2-07-30412/14 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

58.08.Lisa-s 2 on kirjas Statistikaametis varasemalt saadud andmed. Nimetatud failis on ära toodud 2004.a., kui veoautojuhi tunnitasu oli 38 krooni, 2005.a. 39,75 krooni. Kostja leiab, et keskmisena tuua 50 krooni on tugev vahe sees. Kokkulepe tööle võtmisel oli see, mis kajastub palgalehel. Eraldi on päev – 39 krooni, öö - 46.80 krooni ja õhtu - 42.90 krooni see on seadusest tulenevalt õhtune ja öine töötamise aeg mis on kõrgema tariifiga. Hageja sõnade kohaselt on ta kuuaja palga kätte saanud (3000 krooni) suure vaidluse peale, kuid ülejäänud raha ei ole laekunud. Kostja sõnul ei ole hageja andnud oma konto numbrit, siis ei saanud raha kanda hageja kontole, oli ema konto number. Hageja nõue on - maksmata palga osas 6092,55 krooni, - päevarahad välislähetuses viibimise eest 350 krooni päev 21 päeva väislähetust, kokku oli hageja tööl 23 päeva, sellest 21 päeva välislähetuses kokku 7350 krooni (21x350), - lõpparve kinnipidamise eest keskmine palk 10350 krooni (sain keskmise autojuhi palgast tulenevalt selle summa, 8 tundi x 50 krooni tund ja korrutasin 24 päevaga kuus). Tööle asudes palus hageja töölepingut, ja pidi töö alguses sõlmima, aga kuna tööle asumisel oli kiire, töötaja jäi haigeks ja raamatupidaja oli haige, siis jäi töö alguses tööleping sõlmimata. Hageja leiab, et töötasu arvutamisel tunnitasu järgi ei saa lähtuda 2004 aasta palgaandmetest. Hageja lähtub sellest, et on töö teinud ja ei usu, et keegi ööbiks autos 39 krooni eest tunnis. Hageja kinnitab, et 4 724 krooni on summa, mis ta on kätte saanud. See summa tuleb maha arvestada 6092 kroonist. Maksmata palga osas on nõue 1369 krooni. Kostja aga leiab, et summa 1 369 krooni läks tulumaksuks. Kostja teada on tööandja maksud maksnud, vastupidiseid tõendeid ei ole. Konkreetsed maksud deklareeritakse väljamakse tegemisel ja selle kohta on tõend ka. Töövaidluskomisjoni poolt välja makstud summa oli bruto ja sellelt summalt tuli maksta makse. Varasematelt summadelt on maksud kinni peetud. Üks raha on see mis maksti varasemalt välja ja teine summa oli sellest ajast kui nõuti täituri käest. Need on kaks erinevat summat ja ei ole topelt maksustatud midagi. Täituri kaudu on võimalik esitada ka sama deklaratsioon, seal on sotsiaalmaks ja tulumaks. Sotsiaalmaks on tööandja maks ja tulumaks on kinnipeetav maks, töötumaks on ka 2 osas seal on töötu maks ja sotsiaalmaks. Hageja loobub 1369 krooni nõudest, kui see on maks (tl 71). Hageja sõnul tuleneb päevarahade nõue 350 krooni päev välislähetuse miinimumist. Kostja esindaja on sellega nõus. Antud juhul on hagejal arvutatud 350 krooni päevaraha mis on ära toodud palgalehel. Hageja väidab, et see summa ei ole tasutud ja ei ole tõendit selle kohta, et on tasutud. Kostja esindaja sõnul hageja andis oma ema pangakonto, kuhu palus kõik summad kanda, ja sinna on tasunud volitatud isik 9600 krooni. Hageja isiklikku kontot ei ole tööandja kunagi teadnud ja raha paluti kanda ema kontole. Kui raha ei ole saanud siis ei ole saanud. Eelmisel istungil sai kostja esindaja aru, et summa üle 9600 krooni ei vaielda ja sellega pole probleeme. Töövaidluskomisjoni

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Maksmata palga nõude 6 092,55 krooni osas hageja kinnitab, et 4 724 krooni on summa, mis ta on kätte saanud (tl 71). Maksmata palga osas on seega nõue 1369 krooni, millest hageja loobub, juhul, kui see on tulumaks. Kostja täiendava vastuse kohaselt (22.5.2008.a., tl 56) on ta tasunud täitemenetluse käigus hagejale 4 724 krooni. 6 092,55 kroonist on 0,6 % töötuskindlustus (37 krooni) ja tulumaks 1332 krooni. Kokku teeb 37+1 332=1 369 krooni. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 13 lg 1 järgi tulumaksuga maksustatakse kõik rahalised tasud, mida makstakse töötajale või avalikule teenistujale, sealhulgas palk, lisatasu, juurdemakse, puhkusetasu, avaliku teenistuse seaduse § 46 alusel makstav puhkusetoetus, töölepingu lõpetamisel või teenistusest vabastamisel ettenähtud hüvitis, kohtu või töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud hüvitis või viivis ja puhkuseseaduse § 26 alusel riigi poolt hüvitatav tasu täiendavate puhkusepäevade eest. Töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 4 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi töötuskindlustusmakse on sundkindlustuse makse liik töötuskindlustuse sihtotstarbeliseks rahastamiseks, mida maksavad kindlustatu ja tööandja. Maksuseaduse (MKS) § 4 lg 2 järgi Maksumaksjal on kohustus maksta ainult seadustega ettenähtud riiklikke ja kohalikke makse maksuseadustes ning valla- või linnavolikogu määrustes sätestatud määrades ja korras. Järelikult on 1 369 krooni tulumaksu ja töötuskindlustusmakse summa, mida tööandja OÜ M. kui maksumaksja peab tasuma riigile. Töövaidluskomisjoni toimikus nr. 9.11-02, 881-2007 tl-l 41 on ka tõend selle kohta, et OÜ M. on tasunud nimetatud maksud. Järelikult ei kuulu summa 1 369 krooni väljamõistmisele V.P. kasuks kuna hageja on nimetatud summa juba kätte saanud ja tegemist on kinnipeetud maksuga. Kohtutäituri 23.01.2008.a. (tl 61) maksekorralduse järgi kuulus täiteasjas nr 186/2008(148 maksmisele summa 5 794 krooni, mis sisaldab endas 4 724 krooni V.P. maksmata palka ja kohtutäituri tasu 1 070,85 krooni. See näitab, et Töövaidluskomisjoni otsuse tegemise hetkel (09.07.2007.a.) ei olnud OÜ M. V.P. ’ile töötasu maksnud. PalS § 32 näeb ette tööandjale kohustuse töölepingu lõpetamise päeval maksta välja kõik tööandjalt saada olevad summad. Selle nõude rikkumise eest on tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 alusel ja töötajal on õigus nõuda lõpparve

kinnipidamise eest ühe kuu keskmist palka. Järelikult, kuna tööandja ei olnud töölepingu lõpetamise päeval seda nõuet täitnud, tuleb OÜ’lt M. välja mõista V.P. ’i kasuks lõpparve kinnipidamise eest 10 350 krooni. Pooltel tekkis vaidlus V.P. ’i tunnitasu osas. Töösuhte alguses ei olnud pooled kokku leppinud tunnitasu määras, mistõttu võttis OÜ M. aluseks keskmise tunnitasu. Hageja on vaidlustanud selle ning võtnud oma nõuete aluseks tunnitasu 50 krooni. Kostja on viidanud Statistikaameti andmetele, mille järgi 2004.a. oli brutotunnipalk veonduse, laonduse ja side valdkonnas 46,02 krooni, 2005.a. 50,96 krooni ja 2006.a. 58,08 krooni. Kostjaga kirjavahetuses olnud Statistikaameti esindaja kirjast (tl 62) nähtub, et veoautojuhtide tunnipalk 2005.a. oktoobris oli 39,75 krooni ja 2004.a. oktoobris 38,61 krooni. Kostja on viidanud sellele, et 50-kroonine tunnipalk ei ole tõenäoline arvestades tunnipalga üsna vähest tõusu 2004.a. ja 2005.a. Statistikaameti 2007.a. I kvartalis oli veonduse, laonduse ja side alal palgatöötaja keskmine brutopalk tunnis 68,44 krooni1, samas kui palgatöötaja keskmine brutopalk tunnis IV kvartalis 2006.a. oli 62,87 krooni2. Kui võrrelda tunnitasu tõusu veonduse, laonduse ja side valdkonnas alates 2004.a. ning arvestada tugevat tõusu alates 2006.a. lõpust (2005.a. keskmine tunnipalk 50,96, 2006.a. IV kvartalis 62,87 krooni) leiab kohus, et V.P. ’i tunnitasuna 50 krooni arvestamine on Statistikaameti andmeid arvestades põhjendatud. Seega kuuluvad ülalnimetatud nõuded väljamõistmisele arvestades tunnitasuna 50 krooni. V.P. on kohtule esitanud mitmeid võõrkeelseid tõendeid, mis tõendavad tema kulutusi. Hageja loobus nendest tõenditest, mis on võõrkeelsed ning kohus jättis hageja poolt esitatud võõrkeelsed tõendid tl 18, 19, 20, 22, 23, 24 25, 26, 27, 30, 32, 35 TsMS § 33 lg 1 alusel tähelepanuta, kui võõrkeelsed dokumendid, mille tõlke esitamist hageja ei soovi. Võõrkeelsetel tõenditel esinevad kulude summad klapivad hageja poolt esitatud kuluaruandes olevate summadega. Kuna kuluaruandest kui tõendist ei ole hageja loobunud ning ei ole kostja esitanud selle kohta vastuväiteid, võtab kohus selle tõendina arvesse. Esitatud kuluaruandelt nähtub, et hageja kulutused olid kokku summas 1 089,15 eurot. Hageja sai reisikulutusteks kätte sularahas 500 eurot ning 9 500 krooni, mis kanti osade kaupa tema ema H.P. arvele (tõend Töövaidluskomisjoni toimikus nr 9.1102, 881-2007, tl 40). Lähetus pidi kestma 10 päeva, milleks hagejale oli ette nähtud 500 eurot. Sõit läks pikemaks ning H.P. arvele makstavate summade tõendilt nähtub, et esimene maksmine on teostatud 26.02.2007.a., mis oli täpselt 10 päeva 16.02.2007.a.-st, s.o. lähetuse algusest. See näitab veelkord, et 26.02.2007.a.-ks olid hageja rahalised ressursid ammendunud ning ta vajas raha. Järgnevad maksed tehti 01.03.2007.a. ja 05.03.2007.a., kokku summas 9 500 krooni. Seega oli hageja kasutuses reaalselt 500 eurot + 9 500 krooni, tegelikud kulutused olid 1 089,15 eurot. Tegelikest kulutustest tuleb maha lahutada 500 eurot, 220 eurot (trahvid, mida tööandja ei hüvita) ja 9 500 krooni, mis hagejale lähetuse pikenedes üle kanti. (1 089,15 – 500 – 220)x15,64 – 9 500= 3726,5 krooni. Antud lahenduskäik näitab, et tegelikult maksti V.P. ’ile 3 726,5 krooni rohkem, kui tal reaalselt kulus. See summa tuleb maha lahutada päevarahadest 7 350 krooni, mis kuuluvad väljamõistmisele. Järelikult kuulub väljamõistmisele 7 350 – 3726,5 = 3 623,5 krooni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna antud asjas rahuldas kohus hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kohtunik