Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

vastuvõtmise kohta. Tallinna Linnaplaneerimise Amet on 01.08.2005 andnud ehitusloa Tallinnas, Paadi 5/Laeva 6 hotelli Merikaru ehitamiseks. Kostja on esitanud hagejale 18.10.2005 arve nr 84 viivise tasumiseks summas 634 500 krooni ulatuses arvestusega 0,1% lepingu maksumusest 423 päeva eest. Hageja on lepingu 5.04 alusel esitanud kostjale 07.11.2005 arve 09.05 tööprojekti eest 375 000 krooni tasumiseks. Kordusarve on sama summa maksmiseks esitatud 22.03.2006. Kostja on võõrandanud Tallinnas Paadi 5/Laeva 6 asuva kinnistu 16.12.2004 aktsiaseltsile Wolks. Hageja on 16.05.2006 esitanud kostjale lepingu täitmise, s.o tasu maksmise ja viivitusintresside tasumise nõude (pretensiooni). Kostja on 18.10.2006 esitanud hagejale tasaarvestusavalduse, milles teatab, et tasaarvestab hageja tasunõude 375 000 krooni ulatuses ja viivise nõude enda 634 500 krooni ulatuses esitatud viivise nõudega. Hageja on 06.11.2006 teatanud kostjale tasaarvestuse põhjendamatusest ning asunud seisukohale, et tasaarvestust ei ole toimunud ning kostja kohustus ei ole lõppenud. Kostja on 04.12.2006 teinud hagejale avalduse, milles kinnitab, et 18.10.2006 tasaarvestus on kehtiv ning teatanud lepingust taganemisest töövõtja poolt lepingu olulise rikkumise tõttu.

töö ümber teha ning uuesti läbida kooskõlastamiseks ettenähtud menetlused. Põhiprojekti ja tööprojekti valmimine sõltus eriprojektide koostajate tööst; eriprojektid valmisid 2005 septembris ja oktoobris, millest tulenevalt sai hageja kostjale tööprojekti üle anda 08.11.2005. Hageja väidab, et kostjal puudub tasaarvelduseks alus, tasaarvestust ei ole toimunud ning kostja kohustus ei ole lõppenud. Tasaarvestada ei saa nõuet, millele saab esitada vastuväiteid. Hageja on esitanud kostja viivise nõudele vastuväited 16.05.2006 pretensioonis. Kostja on ise viivituse põhjustanud. Viivise nõue on esitatud enam kui aasta pärast seda, kui oli selge, et tööd ei saa tähtaegselt üle anda. Viivitusintressi nõudeõigus tekkis ajast, kui lepingus ettenähtud tähtaeg möödus. Eskiisprojekti üleandmisel oli selge, et tähtaegadest kinnipidada ei saa. Vaatamata tähtaegade möödumisele tegid pooled pidevalt koostööd; mõlemad pooled said aru, millest viivitus oli tingitud. Kostja viivitusintressi nõue on käsitatav õiguse kuritarvitamisena. Hageja väidab, et kostja taganemisavaldusel puudub õiguslik alus. Puuduseid töös ei esine. Kostja ei ole keeldunud töö vastuvõtmisest ja esimene teade väidetavate puuduste kohta on esitatud 15.08.2006. Kostja ei ole järginud töö mittevastavusest teatamisele ettenähtut ning on kaotanud õiguse esitada tööettevõtjale nõudeid. Taganemisavaldus ei mõjuta kostja maksekohustuse olemasolu. Arvestades suhte asjaolusid on taganemine vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on avalduse teinud kaks päeva pärast kompromissivalmidusest teatamist. Hageja väidab, et kostja ei ole võimaldanud tal lepingus ettenähtud autorijärelevalvet teostada, rikkudes sellega hageja autoriõigust. Hageja nõusolekuta on tehtud väiksemaid muudatusi. Hageja väidab, et kostja, AS Wolks, AS Vallikraavi Kinnisvara ja AS Ehitusfirma Rand & Tuulberg on seotud isikud ning tegutsevad Paadi 5 asuva hotelli valmimisel ühise majandusliku huviga. Kostja seisukoht

Maakohtu otsus

töö on eelduslikult puudusteta. Kostjal lasub töös puuduste tõendamise koormus. Kostja ei pidanud vajalikuks töö vastavuse küsimuses ekspertiisi määramist vaatamata lepingus sellekohase õiguse nimetamisele (p 6.6) ja kohtu ettepanekule. Kostja ei esitanud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada hageja töös puuduste olemasolu. AS Ehitusfirma Rand & Tuulberg 14.11.2005 kiri AS-le Vallikraavi märgitud asjaolu ei tõenda. Kostja pole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et ehitaja poolt tõstatatud probleemid oleks seotud hageja töö ja hageja käitumisega. Vaidlust ei ole selles, et hageja andis projekti dokumendid kostjale üle. Ei ole teada, millises mahus ja millal jõudsid dokumendid kostja valitud ehitajani ning millised olid ehitaja oskused projekti lugemisel. Lepingu p-s 9 on märgitud tellija esindajad erinevates küsimustes. Ehitusfirma allkirjata dokumendil on koostajana märgitud T.Karro, kes tellija esindajate hulka ei kuulu. Seega ei pidanud hageja käsitama 14.11.2005 kirja tellija teatena. Kostja pole ka esitanud tõendeid, mis kahtlusteta kinnitaksid, et ehitaja tõstatatud küsimused olid põhjendatud või et kostja omaniku järelevalvet teostama volitatud isik oleks ehitaja tõstatatud küsimustega nõustunud. Kostja on esmakordselt teatanud hagejale väidetavatest puudustest projektis 15.08.2006 kirjaga, seega 10 kuud pärast projekti üleandmist ning rohkem kui kuu peale kohtust hagiavalduse kättesaamist 04.07.2006. Kohus leiab, et tellija on kaotanud õiguse tugineda töö mittevastavusele. Lepingu kohaselt kuulub arve tasumisele 21 tööpäeva jooksul alates arve kättesaamisest. Kohus leiab, et sama ajavahemik tuleb lugeda mõistlikuks tähtajaks töös esinevatest puudustest teatamisele. Kuna tellija mõistlikul ajal töövõtjale puudustest ei teatanud, ei saa tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Samuti on väidetav töö mittevastavus ka tõendamata. AS Ehitusfirma Rand & Tuulberg nimelt koostatud 14.11.2005 kiri ei ole tõenduslikult veenev, kuna selle sisu õigsuse eest ei vastuta keegi (dokument on allkirjata). Tunnistaja A.A. ütlused töö mittevastavuses on üldsõnalised ja väidetavad puudused on konkretiseerimata. Kostja pole tõendanud asjaolusid, mis oleks eelduseks VÕS § 645 lg 2 kohaldamisele. Pooled kinnitasid kohtus, et ehitus on toimunud olulises osas hageja projekti ja eriprojektide alusel. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et töö tegemise käigus kooskõlastasid pooled erinevaid nägemusi projekteeritava ehitise välisilme ja planeeringu osas. Ehituse käigus on kooskõlastatud nii hageja kui ka eriprojekteerijatega tööga seonduvaid asjaolusid, vahetatud vastastikku informatsiooni ning kõrvaldatud ilmnenud kitsaskohti. Sellekohane protsess on projekteerimise ja ehitamise juures tavapärane ning kooskõlas vaidlusaluse lepingu eesmärgiga. Pooled nägid lepingu sõlmimisel ette suhte jätkumise (hageja õiguse autorijärelevalvele) kuni ehitise valmimiseni (p 2.2). Tunnistaja E. ütlustega on tõendatud, et ehitise käigus tuli ette mõningaid ümbertegemisi, ümber tuli teha osa kandekonstruktsioone, mõned asjad muutusid tulenevalt ruumide lahenduste muutumisest. Kõikide sõlmede lahendusi eriprojektid koostanud AS Teinos ei joonistanudki ning on tavapärane, et osa lahendusi ja tööjooniseid teeb ehitaja. Pooled kinnitasid, et ka hageja on ehituse käigus osa asju täpsustanud. Hageja avaldas ka valmisolekut seda protsessi jätkata; koostöö on katkenud kostja initsiatiivil. Kostja esitatud dokumentides ei ole tõsikindlaid andmeid, millele tuginedes saaks kahtlusteta väita, et 08.11.2005 hageja poolt kostjale üleantud töös esines mittevastavus lepingu tingimustele. Seega on kostja jätnud töö mittevastavuse osas oma tõendamiskoormuse täitmata ning sellekohased vastuväited tuleb lugeda põhjendamatuks. Nõustuda võib hagejaga selles, et isegi juhul, kui kostja oleks tõendanud hageja töös puuduste olemasolu, ei oleks see iseenesest tasu maksmisest keeldumise aluseks. Maakohus leidis, et tasunõue on sissenõutav. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks reeglina töö valmimisest ja lõige 4 kohaselt juhul, kui on kokkulepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Pooled on lepingu sõlmimisel kokku

leppinud, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks pärast tellijapoolset üleandmisvastuvõtu akti aktsepteerimist. Tellija on aktile alla kirjutanud, millega on töövõtja lepingu p 8.3 järgi omandanud arve esitamise õiguse. Vaidlust ei ole töö hinnas, samuti selles, et hageja on kostjale tasunõude esitanud. Hageja arve on töö sisu osas kooskõlas lepinguga. Lepingu p 8.2 järgi pidi töö eest tasumine toimuma vastavalt töövõtja arvetele ning töö üleandmise ja vastuvõtmise aktidele. Osundatud dokumendid on kooskõlas lepinguga. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on tasunud hageja arved lepingu p-s 8.3 (i-iii) ettenähtud töö eest, s.o ettemaksuna 225 000 krooni, kooskõlastustega eelprojekti eest 225 000 krooni ja põhiprojekti eest 450 000 krooni. Hageja on esitanud tööprojekti vastuvõtu akti ning selle alusel esitatud arve. Kostja ei vaidlusta arve saamist ja selles nõutud maksesumma tasumata jätmist. Hageja 07.11.2005 vormistatud arve 09.05 muutus sissenõutavaks 08.11.2005. Lepingu kohaselt oli tellija maksetähtaeg 21 tööpäeva alates vastava arve kättesaamisest. Seega langes tellija tasu maksmisega viivitusse 07.12.2005. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et hageja tasunõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maakohus leidis, et kummalgi poolel ei ole õigust viivitusintressile. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi tasumist. Pooled on lepingu XII osas kokku leppinud viivise määras. Lepingu kohaselt kohustus tellija tasuma projekteerija arvete mitteõigeaegse tasumise korral viivist 0,1% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud tööpäeva eest (esitatud arve alusel). Projekteerija kohustus tasuma tellijale viivist 0,1% projekteerimistööde üldmaksumusest iga tema poolt või korraldusel lepingus sätestatud tähtaegadel alustamata, teostamata või lõpetamata töö tähtaega ületanud päeva eest. Tellijal on õigus leping ühepoolselt ennetähtaegselt lõpetada, kui projekteerija viivitab tööde alustamisega või valmimise ja üleandmisega kaks nädalat. Poolte kokkuleppe kohaselt oli eskiisprojekti üleandmise tähtaeg 13.04.2004, tehnilise projekti üleandmise tähtaeg 01.06.2004 ja tööprojekti üleandmise tähtaeg 17.08.2004 (lepingu p 4.5). Projekteerimistööde teostamise detailset ajagraafikut (p 4.6) lepingu lisana vormistatud ei ole. Vaidlust ei ole selles, et lepingu sõlmimisel kokkulepitud tähtaegadest kinni ei peetud. Eskiisprojekti andis hageja kostjale üle 12.04.2005, seega aasta pärast lepingus ettenähtut ja kaheksa kuud pärast tööprojekti üleandmise tähtaja möödumist. Poolte viivitusega seotud väited on seotud eskiisprojekti koostamisega seonduvate asjaoludega. Kohus leiab, et eskiisprojekti valmimise viibimise asjaolud on seostatavad mõlema poole ja ka kolmandate isikute tegevusega. Hageja väited tellija soovide muutumisest, s.h ehitise esialgsest aatriumiga planeeringust on kooskõlas projekteerimisnõupidamiste protokollidega. Otsustus hoone aatriumist loobumise kohta on tehtud 18.05.2004. 25.05.2004 nõupidamisel on kokku lepitud hoonele muudetud plaanide koostamine. Hageja väited hoone tehniliste osade lähteandmete üleandmisest 2004 maikuus on kooskõlas AS Contactus 17.05.2004 kirjaga. Protokollidega on tõendatud ka hageja väited selles, et algselt projekteeriti hoonet kõrgusega 24 meetrit. See oli mõlema poole teadlik valik, sest mõlemad pooled olid teadlikud detailplaneeringus sisalduvast kõrgusmärgist. Tunnistaja E. ütlustega on tõendatud, et projekteerimisnõupidamistel oli juttu sellest, et ehitise kõrgust natuke ületatakse. Tunnistajate H. ja E. ütlustega on tõendatud, et eelprojekti tegemisel ületati detailplaneeringus ettenähtud kõrgusmärk ja sellega oli projekteerimisnõupidamistel arvestatud, sest oli juttu, et tehakse pisut kõrgem ehitis. Hiljem selgus, et kõrgusmärgist tuli siiski kinni pidada ning selle tagajärjel tuli töö olulises mahus ümber teha. Tallinna SAPA projektide läbivaatamise komisjoni koosoleku protokollilise otsuse nr 935 järgi nähti ehitise kõrguseks ette 21,8 meetrit ning sellega kaasnenud tagajärgi pole alust kummagi poole kasuks/kahjuks kallutada. Kõrgusmärgiga seonduvad ümberprojekteerimised kestsid umbes paar kuud. Hinnates projekteerimisnõupidamiste protokollide sisu kogumis leiab kohus, et pooled ja teised projekteerimisprotsessi kaasatud isikud on ehitise projekteerimisel töötanud koostöös

ning leidnud vastavalt asjaolude ja soovide muutumisele erinevaid lahendusi. Protokollides kajastub tavapärane projekteerimise protsess, mille käigus kaalutakse ja katsetatakse erinevad lahendusi. Tunnistaja E. ütlustega on tõendatud, et projekteerimise protsessis tehti muudatusi nii tellija kui ka arhitekti algatusel. Tallinna SAPA projektide läbivaatamise komisjon andis korduvalt soovitusi hoone fassaadi esinduslikumaks muutmiseks, mida ka tehti. Tunnistaja H.i ütlustega on tõendatud, et Tallinna SAPA projektikomisjon ei andnud eskiisprojektile korduvalt heakskiitu. Peamiselt oli küsimus erinevas nägemuses hoone fassaadi osas ja linnale ei meeldinud kujunduslikud lahendused. Linnavalitsusele esitati igal korral täiskomplekt dokumente. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna SAPA projektide läbivaatamise komisjonile esitati kooskõlastamiseks tellija poolt heakskiidetud eskiisprojekt. Seega oli tellija projekteerija kujunduste, valikute ja lahendustega nõus. Tallinna SAPA projektide läbivaatamise komisjoni erinev nägemus kujundusest laieneb tagajärjena mõlemale poolele samalaadselt. Erimeelsused kujundlikes lahendustes ei viita puudustele arhitekti töös. Pooltel puudub vaidlus selles, et tehnilised lahenduselt inseneridelt pidi tellima kostja. Tunnistaja H.i ütlustega on tõendatud, et probleeme oli küttesüsteemi projekteerimisel. Tellija soovis gaasikütet, ehitis jääb aga AS Tallinna Küte kaugkütte piirkonda. AS-lt Tallinna Küte pidi kooskõlastuse hankima tellija ja selle saamine võttis aega. Tunnistaja E. ütlustega on tõendatud, et AS Teinos ülesandeks oli projekteerida ehituskonstruktsioonide-, veevarustuse, kanalisatsiooni-, kütte-, ventilatsiooni- ja jahutussüsteemide osad. AS Teinos kaasati projekteerimise protsessi kostjaga sõlmitud lepingu alusel 2004 aprillist ja töö kestis kuni 2005 aasta sügiseni. Tunnistaja A. ütlused kinnitavad eeltoodud asjaolusid. Kohus ei hinda tunnistaja A. ütlusi arhitekti viivituse osas piisavaks kummutamaks teiste tunnistajate ja dokumentaalsete tõenditega kinnitatud asjaolusid. Hinnates tõendeid kogumis tuleb asuda seisukohale, et eskiisi projekteerimise protsess viibis osaliselt pooltest sõltuvatel asjaoludel, osaliselt kolmandatest isikutest sõltuvatest asjaoludest. Kohus leiab, et projekti mahtu ja seotud isikute arvukust arvestades olid poolte esialgselt kokkulepitud tähtajad optimistlikud. Puudub vaidlus selles, et vaatamata lepingus ettenähtud tähtaegade möödumisele kulges projekteerimise protsess koostöös edasi. Õige ei ole kostja väide selles, et lepingus kokkulepitud tähtaegu ei ole muudetud. Projektinõupidamiste protokollidest nähtub, et juba esimene projektinõupidamine (28.04.2004) toimus ajaliselt peale eskiisprojekti üleandmise tähtaja (13.04.2004) möödumist. Seega pidid mõlemad pooled möönma, et lepingus ettenähtud tähtaegadest kinni pidada ei suudeta. Projekteerimisnõupidamiste protokollidega on tõendatud, et pooled leppisid korduvalt kokku erinevate tööde tähtaegades, mis erinesid lepingus kokkulepitust. VÕS § 6 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõte laieneb samaväärselt mõlemale poolele ja hinnata tuleb suhteosaliste objektiivset käitumist ning määrav ei ole situatsiooni subjektiivne tunnetus. Kohus leiab, et vaidluses esile toodud asjaoludel ei ole kummalgi poolel õigust tugineda viivitusele, kui kohustuse rikkumisele. VÕS § 101 lg 3 järgi puudub võlausaldajal õigus osundada võlgniku kohustuse rikkumisele, kui selle rikkumise on põhjustanud tema enda tegu või temast sõltuv asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Formaalset nõudeõigust ei aktsepteerita, kui võlausaldaja poolel esineb vastuoluline käitumine või õigust kasutatakse ebalojaalse hilinemisega. Tuginedes hea usu põhimõttele hindab kohus formaalse nõudeõiguse kohaldamisega saabuvaid tagajärgi. Kohus leiab, et kostja viivitusintressi nõudega saavutatav tagajärg oleks hea usu põhimõtte kohaselt vastuvõetamatu. Pooled ja projekteerimisprotsessi kaasatud isikud on koostöös tõusetunud probleeme lahendanud ja nõupidamistel on kokku lepitud erinevaid tähtaegu. Koostööst ja kokkulepitust põhjendamatu taganemine ja tuginemine lepingust tulenevale formaalsele nõudele on hinnatav vastuolulise käitumisena. Kohus leiab, et kostja on õiguskaitsevahendite valikul eksinud hea usu põhimõtte vastu. Kohase õiguskaitsevahendi valikut ja kasutamist

peab võlausaldaja suutma põhjendada. Kostja pole mõistlikult põhjendanud, miks ta ei taganenud lepingust või öelnud seda üles pärast esimese tööosa üleandmiseks ettenähtud tähtaja möödumist või ka pärast eskiisi valmimist. Vaatamata aasta kestnud viivitusele on kostja eskiisprojekti vastu võtnud viivitusintressi nõudmata. Juhul, kui töö üleandmise tähtaeg oli kostjale oluline tingimus, võinuks ta lepingust taganeda või selle üles öelda (lepingu p 12.2) juba enne eskiisprojekti kooskõlastamise alustamist. Kostja on oma käitumisega jätnud hagejale mulje, et viivitusintressi nõuet ei esitata. Pärast eskiisprojekti üleandmist on projekteerimise protsess kestnud märkimisväärsete viivitusteta. Lepingus nägid pooled ette, et eskiisi üleandmisest tööprojektide üleandmiseni jõutakse enam kui 4 kuuga. Hageja andis tellijale tööprojekti üle eskiisi üleandmisest vähem kui 6 kuu möödudes, mis on projekti mahtu arvestades mõistlik. Töö üleandmisel selles etapis esines küll mõnetine viivitus, kuid selle mõju kostja majandustegevusele ei saa olla märkimisväärne. Kohus leiab, et arvestades eeltoodut, ei ole kummalgi poolel õigust viivitusintressile. Hageja pole esitanud kostjale viivise arvet (lepingu p 12.1). Kumbki pooltest ei ole oma kohustuste täitmisel järginud lepingus ettenähtud tähtaegu. Ehitussektoris, s.h ka projekteerimises hindade kallinemine avaldas majanduslikku mõju mõlemale poolele. Maakohus leidis, et kostja tasaarvestuse tahteavaldust tuleb hinnata lubamatuks. VÕS 197 järgi võib kumbki pool oma nõude teise poole samaliigilise kohustuse täitmise nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuste täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse tegemiseks ei ole vajalik passiivnõude omaniku nõusolek. Kostja on teinud tasaarvestuse avalduse 18.10.2006. Kostjal oli tasaarvestava poolena vaieldamatult olemas passiivnõue (hageja tasunõue 375 000 krooni ulatuses). Kostjal oli õigus ja kohustus talle kuulunud passiivnõue hageja ees täita. Tasaarvestuse õiguse tekkimiseks on tasaarvestaval poolel vajalik ka sissenõutavaks muutunud aktiivnõude olemasolu. Pooltel on vaidlus kostjal sissenõutavaks muutunud vastunõude olemasolus. Võlasuhte poolel tekib tasaarvestuse õigus alates tasaarvestava poole nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja väidab, et kostjal puudub nõue hageja vastu. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Osundatud sätte mõte on selles, et tasaarvestamisele kuuluvad üksnes selged nõuded. Kostja tasaarvestus põhineb 18.10.2005 arvel nr 84. Hageja on kostja viivituse nõudele esitanud põhjendatud vastuväiteid 16.05.2006 pretensioonis. Seega puudus kostjal 18.10.2006 hageja vastu suunatud selge nõue, mis oleks tasaarvestuse tegemise eelduseks. Arvestades eeltoodut leidis kohus, et hageja tasunõude kuulub rahuldamisele ja poolte viivitusintresside nõuded tuleb jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus

alata alles pärast arhitekti poolt eskiisprojekti esitamise tähtaja rikkumist. Samas ei ole kohus võtnud arvesse, et töövõtuleping sõlmiti 12.03.2004 ja töövõtulepingu p 4.5 kohaselt kohustus hageja andma kostjale kooskõlastatud eskiisprojekti üle hiljemalt 13.04.2004. Määrates endale lepinguga vastava tähtaja, ei olnud arhitekt enne eskiisprojekti esitamise tähtaja lõppu vaatamata oma lepingulistele kohustustele isegi asjakohastelt haldusorganitelt välja selgitanud, milline võib olla projekteeritava hoone kõrgus. See viitab selgelt just hageja poolsele lepingu rikkumisele. Kohus on nõupidamiste protokollidest teinud valed järeldused, sest eskiisprojekti aruteludele eelnevalt pidanuks arhitekt juba välja selgitama vajalikud algandmed töö tähtaegseks teostamiseks. Kohus ei ole hageja tegevust ajalisest aspektist hinnanud, vaid keskendunud juba eskiisprojekti koostamise tähtaja ületamise järgselt AS C.H.P poolsetele projekteerimismenetluses esitatud tavapärastele ettepanekutele, leides, et need tingisid tähtaja rikkumise. Tunnistaja H.i ütluste kohaselt oli nende ja hageja vahelise koostöö objektiks hageja abistamine hotelliprojekti kokkupanemisel ja kooskõlastamisel. Samas selgitab tunnistaja, et selle töö tegemiseks võeti ühendust kusagil mais 2004 ja tööga oli väga kiire. Selleks ajaks oli juba mööda lastud eskiisprojekti koostamise tähtaeg 13.04.2004, mis viitab üheselt arhitektipoolsetele minetustele tööde õigeaegsel alustamisel. Samas nähtub Tallinna SAPA projektide läbivaatamise komisjoni protokollilises otsuses nr 935, et alles 17.11.2004 on komisjon andnud oma seisukoha hoone kõrguse osas. Kohus ei ole kaalunud, miks arhitekt, kellel lasus lepingujärgne projekti õiguspärase koostamise ja kooskõlastamise kohustus, ei küsinud vastavat teavet koheselt lepingu sõlmimisel. Kohus ei ole andnud hinnangut arhitektipoolsele töövõtulepingu p-de 2.2, 5.2 ja 5.4 täitmisele. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei hinda tunnistaja A. ütlusi arhitekti viivituse osas piisavaks. Kohtu põhjendus, et kokkulepitud projekti tähtajad on optimistlikud, ei ole aluseks lepingu täitmise põhimõtte eiramiseks arhitekti poolt. Kuna tegemist oli kogenud arhitektiga, on tähtaegade lepingus määratlemine eelkõige sõltuv töö täitja poolt tajutavatest asjaoludest. Kohtu põhjendused, et AS C.H.P. ei ole mõistlikult põhjendanud, miks lepingu rikkumise korral lepingust ei taganetud või seda üles ei öeldud, ei ole asjakohased. Lepingu täitmise perioodil uue arhitekti leidmine oli problemaatiline. See oli põhjuseks, miks kostja AS C.H.P jätkas lepingu olulisi tingimusi rikkunud arhitektiga koostööd, vaatamata asjaolule, et hotelli ehituse viibimine arhitekti süül tõi ehitushindade järsu kallinemise tõttu kostjale kokkuvõttes kümneid miljoneid kroone kahju. Kohtu põhjendused, et tasaarvestusavaldus on lubamatu, ei ole asjakohased. Juhul kui kohus tuvastab, et hagejal on kostja vastu hagiavalduses märgitud nõue, on hageja nõue tasaarvestusega lõppenud. Tegemist ei ole kostja poolt hageja nõude tunnustamisega ega poole omaksvõtuga, vaid protsessuaalse tasaarvestusega ja hageja nõue on vastavalt VÕS § 197 lõikele 2 lõppenud. VÕS § 102 kohaselt peab võlgnik võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavatest asjaoludest ja nende mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. Lepingu p 20.2.1 reguleeris teadete saatmise korda ja vormi, mille kohaselt pidi kõik pooltevahelised teated edastama kirja, faksi või elektronposti registreeritud edastamisel või allkirja vastu üleandmisel teise poole poolt. Töövõtja ei ole esitanud kohtule ühtegi vastavasisulist teadet. Kohus on alusetult jätnud hindamata tõendid, millest nähtuvad hageja töös esinevad puudused. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et AS Ehitusfirma Rand & Tuulberg 14.11.2005 kiri ja 15.09.2006 täiendav meeldetuletus edastati hagejale. Sellega on tõendamiskoormus täidetud. Kohtuotsuses ei ole analüüsitud hageja tasu sissenõutavust seoses kõrvaldamata puudustega. Kostja on avaldanud hagejale, et ta keeldub kohustuse täitmisest suuliselt ja hiljem kohtule esitatud dokumentides kirjalikult. Kuna kostja töötajate hulgas ei ole projekteerimis- ja ehitusalal alaliselt tegutsevaid spE.aliste, ei saa kostja ka koheselt projekti dokumentide saamisel hinnata, kas koostatud projektdokumentatsioon vastab nõuetele. Seetõttu on asjakohane, et hinnangu projekti kohta andis projektijärgsete

ehitustööde tegija AS Ehitusfirma Rand & Tuulberg. Seega isegi, kui lugeda käesoleval juhul töö kostjale üle antuks, on kostjal vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 2 ja § 110 lg-le 1 õigus keelduda oma kohustuse täitmisest (tasu maksmisest), kuni hageja on kõik puudused töös kõrvaldanud. Hagejal on siiani osa tööprojekti puudusi kõrvaldamata. Kohus ei ole analüüsinud kostja vastuväiteid, mille kohaselt on tellijal antud asjaoludel õigus keelduda oma kohustuse täitmisest (tasu maksmisest), kuni hageja on kõik puudused töös kõrvaldanud. Hageja vastuapellatsioonkaebus

maksmapanekut sõltuvusse nõudest teatamisest või muust sarnasest toimingust (erinevalt leppetrahvist, millele tuginemine nõuab teatamist mõistliku aja jooksul vastavalt VÕS § 159 lg 2), siis ei ole kohtu poolt antud tõlgendus kooskõlas ka viivise maksmise kohustuse olemuse ja eesmärgiga. Apellant on seisukohal, et otsuse tegemisel arvestamisele kuuluvate tõendite ja asjaolude alusel tuleks apellatsioonimenetluses teha hageja viivise nõude osas esimese astme kohtust erinev otsus, s.t viivise nõue tuleb rahuldada. Hageja vastus kostja apellatsioonkaebuse peale

vähendamisega alles pärast seda, kui Tallinna SAPA vastav komisjon ei kooskõlastanud 17.11.2004 eskiisprojekti detailplaneeringus ette nähtud hoone kõrguse ületamise tõttu. Kohus on hinnanud tõendeid, k.a tunnistaja A. ütlusi. Et nimetatud tunnistaja ütlustest tehtud järeldus, mille kohaselt tunnistaja ütlus ei lükka ümber teistest asjas esitatud tõenditest tehtud järeldusi, ei anna alust väita, et kohus rikkus kaebuses väidetud tõendite hindamist ja otsuse põhistamist reguleerivaid menetlussätteid. Asjakohatud on väited arhitekti poolt lepingu täitmise põhimõtete eiramise kohta seoses lepingus sätestatud tähtaegadega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega õiguskaitsevahendite valikust. Maakohus hindas kostja käitumist olukorras, kus ta vaatamata eskiisprojekti valmimise tähtaja ületamisele aasta võrra võttis täitmise vastu leppetrahvi nõudmata. Kohus on märkinud õigesti, et tähtaegade olulisuse korral võinuks kostja lepingust taganeda või selle üles öelda. Valitud õiguskaitsevahend peab olema kohane ja kooskõlas hea usu põhimõttega. On õige, et kostja poolt lepingu täitmise jätkamisel ilma leppetrahvi nõuet esitamata tekkis hagejal põhjendatud ootus, et leppetrahvi nõuet ei esitata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et tasaarvestust ei ole toimunud. Kohus tugines õigesti VÕS § 200 lg-le 4 ja leidis, et tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Seega on kohtu põhjendused asjakohased ja kohus on vastanud kostja tasaarvestuslikule vastuväitele õigesti. Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud alusetult, et kohus jättis hindamata tõendid puuduste kohta hageja töös. Maakohus tuvastas, et hageja andis kostjale 08.11.2005 aktiga lepingutingimustele vastava töö. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõendamiskoormise õigesti jaganud ja tuvastanud, et kostjal lasus kohustus oma vastuväiteid, s.t töös puuduste olemasolu, tõendada. Kostja oma vastuväiteid ei tõendanud ja 14.11.2005 kiri AS-le Vallikraavi seda ei tõenda. AS Ehitusfirma Rand & Tuulberg kiri ei kinnita, et ehitaja poolt tõstatatud probleemid oleksid seotud hageja töö ja hageja käitumisega. Kohtu ettepanekule määrata ekspertiis vastavalt lepingu p-s 6.6 ettenähtud võimalusele kostja seda ei soovinud. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on kaotanud õiguse tugineda töö mittevastavusele ning isegi juhul, kui kostja oleks tõendanud hageja töös puuduste olemasolu, ei oleks see iseenesest tasu maksmisest keeldumise aluseks. Kohus tuvastas õigesti, et tasu on sissenõutav ja rahuldas selles osas hagi.

Hageja on apellatsioonkaebuses käsitlenud lepingujärgset maksetähtaega, jättes samas tähelepanuta maakohtu poolt loetletud tähtaja mittekinnipidamised nii hageja kui ka kostja poolt. Seega ei ole viivitusintressi nõudmine eelnimetatud asjaolusid hinnates kumbagi poole poolt õigustatud, sest pooled pidid teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Maakohus tuvastas õigesti, et antud vaidluse asjaolusid hinnates ei ole pooltel õigus tugineda vastaspoole poolt kohustuse rikkumisele, kui selle rikkumise on põhjustanud poole enda tegu või temast sõltuv asjaolu või sündmus. Kuigi kohus on otsuses välja toonud, et hageja ei esitanud kostjale viivise arvet (lepingu p 12.1), on hageja selle kohtu konstateeringu ületähtsustanud. Maakohus ei rajanud otsust hageja viivitusintressi nõude rahuldamata jätmisel eelnimetatud asjaolule, vaid on kogumis hinnanud poolte käitumist, lepingu täitmise tegelikke asjaolusid ja esitatud tõendeid. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et poolte apellatsioonkaebustes toodud väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust, tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda.

U.Loonurm

I.Nõmm

M.Reino

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.