Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Egon Konsand
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. september 2008 Tartu
Tsiviilasja number
2-08-1839
Tsiviilasi
G.P. i avaldus võlgnik S.K.e pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14.04.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
G.P. i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjlik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja) – G.P. (isikukood XXXXXXX), esindaja Rein Vaiksaar Vastustaja (kostja)- S.K. (isikukood XXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Anne Tammer Ajutine pankrotihaldur – Heikki Ots
esindajad
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Maakohtu 14. aprilli 2007. a otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud apellatsioonastme kohtus jätta apellandi G.P. i kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30
Edasikaebamise kord
Tartu
päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED G.P. esitas Tartu Maakohtule avalduse võlgnik S.K.e pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt ei ole võlgnik K. täinud oma kohustusi, mis tulenevad tema poolt 25.01.2006 võlausaldajale antud võlatunnistusest. G.P. on pankrotiavalduse kohaselt andnud K. ele kuueks kuuks 1 200 000 krooni, sealhulgas 1 050 000 sularahas ja 150 000 pangaülekandega. Nimetatud laenu kohta väljastas võlgnik võlausaldajale võlakirja. Nõue on muutunud sissenõutavaks 27.06.2006. Võlausaldaja on arvestanud võlalt ka viivitusintressi vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-le 1, võttes aluseks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäära – 11 % aastas. 15.12.2007 seisuga on võlgnik olnud võla tasumisega viivituses 537 päeva. Ühe päeva viivisintress võlalt summas 1 200 000 krooni on 361.64 krooni, seega 537 päeva eest on viivisintress 194 200.68 krooni. 20.12.2007 esitas G.P. K. ele pankrotihoiatuse, mille kättesaamist viimane on oma allkirjaga tõendanud. Pankrotihoiatuses on antud võlgnikule tähtaeg võla ja viiviste, kokku summas 1 394 200.68 krooni tasumiseks 10 päeva jooksul arvates pankrotihoiatuse saamisest. Võlgnik ei ole hoiatuses antud tähtajaks võlga tasunud. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikku seisukorda arvestades ajutine. Võlgnikule kuuluvad kinnistud on koormatud hüpoteekidega. Võlgniku vara hulk ei ole selline, mis võimaldaks katta olemasolevaid kohustusi. Võlgnik on asunud oma vara realiseerima ning hoidub kontaktidest võlausaldajaga. K. vaidles pankrotiavaldusele vastu. Võlgniku vastuväidete kohaselt ei ole tal G.P. i ees võlga, ta ei ole väljastanud pankrotiavaldusele lisatud võlatunnistust, võlatunnistusel ei ole tema allkiri. G.P. il ei ole olnud võlatunnistuses märgitud rahasummat 1,2 miljonit krooni, et seda laenata. Seega on väidetav laenuleping rahatu. Ajutine pankrotihaldur Heikki Ots leidis, et K. on käesoleval ajal maksejõuetu, sest tal puudub vara, mille arvelt võiks rahuldada eesõiguseta võlausaldajate nõudeid. K. e võimetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku makseraskused said alguse põhjendamatult suurte võlakohustuste võtmisest 2006 aastal, mida võlgnik, tegutsedes temale kuuluva OÜ Põlva Kilko kaudu, ei suutnud täita. K. on võtnud laenusid nii pankadelt kui eraisikutelt, omamata kohustuste täitmiseks piisavat katet sissetulekute näol. Seoses kinnisvarahindade olulise langusega 2007 aastal ei olnud võlgnikul makseraskuste tekkimisel laenatud rahadega omandatud kinnisvara enam võimalik müüa hindadega, mis oleksid taganud kohustuste täitmise. Võlgnik on alates 01.01.2006 saanud laenusid 3,46 miljonit krooni, sealhulgas 1,63 miljonit krooni sularahas. OÜ Põlva Kilko arvele on tehtud K. e poolt sissemakseid 518 000 krooni. OÜ Põlva Kilko on tegutsev äriühing, mille käibed on olnud 2005 aastal 3,4 miljonit krooni ja 2006 aastal 3,7 miljonit krooni, 2007 aasta majandusaasta aruannet ei ole veel äriregistrile esitatud, seega hetkeolukorra kohta ei ole pankrotihaldur hinnangut andnud. Võlgniku varade väärtus pankrotimenetluse algatamise hetkel on 2 327 000 krooni, millest kinnistu, asukohaga X tn 3 Põlvas, hinnatuna kohtutäituri poolt 2,1 miljonit krooni on kaasomandis, seega on võlgniku osa sellest (1/2 kaasomandist) 1 600 000
krooni. Võlgniku pangakontodel vahendid puuduvad. K. e võlgade suuruseks on 3 775 280.77 krooni, sealhulgas eluasemelaenu jääk 1 886 797 krooni. Nimetatud laen on tagatud hüpoteegiga kinnistule asukohaga X 3 Põlva, hüpoteegi suurusega 2,5 miljonit krooni, samuti SA KredEx käendusega, summas 170 613.60 krooni. Laenuleping on 21.03.2008 erakorraliselt üles öeldud. Võlgniku võlad ületavad tema varasid.
Tartu Maakohus jättis 14. aprilli 2008 otsusega G.P. i avalduse K. e pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata ning tühistas otsuse jõustumisel kohtu määrusega 28.01.2008 pankrotiavalduse tagamise abinõuna kohaldatud K. ele kuuluva OÜ Põlva Kilko (registrikood 10163370) osa suurusega 40 000 krooni käsutamise keelu ja kustutas sellekohase keelumärke Tartu Maakohtu registriosakonnas ning kohtu 05.03.2008 määrusega kohaldatud K. e kogu vara käsutamise keelu. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja kui võlgnik on maksejõuetu. Sama lõike teise lause kohaselt ei kuuluta kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotti välja, kui esineb PankrS § 15 lg-s 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. Kohus jätab PankrS § 15 lg 2 p 1 järgi pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnik K. vaidleb vastu G.P. i nõudele põhjendusega, et ta pole G.P. ilt saanud võlatunnistuses märgitud rahasummat. Võlgnik on esitanud vastuväite ka selle kohta, et laenuleping on rahatu, sest võlausaldajal ei ole olnud selliseid sissetulekuid, mille arvelt oleks olnud võimalik sularahas laenata 1,2 miljonit krooni. Äriühingud, milles G.P. omab osalust, on suhteliselt vähekasumlikud. Äriregistri andmetel oli OÜ Rannatare, milles G.P. omab 1⁄4 osalust, 2006. a kahjumis. G.P. on kohtu eelistungil väitnud, et andis raha K. ele tema abikaasa poolt võetud 800 000 kroonisest eluaseme renoveerimiseks võetud laenust, kuid võlgniku väitel see nii ei olnud. G.P. ei tõendanud K. ele rahasummade üleandmist. K. e pankroti väljakuulutamiseks puuduvad alused, kuna võlgniku majanduslik olukord ei ole sedavõrd halb, et ta ei suudaks rahuldada võlausaldajate nõudeid. K. ele kuulub tegutsev äriühing OÜ Põlva Kilko, milline on veel 2006. a töötanud kasumiga ja mille omakapital on moodustanud 594 656 krooni. Töövõimetuslehtedel on näidatud K. e põhipalgaks töövabastuse alguspäevale (alates 02.05.2007) eelnenud päeval 5000 krooni. Pankrotihalduri poolt koostatud K. e pangakontode väljavõtete koondtabeli kohaselt on võlgniku kontole laekunud ajavahemikul jaanuar 2006-2008 märts palgana kokku 220 000 krooni, kusjuures palka ei ole kontole kantud ajavahemikus oktoober 2006-2007 oktoober. Analüüsides ajutise pankrotihalduri aruandes esile toodud võlgasid, tuleb võtta arvesse, et eluasemelaenu jäägist 1 886 797 krooni, moodustab K. e osa eelduslikult 1⁄2 s.o 943 398.5 krooni, sest laenusaajaks on ka kinnistu kaasomanik A. O . Laenu tagatisena hüpoteegiga koormatud kinnistu väärtus ületab laenujäägi. Seega ei saa ajutise pankrotihalduri aruandes esitatud K. e varade ja võlgade suhet pidada tema maksejõuetuse hindamisel täiel määral arvestatavaks. Pankrotimenetluses on tõendamata K. e maksejõuetus, mis tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ei ole ajutine. Ebaselge on ka asjaolu, kas raha võlatunnistuses märgitud ulatuses on üle antud ja kas tegemist oli laenulepinguga nagu on märgitud pankrotiavalduses või mingi muu võlasuhtega poolte vahel.
Kuna pankrotiavaldus jääb rahuldamata, tühistab kohus tulenevalt TsMS §-st 386 lg 4 pankrotiavalduse tagamisabinõud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS G.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 14. aprilli 2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega kuulutada välja K. e pankrot. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus analüüsinud ajutise pankrotihalduri aruandes toodud argumente. Vastuväide nõudele vajab õiguslikku hinnangut. Kohus sellist hinnangut andnud ei ole, vaid on piirdunud tõdemusega, et K. ei tunnista võlatunnistuse väljastamist. Põhjendatud vastuväitega oleks olnud tegemist siis kui K. oleks esitanud G.P. i vastu tuvastushagi võlatunnistuse tühisuse tuvastamiseks ning see oleks läbinud käekirjaekspertiisi. K. sai pankrotihoiatuse juba 20.12.2007. Seega oli tal piisavalt aega pöörduda õiguskaitseorganite poole kriminaalmenetluse algatamiseks, seoses tema allkirja võltsimisega võlatunnistusel. Seda võimalust K. ei kasutanud. Samas nähtub võlatunnistusest, et K. tunnistab raha temale üleandmist. Asjakohatu on võlgniku väide, et laenuleping on rahatu, sest võlausaldajal ei ole olnud selliseid sissetulekuid, mille arvelt oleks olnud võimalik sularahas laenata 1,2 miljonit krooni. Pankrotimenetluse eesmärgiks on eelkõige võlausaldajate huvide kaitse ning seadus nõuab võlgniku maksejõuetuse kindlakstegemist, mitte aga võlausaldajate maksejõu hindamist. Ebaõige on seisukoht, mille kohaselt ei ole võlgniku majanduslik olukord sedavõrd halb, et ta ei suudaks rahuldada võlausaldajate nõudeid. Pankrotihalduri aruandest ei nähtu, et K. oleks saanud ettevõttest omanikutulu. Aruandest nähtub hoopis asjaolu, et K. on asunud OÜ Põlva Kilko vara müüma. 04.04.2007 vormistati kontor-töökoda võla katteks A.L. nimele. Samuti nähtub ajutise pankrotihalduri aruandest, et K. on alaliselt maksejõuetu, kuna oma võlad ületavad tema varade väärtust mitmekordselt ja võlgnik on asunud tema järelejäänud varasid ja kaasomandisse kuuluvat vara realiseerima. Võlgnik kahjustab oma tegevusega otseselt kõigi võlausaldajate huve. K. ele kuuluv kinnistu ja pangakontod on arestitud. Tartu Maakohus on ajutise pankrotihalduri aruandes toodud järeldusi ignoreerinud. K. saab alates 02.05.2007 brutopalgana 5000 krooni kuus ning selline miinimumpalgale lähedane sissetulek ei võimalda tal võlausaldajate nõudeid rahuldada. Maakohus ei ole arvestanud tõendeid ega asjaolusid kogumis. K. on korratu maksekäitumisega võlgnik, kelle vara on arestitud või sundmüügis ning, kes on tegelenud kogu ajutise pankrotimenetluse ajal oma veel olemasoleva vara realiseerimisega. K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt tuleneb PankrS §-st 10 lg 1, et võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetust, samuti tõendama nõude olemasolu. Nende asjaolude tõendamiskoormus lasub võlausaldajal. Tulenevalt PankrS §-st 15 lg 2 p 1 ja 4, on võlgnikul õigus esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid. Pankrotiavalduses esitatud faktilised asjaolud on vastuolus G.P. i seletusega. Pankrotiavalduse kohaselt anti laen üle 25.01.2006, G.P. i seletuse järgi aga mitmes osas 2006. a jaanuaris ja veebruaris. Võlausaldaja seletuses märgitud sularahas üleantud rahasumma on suurem (2 x 300 000 + 550 000 = 1 150 000 krooni). Pankrotiavalduse ja G.P. i seletuse järgi kanti 150 000 krooni K. ele üle panga kaudu. Võlausaldaja ei ole esitanud maksekorraldust ega pangakonto väljavõtet 150 000 krooni ülekandmise kohta K. ele. Ajutine pankrotihaldur ei ole tuvastanud, et võlgniku pangakontole on G.P. ilt laekunud 150 000 krooni. Nimetatud rahasumma ülekandmine ei ole kooskõlas võlausaldaja seletusega, et laen anti 2006. a jaanuaris-veebruaris sularahas kaks korda 300 000 krooni ja lisaks veel 550 000 krooni. G.P. ei ole esitanud veenvaid põhjendusi, miks
väidetavalt 1,05 miljonit krooni anti K. ele sularahas. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et tema on K. ele üle andnud 1,2 miljonit krooni. G.P. il ei olnud laenu summas 1,2 miljonit krooni andmiseks rahalisi vahendeid. Ebaõiged on G.P. i väited, et tema kasutas laenu andmiseks eluasemelaenu. Võlgnikule on teada, et G.P. ja tema abikaasaga renoveerisid eluasemelaenust saadud rahaga neile kuuluva elamu Võru linnas. G.P. on osanik osaühingutes Rannatare (registrikood 11007318) ja Randever (registrikood 10938010), millede tegevusaja jooksul ei ole osanikele dividende makstud. Seega puudus G.P. il laenamiseks raha. Käekirjaekspertiisiga on võimalik kindlaks teha, et allkiri võlatunnistusel ei ole kirjutatud võlgniku poolt. Võlatunnistus on dateeritud 25.01.2006 kuupäevaga. G.P. i seletuse järgi koostati võlakiri väidetavalt 2007. a lõpus. Võlatunnistusel on K. e nimi valesti kirjutatud. Võlausaldaja ei ole raha üleandmist ning laenulepingu sõlmimist tõendanud. Õige on kohtu seisukoht, mille kohaselt K. ei ole maksejõuetu ning pankroti väljakuulutamiseks puudub alus.
Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud maakohtu otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus vastavalt TsMS §-le 654 lg 6 esimese astme kohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid oma otsuses täies mahus korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamisele või muutmisele. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti hinnanud tõendeid, tuvastanud tähtsust omavad asjaolud ning kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, et käesoleval juhul on põhjust jätta võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldamata nii seetõttu, et pooltel on vaidlus võlausaldaja nõude olemasolu üle ning see tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, aga ka põhjusel, et võlgniku püsiv maksejõuetus ei ole tõendatud. PankrS § 31 lg 1 sätestab, et kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Sama lõike teise lause järgi ei kuuluta kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotti välja, kui esineb PankrS § 15 lg-s 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. PankrS § 15 lg 2 p 1 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Maakohus on õigesti leidnud, et poolte vahel on vaidlus asjaolude üle, kas võlausaldaja on võlgnikule üle andnud väidetava laenulepingu järgi 1 200 000 krooni, kas võlausaldajal üldse oli sellises koguses rahalisi vahendeid võlgnikule üleandmiseks ning kas võlgnik on andnud 25.01.2006 võlatunnistuse võlausaldajalt 1 200 000 krooni saamise kohta. Võlausaldaja viidatud nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õigusliku hinnangu andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Et tuvastada laenu üleandmine võlgnikule, on käesoleval juhul vajalik koguda tõendeid raha üleandmise fakti kohta, kontrollida võlausaldajal rahaliste vahendite olemasolu väidetava laenu andmise ajal ning teha ka käekirjaekspertiisiga kindlaks see, kas võlatunnistusele on alla kirjutanud võlgnik. Kuna pankrotimenetluse eesmärk ei ole pooltevahelise tsiviilvaidluse lahendamine võlausaldajal nõude olemasolu ja selle suuruse üle, vaid võlgniku maksevõime hindamine lähtuvalt tema vastu olevast võlausaldaja selgest nõudest, mille olemasolu saab pankrotiasja menetlev kohus tuvastada kiiresti ja suuremate raskusteta, siis ei ole ka kohtul käesoleval juhul võimalik koguda olulises mahus tõendeid selleks, et asuda tuvastama võlausaldajal võlgniku vastu nõude olemasolu.
Põhjendatud ei ole ka apellandi viitamine asjaolule, et käesoleval juhul ei ole võlgnik esitanud vastuväidet apellandilt laenuna 30 000 krooni saamisele. Ajutine pankrotihaldur on maakohtu istungil 28.03.2008 esile toonud asjaolu, et võlgniku konto väljavõtte kohaselt on võlausaldaja kandnud 12.05.2006 võlgniku kontole üle 30000 krooni märkega “laen sõbrale”. Võlgnik on nimetatud summa laenuna saamise osas esitanud vastuväite, et pooltel oli kokkuleppe, et võlausaldaja annab nimetatud rahasumma laenuna võlgniku poolt juhitavale osaühingule Põlva Kilko, mitte võlgnikule endale. Ringkonnakohus leiab, et ka selle asjaolu tuvastamine, kas 30 000 krooni anti võlausaldaja poolt laenuna äriühingule või võlgnikule isiklikult, eeldab täiendavate tõendite kogumist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Kuna pooltel on nimetatud võla olemasolu üle vaidlus, siis on põhjendatud ka selle lahendamine eraldi tsiviilkohtumenetluses, mitte käesolevas pankrotiasjas. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd PankrS § 15 lg 2 ja PankrS § 31 lg 1 võimaldavad võlausaldaja pankrotiavalduse jätta rahuldamata juba üksnes seetõttu, et võlausaldaja nõude olemasolu ja suurus tuleb tuvastada väljaspool pankrotimenetlust, siis puudus maakohtul käesoleval juhul otsene vajadus kontrollida täiendavalt veel võlgniku maksejõulisusega seonduvaid asjaolusid. Asjaolu, et maakohus on täiendavalt hinnanud võlgniku maksejõulisust, ei ole aga iseenesest menetlusviga ega too endaga kaasa otsuse tühistamist selles osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on esitatud tõendite põhjal õigesti järeldanud, et S.K.e alaline maksejõuetus on tõendamata, ning apellandi vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb vastavalt TsMS §-dele 163 lg 1 ja 173 lg 1 jätta menetluskulud apellatsiooniastme kohtus apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.