Z M hagi AS SJ vastu 17.12.2001.a. sõlmitud töölepingu nr 586 lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja hüvitise, osaliselt saamata lõpparve ja selle kinnipidamise eest hüvitise nõudes. Hageja: Z M (isikukood xxx, elukoht xxx; hageja esindaja: Thea Rohtla (Tööõigusbüroo Labour Consulting OÜ, xxx);
Menetlusosalised
Istungi toimumise aeg Istungil osalesid
kostja: AS SJ(registrikood xxx, asukoht xxx), kostja seaduslik esindaja: ALa; kostja esindaja: vandeadvokaadi vanemabi Helen Hääl (Advokaadibüroo Concordia xxx). 10.06.2008.a. Hageja Z M Hageja esindaja Thea Rohtla Kostja seaduslik esindaja ALa Kostja esindaja vandeadvokaadi vanemabi Helen Hääl Kostja nõustaja vandeadvokaadi abi Senny Pello Tunnistaja Irina Hertmann.
Kohtuotsuse resolutsioon
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Tunnistada Z M töölepingu lõpetamine SJAS-iga 12.12.2006.a. Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 86 p 3 alusel ebaseaduslikuks ja lugeda Z M ja SJAS-i vahel sõlmitud tööleping lõpetatuks Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 79 alusel.
Välja mõista kostjalt, SJAS-ilt hüvitis hageja, Z M kokku summas 58 188 krooni ja 67 senti, mis sisaldab hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 27 210 krooni ja 80 senti ja keskmist palka töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest 3 767,07 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest 27 210,80 krooni.
4.Jätta menetluskulu 30% ulatuses kostja, AS SJ kanda ja 70% ulatuses hageja, Z M kanda. Edasikaebekord Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Hageja nõue ja asjaolud
1.Hageja Z M esitas 15.01.2007.a. hagi AS-i SJ vastu 17.12.2001.a. sõlmitud töölepingu nr 586 lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja hüvitise 159 000 krooni, osaliselt saamata lõpparve ja selle kinnipidamise eest keskmise palga nõudes. Hageja töötas kostja juures alates 17.12.2001.a. määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel pearaamatupidaja-finantsjuhina. Hageja kuupalk alates 01.02.2006.a. oli 26 500 krooni. 13.10.2006.a. lahkus hageja kostjaga kokkuleppel töölt kella 13 paiku, et sõita Lõuna-Eestisse oma maakodusse. Umbes kella 16.30 paiku teatas telefoni teel juhataja, et tal on vaja hagejale üks dokument edastada ja ta vajab sellele allkirja. Lepiti kokku, et hageja ootab dokumenti Otepää ühes söögikohas. Hageja ootas 1 (6)
Tsiviilasi nr: 2-07-1992 seal tööandja esindajat kella 20.30-ni, pärast mida lahkus. Dokumendi sisu kostja ei teavitanud, kuid hageja aimas, et tegu võis olla töölepingu lõpetamise dokumendiga. Kostja sellisest käitumisest äärmiselt ärritununa hageja 16.10.2006.a. haigestus ning teavitas sellest koheselt kostjat. 04.01.2007.a. saatis hageja kostjale e- kirja, milles palus, et kostja saadaks talle mõeldud kirja tähitud postiga, kuna viibib nüüd enamasti Tallinnas. Ka teavitas hageja tööandjat oma jätkuvast töövõimetusest. 08.01.2007.a. sai hageja kätte kostja poolt 06.01.2007.a. postitatud tähitud kirja, milles olid dokumendid töölepingu lõpetamise kohta TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu 12.12.2006.a. Hageja leiab, et tööleping lõpetati ebaseaduslikult. Hagejale 06.01.2007.a. saadetud 12.12.2006.a. käskkirja nr K-1/74 kohaselt lõpetati tema tööleping koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel samal kuupäeval, s.o 12.12.2006.a. Hageja oli hagi esitamise ajal jätkuvalt töövõimetuslehel alates 16.10.2006.a. Kostjat on hageja pidevalt teavitanud oma töövõimetusest ja ühe töövõimetuslehe ka tööandjale selle Haigekassale edastamiseks esitanud. Hageja leiab, et tööandja lõpetas töölepingu ajutise töövõimetuse ajal teadlikult ja tahtlikult, kusjuures üheks põhjuseks võis olla ka tahtmatus maksta suuremat töölepingu lõpetamise hüvitist. Sellest tulenevalt leiab hageja, et on põhjendatud hüvitise nõude esitamine maksimaalmääras 6 keskmise kuupalga ulatuses summas 159 000 krooni. Et tööleping lõpetati 12.12.2006.a., teatas tööandja töölepingu lõpetamisest ette 5 kalendripäeva seaduses sätestatust vähem ning oleks pidanud seetõttu TLS § 84 lg 2 kohaselt maksma lõpparve koosseisus ka etteteatamata aja eest 5 päeva keskmise palga. Hageja nõue kostja vastu 5 päeva keskmise palga ulatuses vähem etteteatatud aja eest on 3 613,65 krooni. Et kostja pidi TLS § 74 lg 2 kohaselt töölepingu lõpetamise päeval välja maksma kõik töötajal saada olnud summad, aga maksti vähem, esitab hageja nõude 1 keskmise kuupalga ulatuses TLS § 119 lg 2 alusel summas 26 500 krooni. Hageja palub tunnistada töölepingu lõpetamine 12.12.2006.a. TLS § 86 p 3 alusel ebaseaduslikuks ja muuta töölepingu lõpetamise alust, lugedes selleks TLS § 79, mõista välja kostjalt hageja kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6 keskmise kuupalga ulatuses, brutosummas 159 000 krooni, mõista välja kostjalt hageja kasuks keskmine palk töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest 3 613,65 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest 26 500 krooni. 26.01.2007.a. esitas hageja hagiavalduse täpsustuse. Hageja nõue kostja vastu 5 päeva keskmise palga ulatuses vähem etteteatatud aja eest on arvestuslikult järgmine: 5 kp. 12.-16.10.2006.a., s.o 3 tööpäeva eest keskmine palk. Lähtudes hageja töötasudest perioodil juuni kuni november 2006.a. on hageja keskmine päevapalk 109 245,70:87 tp = 1 255,69 krooni, 3 tp eest nõue 3 767,07 krooni. Tulenevalt TLS § 119 lg 2 on lõpparve kinnipidamise eest hageja keskmise palga nõue 1 255,69 x 21,67 (keskmine tööpäevade arv perioodis juuni kuni november 2006) = 27 210,80 krooni. Tulenevalt TLS § 117 lg 2 ja ITLS § 30 lg 2 on hageja nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise eest 6 x 27 210,80 = 163 264,80 krooni. Kostja seisukoht
2.21.02.2007.a. esitas kostja vastuse hagiavaldusele. Hageja väidab hagiavalduses, et 13.10.2006.a. lahkus hageja kokkuleppel töölt kella 13 paiku, et sõita Lõuna-Eestisse oma maakodusse. Siinkohal peab kostja vajalikuks märkida, et hageja vastav väide ei ole korrektne. Nimelt palus hageja võimalust viibida oma töökoha asukohast eemal, kuid tingimusel, et hageja on kostjale tööajal sellest hoolimata vajadusel kättesaadav. Kostja teavitas hagejat teatise sisust ning märkis, et soovib tingimata nimetatud teatise hagejale isiklikult 13.10.2006.a. kätte anda. Kuna hageja ja kostja leppisid teatise kättesaamise osas kokku, siis ei saatnud kostja teatist hagejale posti teel, kuna eeldas, et selleks puudub vajadus, sest hagejaga sai kokku lepitud, et teatis edastatakse hagejale isiklikult. 16.10.2006.a. ei ilmunud hageja tööle ning kui kostja esindaja, juhatuse liige AL helistas hagejale, et selgitada, miks hageja tööl ei ole, teatas hageja, et viibib haiguslehel. Kuna kostja poolt saadetud teatis tagastati kostjale ning hageja teatist kätte ei saanud, siis saatis kostja selleks, et vältida hilisemaid vaidlusi hagejale 20.11.2006.a. teate, millega teavitas hagejat teatisest ning sellest, et teatise alusel lõpetatakse hagejaga tööleping koondamise tõttu 20.11.2006.a. Kostja leiab, et hageja väide selle kohta, et „hageja võis teada saada tööandja soovist temaga tööleping lõpetada mitte varem kui 17.10.2006.a.“ ning, et kostja teatas hagejale töölepingu lõpetamisest vähem ette on väär ning äärmiselt pahatahtlik, kuna hageja sai töölepingu lõpetamisest teada juba 13.10.2006.a. ning nimetatud väite esitamisel on hageja juhtinud kohtu tegelikkusele mittevastavatele asjaoludele. Hageja väidab, et hageja ja kostja vaheline tööleping lõpetati kostja 12.12.2006.a. käskkirja nr K-1/74 alusel 12.12.2006.a. ning kuna hageja oli sel ajal töövõimetu, siis on kostja poolt töölepingu lõpetamine ebaseaduslik. Kostja vaidleb hagejale vastu, kuna kostja ja hageja vahelise töölepingu lõpetamise aluseks ei ole mitte 12.12.2006.a. käskkiri nr K-1/74, vaid 13.10.2006.a. teatis ning eelnimetatud käskkiri on üksnes kostja ettevõttesisene dokument. Kostja poolt hagejale tehtud töölepingu lõpetamise teatise näol on tegemist ühepoolse tehinguga ning kostja ei ole kuni käesoleva hetkeni nimetatud tahteavaldust tagasi võtnud. Lisaks ei sätesta TLS ega mõni muu seadus, et lisaks nimetatud teatisele oleks kostja pidanud veel mõne tahteavalduse või tehingu tegema, selleks, et nimetatud teatise alusel hagejaga sõlmitud tööleping lõpetada. Seega lõpeb hageja ja kostja vaheline 2 (6)
Tsiviilasi nr: 2-07-1992 tööleping teatise alusel ning kõik muud dokumendid, peale teatise, mis kostja selles osas ettevõttesiseselt vormistab, on absoluutselt irrelevantsed ega oma mingisugust õigusjõudu ning ei ole hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu lõpetamise aluseks. Kokkuvõttes on kostja seisukohal, et hageja ja kostja vaheline tööleping lõppes 13.10.2006.a. teatise alusel alles 10.02.2007.a. ning hageja nõue töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamiseks on põhjendamatu ning alusetu, kuna hagiavaldus töölepingu ebaseaduslikuks lõpetamiseks on esitatud enne faktilist töölepingu lõppemist ning mitte töölepingu aluseks oleva dokumendi ebaseaduslikuks tunnistamise osas. Kostja on seisukohal, et kuna hageja ja kostja vaheline tööleping lõppes 10.02.2007.a., siis puudub hageja poolt esitatud hagiavaldusel alus, mistõttu on kõik hageja poolt esitatud nõuded põhjendamatud. Kohtu põhjendused
3.Käesolevas asjas esitas hageja kostja suhtes kaks nõuet, esiteks analüüsib kohus hageja nõuet, mis on suunatud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu hüvitise saamisele. Teiseks analüüsib kohus nõuet, mis on suunatud sellele, et lõpparvet ei ole osaliselt õigel ajal välja makstud.
4.Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise nõue saab tuleneda ITLS § 30 lg-st 2, mis eeldab seda, et tööleping oleks lõpetatud ebaseaduslikult. Seega tuleb kontrollida, kas tööleping on lõpetatud ebaseaduslikult, kusjuures hinnata tuleb ka kostja vastuväiteid, mis seonduvad sellega, et kostja asjaoludest, mis tingisid lepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse, ei teadnud. Kõigepealt analüüsib kohus hageja nõuet hüvitisele. Seejärel käsitleb kohus hüvitisenõude suurust puudutavaid asjaolusid.
5.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejaga on lõpetatud tööleping vastavalt seadusele või mitte ning kas kostjal on kohustus tasuda hagejale hüvitist. Hageja ja kostja vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on kostja poolt koondatud ning koondamisteade on hageja poolt kätte saadud 18.10.2006.a. Samuti puudub vaidlus hageja poolt toodud keskmise palga arvestuse ning suuruse üle, eeldusel, et hüvitis maksmisele kuulub.
6.Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) 86 p 3 kohaselt võib tööandja lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötajate koondamisel. TLS § 91 lg 1 p 1 kohaselt ei ole töölepingu lõpetamine tööandja algatusel lubatud töötaja ajutise töövõimetuse ajal (välja arvatud § 86 punkt 9). Käskkirjaga nr K-1/74 on tõendatud, et 12.12.2006.a. (t lk 12-13) on kostja lõpetanud hagejaga sõlmitud töölepingu nr 586 Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 86 p 3 alusel. Nimetatud käskkirjast tulenes üheselt, et hagejaga lõpetatakse tööleping 12.12.2006.a., s.o ajal mil hageja oli töövõimetuslehel. 13.10.2006.a. teate (t lk 48) on hageja saanud kätte 18.10.2006.a. ning selle üle puudub ka vaidlus. Kohtule esitatud töövõimetuslehe nr 00007965 (t lk 90) nähtub, et hageja viibis perioodil 16.10.2006.a.-30.10.2006.a. haiguslehel. Samuti on kohtule esitatud töövõimetuslehed, mis tõendavad, et hageja viibis töövõimetuslehel kuni 09.02.2007.a. (t lk 59-62). Seega lõpetati hagejaga tööleping ajal, mil hageja oli töövõimetu ning seetõttu läks kostja tegevus, millega kostja lõpetas hageja ja kostja vahelise töölepingu hageja töövõimetuse ajal, vastuollu TLS § 91 lg 1 p-s 1 sätestatud keeluga ning on seetõttu ITLS § 28 lg-st 1 tulenevalt ebaseaduslik. Hageja taotlusel tuleb töölepingu lõpetamise aluseks lugeda TLS § 79.
7.Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt kostja ei teadnud töölepingu lõpetamise ajal, so 12.12.2006.a, et hageja on töövõimetu ning et hagejale on avatud töövõimetusleht. Kostja väitis, et koheselt, kui kostja sai teada, et hageja oli haiguslehel, tühistas ta töölepingu lõpetamise. Kohus ei saa nõustuda kostja vastavasisuliste väidetega. Käesolevas asjas loeb kohus tõendatuks, et kostja pidi 04.12.2006.a teadma, et hageja suhtes on avatud kehtiv töövõimetusleht ja et tegemist on jätkuva haiguslehega, st sellise haiguslehega, mis kestab edasi. Seda asjaolu tõendab kohtule esitatud haigusleht (t lk 89), mille on allkirjastanud kostja töötaja K. M. Kostja töötaja on haiguslehe allkirjastanud 04.12.2006.a. Selle asjaoluga on tõendatud, et 04.12.2006.a pidi kostja hageja töövõimetusest teadlik olema, kusjuures kostja pidi teadlik olema sellest, et hageja töövõimetus kestab edasi. Vastav töövõimetusleht oli väljastatud 29.11.2006.a seal oli kirjas, et tegemist on järgneva lehega, st kostja pidi aru saama, et hageja on jätkuvalt töövõimetu. Käesolevas asjas ei ole kostja väitnud, et peale 04.12.2006.a ja enne töölepingu lõpetamist oleks hageja kostjale teatanud, et ta on vahepeal terveks saanud, samuti ei ole hageja kostjale esitanud töövõimetuslehte, millelt nähtuks, et hageja suhtes avatud töövõimetusleht oleks lõpetatud. Kui 04.12.2006.a teadis kostja, et hagejale oli 29.11.2006.a väljastatud töövõimetusleht, mis oli „jätkuv“, siis pidi mõistlik tööandja ka 12.12.2006.a eeldama, et kui vahepeal ei ole töötaja tervenemisest teatanud ega töövõimetuslehe lõpetamisest teada andnud, et siis on töötaja jätkuvalt töövõimetu ja töövõimetuslehel. Kohtu hinnangul oleks meelevaldne eeldada, et juhul, kui töötaja pidevalt töövõimetust üle ei kinnita, et töötaja on siis 3 (6)
Tsiviilasi nr: 2-07-1992 vahepeal terveks saanud. Eespool asus kohus seisukohale, et hageja töövõimetusleht oli teada kostja töötajale, kes oli selle allkirjastanud. Hageja väitel oli tegemist kostja palgaarvestajaga. Reeglina omistatakse juriidilise isiku juhatuse liikme teadmine juriidilisele isikule, kuid TsÜS § 133 lg 1 kohaselt loetakse, et isikule, kes kasutab teist isikut pidevalt oma kohustuste täitmisel, on teada asjaolud, mida isik, keda kohustuste täitmisel kasutati, teadis. Käesoleval juhul edastas hageja oma töövõimetuslehed sellele kostja töötajale, kelle tööülesandeks oli töövõimetuslehtedega tegelemine, mistõttu loeb kohus, et kostja teadis käesolevas lõigus kirjeldatud asjaoludest ka siis, kui asjaoludest teadis üksnes kostja palgaarvestaja K. M ja mitte kostja juhatuse liige. Eespool toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja pidi 12.12.2006.a käskkirja andmise ajal teadma, et hageja on töövõimetuslehel. Vastava käskkirja saatis kostja hagejale tähitud kirjaga, mille kostja postitas 06.01.2007.a. Enne seda, so 04.01.2007.a saatis hageja kostja juhatuse liikmele, A. L e- kirja, milles kinnitas, et on jätkuvalt haige (t lk 31). Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja pidi töölepingu lõpetamise ajal teadma, et hageja on töövõimetu ja kostja juhatuse liige oli vahetult enne töölepingu lõpetamise käskkirja väljasaatmist saanud hagejalt aktuaalset informatsiooni, mis kinnitas seda, mida mõistlik tööandja nii või teisiti teadma pidi – et hageja on haiguslehel.
8.Eespool käsitletud põhjustel asub kohus seisukohale, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu ebaseaduslikult ja et kostja vastuväited, mis puudutavad seda, et kostja töölepingu lõpetamise ajal hageja töövõimetusest ei teadnud, tuleb jätta arvestamata. Seetõttu ei oma tähendust ka muud kostja väited ja seisukohad, mis hageja töövõimetust puudutavad. Kohus märgib veel, et kostja poolt antud töölepingu lõpetamise 12.12.2006.a käskkiri ei olnud pelgalt asutusesisene dokument. Kohus leiab, et selle dokumendi hagejale teatavakstegemise tõttu omab see õiguslikku tähendust ka hageja ja kostja vahelises lepingulises suhtes. Tegemist on kostja poolt hagejale esitatud töölepingu lõpetamise avaldusega. Kuivõrd hageja ja kostja vaheline tööleping lõppes 12.12.2006.a dateeritud käskkirjaga, siis ei saanud kostja töölepingut enam hiljem ühepoolselt taastada ning uuesti lõpetada. Seetõttu tuleb ka need kostja väited, mis puudutavad kostja ühepoolset töölepingu lõpetamise tühistamist ja töölepingu uuesti lõpetamist, jätta tähelepanuta. Kuivõrd töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, tuleb hageja taotlusel muuta ka töölepingu lõpetamise alust ja määrata aluseks TLS § 79.
9.Järgnevalt käsitleb kohus välja mõistetava hüvitise suurusega seotud küsimusi. Kohus leiab, et kuigi hagejaga lõpetati tööleping ebaseaduslikult ning hageja kasuks tuleb välja mõista hüvitis, ei tuleks seda teha sellises ulatuses, millises hageja hüvitise nõude esitas. Hageja palub vastavalt ITLS § 30 lg 2 kohaselt kostjalt välja mõista kuue kuu keskmine palk. Nimetatud suuruses hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Vastavalt ITLS § 30 lg-le 2 on hüvitise maksimaalmääraks summa, mis vastab kuue kuu keskmisele palgale. Kusjuures hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust. Käesoleva tsiviilasja raames ei vaidlustanud hageja töölepingu koondamise tõttu lõpetamist kui sellist. Hageja ei olnud lihtsalt nõus, et tööleping lõpetati tema töövõimetuse ajal. Seega oleks hageja ja kostja vaheline tööleping lõppenud nii või teisiti, kuid mõnevõrra hiljem. Samas ei saaks hageja selle perioodi eest nii või teisiti töötasu nõuda, sest ta oli töövõimetu. Seega tuleb käesoleval juhul hinnata, mis olid need konkreetsed negatiivsed asjaolud, mis kaasnesid hagejale töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega, võrreldes sellega, millises olukorras oleks hageja siis, kui tööleping oleks lõpetatud seaduslikult, so vahetult peale töövõimetuse lõppemist. Selliseid erilisi negatiivseid asjaolusid ei ole hageja esile toonud. Ka kohus ise ei ole suutnud neid käesoleva asja raames poolte poolt esile toodud asjaolude hulgast tuvastada. Kohus leiab ka, et see hageja väide, et tema terviseprobleemid tekkisid just sellest, et kostja soovis hagejaga töölepingut lõpetada, on paljasõnaline ja tõendamata. Isegi, kui see nii oleks, siis hageja kostja poolset töölepingu lõpetamist koondamise tõttu, kui sellist, ei vaidlustanud, mistõttu oleks hilisem töölepingu lõpetamine olnud seaduslik. Oluline on siinkohal rõhutada ka seda, et kostja poolne ebaseaduslik töölepingu lõpetamine leidis aset siis, kui hageja juba oli töövõimetuslehel, st siis, kui hageja terviseprobleemid olid juba tekkinud ja kui neid oldi juba ravitud. ITLS § 30 lg-s 2 sätestatud hüvitise vahemik väga lai just sellel põhjusel, et sama regulatsioon kehtib ka olukorras, kus tööandja lõpetab töötajaga töölepingu ilma, et tööandjal lepingu lõpetamiseks üldse seaduslik alus esineks. Käesoleval juhul aga hageja töölepingu lõpetamise seaduslikku alust, kui sellist ei vaidlustanud. Seega on ainuke töötajale tekkinud negatiivne tagajärg sisuliselt see, et tööleping oleks formaalses mõttes kehtinud veidi kauem. Nendel põhjustel leiab kohus, et rikkumise asjaolud on sellised, et hagejale on õigustatud välja mõista hüvitis ühe kuu keskmise palga suuruses summas. Hageja esitas kohtule oma keskmise palga arvestuse. Kostja võttis keskmise palga arvestuse õigeks. Arvestusest nähtuvalt on hageja keskmine palk 27210 krooni ja 80 senti. Vastav summa tuleb hagejale kostjalt välja mõista.
10.Järgnevalt analüüsib kohus hageja poolt esitatud nõuet, mis tuleneb sellest, et kostja ei maksnud hagejale lõpparvet täies ulatuses õigel ajal välja. TLS § 87 lg 1 p 3 kohaselt on 4 (6)
Tsiviilasi nr: 2-07-1992 tööandja kohustatud töötajale töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette teatama töötajate koondamisel töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures alla viie aasta - mitte vähem kui kaks kuud. Hageja sai koondamisest teada 18.10.2006.a. ning tööleping lõpetati 12.12.2006.a. Väiksem ette teatamine on ka lubatud, kuid sellisel juhul tuleb vastava aja eest tasuda töötajale töötasu. Kostja oleks pidanud hagejat teavitama töölepingu lõpetamisest 5 päeva varem, kui seda tehti. Seega on õigustatud hageja nõue kostja vastu 3 tööpäeva eest keskmise palga hüvitise nõudes summas 3 767,07 krooni. See summa on hagejale tasumata tänaseni. Kostja nimetatud summa vastu vaielnud ei ole. TLS § 119 lg 2 kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Hageja palub kostjalt välja mõista keskmise palga summas 27 210,80 krooni. Eespool toodust tulenevalt kuulub hagejale väljamõistmisele 3767 krooni ja 07 senti, so kolme tööpäeva keskmine palk, mille võrra kostja hagejat koondamisest nõutavast vähem ette teavitas ja samuti kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele 27 210,80 krooni, so lõpparve osalise väljamaksmisega viivitamise eest hüvitis.
11.Käesoleva nõudega seoses esitas kostja vastuväite. Kostja leiab, et kuivõrd kostja juhatuse liige teatas hagejale 13.10.2006.a suuliselt, telefoni teel, et soovib hagejale üle anda koondamisteate, et siis ei saa väita nagu oleks kostja koondamisteate üle andnud hiljem kui 13.10.2006.a. Kohus sellise kostja seisukohaga ei nõustu. Koondamisteade tuleb esitada töötajale kirjalikult. Pooled kinnitasid kohtule, et nende puhul puudub vaidlus selles, et hageja oleks pidanud kirjaliku koondamisteate kätte saama 18.10.2006.a ning et pooled loevad teate sellel kuupäeval hageja poolt kätte saaduks. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et hageja sai kirjaliku koondamisteate kätte 18.10.2006.a. Kohus leiab, et juhul, kui tehingule on kehtestatud seadusega kohustuslik kirjalik vorm, siis ei saa vastavast tehingust tulenevad õiguslikud tagajärjed saabuda mitte enne, kui tehingu adressaat on vastava kirjaliku tehingu kätte saanud või kui vastav tehing tema suhtes kätte saaduks loetakse. Koondamisteate kirjaliku vormi nõudel on oluline töötaja kaitse eesmärk. Selle dokumendi alusel saab töötaja otsustada, kas ta koondamisega nõustub või mitte, samuti on teates kirjas konkreetsed kuupäevad ja muud olulised töölepingu lõppemisega seotud olulised andmed. Kindlasti ei saa kirjaliku koondamisteate kättesaamist asendada tööandja juhatuse liikme telefonikõne, milles juhatuse liige ütleb, et ta soovib koondamisteadet üle anda. Kuivõrd kostja leiab, et käesolevas tsiviilasjas kostja poolt esile toodud asjaolud on sellised, mistõttu tuleks antud juhul asuda seisukohale, et kostja ei ole hagejale koondamisest lubamatult vähe ette teatanud, siis kohus analüüsib vastavaid asjaolusid. Kostja väitis, et kuigi hageja võis töölt 13.10.2006.a eemal viibida, pidi hageja olema kostjale kättesaadav ja et kättesaadav olemine hõlmas ka seda, et hageja peab kostja nõudmisel tööle tagasi tulema. Isegi kui see nii oli, võiks seda, et hageja asus töö ajal Lõuna- Eesti poole sõitma, käsitleda võib- olla hageja poolse töökohustuste rikkumisena, mille eest oleks kostja võinud kaaluda hageja distsiplinaarkorras karistamist. Viimast muidugi juhul, kui rikkumine ikka aset leidis ja kui rikkumise asjaolud karistuse määramist õigustavad. Kuid mitte ühestki seadusest ei tulene, et olukorras, kus tööandja soovib töötajale tööajal tahteavaldust üle anda ja töötaja viibib töökohalt eemal, tuleb tahteavaldus töötajale kätte antuks lugeda. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja kui tahteavalduse adressaadil oli mõistlik võimalus sellega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2 l 2). Samuti väitis kostja, et hageja võis pahatahtlikult, koondamisteate kättesaamise vältimiseks haiguslehe. Kohus märgib, et esiteks ei saa töötaja haiguslehte võtta, vaid töövõimetuslehe annab arst. Teiseks ei ole kostja oma väiteid tõendanud. Kohus märgib, et isegi siis, kui hagejal oleks õnnestunud õigusvastaselt saavutada olukord, kus arst määrab hagejale alusetult töövõimetuslehe, ei muudaks see käesolevat olukorda. Ka siis ei saaks väita, et hageja puhul tuleks lugeda tahteavaldus talle kätte antuks. Juhul, kui töötaja põhjusel millisel iganes tööle ei ilmu, on tööandjal alati võimalik saata koondamisteade töötaja kodusele aadressile ning sellisel juhul rakendub TsÜS § 69 lg 2 l 2, mille kohaselt loetakse tahteavaldus kätte saaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse adressaadi elukohta ja adressaadil oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja kodune aadress oli kostjale teada. Eespool toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohus ei tuvastanud asjaolusid, mille alusel võiks öelda, et hageja on koondamisteate enne 18.10.2006.a kätte saanud. Seetõttu tuleb kostja vastuväited, mida kostja esitas käesoleva nõude vastu, jätta arvestamata.
Menetluskulu TsMS § 163 lg 1 esimese lause kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades seda, et kohus rahuldas hagi osaliselt, so hageja poolt taotletuga võrreldes ca 30% ulatuses, siis tuleb 5 (6)
Tsiviilasi nr: 2-07-1992 menetluskulu jätta 30% ulatuses kostja ja 70% ulatuses hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Kaupo Paal Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.