Menetluskulud maakohtus ja apellatsioonimenetluses jätta solidaarselt C ja X kanda.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
2-21-3177
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Advokaadibüroo Vilippus Polman Partnerid OÜ (edaspidi hageja) palus C ja X (edaspidi kostjad) vastu esitatud hagis tunnustada hageja nõuet 14 804.40 eurot Q (pankrotis) (edaspidi võlgnik) pankrotimenetluses II rahuldamisjärgu nõudena.
2.Harju Maakohus kuulutas 19.10.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-11259 välja Q pankroti. Hageja esitas 06.11.2020 haldurile nõudeavalduse, mille kohaselt on võlgnikul täitmata rahalised kohustused hageja ees pankroti väljakuulutamise seisuga 14 804.40 eurot. 29.01.2021 nõuete kaitsmise koosolekul avaldas haldur, et hageja nõudele on 27.01.2021 kirjalikult esitanud vastuväite kostjad.
3.Kostjate nimel esitas vastuväite volitusteta isik. Nõuete kaitsmise koosolekul avaldas võlgnik, et ei ole andnud vandeadvokaat Martin Traadile volitusi enda alaealiste laste (kostjate) esindamiseks. Vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 120 lõikele 1 saavad vanemad lapse nimel tehinguid teha, sh volitada kolmandat isikut esindajana lapse nimel tehinguid tegema, üksnes ühiselt. Ka ei ole vandeadvokaat M. Traat lisanud dokumente, mille alusel on ta volitatud kostjaid esindama. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lõikele 1 on isiku nimel esindusõiguseta tehtud tehing tühine. Seega ei ole hageja nõude suhtes kehtivat vastuväidet esitatud.
4.Vastuväites puuduvad ka sisulised põhjendused. Hageja nõue võlgniku suhtes on kehtiv ja sissenõutavaks muutunud. Hageja juures tegutsev vandeadvokaat Martin Kruus esindas võlgnikku tsiviilasja nr 2-16-12328 menetluses alates 15.08.2016 hagiavalduse esitamisest kuni 29.11.2019, kui kohtumenetlus lõpetati kompromissi kinnitamisega. Vandeadvokaat on tsiviilasja menetluses esitatud menetluskulude nimekirjades kirjendanud õigusabiteenuse eest arvestatud kulu, samuti on selgitatud, et võlgnikuga sõlmitud kokkuleppe kohaselt osutas vandeadvokaat õigusabiteenust tulemustasu põhimõttel. Kuna hagimenetluse tulemusena tekkis vastaspoolel Cl kohustus tasuda võlgnikule 55 000 eurot, realiseerus ka kohustus tasuda osutatud õigusabiteenuse eest tasu. Kokku osutas hageja tsiviilasjas õigusabiteenust 94,9 tundi kogumaksumusega 14 804.40 eurot. 05.12.2019 kokkuleppe kohaselt kohustus võlgnik õigusabikulu tasumise kohustuse täitma hiljemalt 30.11.2020. Kokkuleppes on võlgnik kohustuse deklaratiivse võlatunnistuse vormis heaks kiitnud. Võlgnik ei ole kohustust täitnud.
2-21-3177 Kostjate vastuväited
5.Kostjad vaidlevad hagile vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Hageja nõue on alusetu, tõendamata ja tekitatud kunstlikult. Hagejal esineb võlgniku pankrotimenetluses huvide konflikt. Hageja esitas 06.11.2020 nõudeavalduse, mille lisast (võlatunnistusest) nähtub, et võlgnik kinnitab 05.12.2019 võlga 14 804.40 eurot hageja ees. Võlatunnistusele on hageja poolt alla kirjutanud juhatuse liige vandeadvokaat Martin Kruus. Muid dokumente nõudeavaldusele ei lisatud. Võlgniku ainsaks varaks on tsiviilasjas nr 2-20-17414 tagasivõidetav vara (pankrotihalduri hagi Z vastu tehingu tagasivõitmiseks ja 60 000 euro saamiseks). Muid võimalusi hagejal oma nõude rahuldamiseks võlgniku vara arvelt ei ole. Vaatamata nimetatud faktile esindab vandeadvokaat M. Kruus nimetatud tsiviilasjas kostjat Z ja on teinud kõik, et vaidlus oleks Z jaoks tulemuslik ja halduri hagi jääks rahuldamata. Kui hagi jääb rahuldamata, ei ole hagejal võimalik 14 804.40 eurot saada. Arvestades võlgniku omakäeliselt kinnitatud võlgnevust hageja ees, ei saa võlaõigusseaduse (VÕS) § 7 sätteid arvestades olla eluliselt usutav, et võlasuhtes mõistlikult tegutsev isik tegutseks oma majandusja kutsetegevuses õigusabi osutades aktiivselt selle nimel, et jääda ilma 14 804.40 eurost. Hageja eeldatav tulu õigusabi osutamise eest tsiviilasjas nr 2-20-17414 on eelnimetatud summast kordades väiksem. Järelikult ei saa hageja nõude puhul olla tegemist tegelikult eksisteeriva nõudega. Hageja esindajana tegutseb üks ja sama isik. Lisaks on hageja esindaja varasemalt kohtus esindanud ka võlgnikku. Nõude aluseks oleva võlatunnistuse kui dokumendi vormistamise eesmärk on võlgniku ja Z koostöös kunstliku nõude tekitamine pankrotimenetluses eesmärgiga saada võlausaldajaks ning seeläbi mõjutada pankrotimenetlust. Seega on hageja poolt esitatud võlatunnistuse puhul tegemist näiliku tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lõike 1 mõttes. Hageja tugineb nõude tunnustamise hagis tühisele tehingule, millel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.
7.Hageja väide, mille kohaselt isa ei ole andnud laste nimel vastuväite esitanud vandeadvokaadile volitust laste esindamiseks, ei ole tõsiseltvõetav. Laste isa (võlgnik) on korduvalt kriminaalkorras elatise mittemaksmise eest karistatud isik, kelle tegevuse jätkuv eesmärk on välistada laste elatisenõude rahuldamine pankrotivara arvelt. Kuna vanemate ühise tahteavalduse tegemine põhjustaks laste huvidega vastuolus oleva viivituse, on ühel vanemal lapse huvides õigus teha vajalikke tehinguid ja toiminguid ka üksinda. Pankrotivara vähenemine alusetu nõude abil on vastuolus alaealistest lastest võlausaldajate huvidega, eelkõige olukorras, kus pankrotimenetlust on alustatud elatise võlgnevusest tuleneval põhjusel. Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Pooltel ei ole vaidlust, et: Harju Maakohus kuulutas 19.10.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-20-11259 välja võlgniku pankroti; hageja esitas 06.11.2020 haldurile nõudeavalduse 14 804.40 eurot, millele oli lisatud võlgniku deklaratiivne võlatunnistus; 29.01.2021 nõuete kaitsmise koosolekul esitas alaealiste kostjate esindaja hageja nõudele vastuväite.
10.Pooltel on vaidlus selle üle, kas vastuväite esitajal vandeadvokaat M. Traadil olid volitused alaealiste võlausaldajate esindamiseks ning kas hageja nõue on põhjendatud ja tõendatud.
2-21-3177
11.07.05. - 31.12.2020 redaktsioonis kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lõige 1 sätestas, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. PankrS § 107 kohaselt võib nõude tunnustamist kohtus võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul.
12.Nõuete kaitsmise koosoleku protokolliga on tõendatud, et võlgnik avaldas koosolekul, et ta ei ole andnud volitusi enda alaealiste laste esindamiseks. Kostjate vastuväitega võlgniku pankrotimenetluses on tõendatud, et hageja 06.11.2020 esitatud nõudele esitasid 29.01.2021 nõuete kaitsmise koosolekul vastuväited alaealised kostjad, kelle seaduslikuks esindajaks on avalduses märgitud ema C ja lepinguliseks esindajaks vandeadvokaat M. Traat. Vastuväite on allkirjastanud lepinguline esindaja vandeadvokaat M. Traat.
13.Vastavalt PKS § 120 lõike 1 teises ja kolmandas lauses sätestatule on ühist hooldusõigust omavatel vanematel ühine esindusõigus, hooldusõiguslikud vanemad võivad kokku leppida ühise esindusõiguse teostamise korraldamises. PKS § 120 lõike 3 kohaselt kui vanemate ühise tahteavalduse tegemine põhjustaks lapse huvidega vastuolus oleva viivituse, on ühel vanemal lapse huvides õigus teha vajalikke tehinguid ja toiminguid ka üksinda. Sel juhul tuleb toimingutest teisele vanemale viivitamata teatada.
14.PankrS § 3 lõige 2 sätestab, et pankrotimenetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 226 lõike 1 eelviimase ja viimase lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda teiste menetlusosaliste esindajate esindusõiguse kontrollimist igas menetlusstaadiumis igas kohtuastmes ning advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu. Järelikult sai pankrotihaldur ja saab ka kohus TsMS § 226 lõike 1 järgi eeldada, et vandeadvokaat M. Traadil oli nõuete kaitsmise koosolekul kostjate nimel vastuväite esitamisel esindusõigus olemas. Nõuete kaitsmise koosoleku protokollist ei nähtu, et hageja või võlgnik oleksid taotlenud pankrotihaldurilt vandeadvokaadi esindusõiguse kontrollimist. Võttes arvesse, et kostjate vanematel oleks tulenevalt elatise võlgnevusest, mis on olnud aluseks kohtuvaidlustele ja oli aluseks pankrotimenetluse algatamisele, ühise tahteavalduse kujundamine ja tegemine suure tõenäosusega toonud kaasa viivituse, oli kostjate emal õigus alaealiste laste huvides teha vajalikke tehinguid ja toiminguid, sh volitada vandeadvokaati laste esindamiseks pankrotimenetluses, ka üksinda. Seega ei ole hagiavalduses esile toodu, et vastuväite esitamine oli vastavalt TsÜS § 129 lõikele 1 tühine, põhjendatud ega tõendatud.
15.Nõudeavalduses ja võlatunnistuses on esile toodud, et võlgnikul on täitmata rahalised kohustused hageja ees pankroti väljakuulutamise seisuga 14 804.40 eurot, mis tuleneb tsiviilasjas nr 2-16-12328 tulemustasu kokkuleppe alusel neljas kohtuastmes 94,9 tunni ulatuses osutatud õigusabiteenuse tasust ning et 05.12.2019 deklaratiivse võlatunnistuse vormis sõlmitud kokkuleppe kohaselt kohustus võlgnik õigusabikulu 14 804.40 eurot täitma hiljemalt 30.11.2020, kuid seoses pankroti väljakuulutamisega muutus nõue sissenõutavaks 19.10.2020.
16.Pooltel puudub vaidlus, et vandeadvokaat M. Kruus osutas õigusabiteenust ja esindas võlgnikku tsiviilasjas nr 2-16-12328 neljas kohtuastmes, kuid kostjate väitel on hageja nõude puhul tegemist näiliku, mitte reaalselt eksisteeriva nõudega, sest tõendamata on advokaadibüroo huvi menetluskulu nimekirjades näidatud töö eest tegelikult tasu kätte saada.
2-21-3177
17.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-124-14 selgitanud: “Küll juhib kolleegium tähelepanu, et kostja tõendamiskoormus ei ole piiramatu. Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga.“.
18.Hageja kohtule esitatud menetluskulude nimekirjadest nähtub tööaja arvestus, maht ja hind neljas kohtuastmes, kuid hageja ei ole esitanud deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevaid lepinguid ega kuludokumente. Kuivõrd kostjad vaidlustasid deklaratiivse võlatunnistuse, siis selgitas ja põhjendas kohus 11.02.2022 määruses hagejale Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-124-14 alusel deklaratiivse võlatunnistuse aluseks oleva kausaalsuhte tõendamiskoormise panemist ning tegi ettepaneku esitada kohtule tõendeid vaidluse all oleva asjaolu - võlatunnistuse aluseks oleva nõude - kohta (nt võlgnikuga sõlmitud leping, võlgnikule esitatud arved ja / või muud hagejal võlatunnistuse aluseks olevad tõendid). Hageja kohtule kausaalsuhte aluseks olevaid tõendeid ei esitanud.
19.Pooltel ei ole vaidlust, et võlgniku pankrotimenetluses on ainus vara tsiviilasjas nr 2-20-17414 halduri poolt Z, keda esindab vandeadvokaat M. Kruus, vastu esitatud hagiga tagasivõidetav vara. Järelikult ei ole hagejal olukorras, kus halduri hagi jääb rahuldamata, mingeid võimalusi oma nõude rahuldamiseks. Võttes arvesse, et hageja ei ole kohtu selgitustest hoolimata tõendanud deklaratiivse võlatunnistuse alussuhet ning tegutseb tsiviilasjas nr 2-2017414 majandus- ja kutsetegevuses õigusabi osutades selgelt oma pankrotimenetluses olevate rahaliste huvidega vastuolus, mida ei saa VÕS §-st 7 tulenevalt pidada võlasuhtes mõistlikuks tegutsemiseks ega eluliselt usutavaks, järeldab kohus, et pankrotimenetluses esitatud nõude 14 804.40 euro puhul ei ole tegemist reaalselt eksisteeriva nõudega.
20.TsÜS § 89 lõige 1 näeb ette, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kohus asub tuginedes vaidluse asjaoludele ja asjas kogutud tõenditele kogumis seisukohale, et hageja ja võlgniku vahel 05.12.2019 deklaratiivse võlatunnistuse vormis sõlmitud kokkulepe võlgniku kohustuse kohta tasuda hagejale hiljemalt 30.11.2020 õigusabikulu 14 804.40 eurot, on näilik. TsÜS § 89 lõike 2 kohaselt on näilik tehing tühine ja § 84 lõige 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega on hagiavalduses esiletoodu, et hageja omab pankrotimenetluses 14 804.40 euro suurust nõuet põhjendamata ja tõendamata. Eeltoodust lähtudes tuleb hagi nõude tunnustamiseks jätta rahuldamata.
21.TsMS § 162 lõike 1 alusel jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
22.TsMS § 174 lõikest 4 tulenevalt määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus
2-21-3177
23.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse ja palub teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt kostjate kanda.
24.Maakohus ei tuvastanud, et pankrotivõlgnik oleks temale tsiviilasja nr 2-16-12328 menetluses osutatud õigusabi eest tasunud või et hageja oleks loobunud tasu saamisest või et tegemist oli kokkuleppega osutada õigusabi tasuta. Hageja menetluskulude nimekirjade ehtsust ei ole kahtluse alla seatud ja need on kontrollitavad vastava tsiviilasja toimiku põhjal. Hagejal puudus soov ja huvi osutada õigusabiteenust tasuta.
25.Näiliku tehingu võimalikke motiive ega tegelikku eesmärki maakohus ei analüüsinud. Maakohtu otsus on põhjendamata. Hageja tõendas deklaratiivse võlatunnistuse alussuhet tsiviilasjas nr 2-16-12328 esitatud menetlusdokumentidega. Ka maakohus deklareeris, et vastavate alusasjaolude esinemise suhtes ei ole poolte vahel vaidlust.
26.Hageja ei ole nõus, et pankrotihaldur sai nõuete kaitsmise koosolekul TsMS § 226 lõike 1 põhjal eeldada, et kostjaid koosolekul esindaval vandeadvokaadil on esindamiseks kehtiv volitus. Koosolekul viibinud kostjate isa väitis selgelt, et sellist volitust vandeadvokaadil ei ole. Vastustajate seisukoht
27.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
28.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui leidis, et hageja ei täitnud temal lasuvat tõendamiskoormust ega tõendanud võlatunnistuse alussuhet ja et võlatunnistus on tühine. Rikkumised tõid kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus saab ise rikkumised kõrvaldada ja teha uue otsuse, millega rahuldab hagi ja jaotab menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
29.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsustusega selle kohta, et alaealiste võlausaldajate lepingulisel esindajal oli kehtiv volitus nende nimel vastuväite esitamiseks hageja nõudeavaldusele laste isa pankrotimenetluses. Samas peab kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendust selles osas täpsustada. Puudub vaidlus, et volituse vastuväite esitamiseks oli vandeadvokaat saanud laste emalt ja et vanematel kehtib laste suhtes ühine hooldusõigus. Seega on vanematel ka ühine laste esindusõigus (PKS § 120 lõike 1 teine lause), millest erandid sätestavad sama sätte lõiked 2-6. PKS § 120 lõike 6 kohaselt ei või vanemad last esindada juhtudel, kui see on keelatud eestkostjal PKS § 180 kohaselt. Viidatud sätte lõike 1 punktidest 3 ja 1 tulenevalt ei saa eestkostja eestkostetavat esindada mh õiguslikus vaidluses eestkostetava ja eestkostja vahel. Seega ei saa ka hooldusõigust omav isa esindada oma alaealist last õigusvaidluses, mille üheks pooleks ta ise on. Praeguses asjas esitasid alaealised lapsed võlausaldajatena vastuväite isa pankrotimenetluses võlausaldajale, kelle nõue tuleneb (väidetavast) lepingulisest suhtest isaga ja kelle nõudele isa vastu ei vaielnud. Lisaks on isa pankrotimenetlus alustatud laste avalduse alusel, kusjuures isa võlgnevuseks on elatisevõlgnevus. Sellises õiguslikus olukorras ei saa isa seadusest tulenevalt oma
2-21-3177 pankrotimenetluses võlausaldajatest alaealisi lapsi esindada, mistõttu oli emal õigus teha üksinda kliendileping advokaadibürooga.
30.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et praeguses asjas kogutud tõendite alusel on alust tuvastada 05.12.2019 deklaratiivse võlatunnistuse tühisus TsÜS § 89 alusel nagu leidis maakohus vaidlustatud otsuse punktides 19-21. TsÜS § 89 lõike 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-95-11, punkti 12 teine lõik ja seal viidatud kohtupraktika). Tuvastada tuleb mõlema poole tahe õigusnäivuse tekitamiseks. Kuigi kokkulepe tehingu näilikkuse kohta on üldjuhul varjatud ning seda saab tuvastada sellele kaudselt viitavate asjaolude kaudu, ei saa TsÜS § 89 lõiget 1 sisustada selliselt, et tehingu näilikkus tuletatakse läbi selle, et puuduvad tõendid, mis tehingu olemasolu ja selle sisu kinnitavad, või kas tehingu sõlmimine on mingite asjaolude (praeguses asjas tehingu ühe poole käitumine hilisemas pankrotivara tagasivõitmise kohtumenetluses) pinnalt eluliselt usutav või mitte. Vastasel korral eeldataks tehingu näilikkust, milleks viidatud säte alust ei anna – tehing saab olla näilik ainult siis, kui isikud sõlmivad ühisel tahtel teadlikult lepingu, soovimata, et sellega kaasnevad õiguslikud tagajärjed (või sooviga varjata tegelikult sõlmitud lepingut). Võlgniku ja võlausaldaja tahet näiliku tehingu (võlatunnistuse) tegemiseks maakohus ei tuvastanud. Kui poolte ühine tahe oli leppida kokku selles, mis lepingus kajastati, tuleb lähtuda sellest tahtest.
31.Lisaks eelnevale jättis maakohus tähelepanuta, et võlatunnistuse tühisus iseenesest ei mõjuta põhikohustuse kehtivust. Maakohus ei tuvastanud, et näilik oleks olnud hageja ja võlgniku vaheline käsundusleping, mille alusel toimus võlgniku esindus tsiviilasja nr 2-16-12328 kohtumenetluses. Samuti ei tuvastanud maakohus, et selle lepingu alusel tegelikult teenust ei osutatudki. Maakohus kohaldas õigesti tõendamiskoormust ja selgitas hagejale alussuhte tõendamise kohustust, kuid jättis tõenditele hinnangut andes vajaliku tähelepanuta, et kostjad ei vaidlusta, et hageja vandeadvokaadist juhatuse liige esindas vastavuses TsMS § 217 lõikega 1 ja § 218 lõike 1 punktiga 1 lepingulise esindajana praegust pankrotivõlgnikku tsiviilasja nr 2-16-12328 kohtumenetluses (tolles asjas hagejat). Seega on tõendatud, et advokaadibüroo ja võlgniku vahel oli käsundusleping VÕS § 619 mõttes ka ilma, et selle kohta oleks praeguses menetluses esitatud kirjalikku lepingudokumenti. Vastavat lepingulist suhet tõendavad ka viidatud kohtumenetluses esitatud hageja menetluskulude nimekirjad (t lk 31-37). Hageja väitel oli võlgnikuga sõlmitud tulemustasu kokkulepe. Kostjad ei ole väitnud, et tegelikult oli kokku lepitud tasuta esindus. Nimetatud asjaolu ei saa ka eeldada, kuna ei saa olla vaidlust, et hageja tegutses käsunduslepingu raames oma majandustegevuses, milles sõlmitud lepingute puhul eeldatakse tasulisust (VÕS § 28 lõige 1). Samuti ei ole kostjad väitnud, et tegelikult on hageja tasu esinduse eest juba enne pankrotimenetlust kätte saanud. Arve(te) esitamisest ei sõltu teenuse eest maksmise kohustuse tekkimine, mistõttu ei ole asjakohane maakohtu seisukoht, et mh arvete esitamata jätmine tõendab võlatunnistuse alussuhte puudumist. Kohustus teenuse eest tasu maksta tekib kokkulepitud teenuse osutamisest.
32.Kolleegium märgib, et 05.12.2019 konkreetse sisuga võlatunnistuse (t lk 6) andmine ja sellest nähtuva täitmata kohustuse olemasolu kinnitavad ka tõenditest nähtuvad järgmised elulised asjaolud, mille osas pooltel vaidlust ei ole: tsiviilasjas nr 2-16-12328 hages praegune pankrotivõlgnik oma endiselt elukaaslaselt C-lt rahalist hüvitist; tsiviilasja menetlus lõppes 28.11.2019 kompromissi kinnitamisega kohtuistungil, mille alusel kohustus C maksma võlgnikule hüvitist hiljemalt 2020. a novembri lõpuks; 05.12.2019 andis võlgnik võlatunnistuse, milles tunnistas võlga lepingulise esindaja ees ja kohustus selle tasuma hiljemalt
2-21-3177 31.12.2020, seega peale seda, kui on saanud kohtumenetluses tema kasuks väljamõistetud hüvitise kätte. Arvestades, et 19.10.2020 kuulutati välja võlgniku pankrot, mis tõendab tema halba varalist olukorda, on ka eluliselt usutav, miks andis lepinguline esindaja võlgnikule võimaluse tasuda esinduse eest kohtulahendi alusel saadavast rahast. Isegi kui nõustuda kostjatega, et hagejast advokaadibüroo on konkreetses pankrotimenetluses käitunud oma majandustegevuses ebamõistlikult, kui juhatuse liige esindab pankrotihalduri hagi alusel toimuvas tagasivõitmise kohtumenetluses kostjat ja sellega n-ö võitleb pankrotivarasse raha saamise vastu, ei saa ainult selle asjaolu alusel tuvastada hagejal pankrotivõlgniku vastu konkreetse nõude puudumist.
33.Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium hagejaga, et tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise veenvusega (TsMS § 232 lõige 1) on tõendatud hagejal pankrotivõlgniku vastu 05.12.2019 võlatunnistusest nähtuva ja käsundussuhtest tuleneva rahalise nõude olemasolu, mida tuleb pankrotimenetluses tunnustada. Kostjad ei ole vaidlustanud (alternatiivselt) nõude rahalist suurust ja selle kujunemise aluseid (vandeadvokaadi tunnitasu suurust, osutatud õigusabi mahtu), seega tuleb nõue tunnustada 06.11.2020 nõudeavaldusest (t lk 4) nähtuvas suuruses. Menetluskulude jaotus
34.Apellatsioonkaebuse ja hagi rahuldamise alusel jäävad hageja menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 162 lõike 1 ja § 165 lõike 1 esimese lause alusel solidaarselt kostjate kanda.
35.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus (TsMS § 174 lõige 4, § 177 lõige 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.