Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Apellatsioonkaebuse põhjendused

Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hageja nõue rahuldati ja mõisteti kostjalt välja 18 054 krooni ning jätta nõue täies ulatuses rahuldamata seoses tasaarvestusega. Harju Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud õigusnormi ja kohtuotsus on vastuolus TsMS § 373 lg-ga 3 ja §-ga 438. Kostja esitas 11.10.2007 vastuhagi ja 29.01.2008 vastuhagi täpsustuse. Maakohus ei ole vastuhagi kohta otsust teinud. Maakohus on otsuse tegemisel lähtunud TsMS § 231 lg-st 2, mille kohaldamine on apellandi jaoks arusaamatu. Otsuse kohaselt loetakse poolte kohtumenetluses omaksvõetud asjaolud tõendatuks. Kostja ei ole kunagi väitnud, et hageja on lepingujärgseid töid üldse teostanud. Kostja tugines seisukohale, et hageja ei ole töid kokkulepitud mahus ja ajal teostanud. Kostja tasus hagejale kokku 53 100 krooni, kuid hageja andis talle üle töid vaid 17 700 krooni eest. See asjaolu on kostja poolt ka dokumentaalselt tõendatud. Kohtuotsuse kohaselt oleks kostja justkui midagi omaks võtnud ja hageja ei olekski pidanud tööde üleandmist tõendama. Apellant ei nõustu sellise käsitlusega. Lisaks sellele on kohus viidanud 10.07.2007 tööde üleandmise aktile, millele ei olevat kostja vastuväidet esitanud. Kostja ei ole nimetatud akti kunagi vaidlustanud, selle aktiga anti üle ühepereelamu eskiisprojekt summas 17 700 krooni (koos käibemaksuga). Seega on ebaõige kohtu järeldus, et aktile vastuväidet ei esitatud ja tööd loetakse vastuvõetuks. Samuti ei ole õige kohtu järeldus, et seetõttu puudub kostjal õigus viivisele. Kostja ei esitanud viivisenõuet selle akti põhjal, vaid kogu lepingust lähtuvalt. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab oma kirjalikus vastuses maakohtu otsust seaduslikuks ning palub jätta selle muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb kaevatavas osas menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 646 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning saata tsiviilasi selles osas uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Ühtlasi tuleb kohtul teha otsus vastuhagi lahendamise kohta. Kaevatav kohtuotsus ei vasta TsMS § 436 lg 1 nõuetele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Hageja esitas kohtule kostja vastu hagi, mille aluseks oli asjaolu, et hageja on vastavalt 10.07.2007 sõlmitud kokkuleppele teostanud kostja tellimusel täiendava eskiislahenduse, on selle kostjale 18.07.2007 aktiga üle andnud, kuid kostja on jätnud töö eest tasu maksmata. Kostja seevastu väitis, et tal on hageja vastu 04.12.2006 lepingust tulenev nõue: selle lepingu alusel on ta tasunud hagejale 53 100 krooni, kuid töid saanud vaid 17 700 krooni eest. Kostja väitel jäi hagejal teostamata töid 35 400 krooni eest, millest 17 700 krooni palus ta hageja nõudega tasaarvestada, ülejäänud 17 700 krooni saamiseks esitas ta vastuhagi, milles soovis saada lisaks ka lepingu täitmisega viivitamise eest viivist 13 891 krooni. Seega oli kostja vastuhagi aluseks eelkõige asjaolu, et hageja jättis 04.12.2006 lepingus kokkulepitud tööd osaliselt tegemata ning teostatud tööd anti kostjale üle viivitusega. Kuna kostja ei vaielnud hageja nõudele sisuliselt vastu, vaid palus selle tema nõudega tasaarvestada, tuli kohtul vaidluse lahendamiseks kõigepealt lahendada vastuhagis sisalduv nõue. Kostja, tuginedes vastuväidetes ja vastuhagis 10.07.2007 aktile, millest nähtuvalt oli üleantud-vastuvõetud tööde maksumuseks 17 700 krooni, leidis, et on tasunud hagejale alusetult 35 400 krooni (18.07.2007 aktis märgitud töö vastuvõtmisele ei vaielnud kostja vastu). Kui hageja selle väitega ei nõustunud, pidi tema tõendama, et tegelikult anti kostjale üle 04.12.2006 lepingus ettenähtud töö tervikuna, s.o maksumuses 53 100 krooni. Maakohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et kostja viidatud dokumentaalne tõend tõendab lepingu täitmist kokkulepitud mahus. Ka ei nähtu

otsusest, miks kohus ei nõustunud kostjaga, et töö anti üle hilinemisega. Vastavaid põhjendusi kohtuotsus ei sisalda. Kohus, viidates TsMS § 231 lg-le 1, ei märkinud, milliste faktiliste asjaolude kohta esitatud poolte väited ei vajanud tõendamist, sest vastaspool oli need omaks võtnud. Antud juhul on kohus jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muuhulgas välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 2 teise lause kohaselt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kuna maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, ei ole ringkonnakohtul võimalik kohtuotsuse tühistamisel teha uut otsust. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Menetluskulud jaotatakse asja uuel lahendamisel maakohtus.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.