Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

SMS Laen OÜ ja Karmen Tohu sõlmisid interneti vahendusel 24.08.2006 teenuse kasutamise lepingu nr 6723, millega võimaldati kostjal võtta kiirlaenu. Kostja esitas samal päeval laenutaotluse 3000 krooni saamiseks 30-ks päevaks intressiga 700 krooni laenu perioodiks. SMS Laen OÜ ja kostja sõlmisid laenulepingu nr 2046. SMS Laen OÜ väljastas kostjale arve nr 1262 ning kandis kostja kontole laenu summas 3000 krooni. Kostja kohustus laenusumma ja intressi tagastama hiljemalt 23.09.2006. SMS Laen OÜ on saatnud kostjale korduvaid meeldetuletusi võlast, millele kostja ei reageerinud. SMS Laen OÜ loovutas 06.12.2006 nõude Karmen Tohu vastu hagejale. Hageja on samuti nii suuliselt kui kirjalikult nõudnud võla tasumist. Kostja võlga tasunud ei ole. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg 3000 krooni, intressi 2470 krooni, viivist arvestusega 0,5 % tähtaegselt tasumata summast, mis 24.09.2007 seisuga on 6530 krooni, leppetrahvi 50 % ulatuses laenusummast, so 1500 krooni ja kulutused seoses võla sissenõudmisega summas 1500 krooni, kokku 15 000 krooni. Karmen Tohu on isiklikult kätte saanud nii hagiavalduse koos lisadega kui ka kutse kohtuistungile. K. Tohu ei ole esitanud vastuväiteid hagile, samuti ei ole ilmunud kohtuistungile, mitteilmumise seaduslikust takistusest kohtule teatanud ei ole. Kohus on seisukohal, et asja on võimalik lahendada kostja kohaolekuta. Hageja esindaja jäi kohtuistungil hagi juurde, leides, et hageja kõik nõuded on seaduslikud ja põhjendatud. Pooled on laenulepingut sõlmides kaldunud kõrvale seaduses sätestatust, kuid see on lubatav poolte kokkuleppel. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus on seisukohal, et 3000 krooni põhivõlga tuleb Karmen Tohult välja mõista. K. Tohu ei ole väitnud ja kohtul ei ole alust arvata, et ta ei saanud laenusummat 3000 krooni enda käsutusse. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. SMS Laen OÜ on vaieldamatult äriühing, kes annab laenu oma majandustegevuses. Hagiavalduse kohaselt andis SMS Laen OÜ kostjale laenu 3000 krooni 30-ks päevaks (lepingu punkt 4.2.3.), so laenu tagasi maksmise tähtajaga hiljemalt 23.09.2006. Intressi suuruse leppisid pooled kokku lepingu kehtivuse ajaks, so ajaks, mil laenusaajal oli lepingust tulenev õigus raha kasutada. Lepingu tähtaja saabumisega kaotab laenusaaja raha kasutamise õigusliku aluse ja laenatud rahasumma muutub sissenõutavaks, seega kaotas sellest hetkest intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Kohus on seisukohal, et lepingu punkt 4.3., mis lubab võlausaldajal nõuda intressi laenult ka pärast laenu tähtaja saabumist ja laenu sissenõutavaks muutumist, on tüüptingimus, millega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 lg 1 kohaselt tühisel kokkuleppel ei ole õiguslikke tagajärgi. Laenu intress oli kokku lepitud 700 krooni üheks kuuks. Laenuleping lõppes 23.09.2006. Seega ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt suuremat intressi kui 700 krooni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise

korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist... VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus on seisukohal, et SMS Laen OÜ ja K. Tohu vahel sõlmitud laenulepingu p 13 on tühine 0,5 % suuruse viivise määra tõttu. Kuigi VÕS § 403 lg 3 p 1 ja 2 kohaselt tarbijakrediidilepingu kohta seaduses sätestatut ei kohaldata väiksema kui 200 euro suuruse ja lühema kui 3-kuulise tagastamistähtajaga laenu puhul, on kohus seisukohal, et arvestades VÕS §-s 42 tarbijakaitse kohta sätestatut on seaduslik ja põhjendatud kohaldada ka nö kiirlaenude puhul VÕS §-s 415 lg 1 sätestatut: tarbijalt ei või nõuda kõrgemat viivist kui on VÕS §-s 113 sätestatud. Kohus on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist tagastamata 3000 kroonilt alates 24.09.2006. Viivise määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt alates 24.09.2006 kuni 31.12.2006 a oli 9,75 % aastas, alates 01.01.2007 kuni 30.06.2007 oli 10,5 % aastas ja alates 01.07.2007 kuni käesoleva ajani on viivise määr 11 % aastas. TsMS § 461 lg 4 lubab kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi summalt arvestada viivist kuni täitmiseni VÕS §-s 113 lg 1 sätestatud ulatuses. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 24.09. kuni 31.12.2006 (viivis 0,0267 % päevas) 98 päeva eest (3000x98x0,0267) 78,50 krooni; viivis perioodi eest 01.01. kuni 30.06.2007 (viivis 0,02876 % päevas) (3000x181x0,02876) 156,20 krooni ning alates 01.07.2007 kuni 05.06.2008, so kohtuistungi toimumise päevani, mil hageja esindaja kinnitas, et laenu ei ole tasutud, on viivis (viivis 0,03 % päevas) (3000x341x0,03) 306,90 krooni. Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis perioodi eest 24.09.2006 kuni 05.06.2008 summas 541.60 krooni. Alates 06.06.2008 tuleb kostjal maksta viivist 0,03 % päevas põhinõude ja intressi jäägilt kuni nimetatud summade täieliku tasumiseni. Leppetrahv on VÕS § 158 lg 1 kohaselt lepingus ette nähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus on seisukohal, et laenulepingus kokku lepitud leppetrahv 50 % laenusummast on antud asjaoludel mõistlik ja põhjendatud, katmaks kahjustatud lepingupoolele kostja poolt lepingu mittekohase täitmisega tekitatud võimalikke kahjusid. Kohus rahuldab kostjale nõudekirjade saatmise kulu nõuded summas 350 krooni, so lepingu punkti 12.2.1. alusel 150 krooni ja lepingu punkti 12.2.2. alusel 200 krooni VÕS § 127 lg 1 ja 3 alusel. Kahju tekitanud isik peab hüvitama tema poolt tekitatud kahju, kusjuures lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette. Kuivõrd võlateadete saatmine ja nende hind oli lepingus toodud, pidi kostja teadma lepingu rikkumisel hagejale sellega tekkida võivast kahjust. Laenu õigeaegsel tagastamisel oleks kostja saanud hagejal sellise kahju tekkimist vältida. Hagiavalduse kohtusse esitamise kulud (1000 krooni, tulenevalt lepingu punktist 12.2.3.) on menetluskulud ja nende sissenõudmine toimub Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-de 173 ja 174 kohaselt kohtulahendi alusel. Kohus on seisukohal, et hageja ei saa nõuda võlaõiguslikus vaidluses kohtumenetluse kulude väljamõistmist kostja võlana selles hagis, mis põhivõla ja kõrvalnõuete väljamõistmiseks on kohtusse esitatud. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt välja põhivõla 3000 krooni, intressi 700 krooni, viivise kuni 05.06.2008 summas 541.60 krooni, leppetrahvi 1500 krooni ning võla sissenõudmise kulu 350 krooni. Alates 06.06.2008 on kostja kohustatud maksma viivist 3000 krooni suuruselt põhivõlalt ja 700 krooni suuruselt intressilt 0,03 % päevas võla jäägilt kuni nimetatud summade täieliku tasumiseni.

Menetluskulude jaotus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus on seisukohal, et hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.