandisse mõtteline osa XX talu kinnistust ja hageja loobus edasistest nõuetest nii kostja kui ka A. L suhtes. Harju Maakohus kinnitas 13.04.2011 määrusega poolte vahelise kompromissi. Kompromisslepingu p-s 5.1 toodi välja, et hageja loobub A. L ja kostja vastu kompromissi pdes 2.2 kuni 2.7 nimetatud nõuetest ja esitab hiljemalt 10 päeva jooksul Eesti vabariigis ja 30 päeva jooksul Soome Vabariigis täiteasjade nr 017/2009/18675 ja nr 027/2011/691 lõpetamise avaldused. Täitemenetluse lõpetamise avalduste esitamise kohustuse mittetäitmisel kohustub hageja tasuma kostjale leppetrahvi 5000 eurot. Maakohtu 13.04.2011 määruse punkti 4.1. täitmiseks esitas hageja lepinguline esindaja advokaat Paavo Paal täitemenetluse lõpetamise (nõudest loobumise) avaldused kohtutäitur Priit Petterile ja kohtutäitur Risto Sepale 18.04.2011 ning Soome Vabariigi Helsinkin Ulosottovirastolle 30.04.2011, seega kompromissis sätestatud tähtaja jooksul. Soome Vabariigi Helsinkin Ulosottovirasto pidas vajalikuks 25.05.2011 saadetud elektronkirjas täiendavalt paluda volikirja esitamist, mille kohaselt advokaat Paavo Paali on volitatud esitama just konkreetselt sellise täitemenetluse lõpetamise avaldust. 26.08.2011 esitas kostja Tallinna kohtutäitur V Kle leppetrahvi sissenõudmiseks ja täitemenetluse algatamiseks avalduse, milles paluti sisse nõuda hagejalt leppetrahv summas 5000 eurot. Kostjal puudub õigus leppetrahvi nõuda, sest hageja täitis omale kompromissiga võetud kohustused. Hageja nimel esitati täitemenetluse lõpetamise avaldused ja seega puuduvad elulised asjaolud, mis õigustaksid leppetrahvi nõudmist. Kostja poolt sundtäitmise algatamine on põhjendamatu ka seepärast, et puudub täitedokument, mis võimaldaks leppetrahvi sundtäitmist. Maakohtu 13.04.2011 määrus ei saa olla leppetrahvi sissenõudmise
aluseks, sest nimetatud määruses on leppetrahv tingimuslik. Kohtutäitur ei saa aga hinnata leppetrahvi sissenõutavuse eelduste olemasolu - sellega kaldutakse kõrvale täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et esinevad alused leppetrahvi nõudmiseks, palus hageja leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni 500 eurot. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et hageja on invaliid, kes vajab toimetulekuks kõrvalist abi ja kes viibib hagiavalduse esitamise ajal XX hooldekodus. Pärast kompromisskokkuleppe sõlmimist viibis hageja korduvalt ka haiglas. Hageja varanduslik seisund ei võimalda tal leppetrahvi täies ulatuses tasuda. Hageja astus heauskselt kõik sammud, et kompromissi tingimusi täita. Kuna hageja ei saa ise liikuda (ta on enamuse ajast voodis), siis esitas tema eest avaldused tema esindaja. Asjaolu, et Soome Vabariigi Helsinkin Ulosottovirasto nõudis täiendavalt volikirja esitamist, ilmnes alles pärast kompromissis sätestatud 30-päevase tähtaja möödumist ning hageja ei jätnud sellist volikirja pahatahtlikult vormistamata. Kostja ei tõendanud, et tal oleks tekkinud kahju. Hageja esitas kõik avaldused ja pärast avalduste esitamist ei viidud kostja suhtes läbi ühtegi täitmistoimingut. Hagejale teadaolevalt ei ole Soome Vabariigis pärast hageja esindaja poolt esitatud avalduse saamist enam kostjalt rahalisi vahendeid kinni peetud. Hagejale ei ole Soome täitevametnike poolt rohkem summasid üle kantud. Kostja ei käitunud heauskselt, kuna kostja ei pöördunud leppetrahvi saamiseks hageja poole, vaid esitas avalduse leppetrahvi sissenõudmiseks täitemenetluses koheselt kohtutäiturile. Kostja ja A. L ei täitnud ise kompromissi p-s 4.2. sätestatud tingimusi, kuna hagiavalduse esitamiseni ei ole nad hageja esindajatele garaaži ega sauna võtmeid üle andnud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Soome Vabariigi kohtutäitur edastas hageja esindajale kirja, milles nõudis menetluse lõpetamiseks esindusõigust tõendavat volikirja. 01.06.2011 saatis Soome kohtutäitur kostjale e-kirja, kust nähtub, et Soome kohtutäitur esitas hageja esindajale nõude volikirja esitamiseks, kuid hageja esindaja ei ole seda käesoleva ajani teinud. Soome kohtutäitur rõhutas, et ilma hageja esindaja poolt volikirja esitamata ei saa ta kõnealust täitemenetlust kostja suhtes lõpetada. Kuna hageja esindaja ei ole oma volitusi tõendavat volikirja edastanud, ei esitanud hageja kostja vastu algatatud täitemenetluse lõpetamiseks nõuetekohast avaldust. Seega ei täitnud hageja kompromisslepingu p-s 5.1 toodud kohustust ja kostjal on õigus nõuda hagejalt kokkulepitud leppetrahvi. Hageja rikkus 13.04.2011 kompromisslepingut. See, et hageja määras oma kohustuste täitjaks oma esindaja ja esindaja volituste puudumise tõttu on kompromisslepingus kokkulepitud tingimused täitmata, ei ole asjassepuutuv. Asjaolu, et Soome kohtutäitur esitas 23.05.2011 hageja esindajale nõude volikirja esitamiseks ning hageja esindaja ei ole seda tänase päevani teinud, näitab hageja esindaja volituste puudumist. Seega ei saa lugeda hageja esindaja poolt 30.04.2011 edastatud täitemenetluse lõpetamise avaldust lugeda esitatuks kompromissi p-s 5.1 sätestatud korras. Täitemenetlus kostja vastu tähendab seda, et selle kohta on märge võlgnikeregistris. Juhul, kui kostja soovib võtta pangalaenu või omandada krediitkaarti või soetada vara liisingut kasutades, tuleb tal igal pool selgitada, miks on ta võlgnike registris ja miks tema suhtes on algatatud täitemenetlus. Lisaks töötab kostja võõrriigis ja on üldteada, et välismaalaste suhtes ollakse igas riigis kriitilisemad.
Hageja ei esitanud põhjendatud ja asjakohaseid seisukohti ega tõendeid, mis annaksid aluse leppetrahvi vähendamiseks. Käesolevaga on tõendatud, et hageja rikkus kompromisslepingus sätestatut ning sellest tulenevalt tekkis kostjal suures ulatuses ebamugavusi, kahju ja takistusi igapäevases elus. Leppetrahv peab selle vähendamiseks olema ebamõistlikult suur. Tulenevalt hagejapoolsest lepingu mittetäitmisest on kostja Soome Vabariigis jätkuvalt täitemenetlusele allutatud. Kostja on Soome Vabariigis töötav bussijuht ja täitemenetlusest põhjustatud ebamugavused avaldasid tema elukvaliteedile ulatuslikku negatiivset mõju. Seega ei ole kompromissis kokkulepitud leppetrahv poolte kohustuste rikkumise korral ebamõistlikult suur. Kostja palus kohtul leppetrahvi suurust mitte muuta. Harju Maakohus kinnitas 13.04.2011 määrusega kompromissi, mis jõustus määruse tegemise päeval, kuivõrd pooled loobusid määruskaebuse esitamise õigusest. Kohtutäitur on kohustatud võtma menetlusse kõik täitedokumendid, mis formaalselt vastavad täitedokumendile esitatavatele nõuetele (täitemenetluse seadustik (TMS) § 2 lg 1). Täitur ei saa menetluse alustades kontrollida, kas nõue on ka tegelikult täitmata, sest see tähendaks kohtutäiturile sissenõudja tegevuse üle järelevalvamise ülesande panemist. Samuti ei ole kohtutäitur pädev lahendama täitedokumendi sisulise õiguspärasusega seotud küsimusi, selleks on iga täitedokumendi liigi puhul ette nähtud vaidlustamise kord. Seega käitus kohtutäitur seaduspäraselt ja täitemenetluse aluseks täiteasjas nr 007/2011/83101 on Harju Maakohtu määrus 13.04.2011 tsiviilasjas nr 2-01-110. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi, tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 077/2011/83101 lubamatuks ja jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Täitedokumendiks on tsiviilasjas nr 2-01-110 tehtud 13.04.2011 kohtumäärus, millega kinnitati poolte kompromissileping ning nõudeks kohtumääruse resolutsiooni p-s 4.1 viimases lauses märgitud leppetrahv 5000 eurot. Kostja esitas kohtutäitur Veiko Kaasikule täitmisavalduse, milles märkis nõude suuruseks 5000 eurot ja täitedokumendiks maakohtu 13.04.2011 määruse. Täitmisavaldusele lisas kostja Soome Vabariigi kohtutäituri teate, milles paluti hageja esindajal esitada kohtutäiturile volikiri, ilma milleta ei saa ta toimuvas protsessis hagejat ilma volituseta esindada. Maakohtu 13.04.2011 määruse p 4.1 kohaselt oli hagejal kohustus esitada avaldus täitemenetluste lõpetamiseks Eestis kohtutäituritele 10 päeva jooksul ja Soomes toimuva täitemenetluse lõpetamiseks 30 päeva jooksul. Puudub vaidlus, et leppetrahvi maksmise kohustus 5000 eurot oli hagejal kostjale juhul, kui ta ei esita täitemenetluse lõpetamise avaldusi kohtutäituritele täiteasjades nr 017/2009/18675, nr 027/2011/356 ja nr 027/2011/691 ning Soome Vabariigis 14.01.2010 alustatud täitemenetluses. Hageja esitas täitemenetluste lõpetamise avaldused kohtumääruses märgitud tähtaegu järgides, kuid Soome Vabariigis kostja suhtes algatatud täitemenetlust ei lõpetatud, kuna hagejalt nõuti täiendavalt tema esindaja, kes avalduse esitas, volituste tõendamiseks notariaalse volikirja esitamist. Volikirja ei esitatud, kuid täitemenetlus Soome Vabariigis lõpetati kostja suhtes 27.09.2011. TsMS § 221 lg-t 1 tuleb tõlgendada laiendavalt, kuna kohtumäärusega, mis on täitedokumendiks, ei mõistetud hagejale kostja kasuks leppetrahvi välja, vaid määrati kindlaks tingimus, mille korral leppetrahv tasumisele kuulub ning võlgnik võib esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud.
Sellise hagi hageja ka esitas. Seega on tegemist olukorraga, kus ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust leppetrahvi üle enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud. Menetlus käigus tegi kohus kindlaks, et täitemenetlus kostja suhtes lõpetati ilma hageja esindajaks oleva vandeadvokaadi esindusõigust tõendava volikirjata. Sellest järeldub, et sellise volikirja nõudmine Soome kohtutäituri poolt oli alusetu. Kuna täitemenetluse lõpetamise avalduse Soome kohtutäiturile esitas hageja kokkulepitud 30-päevase tähtaja jooksul, täitis hageja oma kompromissilepinguga võetud kohustuse. Asjaolu eest, et Soome kohtutäitur täitemenetlust ei lõpetanud ja nõudis hageja esindaja volikirja esitamist, kuid lõpetas täitemenetluse ikkagi ilma sellist volikirja saamata, ei vastuta hageja. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja ütlused vaidluse lahendamist ei mõjuta, mistõttu kohus jättis need analüüsimata. Kostja apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus hindas ebaõigesti hageja tegevuse vastavust pooltevahelisele kompromissile. Hagejal oli pooltevahelisest kompromissist tulenevalt kohustus esitada nõuetekohane avaldus Soome kohtutäiturile, mida hageja ei teinud. Hageja ja kostja leppisid kompromissi p-s 5.1. kokku leppetrahvi tasumise kohustuses, kui hageja ei täida kohtutäituritele avalduste esitamise kohustust. Arvestades eeltoodut ja VÕS §-s 100 ja § 158 lg-s 1 sätestatut, on kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. Kohus ei selgitanud, mille alusel kohus järeldas, et Soome kohtutäitur küsis hageja esindajalt alusetult esindusõigust tõendavat volikirja. Kohus kujundas asjas tähtsust omava asjaolu kohta arvamuse üksnes hageja väidetele tuginedes. Ei nähtu, millist tõendit hinnates ja millist õigusakti kohaldades kohus leidis, et hageja ei vastuta selle eest, kui ta (esindaja) ei täida kohustust nõuetekohaselt. Maakohus asus seisukohale, nagu ei vastutaks hageja endale kompromissis võetud kohustuse mittekohase täitmise eest, kuna Soome kohtutäitur nõudis hageja käest volikirja esitamist, kuid kui hageja esindaja volikirja ei esitanud, siis lõpetas Soome kohtutäitur sellest hoolimata menetluse. Kohtu seisukoht ei ole põhjendatud ega tugine ühelegi õigusaktile. Maakohus leidis, et täitemenetluse lõpetamisest järeldub, et Soome kohtutäitur esitas alusetu volikirja nõude, kuid ei toonud välja, milliste asjaolude, tõendite ja kohaldatud seaduse põhjal kohus sellisele järeldusele jõudis. Ühestki tõendist ei nähtu, et täitemenetlus oleks lõpetatud. Seega rikkus kohus otsuse tegemisel TsMS § 436 lg-s 1, § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et hagejal oli kohustus volikiri kohtutäiturile esitada. Isegi, kui eeldada, et advokaadi volitusi võidakse Soomes teatud juhtudel eeldada, siis kahtluse korral võib alati volituste tõendamist nõuda. Kohus leidis, et Soome kohtutäituril ei olnud õigust volikirja nõuda. Kohus oleks pidanud märkima, miks ta leidis, et Soomes sellist õigust ei ole, samal ajal, kui Eestis on kohtul (ja ka kohtutäituril) õigus nõuda volikirja esitamist. Lepingulise esindaja volitusi tõendab volikiri. Seega on esindataval kohustus allkirjastada volikiri, mis annab esindajale õiguse teda konkreetses vaidluses (täiteasjas) esindada. Seega ei saanud hageja esindajal olla raske edastada hageja poolt allkirjastatud volikiri Soome kohtutäiturile. Kui hageja esindaja oleks volikirja Soome kohtutäiturile edastanud, oleks
täitemenetlus lõpetatud. Antud tsiviilasja toimikus on olemas ka notariaalne volikiri, millega hageja volitas Ü R enda nimel tehingute tegemiseks. Sellest tuleneb aga, et Soome kohtutäiturile oleks täitemenetluse lõpetamise avalduse saanud esitada ka Ü R. Käesoleval juhul aga volikirja kohtutäiturile ei edastatud, millest tulenevalt ei täitnud hageja oma kohustust nõuetekohaselt ja kostja pidi seetõttu täitemenetlusega kaasnevaid ebamugavusi edasi taluma. Kui kostja soovis Soomes midagi järelmaksuga või liisinguga osta, siis oli krediidiasutustele kättesaadav info, et tema suhtes toimub täitemenetlus ning sellest tulenevalt talle järelmaksu ja liisingut ei võimaldatud. Maakohus asus üllatuslikule seisukohale, et kohtutäituril ei olnudki õigust volikirja nõuda. Seejärel pöördus kostja esindaja järelepärimisega Soome kohtutäituri poole, et saada selgust, mille alusel Soome kohtutäitur hageja esindajalt volikirja nõudis ning kas selle nõudmine oli vajalik. Soome kohtutäitur vastas kostjale 25.06.2012. Käesolevaga palub kostja esitatud tõendi koos selle tõlkega asja juurde võtta. Hageja esitas menetlusnorme rikkudes soomekeelse Helsingi kohtutäituri tõendi täitemenetluse laekumiste ja kestvuse kohta, mille kohus ebaõigesti kohtuistungil asja juurde võttis. E-kirjale ei lisatud taotlust tõendi asja juurde võtmiseks ega isegi mitte selgitust näitamaks, mida see dokument tõendab. Samuti ei olnud tõendist võimalik aru saada, kuna see oli võõrkeeles. Mõni aeg hiljem edastas hageja esindaja e-kirjaga ka nimetatud tõendi tõlke, kuid taotlust ei esitanud. Kohus võttis TsMS § 236 lg-st 1 ja § 238 lg 3 p-st 4 hoolimata tõendi siiski asja juurde. Hageja selgitas kostjale alles 24.04.2012 toimunud kohtuistungil 21.03.2012 esitatud tõendi sisu ja selle esitamise eesmärki. TsMS § 329 lg-st 2 tuleneb aga, et kui asi lahendatakse kohtuistungil, peavad menetlusosalised esitama oma põhiväited ja -taotlused enne kohtuistungit. Kostja esindaja juhtis 24.04.2012 kohtuistungil kohtu tähelepanu ka TsMS § 331 lg-le 1. Hageja ei põhjendanud õiguslikult taotluse hilinenult esitamist. Maakohus ei põhistanud, millise sätte alusel hageja tõend asja juurde võeti. Seega rikkus kohus hageja tõendi asja juurde võtmisel protsessinorme. Eeltoodust nähtub, et kostjal ei olnud maakohtu menetluses võimalik võtta hageja esitatud tõendi osas seisukohta ega vaielda vastu asjaolule, mida hageja nimetatud dokumendiga tõendada soovis ja sellepärast esitabki kostja lisatud tõendid apellatsioonimenetluses. Käesoleval juhul omab tähtust asjaolu, kas Soome kohtutäituri nõue volikirja esitamiseks oli põhjendatud (TsMS § 238 lg 1). Kostja lisatud Soome kohtutäituri vastusest tuleneb selgelt, et esindusõigust tõendava volikirja küsimine kohtutäituri poolt on tavaline protseduur ja Soome täiteseadustiku 3. peatüki § 11 järgi on advokaatidel kohustus volikiri esitada. Kohtutäitur selgitas, et volituse esitamine oli eriti oluline, kuna hageja esindaja vahetus täitemenetluse jooksul. Täitemenetlus lõpetati aga põhjusel, et kohtutäitur tagastas hagejale täitmisavalduse. Seega küsis Soome kohtutäitur õigustatult hageja esindajalt volikirja. Nimetatud tõend omab olulist tähtsust, kuna maakohus jõudis lahendi tegemisel põhjendamatult järeldusele, et volikirja nõudmine Soome kohtutäituri poolt oli alusetu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta, kuid apellatsioonkaebus jätta lõppkokkuvõttes rahuldamata. Nagu maakohus tuvastas, esitas hagejat maakohtus kompromisskokkuleppe sõlmimisel esindanud advokaat Paavo Paal Helsingi täitevametile teate kompromissi kohtulikust kinnitamisest ja avalduse täitemenetluse lõpetamiseks kompromissis ette nähtud tähtaja jooksul. Kohtulik kompromiss jõustus 13.04.2011., täitemenetluse lõpetamise avalduse esitas hageja esindaja täitevametile 03.05.2011 (toimiku lk. 108-109). Soome täitevamet nõudis
täitemenetluse lõpetamiseks advokaadilt hageja volikirja esitamist 23.05.2011, s.o. juba pärast 30 päeva möödumist kompromissi kinnitamisest. Kompromissiga loobus hageja muuhulgas Helsingi täitevametile täimiseks esitatud nõudest kostja vastu. Selles tulenevalt leiab ringkonnakohus, et täitevametile menetluse lõpetamise avalduse esitamise kohustuse ja selle kohustuse täitmise tähtaja määramise põhiline eesmärk ei olnud kõrvaldada kostja jaoks võimalikud takistused krediidiasutustes laenu saamiseks, vaid vältida täitmisel oleva nõude edasist täitmist ja summade alusetut ülekandmist hagejale, s.o. saavutada tulemus, et täitmist ei toimuks. Hageja esindaja esitatud avaldus lõppkokkuvõttes selle eesmärgi saavutas, sest edasist täitmist ei toimunud ja Helsingi täitevamet tagastas lõpuks täiteavalduse hagejale ja lõpetas menetluse. Seega leppetrahvi kokkuleppe põhieesmärgi suhtes ei olnud volikirja kohene esitamata jätmine (esindaja volituste kinnitamine) oluline rikkumine. Ringkonnakohus leiab ka, et hageja poolt kokkulepitud 30 - päevase tähtaja rikkumine oli vabandatav, mistõttu kostja ei või hagejalt leppetrahvi nõuda (VÕS § 160). Soome täiteseadustiku kohaselt oli advokaadilt volikirja nõudmine täitevameti õigus, mitte kohustus. Vajadusest esitada sissenõudja volikiri teatas täitevamet hageja esindajale mitte kohe, vaid ligi 20 päeva möödudes, kusjuures siis oli kompromissiga ettenähtud tähtaeg juba möödunud. Helsingi täitevamet ei täpsustanud, millises vormis volikirja esitamist soovitakse (lihtkirjalik või notariaalne) ja mõistlik on eeldada, et see peab olema notariaalne. Tunnistaja Ü R ütlustest nähtuvalt teatas advokaat Paavo Paal hagejale täitevameti nõudest esitada volikiri. Hageja, kes oli voodihaige ja viibis juba aastaid Põlvamaal hooldekodus, tervis oli sellel ajal nii kehv, et ei peetud võimalikuks tema juurde notarit kutsuda, hiljem aga oli Põlvamaa ainukene notar puhkusel. Maakohus on alusetult leidnud, et nimetatud tunnistaja ütlused vaidluse lahendamist ei mõjuta. Tunnistaja kinnitatud asjaoludele hageja tugines ning tema ütlused kinnitavad rikkumise vabandatavust. Nagu õiguskirjanduses märgitud, võivad VÕS §-i 103 lg. 2 ja 3 kohaseks vääramatu jõu asjaoluks olla ka raske haigus ja muud subjektiivset laadi asjaolud (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk. 327-328). Seega jätab ringkonnakohus nimetatud põhjendustel maakohtu otsuse lõppjäreldusena muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud jätab kolleegium apellandi kanda.
Tiit Kollom
Reet Allikvere
Imbi Sidok - Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.