Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

Töölepingu punkti 3.1 kohaselt töötas hageja täistööajaga ehk 40 tundi nädalas. Töölepingu punkti 4.1 kohaselt maksti töötajale provisjonitasu tema poolt sõlmitud kindlustuslepingute eest vastavalt kostja juures kehtestatud määradele, mida kostja pidi tutvustama lepingu sõlmimisel. 02.04.2007.a. sõlmisid pooled töölepingu lisa nr 4, mille kohaselt asus hageja tööle 0,5 tööajaga ja hagejale hakati maksma põhipalgana palka, mis on osalise 0,5 tööajaga töötamise korral pool Eesti Vabariigi miinimumpalgast. Provisjonitasumäärad jättis kostja muutmata ehk kostja jätkas provisjonitasu maksmist lisaks nüüd juba kokkulepitud põhipalgale. 02.04.2007.a. sai hageja teada, et kostja ei ole talle perioodil 24.10.1997.a. kuni 01.01.2007.a. maksnud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud põhipalka. Töölepingu lõpetamise päeval 13.11.2007.a. ei maksnud kostja hagejale saamata jäänud palka perioodi detsember 2004.a. kuni detsember 2006.a. Hageja saatis 08.11.2007.a. kostjale e-kirja, milles kirjutas, et loodab, et töölepingu lõpetamise päeval maksab kostja hagejale saamata jäänud põhipalga alates 2004.a. vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud määradele. Samuti esitas hageja kostjale 13.11.2007.a. kirja saamata jäänud töötasu saamiseks, mida kostja ei rahuldanud. 08.11.2006.a. koostas Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa inspektsiooni tööinspektor-jurist töösuhteid reguleerivate õigusaktide nõuete täitmise kontrollimise kohta kostjale kontrollakti ja ettekirjutuse, kus viitas punktis 2.4 kostja tähelepanu sellele, et osade kostja poolt sõlmitud töölepingutes on kehtestamata põhipalga määr ja osades lepingutes on kehtestatud põhipalga määr madalam kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palgaalammäärast. Kostja tegi töölepingutesse vastavad muudatused sätestades põhipalgamäära jättes samal ajal provisjonitasu määrad muutmata. Seega saab kostja sellisest käitumisest teha ilmselge järelduse, et kuni 02.04.2007.a. ei maksnud kostja hagejale põhipalka, vaid maksis ainult provisjonitasu ehk lisatasu ning seega on hagejal vaidlusaluse perioodi eest põhipalk saamata. Hageja töölepingu kohaselt sõltus tema tasu kuni 01.01.2007.a. ainult provisjonitasu määradest. Provisjonitasu määrad olid määratletud protsendina sõlmitava kindlustuslepingu summast. Provisjonitasu maksmine sõltus hageja poolt sõlmitavate kindlustuslepingute arvust ja lepingute summast. Hageja töölepingus puudus kuni 02.04.2007.a. kokkulepe põhipalga kohta. Hageja tunnistab, et tema töökohustuseks oligi kindlustuslepingute sõlmimine. Samas leiab hageja, et tuleb arvesse võtta, et töölepingulise suhte puhul ei saa töötaja põhipalk sõltuda tema töötulemustest kui töötaja on täitnud oma tööajanormi. Hageja palgalehtedelt on näha, et aastal 2005, 2006 kajastusid hageja palgalehel ainult niinimetatud agenditasud, mis koosnesid hageja poolt sõlmitud erinevatest kindlustuslepingutest ja nende eest vastavalt provisjonitasumääradele saadavatest summadest. Nimetatud ajal väljastatud palgalehtedel puudus kanne hagejale makstava põhipalga kohta. Pärast 02.04.2007.a. väljastatud palgalehel on kostja kajastanud töölepingu lisas sätestatud põhipalga summa 1800 krooni, nimetades selle püsitasuks ja hiljem kuupalga osaks kuuarvestuses. Seega tuginedes erinevate aastate palgalehtedele võib teha järelduse, et enne aastat 2007 ei ole kostja hagejale maksnud põhipalka või püsitasu või kuupalga osa nagu kostja seda palgalehel nimetab. Hageja on seisukohal, et töölepingus sätestatud provisjonitasu tuleb käsitleda lisatasuna ja mitte põhipalgana, kuna töölepingus puudus kokkulepe põhipalga kohta. Kostja maksis vaidlusalusel perioodil osadele oma töötajatele lisaks provisjonitasudele ka põhipalka. Kuna kostja ei maksnud hagejale 13.11.2007.a. töölepingu lõpetamise päeval hagejale arvestamata ja saamata jäänud palka, siis lasub kostjal kohustus maksta hagejale keskmist palka lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

Kostja leiab, et hageja on pahatahtlikult esitanud hilinenult kostja vastu saamata jäänud töötasu nõude. Hageja on esitanud nõude kostja vastu alles pärast töölepingu lõpetamist. Kostja arvates ei käitu hageja mõistlikult ja hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hagejal on olnud aega oma väidetavast õiguste rikkumisest teada anda 10 aastat, see on arvates hetkest, kui temaga sõlmiti tööleping. Kümne aasta jooksul on hageja olnud rahul oma töötasuga ja alles pärast töölepingu lõpetamist on hageja asunud seisukohale, et tema õigusi on rikutud. Nõude sedavõrd hilinenult esitamine viitab sellele, et hageja on olnud tegelikult pikaajaliselt arusaamisel, et tema õigusi pole rikutud. Hageja õiguste rikkumist polegi tegelikult esinenud, sest hagejale vastavalt töölepingule tasutud põhipalk on olnud oluliselt kõrgem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalk. Kostja leiab, et hageja nõue on sisuliselt põhjendamatu, sest poolte vahel sõlmitud töölepingu kohaselt on kostja tasunud hagejale oluliselt kõrgemat palka kui see on õigusaktide kohaselt nõutav. Hageja keskmine palk on olnud 24 282,90 krooni. Kostja on seisukohal, et tõlgendamise kaudu on võimalik antud juhul välja selgitada see, et hageja on põhitööülesannete täitmise eest saanud palka, mille suurus on oluliselt ületanud Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäära ja et selline tasustamise kokkulepe oli kooskõlas kindlustuslepinguid sõlmiva töö olemuse ja eesmärgiga. Põhitöö tegemise eest makstav tasu ei saa olla käsitatav lisatasuna. Vastavalt töölepingule võttis kostja kohustuse maksta hagejale põhitööülesannete täitmise eest töötasu vastavalt kehtestatud provisjonimääradele. Hageja oli töölepingu punkti 2.2 kohaselt kohustatud sõlmima tööandja nimel kindlustuslepinguid. Seega oli kindlustuslepingute sõlmimine hageja tööülesandeks. Kindlustuslepingute sõlmimata jätmine oleks olnud töölepingu rikkumine, Kostja ei olnud töötasu väljamaksmise eeltingimuseks seadnud teatavat tulemuslikkuse saavutamist. Iga kalendrikuus sõlmitud kindlustusleping oli töötasu maksmise lauseks. Põhitöötasu ei olnud käsitatav lisatasuna, sest seda maksti põhi tööülesannete täitmise eest. Samuti polnud hagejale vaja teostada juurdemakseid, sest töölepingus kokkulepitud palk oli piisav tagamaks miinimumpalka. Kostja leiab, et palga alammäära kehtestamise mõte seisneb selles, et tagada töötajatele vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud määras palk. Selliselt on tagatud isiku teatav elustandard ja tema toimetulekuks vajalik miinimum. Vaadeldaval juhul oli see tingimus täidetud. Töölepingus kokkulepitud hageja pole kunagi olnud väiksem kehtestatud miinimumpalgast. Veelgi enam, hageja on ise kinnitanud, et talle vastavalt töölepingule makstud keskmine põhipalk on olnud 24 282,90 krooni. Selline tasustamise kokkulepe ei olnud töötaja huve rikkuv, sest kindlustuslepinguid sõlmiti tööandja kontoris ja seetõttu oli tagatud klientide olemasolu, mis samas ei välistanud töötaja enda initsiatiivi uute klientide leidmiseks. Lepingu olemusest ja eesmärgist lähtudes olid mõlemad pooled lepingu sõlmimisel huvitatud kokkuleppest, mis vastab nende majanduslikule huvidele. Vaadeldaval juhul selliselt see ka realiseerus, see tähendab: tööandja tagas sellisel viisil klientide teenindamise ja töötaja sai töö eest õiglase ja väärilise tasu. Kostja rõhutab, et provisjonitasu ei olnud lisatasu ega juurdemakse palgaseaduse tähenduses. Provisjonitasu oligi põhipalk töölepingus kokkulepitud tööülesannete täitmise eest. Kui oleks tekkinud olukord, et hagejast olenemata põhjustel poleks tööülesandeid saanud täita või kui kindlustuslepinguid poleks saanud sõlmida muudel põhjustel, siis oleks lasunud kostjalt kohustus teostada juurdemakse vastavalt palgaseadus § 2 lg 5. Kostja oleks pidanud väljateenitud palgale maksma juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud palgamäär vastavalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatule. Sellisel juhul oleks tulnud teha juurdemakse arvestades miinimumpalga ja väljateenitud palga vahet.

Kostja poolt hagejale välja pakutud palk põhi tööülesannete täitmise eest on olnud seaduse nõuetele vastav ja tunduvalt soodsam seaduses ettenähtud normatiivist. Hageja sai oma töö eest õiglast ja väärilist tasu, mis arvestas tema töö tähtsust ja klientide teenindamise funktsiooni olulisust. Tööandja oli õigustatud hageja tööd vääriliselt tasustama, see tähendab loovutades kindlustusseltsi käibest igakuiselt teatava % tema kasuks. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et hageja nõue on põhjendamatu. Kostja on käitunud õiguspäraselt ja arvestanud hagejale palka makstes konkreetse töölepingulise suhte olemust ja eesmärki. Maakohtu põhjendused 11.04.2008.a kohtumäärusega määras kohus lahendada poolte kokkuleppel antud tsiviilasi Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. Kohus, hinnanud dokumentaalseid tõendeid kogumis, leiab, et esitatud hagi rahuldamisele ei kuulu. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et: -

hageja töötasid kostja juures alates 24.10.1997.a. kuni 13.11.2007.a.;

-

Tööleping nr 61-1 vormistati ümber 02.04.1998 ning uueks töölepingu numbriks sai 67/06/97

-

hageja põhi tööülesandeks oli kindlustuslepingute sõlmimine

-

hagejate töölepingu punktis 4.1. oli kokku lepitud, et töötajatele makstakse provisjonitasu vastavalt töötaja poolt sõlmitud kindlustuslepingutele

-

provisjonitasumäärad leppisid pooled kokku igaks kalendriaastaks eraldi;

-

02.04.2007.a. täiendati hageja töölepingut tagasiulatuvalt alates 01.01.2007.a. p-ga 4.5 mille kohaselt makstakse töötajale põhipalgana palka, mis on osalise 0,5 tööajaga töötamise korral pool Eesti Vabariigi miinimumpalgast.

Pooltel on vaidlus selle üle: - kas hagejale makstud ja töölepingu p-s 4.1. kokkulepitud provisjonitasu on põhipalk või lisatasu -

kas 01.03.2007.a. tööandja poolt töölepingusse tehtud täiendusest (p.4.5.) saab teha järelduse, et kostja on jätnud hagejale põhipalga enne muudatuse sisseviimist välja maksmata ja hagejal on õigus nõuda palga alammäära maksmist käesoleval ajal tagasiulatuvalt kolme aasta eest.

Vastavalt Palgaseadus (PalS) § 2 lg 1 on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et põhipalk on töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk ning sama paragrahvi lõige 3 kohaselt on lisatasu summa, mida tööandja maksab töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel.

Kuna tööleping on kestvusleping ning vastavalt Võlaõigusseadus (VÕS) § 1 lg 1 järgi tuleb võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldada ka töölepingule. VÕS § 29 lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus asub seisukohale, et kuna poolte ühist tahet lepingu p 4.1 osas ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb vastavalt VÕS § 29 lg 4 järgi lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg 5 p 1 -6, mille kohaselt Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Kohus leiab, et vastavalt esitatud tõenditele ning arvestades ka lepingu olemust ja eesmärki ei saa poolte vahel sõlmitud töölepingut tõlgendada nii nagu oleks kostja jätnud hagejale maksmata kogu kostja juures töötamise aja eest põhipalga Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäärades, mida hagejatel nüüd kolme aasta eest tagant järele õigus nõuda on, vaid tuleb tõlgendada nii, et töölepingus kokkulepitud provisjonitasu oli hagejate põhipalk, mille maksmise tööandja töötajatele igakuiselt tagas vastavalt töötajate poolt sõlmitud kindlustuslepingutele. Tuleb koos tõlgendada töölepingute p 2.2. ja 4.1. Pooled on töölepingus kokku leppinud, et hagejate töö sisuks on tööandja esindajana sõlmida tööandja nimel kindlustuslepinguid vastavalt tööandja poolt kehtestatud kindlustustingimustele ning edastada klientidele kindlustusalast informatsiooni. Seega oli see hagejate põhitöö sisuks, milles pooltel ei ole ka vaidlust. Kuna töölepingute p-des 4.1. on pooled kokku leppinud, et töötajale makstakse provisjonitasu tema poolt sõlmitud kindlustuslepingute eest vastavalt tööandja juures kehtestatud määradele, milles töölepingu pooled eraldi kokku lepivad, siis asub kohus seisukohale, et töötajale makstud provisjonitasu ongi põhipalk, sest provisjonitasu suurus on otseses sõltuvuses töötaja poolt tehtud põhitööga. Palga maksmise viis EKAS-s hagejale on tõendatud kohtule esitatud poolte kokkulepetega provisjonitasude muutmistest teatud ajavahemike järel ning hagejate palgalehtedega, millistest nähtub kui palju on kostja hagejale palka arvestanud erineva liiki kindlustuslepingute sõlmimise eest. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hageja poolt on põhjendamata teha töölepingu p 4.5. täienduse sisseviimisest järeldus, et talle ei ole põhipalka makstud ja kogu makstud provisjonitasu oli lisatasu. Kuna kohus asus kohtuotsuses seisukohale, et hageja palganõue ei kuulu rahuldamisele, puudub hagejal alus nõuda kostjalt ka TLS § 119 lg 2 alusel keskmist palka lõpparve kinnipidamise eest, sest kohtu hinnangul on kostja hagejale kogu saadaoleva palga välja maksnud. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jäeti rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Taimi Kollom Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.