Apellant (kostja): Siim Voznesenski (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja Ain Laansalu Vastustaja (hageja): Allar Oja (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Kristjan Nõges
Siim
Voznesenski
vastu
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 21. juuni 2022 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Siim Voznesenski kanda.
3.Välja mõista Siim Voznesenskilt Allar Oja kasuks menetluskulude katteks 390 eurot.
Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 390 eurot tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Allar Oja (hageja) esitas 18.01.2021 maakohtule Siim Voznesenski (kostja) vastu hagi võla 67 230 eurot ja viivise väljamõistmiseks alates 01.01.2021 kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Hagiavalduse kohaselt väljastas kostja 20.03.2015 hagejale kirjaliku võlatunnistuse, millega kinnitas, et on võtnud hagejalt võlgu sularahas 72 500 eurot ajavahemikus oktoober 2014 kuni veebruar 2015 (kaasa arvatud), ja kohustus võlasumma tagastama 31. detsembriks 2020. Alates võlatunnistuse väljastamisest kuni hagi esitamiseni on kostja tasunud hagejale 5270 eurot.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja märkis vastuses hagile, et tunneb hagejat ca 21 aastat. Suhted olid kuni 2017. a sügiseni äärmiselt usalduslikud. Pooled tegid erinevaid tehinguid ning kostja täitis mitmeid hageja palveid, kui hageja oli Lääne-Euroopas tööl. Nii kandis hageja oma Eestist äraolekul kostjale raha, et kostja viiks selle tema ema, E.R. kätte, et kostja teeks tema ema eest riigilõivu makseid või võtaks ema käest raha ja täidaks hageja käsundeid. Viimane kord kandis hageja kostjale raha 15.08.2017 selgitusega „Sweden“, kuigi väidetavalt oli kostja hagejale kümneid tuhandeid eurosid võlgu. Kostja likvideeris kõik võimalikud võlad 2018. a alguseks. Sellest ajast pooltel suhtlus puudub. Suhete jahenemise ja esitatud nõude põhjuseks võib olla asjaolu, et 2015. a alguses kaotas hageja märkimisväärse summa investeeringult, mille kontakti oli vahendanud kostja. Kostja ei ole koostanud ega allkirjastanud hagile lisatud võlakirja. Isegi kui eksisteeriks kostja allkirjaga võlakiri, oleks see rahatu. Kostjal ei olnud põhjust laenata hagejalt kümneid tuhandeid eurosid. Kostja soetas sel perioodil auto Swedbank’i autolaenu abil. Kui kostjal olnuks kümneid tuhandeid eurosid, siis poleks tal olnud vaja krediidiasutust autoostu kaasata. Kostja igakuine sissetulek jäi aastatel 2014–2015 alla 1000 euro ehk kostja võimekus sellist laenu tasuda oli olematu. Samuti viibis hageja püsivalt Eestist eemal, mistõttu ei saanud ta anda üle sularaha. Ei ole eluliselt usutav, et hageja andis kümneid tuhandeid eurosid sularahas summasid igakordselt dokumenteerimata. Ka pärast käekirjaekspertiisi läbiviimist jäi kostja seisukohale, et ta ei ole võlakirja allkirjastanud ja see ei väljenda kostja tahet. Isegi kui võlakiri oleks ehtne, ei ole kostja sellist raha isiklikult saanud, ta ei ole sellist raha vajanud ega ole seetõttu hagejale võlgu. Pärast võlakirja allkirjastamist on hageja kandnud kostjale üle suuri rahasummasid. Kui võlakiri oleks kehtiv, siis ei oleks pidanud hageja kostjale veel raha kandma. Lõplikes seisukohtades jäi kostja seisukohale, et võlakiri ei väljenda kostja tahet ja on tühine. Kostja ei ole võlakirja allkirjastanud. Kostja sai hageja emalt raha (kaks korda 19 000 eurot ja üks kord 16 000 eurot) ning viis selle raha vastavalt hageja palvele Martin Rätsepale. Kostja
tegutses raha kullerina ega vastuta M. Rätsepaga toimunud tehingu täitmise eest. Isegi kui kostja oleks võlakirja allkirjastanud, võlakiri oleks kehtiv ja kostja vastutaks isiklikult kohustuse eest, ei ole leidnud kinnitust võlakirjas märgitud raha (72 500 eurot) üleandmine. Summa vastab ca 6 aasta Eesti keskmisele brutosissetulekule, st on kahe eraisiku vaheliseks laenusuhteks erakordselt suur. Rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadusest tulenev hoolsuskohustuse kõrgendatud määr oli 15 000 eurot, mida vaidlusalune summa ületab neljakordselt. Hageja töötas ja töötab Euroopa Keskpangas ning on kinnitanud, et omab kolme magistrikraadi. Sellise sularahaga majandamisel kehtivad hagejale raha päritolu ja käitlemise tõendamise kõrgemad nõuded. Ilma täiendavate tõendite ja selgituseta ei tõenda võlakiri nimetatud rahasumma üleandmist.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 21. juuni 2022 otsusega hagi ning mõistis S. Voznesenskilt välja A. Oja kasuks põhivõla 67 230 eurot, 21. juuni 2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 7912,88 eurot ja viivise alates 22. juunist 2022 kuni põhinõude (67 230 eurot) täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohaldatud hagi tagamise abinõud jäeti jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna ja hagejale tagastati hagi tagamiseks antud tagatis 3642,91 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4587,28 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja vaidlustanud võlakirja ehtsuse. Hageja ema, tunnistaja E. R. ütluste järgi kirjutas võlakirja teksti tema hageja juhiste järgi, kostja allkirjastas võlakirja tema juuresolekul, allkirjastamine toimus autos. Kostja jäi vande all antud seletustes selle juurde, et ta ei ole võlakirjale alla kirjutanud. Eksperdiarvamuse kohaselt on võlakirjal oleva allkirja tõenäoliselt kirjutanud kostja. Allkirja kohal oleva nime „Siim Voznesenski“ on väga tõenäoliselt kirjutanud kostja. Kohus luges tunnistaja E.R. ütluste ja eksperdiarvamusega tõendatuks, et kostja on kõnealuse võlatunnistuse andnud. Kostja ei ole väitnud, et võlatunnistus oleks antud õigusliku sidumise tahteta. Kostja on võlatunnistusega kinnitanud hagejalt laenu saamist ja kohustunud võlasumma märgitud tähtajaks tasuma, seega on kostja avaldanud tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg ning tegemist on õiguslikult siduva võlatunnistusega. Hageja on võlatunnistuse klassifitseerinud konstitutiivse võlatunnistusena. Hageja on selgitanud, et algseteks kohustusteks, mis tingisid võlatunnistuse väljastamise, olid kostjaga suulises vormis sõlmitud lühiajalised laenulepingud, millega hageja laenas kostjale raha investeerimiseks. Kohtu hinnangul võlatunnistusest ei ilmne, et poolte tahe olnuks luua senisest võlasuhtest sõltumatu kohustus, seega tuleb eeldada deklaratiivset võlatunnistust, millega kinnitatakse olemasolevat võlga, mitte ei looda uut iseseisvat kohustust. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt võiks võlatunnistus olla tühine. Kostja on võlatunnistusega kinnitanud, et võlgneb hagejalt ajavahemikus oktoober 2014 – veebruar 2015 sularahas saadud 72 500 eurot hagejale laenuna. Sellest saab järeldada, et kostja on võlatunnistust andes loobunud vastuväitest, et ta ei ole kõnealuses summas raha hagejalt saanud ja tegemist ei olnud laenuga. Lisaks ei ole kostja vastupidist ka tõendanud. Kostja seisukohad on olnud kohati ebajärjepidevad ja vastuolulised. Kostja on vastuses hagile märkinud, et nõude põhjuseks võib olla asjaolu, et 2015. a alguses kaotas hageja suure summa investeeringult, mille kontakti oli vahendanud kostja. Kostja esitas erinevaid põhjendusi selle kohta, kuidas raha üleandmine sularahas ei saanud võimalik olla ning on eluliselt ebausutav. Vande all seletusi andes ja lõplikes seisukohtades on kostja kinnitanud hagejalt vähemalt
54 000 euro saamist sularahas, mille andis üle hageja ema (kahel korral 19 000 eurot, ühel korral 16 000 eurot) ning mille ta viis hageja palvel M. Rätsepale, tegutsedes kullerina. Kostja seletuste kohaselt tuli M. Rätsep alati tagasi kahe ümbrikuga, üks oli temale ja üks hagejale. Alles siis, kui asi oli hapuks läinud, ütles hageja talle, et tema (kostja) vastutab. Hageja vande all antud seletused samas kinnitavad hageja väidet, et ta andis kostjale investeerimiseks laenu. Hageja seletuste kohaselt andis ta kostjale raha neljal korral, sealjuures esimese summa isiklikult, tema M. Rätsepat ei tunne ja ei tea, mis kokkulepped neil kostjaga olid. Hageja sõnul alguses tõi kostja raha tagasi ja maksis ka intressi, võlakirjast jäeti intress välja. Poolte sõprussuhteid ning võib-olla isegi ühist investeerimist arvestades pakkus kohus pooltele kompromissi sõlmimise võimalust. Kostja sellega ei nõustunud. Kohus leidis, et pooled käsitlesid raha üleandmisi laenuna. Seda kinnitavad kostja poolt pärast võlatunnistuse andmist hagejale tehtud ülekanded, hageja e-kirjad kostjale seoses tekkinud võlgnevusega, väljavõte kostja poolt hagejale 2018. aastal saadetud SMS-st, milles kostja selgitab hagejale enda kehv finantsseisundit ja raskusi võlgnevuse likvideerimisel, tänab hagejat mõistva suhtumise eest ja lubab teha kõik selleks, et võlg saaks tasutud, ning kostja 29.03.2015 e-kiri hagejale ja selle manuseks olev avaldus politseile, milles kostja kirjeldab, kuidas ta on laenanud kolmandatelt isikutelt raha selle M. Rätsepale edasiandmise eesmärgil. Arvestades, et kostja pidi võlakirja kohaselt raha tagastama hiljemalt 31. detsembriks 2020, võib hageja nõuda kohustuse täitmist ja seadusjärgses määras viivist alates 1. jaanuarist 2021. Võlatunnistusega kinnitas kostja võlgnevust summas 72 500 eurot. Hageja arvestuse järgi on kostja alates võlatunnistuse väljastamisest tasunud 5270 eurot. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks raha suuremas ulatuses tagastanud. Seega mõistis kohus kostjalt välja võla 67 230 eurot. Otsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 537 päeva eest 7912,88 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.S. Voznesenski esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 21. juuni 2022 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus andnud adekvaatset hinnangut käekirjaekspertiisile. Jääb mõistetamatuks, miks on kostja oma eesnime kirjutanud kolme „i“ ja nelja „i“ täpiga. Selline viga on tõenäoline läbi paberi kopeerimisel teise paberi nihkumise korral. Selliste küsimuste lahendamata jätmisel tuleb jaatada võlatunnistuse võltsitust. Kostja sellist võlatunnistust ei allkirjastanud ning tal ei olnud sellise võlatunnistuse allkirjastamiseks ka elulist vajadust; 2) isegi kui eeldada, et kostja on võlatunnistuse allkirjastanud ja see väljendaks tema tahet, ei saa seda pidada deklaratiivseks võlatunnistuseks. Kohtu vastav väide on õiguslikult põhjendamata. Hageja ja tema ema kinnitasid, et andsid kostjale raha üle, kuid vastusoorituse sisu üritati luua alles võlatunnistusega. Üksnes raha andmisel ei saa tekkida tagastamiskohustust, mistõttu võlatunnistuse pidamine deklaratiivseks on ebaõige. Kostja pole kinnitanud, et tal olnuks soov võlatunnistusega end millega siduda. Samuti on kostja väljendanud, et võlatunnistus ei väljenda tema tegelikku tahet; 3) oli kostja kuller hageja ja M. Rätsepa vahel ning M. Rätsepp on selles võlasuhtes hageja ees kohustatud isikuks. Võlatunnistus varjab tegelikku võlasuhet M. Rätsepa ja hageja vahel ning on seetõttu tühine. Kohus ei ole seda väidet analüüsinud; 4) ei ole kohtu väidet, et kostja väited on olnud kohati ebajärjepidevad ja vastuolulised, ühegi näitega iseloomustatud. Kostja on ilma ühegi vastuoluta selgitanud enda rolli M. Rätsepa äris ning selgelt väitnud, et võlatunnistuses nimetatud summat sularahas pole ta hagejalt saanud ka mitte üleandmiseks M. Rätsepale;
5) põhineb hagi väitel, et hagejal, kes töötab Euroopa Liidu finantsasutuses ja omab kolme magistrikraadi, oli kodus sularahas 72 500 eurot, et seda ilma tagatise ja kohese dokumenteerimiseta kummalisse ärisse investeerida. 72 500 eurot ületab rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses sätestatud nn ohumäära 62 500 euro võrra ja see summa oli 2015. a I kvartali Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast 71,8 korda suurem. Nimetatud asjaolud tingivad tõendamiskoormise ümberpöördumise ning hageja on kohustatud tõestama võlatunnistuse formaalset ja sisulist ehtsust, sh rahalisust. Hageja seda teinud ei ole.
5.A. Oja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on eksperdiarvamuse järgi väga tõenäoline, et võlatunnistusel allkirja kohal oleva nime „Siim Voznesenski“ on kirjutanud kostja. Kostja esitas kahtluse seoses asjaoluga, et kostja on kirjutanud võlatunnistusel oma eesnime kolme „i“ ja nelja „i“ täpiga, juba enne käekirjaekspertiisi määramist, ent ei soovinud esitada selles osas eksperdile ühtegi küsimust. Kuni apellatsiooni esitamiseni polnud kostjal eksperdiarvamusele ühtegi sisulist etteheidet; 2) kuna võlatunnistuse puhul kehtib eeldus, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ei pea kohus sellisel tõdemusel pikemalt peatuma; 3) jäi kostja väide, et kostja tegutses kullerina hageja ja M. Rätsepa vahelises võlasuhtes, mis muudab võlatunnistuse tühiseks, paljasõnaliseks, mistõttu polnud kohtul vaja seda pikemalt analüüsida. Kostja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit näitamaks, et võlatunnistus võiks varjata mõnda muud võlasuhet. Kostja ei ole soovinud M. Rätsepa ülekuulamist; 4) on kostja väited ebajärjepidavad ja vastuolulised. Juba kaks peamist vastuväidet – võlatunnistuse andmise näol oli tegemist näiliku tehinguga ning võlatunnistus on võltsitud – on vastuolulised. Lisaks ei ole kostja selgitanud, miks ta tasus hagejale alates 2015. a maist kuni 2018. a jaanuarini igakuiseid makseid, kui tegemist ei olnud võla likvideerimisega, miks ta kurtis hagejale 2018. a aprillis saadetud SMS sõnumites kehva finantsseisundit ja raskusi hageja ees lasuva võlgnevuse likvideerimisel, kui võlga ei eksisteerinud, miks ta saatis hagejale 2015. a märtsis M. Rätsepa kohta koostatud kuriteokaebuse, milles on kirjeldatud, kuidas kostja laenas erinevatelt isikutelt raha, et see siis M. Rätsepale edasi laenata, miks andis M. Rätsep kostjale erinevaid selgitusi raha kadumise kohta ja küsis tagasimaksete sooritamiseks kostja konto numbrit, kui kostja tegutses üksnes kullerina; 5) on lisaks võlatunnistusele, milles kostja on kinnitanud raha kättesaamist, raha kostjale üleandmine tõendatud veel nii raha üleandmise juures viibinud tunnistaja ütlustega kui ka arvukate dokumentaalsete tõenditega. Arvestades, et kostja on ise avaldanud, et hageja töötas Euroopa Keskpangas ja sai mitmekordselt suuremat palka kui Eesti peaminister, ei ole midagi kummalist asjaolus, et hagejal oli kostjale laenamiseks sedavõrd palju sularaha.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6).
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi.
7.1.Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et maakohus ei hinnanud õigesti ekspertide arvamust.
Tartu Maakohtu 02.07.2021 määruse alusel viidi asjas läbi käekirjaekspertiis. Ekspertiisiaktis (I kd, tl 93-96) on eksperdid andnud arvamuse, et 20.03.2015 võlakirjal oleva allkirja on tõenäoliselt kirjutanud S. Voznesenski (arvamuste skaalal aste + 2), allkirja kohal oleva nime Siim Voznesenski on väga tõenäoliselt kirjutanud S. Voznesenski (arvamuste skaalal + 3). Maakohus on nimetatud arvamust hinnanud koos tunnistaja E.R. ütlustega kohtuotsuse põhjendava osa p-s 13 ning leidnud, et vaidlusaluse võlakirja on andnud S. Voznesenski. Üksnes sellest, et kostja on oma eesnime kirjutanud kolme „i“ ja nelja „i“ täpiga, ei saa järeldada võlatunnistuse võltsitust. Kostja selline seisukoht on põhjendamatu ega kinnita tema väidet, et maakohus ei hinnanud õigesti ekspertide arvamust.
7.2.Võlatunnistuses (I kd, tl 7) on kostja kinnitanud, et võttis hagejalt ajavahemikus oktoober 2014-veebruar 2015 laenu sularahas kokku 72 500 eurot, tegemist on tähtajatu laenuga ning ta kohustub võlasumma täies ulatuses tagastama 31. detsembriks 2020. Raha tagastamine toimub panga ülekandega või sularahas. Käesoleva võla suhtes kehtivad ainult kirjalikult vormistatud ja esitatud dokumendid. Vande all antud seletuses on kostja kinnitanud, et on saanud hagejalt vähemalt 54 000 eurot sularahas, mille andis talle üle hageja ema (kahel korral 19 000 eurot ja ühel korral 16 000 eurot). Pangakonto väljavõtted (I kd, tl 8-14) ja kostja poolt hagejale 2018. a saadetud SMS sõnum (I kd, tl 65) tõendavad, et kostja on alates võlatunnistuse andmisest tagastanud hagejale kokku 5270 eurot ning ta on lubanud hagejale teha kõik selleks, et võlgnevus saaks tasutud. Nimetatud tõendite kogumi alusel on maakohus õigesti leidnud, et tegemist on siduva deklaratiivse võlatunnistusega ning paljasõnaline on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et võlatunnistus ei väljenda tema tegelikku tahet ning tal puudub kohustus raha tagastada. Siinjuures on kostja jätnud selgitamata, millise kohustuse katteks ta pärast võlatunnistuse andmist hagejale 5270 eurot tagastas.
7.3.Kostja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et ta oli üksnes kuller hageja ja M. Rätsepa vahel ning tegelikult oli hageja ees kohustatud isikuks M. Rätsep. Maakohus on seda kostja väidet analüüsinud otsuse p-des 20 ja 21 ning põhjendatult leidnud, et see kostja väide on tõendamata. Seejuures on maakohus andnud hinnangu ka kostja 29.03.2015 e-kirja hagejale ja selle manuseks olevale avaldusele politseile (I kd, tl 116-117), milles kostja on kirjeldanud kolmandatelt isikutelt laenatud raha edasiandmist M. Rätsepale. Seega ei ole õige kostja väide, et maakohus on tema eelmärgitud väite jätnud analüüsimata. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et oma väite tõendamiseks oleks kostja saanud taotleda M. Rätsepa tunnistajana ülekuulamist. Sellist taotlust ei ole kostja maa- ega ringkonnakohtu menetluses esitanud.
7.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja on võlatunnistust andes loobunud vastuväidetest, et ta ei ole võlatunnistuses märgitud summas raha saanud ning et tegemist ei olnud laenuga. Seetõttu ei ole asjakohane kostja rahatuse vastuväide. Samas ei ole kostja nimetatud vastuväidet ka tõendanud. Nii nähtub kostja seisukohtadest, et ta tunneb hagejat juba põhikooli ajast (ca 21 aastat) ning kuni 2017 sügiseni olid nende suhted äärmiselt usalduslikud. Hageja omab kolme magistrikraadi ja töötab Euroopa Liidu finantsasutustes. Võlatunnistuse kohaselt on kostja saanud hagejalt raha viie kuu jooksul. Selliste asjaolude esinemine ei sea kahtluse alla seda, et hagejal oli võlatunnistusel märgitud summas raha, mida kostjale laenata. Hageja majanduslikku võimekust ei ole õige võrrelda isikuga, kes töötas raha laenamise ajal Eestis ja sai Eestis kehtivat keskmist töötasu. Kostja viide rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusele ei ole asjakohane, kuna ka raha kostjale laenamise ajal kehtinud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse redaktsiooni kohaselt ei olnud hageja kui füüsiline isik nimetatud seaduses märgitud kohustatud isikuks.
Kostja rahatuse vastuväite ebausaldusväärsust kinnitab ka see, et vande all antud ütlustes on kostja kinnitanud vähemalt 54 000 euro saamist sularahas.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hageja menetluskulud ringkonnakohtus õigusabikuludest 3,25 tunni eest kokku 390 eurot (sh apellatsioonkaebusega tutvumine ja sellele vastuse koostamine). Ringkonnakohus leiab, et hageja õigusabikulude suurus on põhjendatud ja vajalik TsMS § 175 lg 1 tähenduses ning kostjalt tuleb hageja õigusabikulud summas 390 eurot välja mõista. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.