A. O. hagi S. V. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
72 858,22 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja A. O. (isikukood: xxxxxxxxxxx) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristjan Nõges Kostja S. V. (isikukood: xxxxxxxxxxx) Kostja lepinguline esindaja Ain Laansalu
Kohtuistungi toimumise aeg
21. veebruar 2022. a, menetluses
edasine menetlus kirjalikus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista S. V. välja A. O. kasuks põhivõlgnevus 67 230 eurot ja 21. juuni 2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 7912,88 eurot.
3.Mõista S. V. välja A. O. kasuks viivis protsendina põhinõudest alates 22. juunist 2022 kuni põhinõude summas 67 230 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Tagastada hagi tagamiseks antud tagatis 3642,91 eurot A. O. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx.
pangakontole nr
6.Jätta menetluskulud S. V. kanda.
7.Määrata A. O. menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõista S. V. välja A. O. kasuks 4587,28 eurot.
8.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.Toimetada otsus kätte poolele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hageja nõue ja põhjendused
1.A. O. (hageja) esitas 18. jaanuaril 2021 Tartu Maakohtule hagi S. V. (kostja) vastu võlgnevuse 67 230 euro ja seadusjärgse viivise väljamõistmiseks. Kohus tagas hagi 21. jaanuari 2021 määrusega ning asendas 9. mai 2022 määrusega osaliselt hagi tagamise abinõud.
2.Hagiavalduse (tl 3-6) kohaselt 20. märtsil 2015 väljastas kostja hagejale kirjaliku võlatunnistuse, millega kostja kinnitas, et on võtnud hagejalt võlgu sularahas 72 500 eurot ajavahemikus oktoober 2014 kuni veebruar 2015 (kaasa arvatud), ning millega kohustus võlasumma täies ulatuses tagastama 31. detsembriks 2020. Alates võlatunnistuse väljastamisest kuni hagiavalduse esitamiseni on kostja tasunud hagejale üksnes 5270 eurot. Hageja on pöördunud kostja poole, et selgitada välja kostja väljavaated võlgnevuse kohtuväliseks lahendamiseks, ent kostja ei ole hageja pöördumistele vastanud. Hageja nõuab kostjalt võlatunnistusega võetud rahalise kohustuse täitmist summas 67 230 eurot ning viivise väljamõistmist alates 01.01.2021 kuni kohtuotsuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
3.Hageja leiab (tl 64), et kostja väited võlatunnistuse rahatusest on ainetud. Võlakirjast tuleneb selgelt, et kostja kohustub tasuma hagejale 72 500 eurot hiljemalt 31. detsembriks 2020. Kui kostja on võlakirja allkirjastanud ja võtnud võlakirjas sätestatud kohustuse, siis ei ole oluline, mida kostja sellest kohustusest täna arvab. Kostja on võlgnevust kinnitanud ka 2018. a hagejale saadetud sõnumis, millest nähtub, kuidas kostja selgitab hagejale enda kehva finantsseisundit ja sellest tulenevaid raskusi võlgnevuse likvideerimisel, tänab hagejat mõistva ja toetava suhtumise eest ja lubab teha kõik selleks, et võlgnevus hageja ees saaks ikkagi kustutatud.
4.Hageja selgituste (tl 113-114) kohaselt kostja laenas hagejalt raha investeerimiseks, kuid langes väidetavalt pettuse ohvriks ja kaotas kõik. Kostja väited sellest, et ta pole hagejalt raha saanud ega vajanud, lükkab ümber ka kostja 29. märtsi 2015 elektronkiri hagejale, mille manuseks on kostja avaldus politseile. Politseile adresseeritud avalduses kirjeldab kostja sõnaselgelt, kuidas kostja on laenanud kolmandatelt isikutelt raha selle edasilaenamise eesmärgil isikule nimega M. R. . Kostja väitel laenas ta M. R. kokku 185 000 eurot, uskudes, et M. R. ajab tulusat auto- ja kinnisvaraäri. Kostja väitel aga kohtus ta pärast laenu sissenõutavaks muutumist ühe nädala jooksul veel seitsme inimesega, kes olid samasuguses olukorras, st kes olid laenanud M. R. raha, mille tagasimaksmise tähtaeg oli möödunud.
Politseile avalduse esitamise tingiski asjaolu, et M. R. oli rahadega kadunud. Kostja saatis hagejale kõnealuse avalduse näitamaks, et kostja on tõesti langenud pettuse ohvriks ega suuda seetõttu hagejalt laenatud raha niipea tagasi maksta. Oma loo kinnitamiseks oli kostja edastanud hagejale ka M. R. saadud elektronkirja, milles M. R. selgitas kostjale raha kaotamisega seonduvaid asjaolusid. Eeltoodust nähtub ühemõtteliselt, et kostja on laenanud hagejalt raha ning kasutanud seda raha investeerimiseks, kuid edutult. Poolte omavahelise arvelduse jätkumine oli tingitud lähedastest suhetest. Kuna hageja elas ise välismaal, kasutas ta kostjat vahetevahel enda isiklike asjade ajamisel kostja võlgnevusest sõltumata. Kostja kasutas hagejalt pärast võlgnevuse tekkimist saadus raha vastavalt hageja poolt antud juhistele ning seetõttu pole hageja selliseid summasid ka kostjalt tagasi nõudnud.
5.Hageja jäi seisukohale (tl 141-142), et hagi tuleb rahuldada täies ulatuses. Hageja hinnangul on igakülgselt tõendatud, et kostja on andnud kehtiva ja vorminõuetele vastava võlatunnistuse, millest tulenev kohustus on hagiavalduses kirjeldatud ulatuses täitmata. Käesoleval juhul on tegemist õiguslikult siduva võlatunnistusega, mille andmine vastab tehingu tunnustele. Kostja ei ole isegi väitnud, et esitatud võlatunnistus oleks antud õigusliku sidumise tahteta ega vastaks tehingu tunnustele. Hageja hinnangul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, mis on mõeldud algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks. Hageja on kohtuistungil selgitanud, et algseteks kohustusteks, mis tingisid võlatunnistuse väljastamise, olid kostjaga suulises vormis sõlmitud lühiajalised laenulepingud, millega hageja laenas kostjale raha investeerimiseks. Kui kostja aga teatas, et on hagejalt laenatud rahast täielikult ilma jäänud, koostasid pooled kostjale vastutuleliku (sest hageja ja kostja olid sõbrad) võlatunnistuse, milles fikseerisid kostja poolt võlgnetava koondsumma ja sätestasid selle tagasimaksmiseks viieaastase tähtaja. Hageja on kohustistungil muu hulgas selgitanud, et intressi maksmise kohustus jäeti võlatunnistusest teadlikult välja. Järelikult loodi võlatunnistuse väljastamisega iseseisev kohustus, mis oli mõeldud algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks. Kostja esindaja on kohtuistungil küll asunud seisukohale, et sõlmitud võlatunnistus on näilik, ent selline seisukoht ei ühti kostja seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostja kõnealust võlatunnistust üleüldse allkirjastanud. Tehing, mida üleüldse pole tehtud, ei saa olla näilik. Lisaks eelnevale pole kostja esitanud võlatunnistuse näilikkuse kohta mitte ühtegi tõendit ega sisulist argumenti. Seetõttu ei saa kohtul olla alust arvata, et võlatunnistus võiks olla näilik. Täiendavaid imperatiivseid seadusesätteid, millega võlatunnistus võiks olla vastuolus, kostja nimetanud ei ole ning ka hageja ei ole ühestki sellisest seadusesättest teadlik. Kostja väide, mille kohaselt ei ole kostja kõnealust võlatunnistust allkirjastanud, on hageja hinnangul vastuvaidlematult ümber lükatud nii hageja vande all antud selgitustega, tunnistaja E. R. kohtuistungil antud ütlustega kui ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuekspertide G. R. ja L. E. 09.09.2021 ekspertiisiaktiga nr 21E-DK0060. Hageja palub jätta hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagavate abinõudena ning tagastada hagejale hagi tagamiselt tasutud tagatise summas 3642,91 eurot. Kostja seisukohad
6.Kostja palub vastuses hagile (tl 58-59) jätta hagi rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda, mõista tema poolt kantud menetluskulud hagejalt tema kasuks välja ning määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist. Kostja märgib vastuses hagile, et ta tunneb hagejat juba põhikooli ajast (ca 21 aastat). Nende suhted olid kuni 2017 sügiseni äärmiselt usalduslikud. Nad tegid erinevaid tehinguid ning kostja täitis mitmeid hageja palveid kui ta oli Lääne-Euroopas krediidiasutuses tööl. Nii kandis hageja oma Eestist äraolekul kostjale raha, et kostja viiks selle tema ema, E. R. kätte
(nt advokaadile maksmiseks), et kostja teeks tema ema eest riigilõivu makseid või siis võtaks ema käest raha ja täidaks mingeid teisi hageja käsundeid. Hageja ise või tema ema olid seotud mitmete vaidlustega (kohtute infosüsteemist on näha 7 erinevat tsiviilvaidlust), mille vastaspooleks oli hageja isa (mingi aeg olevat olnud hageja ema arved arestitud). Viimane kord kandis hageja kostjale raha 15.08.2017 selgitusega „Sweden“ olgugi, et hagi „legendi“ järgi pidanuks kostja olema hagejale kümneid tuhandeid eurosid võlgu. Samuti kandis kostja hagejale raha, et ta soetaks Euroopast mingeid asju. Seoses usaldusega ei pidanud kostja vajalikuks rahalisi tehinguid täiendavalt dokumenteerida või dokumente säilitada. Tõenäoliselt võisid olla mõnel ajahetkel kohustuste saldod hageja kasuks, kuid kostja sõnul likvideeris ta kõik võimalikud võlad 2018. a alguseks. Sellest ajast hageja ja kostja suhtlus ka sisuliselt puudub. Nii suhete jahenemise kui ka käesoleva nõude põhjuseks võib olla asjaolu, et 2015. a alguses kaotas hageja märkimisväärse summa investeeringult, mille kontakti oli vahendanud kostja. Hageja sattus ühe püramiidskeemi ohvriks. Kostja ei ole koostanud ega allkirjastanud hagile lisatud võlakirja. Isegi kui eksisteeriks võlakiri kostja allkirjaga, siis oleks see võlakiri rahatu. Kostja sõnul ei olnud tal põhjust laenata isiklikult hagejalt kümneid tuhandeid eurosid. Sel perioodil soetas kostja auto Swedbank autolaenu abil. Kui kostjal oleks olnud kümneid tuhandeid eurosid, siis poleks tal olnud vaja krediidiasutust auto-ostu kaasata. Kostja igakuine sissetulek jäi 2014-2015 alla 1000 euro ehk kostja võimekus tasuda lisaks olme-kulude kandmisele mõistliku aja jooksul teoreetiliselt sellist laenu oli ilmselgelt olematu. Samuti viibis hageja püsivalt Eestist eemal Euroopa finantsasutustes, mistõttu nende vahetud kontaktid olid olematud ehk hageja ei saanudki anda üle sularaha. Tavapärane arveldamine erinevatel ajenditel toimus ülekannetega. Puudusid põhjused, miks pidanuks hageja mingeid rahasid üle andma sularahas. Ei ole eluliselt usutav, et hageja võinuks kümneid tuhandeid eurosid anda sularahas neid summasid igakordselt dokumenteerimata.
7.Pärast asjas käekirjaekspertiisi läbiviimist jäi kostja jätkuvalt arvamusele (tl 108), et võlakirja ei ole allkirjastanud kostja ja see ei väljenda kostja tahet. Isegi kui võlakiri oleks ehtne, siis ei ole kostja sellist raha isiklikult saanud, ta ei ole sellist raha vajanud ega seetõttu pole hagejale võlgu. Kahtlematult oli hageja ja kostja vahel tehingulisi suhteid, kuid vastastikused kohustused said lahendatud 2017. aastaks. Pärast nn võlakirja allkirjastamist on hageja kandnud kostjale raha suurtes summades. Kui võlakiri oleks kehtiv ja sius vastav (ehk see ei oleks rahatu), siis ei pidanuks hageja veel kostjale raha kandma.
8.Lõplikes seisukohtades (tl 146) jäi kostja seisukohale, et 23.05.2015 kuupäeva kandev võlakiri ei väljenda kostja tahet ja on tühine. Kostja ei ole võlakirja allkirjastanud. Hageja ei ole välja toonud mitte ühtegi elulist põhjust, miks pidanuks kostja võtma endale kohustuse raha tagastamiseks, mida ta isiklikult pole saanud. Kostja on tegutsenud raha kullerina ega vastuta M. R. toimunud tehingu täitmise eest. Kostja on ausalt selgitanud, et sai mingi raha hageja emalt (kaks korda 19 999 eurot ja üks kord 16 000 eurot) ja viis vastavalt hageja palvele M. R. . Hageja teadis, millesse ta investeerib ega soovinud algselt mingit dokumenti. Hagejal pidi olema igakülgne teadmine sellise investeeringuga seotud riskidest, sh võimalikust investeeringu kaotusest. Isegi kui kostja oleks võlakirja allkirjastanud, võlakiri oleks kehtiv ning kostja vastutaks ka isiklikult kohustuse eest, ei ole leidnud kinnitust võlakirjas nimetatud raha üleandmine. Võlakirja kohaselt olevat üle antud 72 500 eurot. Sellise summa üleandmine on tõendamata. Esiteks, oma 1000 eurose sissetuleku juures puudus kostjal isiklik vajadus nimetatud summa laenamiseks. Teiseks, statistikaameti järgi keskmine brutokuupalk 2015 a I kvartalis oli 1010 eurot ehk vaidlusalune summa vastab ca 6 aasta keskmisele brutosissetulekule. See tähendab, et mistahes kahe eraisiku vaheliseks laenusuhteks on tegemist erakordselt suure summaga. Kolmandaks, rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadusest tulenev hoolsuskohustuse
kõrgendatud määr oli 15 000 eurot ehk vaidlusalune summa ületas seda neljakordselt. Hageja pole siiani eitanud, et töötas (ja töötab) Euroopa Keskpangas (LinkedIN järgi on Euroopa Keskpanga peaprojektijuht) ja kinnitanud, et omab kolme magistrikraadi. Seetõttu on loomulik, et sellise sularahaga majandamisel kehtivad hagejale kõrgemad selle päritolu ja käitlemise tõendamise nõuded. Kostja leiab, et ilma täiendavate tõendite ja selgituseta ei tõenda võlakiri nimetatud rahasumma üleandmist. Seoses hageja raske majandusliku olukorraga ei taotle kostja menetluskulude väljamõistmist oma sõbralt.
KOHTU SEISUKOHT
9.Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada.
10.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
11.Hageja nõuab kostjalt 20. märtsi 2015 võlatunnistusega võetud rahalise kohustuse täitmist ja viivist.
12.TsMS § 277 lg 1 järgi võib menetlusosaline vaidlustada teise menetlusosalise esitatud dokumendi ehtsuse ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt, kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus määrata ekspertiisi või välja nõuda muud tõendid. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. Eelöeldu tuleneb tsiviilkohtumenetluse põhimõttest, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (vt TsMS § 230 lg 1), st ka asjaolu, et võlgnik on andnud kehtiva võlatunnistuse (vt Riigikohtu 11. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1722, p 10.1 ja seal viidatud lahendid).
13.Kostja on vaidlustanud võlakirja ehtsuse. Hageja ema, tunnistaja E. R. vande all antud ütluste kohaselt võlakirja teksti kirjutas tema hageja juhtiste järgi, kostja allkirjastas võlakirja tema juuresolekul. Tunnistaja ütluste kohaselt toimus allkirjastamine autos. Kostjale ei meenunud, et tema oleks võlakirja allkirjastanud, kostja jäi vande all antud seletustes selle juurde, et ta ei ole võlakirjale alla kirjutanud. Eksperdiarvamuse kohaselt 20. märtsi 2015 võlakirjal oleva allkirja on tõenäoliselt kirjutanud S. V. . Allkirja kohal oleva nime S. V. on väga tõenäoliselt kirjutanud S. V. . Kohus loeb tunnistaja E. R. vande all antud ütluste ja eksperdiarvamusega tõendatuks, et kostja on kõnealuse võlatunnistuse andnud.
14.Riigikohus on selgitanud, et kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist. Juhul kui tegemist
on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.1-16.2 ja seal viidatud lahendid).
15.Võlatunnistusega kostja kinnitas, et on võtnud hageja käest võlga 72 500 eurot ajavahemikus oktoober 2014 – veebruar 2015 (kaasa arvatud). Kostja kinnitas, et on ajavahemikus oktoober 2014 – veebruar 2015 hageja käest vastu võtnud sularaha kogusummas 72 500 eurot. Laen oli tähtajatu. Kostja kohustus võlasumma täies ulatuses tagastama / tasuma 31. detsembriks 2020. Raha tagastamine pidi toimuma pangaülekandega või sularahas. Kostja kinnitas, et kõnealuse võla suhtes kehtivad õiguslikult ainult kirjalikult vormistatud ja esitatud dokumendid, ning mingis muus vormis kokkulepped ja ülekanded pole aktsepteeritavad.
16.Kostja ei ole väitnud, et esitatud võlatunnistus oleks antud õigusliku sidumise tahteta. Kostja on võlatunnistusega kinnitanud hagejalt laenu saamist ning kohustunud võlasumma märgitud tähtajaks tasuma, seega on kostja avaldanud tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg ning tegemist on õiguslikult siduva võlatunnistusega. Hageja on võlatunnistuse klassifitseerinud konstitutiivse võlatunnistusena. Hageja on selgitanud, et algseteks kohustusteks, mis tingisid võlatunnistuse väljastamise, olid kostjaga suulises vormis sõlmitud lühiajalised laenulepingud, millega hageja laenas kostjale raha investeerimiseks. Kohtu hinnangul võlatunnistusest ei ilmne, et poolte tahe olnuks luua senisest võlasuhtes sõltumatu (abstraktne) kohustus, seega tuleb eeldada deklaratiivset võlatunnistust, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga, mitte ei looda uut iseseisvat kohustust.
17.Kostja on viidanud võlatunnistuse tühisusele, kuid asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt võiks võlatunnistus olla tühine.
18.Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Hiljem on Riigikohus täpsustanud, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu
vaieldamatuks muutmises (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.4 ja seal viidatud varasemad lahendid).
19.Kostja on võlatunnistusega kinnitanud, et võlgneb hagejalt ajavahemikus oktoober 2014 – veebruar 2015 sularahas saadud 72 500 eurot hagejale laenuna. Sellest saab kohtu hinnangul järeldada, et kostja on võlatunnistust andes loobunud vastuväitest, et ta ei ole kõnealuses summas raha hagejalt saanud ning tegemist ei olnud laenuga. Lisaks leiab kohus, et kostja ei ole praegusel juhul ka vastupidist tõendanud.
20.Kohus märgib esmalt, et kostja seisukohad on olnud kohati ebajärjepidevad ja vastuolulised. Kostja on vastuses hagile märkinud, et nõude põhjuseks võib olla asjaolu, et 2015. a alguses kaotas hageja suure summa investeeringult, mille kontakti oli vahendanud kostja. Vastuses hagile esitab kostja erinevaid põhjendusi selle kohta, kuidas raha üleandmise sularahas ei saanud võimalik olla ning on eluliselt ebausutav. Vande all seletusi andes ja hiljem lõplikes seisukohtades on kostja kinnitanud hagejalt vähemalt 54 000 euro saamist sularahas, mille andis üle hageja ema (kahel korral 19 000 eurot ja ühel korral 16 000 eurot) ja mille ta viis hageja palvel M. R. , tegutsedes kullerina. Kostja seletuste kohaselt M. R. tuli tagasi kahe ümbrikuga alati. Üks oli temale ja üks oli A. . Alles siis kui asi on juba hapuks läinud, ütles A. talle, et tema (kostja) vastutab. Hageja vande all antud seletused samas kinnitavad hageja väiteid selle kohta, et ta andis kostjale investeerimiseks laenu. Hageja seletuste kohaselt andis ta kostjale raha kokku neljal korral, kusjuures esimese summa andis ta isiklikult. Hageja seletuste kohaselt tema M. R. ei tunne ja hageja ei tea, mis kokkulepped neil kostjaga olid. Hageja sõnul alguses tõi kostja raha tagasi ja maksis ka intressi, võlakirjast jäeti intress välja. Poolte sõprussuhteid ja võib-olla isegi ühist investeerimist arvestades pakkus kohus pooltele kompromissi sõlmimise võimalust. Kostja sellega ei nõustunud.
21.Kohus leiab, et pooled käsitlesid raha üleandmisi laenuna. Seda kinnitavad ka kostja poolt pärast võlatunnistuse andmist hagejale tehtud ülekanded (tl 8-15), hageja poolt kostjale saadetud e-kirjad seoses tekkinud võlgnevusega (tl 16), väljavõte kostja poolt hagejale 2018. a saadetud SMS-st, milles kostja selgitab hagejale enda kehv finantsseisundit ja sellest tulenevaid raskusi võlgnevuse likvideerimisel, tänab hagejat mõistva ja toetava suhtumise eest ja lubab teha kõik selleks, et võlgnevus saaks ikka tasutud (tl 65), kostja 29. märtsi 2015 e-kiri hagejale ja selle manuseks olev kostja avaldus politseile, milles kosja kirjeldab, kuidas ta on laenanud kolmandatelt isikutelt raha selle edasiandmise eesmärgil M. R. (tl 116-117).
22.VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
23.Arvestades et kostja pidi võlakirja kohaselt raha tagastama hiljemalt 31. detsembriks 2020, võib hageja nõuda kohustuse täitmist, ning viivist alates 1. jaanuarist 2021.
24.Võlatunnistusega kostja kinnitas võlgnevust summas 72 500 eurot. Hageja arvestuse kohaselt on kostja alates võlatunnistuse väljastamisest tasunud hagejale kokku 5270 eurot. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks raha suuremas ulatuses tagastanud. Seega mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks võlgnevuse summas 67 230 eurot.
25.TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
26.Kohtuotsuse tegemise aja seisuga (st alates 1. jaanuarist 2021 kuni 21. juunini 2022) on sissenõutavaks muutunud viivis 537 päeva eest summas 7912,88 eurot. Viivis on arvestatud seadusjärgses määrast, s.o 8% aastas. Alates 22. juunist 2022 mõistab kohus viivise välja protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagi tagamine
27.TsMS § 445 lg 2 alusel jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.
28.Arvestades hagi rahuldamist ning asjaolu, et kostja ei ole hagi tagamise tagatise tagastamise osas vastuväiteid esitanud ning esitatud ei ole hagi tagamisega põhjustatud kahju hüvitamiseks hagi, kohus tagastab hagejale TsMS § 391 lg 2 alusel hagi tagamiseks antud tagatise 3642,91 eurot. Menetluskulud
29.Arvestades hagi rahuldamist jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
30.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud järgmised: riigilõiv hagiavalduse esitamiselt 1100, riigilõiv hagi tagamise taotluselt 50 eurot, kohtutäituri tasu hagi tagamise eest 333,60 eurot (sh käibemaks) ning lepingulise esindaja kulud 5150,16 eurot (sh käibemaks; ajakulu 39,04 tundi, tunnitasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks, sõidutasu 387,80 eurot, millele lisandub käibemaks). Kostja on hageja menetluskuludest vaidlustanud kohtutäituri tasu hagi tagamise määruse täitmise eest, märkides et kohtutäitur on juba teinud tasuotsuse hagi tagamise taotlusega seonduva summa sissenõudmiseks kostjalt ja nimetatud summa kahekordne väljanõudmine oleks ebaõiglane. Samuti vaidlustab kostja osaliselt hageja lepingulise esindaja ajakulu.
31.Hageja on hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse esitamisel tasunud riigilõivu seaduses ettenähtud ulatuses. Seega riigilõivude osas on hageja menetluskulud põhjendatud. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja menetluskulud ka kohtutäituri tasu osas seonduvalt hagi tagamise määruse täitmisega. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 38 lg 3 järgi maksab hagi tagamise määruse täitmise eest kohtutäituri tasu isik, kes taotles hagi tagamise abinõu rakendamist. Hagejal on TsMS § 138 lg 1, § 144 p 5 järgi õigus nõuda kostjalt menetluskuluna sh hagi tagamise eest makstud kohtutäituri tasu hüvitamist. Esitatud kirjavahetusest kohtutäituri bürooga nähtub, et kohtutäitur on hagejalt välja mõistnud kohtutäituri põhitasu 333,60 eurot.
32.Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 100 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks, on põhjendatud. Samas kohus nõustub kosjaga, et hageja lepingulise esindaja ajakulu märgitud ulatuses ei ole põhjendatud ja vajalik (TsMS § 175 lg 1). Tegemist ei olnud kuigi mahuka ega ka õiguslikult keeruka kohtuvaidlusega, hageja nõudis kostjalt võlatunnistusega võetud kohustuse täitmist ning pooled vaidlesid peamiselt selle üle, kas kostja on võlatunnistuse andnud ning kas võlatunnistusega võetud kohustus tegelikult eksisteeris. Arvestades asjas esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning asjas peetud kohtuistungi kestust, peab kohus asja keerukust arvestades hageja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuks 25 tunni ulatuses.
33.Kohus saab aru, et lepingulise esindaja sõidutasu (Tallinn - Tartu - Tallinn) 387,80 eurot, millele lisandub käibemaks, koosneb hüvitisest sõiduauto kasutamise eest summas 112,80 eurot (376 km, 0,3 eurot/km) ja tasust sõidule kulunud aja eest summas 275 eurot (5,5 h, 50 eurot/h). Kohus leiab, et lepingulise esindaja sõidukulude hüvitamisel tuleb analoogia korras lähtuda advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulutuste hüvitamise korrast (vt Riigikohtu 29. septembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-63261, p 12). Justiitsministri 26.
juuli 2016. a määrusega nr 16 kehtestatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra (kord) alates 18. septembrist 2020 kehtiva redaktsiooni § 17 lg 2 alusel kuuluvad sõiduauto kasutamise kulud hüvitamisele summas 0,15 eurot läbitud kilomeetri kohta, s.o summas 56,40 eurot (376 km x 0,15 eurot/km). Korra alates 29. jaanuarist 2018 kehtiva redaktsiooni § 151 lg 1 p 4 alusel kuulub kohtuistungile sõitmise aja eest hüvitamisele 30 eurot.
34.Hageja lepingulise esindaja kulud on seega põhjendatud kokku 3103,68 euro ulatuses (25 tundi x 100 eurot/tunnis + 30 eurot + 56,40 eurot; lisandub käibemaks).
35.Hageja kinnitab, et ei ole käibemaksukohustuslane ega saa seetõttu tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, seega kuuluvad kulud hüvitamisele koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10).
36.Eeltoodud põhjendustel määrab kohus hageja lepingulise esindaja kulude suuruseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 4587,28 eurot (riigilõivud 1150 eurot, kohtutäituri tasu hagi tagamise eest 333,60 eurot, lepingulise esindaja kulud 3103,68 eurot).
37.Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.