Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

Tsiviilasi nr 2-07-51900 menetluse ajal tulenevalt kostja vastuväidetest ja tõenditest ka vähendanud. Hageja arvutuste kohaselt (esitatud 17.04.2008.a arvamuses) oli tema õigeks haginõudeks 11 562.30 krooni, millest kostja on tasunud 8603 krooni ehk 74%. Hageja leiab, et antud juhul tuleks kohaldada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas proportsionaalsuse põhimõtet lähtuvalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 3 ja mõista koos menetluse lõpetamisega kostjalt hageja kasuks välja 74% hageja menetluskuludest (kulutused õigusabile) ehk 1746.40 krooni. Kostja ei vaidle 16.04.2008.a menetlusdokumendis vastu hageja taotlusele menetluse lõpetamiseks. Menetluskulude osas leiab kostja, et tuleb rakendada TsMS § 173 lg 3 põhimõtet (kostja ei rahuldanud hageja nõudeid täies ulatuses) ning esitab menetluskulude kindlaksmääramiseks oma menetluskulusid tõendavad dokumendid. Kostja rõhutab (on seda teinud jätkuvalt alates kirjaliku vastuse esitamisest), et hageja on detsembris 2007.a kohtusse pöördumisega käitunud kostja suhtes pahatahtlikult, sest kostja lubas teostada 2005.aasta eest saamatajäänud töötasu osas juurdemakseid 2007.a jooksul. Hageja nimetatud väidet õigeks ei pea, sest juba juulis 2007.a kinnitas ta pooltevahelises teises kohtuvaidluses, et kavatseb nõuda 2005.a saamatajäänud palka kohtu korras ning hagejal ei olnud tulenevalt kostja jäigast positsioonist kindlustunnet, et kostja tema antud lubadust ka peab. Kohtu seisukohad Kohus leiab, et hagist loobumise vastuvõtmiseks ja menetluse lõpetamiseks takistusi ei ole ning hageja sellekohane avaldus on põhjendatud. Menetlus tsiviilasjas tuleb lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel. Olulist avalikku huvi hageja avaldus TsMS § 429 lg 4 mõttes ei riku, samuti on hageja kinnitanud oma teadlikkust menetluse lõpetamise tagajärgedest TsMS § 432 kohaselt. Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas märgib kohus järgmist: 1) kuivõrd hageja on hagist loobunud, ent nõuab oma menetluskulude kostjalt väljamõistmist, tuleb kohtul eelkõige lähtuda TsMS § 168 lõikest 5. Selle sätte kohaselt võib kohus hageja taotlusel menetluse lõpetamise määrusega mõista hageja menetluskulud välja kostjalt, kui hageja loobumine on tingitud kostjapoolsest hagi rahuldamisest pärast hagi esitamist. See on erandlik juhus menetluskulude puhul, kus ühe lahendiga jaotatakse ja määratakse ka rahaliselt menetluskulud kindlaks (seda võimalust kinnitab ka TsMS § 174 lg 4); 2) Hageja ei ole eitanud kostja vastuses nimetatud väidet, et kostja lubas 2005.a saamatajäänud palga 2007.a jooksul tasuda, seda kinnitab ka kostja vastusele lisatud kostja 31.05.2007.a protokoll. Samas ei ole kostja eitanud hagist loobumise avalduses esitatud väiteid, et poolte vahel oli 2007.a pooleli teine kohtuvaidlus 2006.a töötasude osas, milles kostja ei näidanud üles kompromissivalmidust ning seetõttu polnud hagejal kindlust, et kostja lubatud tähtaja (2007.aasta) jooksul temale 2005.aasta eest saamatajäänud palk välja makstakse. Lisaks märgib kohus, et osa hageja saamatajäänud rahadest (tasud töötamise eest õhtusel ja öisel ajal) maksis kostja välja alles 14.03.2008.a, seega käesoleva menetluse lõppfaasis. Eelnevat silmas pidades ei nõustu kohus kostja väitega hageja pahatahtlikkusest nõude esitamisel – kostja käitumist silmas pidades puudus hagejal kindlus oma saamatajäänud töötasude saamiseks ning ta esitas õigustatult hagi 12.12.2007.a. Kuivõrd esimese makse tegi kostja 18.12.2007.a ning teise alles käesoleval aastal, on kohtu arvates olemas alused TsMS § 168 lg 5 sätete kohaldamiseks. Hagejale maksti palka ebaõigesti mitu aastat, mistõttu ei saanud kostja vastavasisuline lubadus olla hagejale takistuseks kohtusse pöördumiseks või pöördumise puhul selle lugemiseks pahatahtlikuks; 3) TsMS § 168 lg 5 sõnastus ei sätesta võimalust ei menetluskulude osaliseks väljamõistmiseks ega kostja menetluskulude hagejalt väljamõistmiseks. Küll aga saab sõna „võib“ (analoogne sõnastus ka TsMS § 174 lõikes 4) käsitleda võimalustena - jätta hageja menetluskulud kostjalt välja mõistmata või 2 (3)

Tsiviilasi nr 2-07-51900 - mõista hageja menetluskulud kostjalt välja osaliselt või - jätta menetluskulude rahaline kindlaksmääramine hilisemaks lahendamiseks TsMS 18. peatüki 5. jaos sätestatud korras. Kohus leiab, et selline grammatiline tõlgendamine ei ole õiglane ning asjas tuleb lähtuda menetlusseaduse üldisest mõttest TsMS § 8 lg 3 alusel ja vaadata seadust süstemaatiliselt. Kohus nõustub sisuliselt pooltega, et käesoleval juhtumil, mil kostja tasus menetluse ajal osa hageja nõudest ning hageja on oma nõuet menetluse käigus vähendanud (ehk sisuliselt tunnistanud oma nõude põhjendamatust teatud osas), on rakendatav proportsionaalsuse põhimõte TsMS § 173 lg 3 kohaselt. Viimatinimetatud põhimõte tuleneb tegelikult TsMS § 163 lõikest 1, mis annab võimaluse jaotada kohtul menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kui tõlgendada TsMS § 168 lg 5 sätteid grammatiliselt ülaltoodud kolme võimalust silmas pidades, siis tekiks analoogsetel juhtumitel olukord, kus kostjale võib olla (kui kõrvalnõuded – nt viivised – suurte summadeni ei kasva) kasulikum menetluse kestel hagi küll osaliselt tunnistada, ent võlgnetavat summat mitte tasuda ja oodata kohtuotsust, sest TsMS § 163 lg 1 jääb hagi osalisel rahuldamisel kostjale võimalus ka osa oma menetluskulude nõudest hageja vastu maksma panna. See ei ole aga kohtu arvates kooskõlas TsMS §-s 2 sätestatud üldpõhimõtetega – menetleda tsiviilasju õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. See ei oleks vastavuses ka TsMS § 4 lõikest 4 tuleneva põhimõttega, mille kohaselt peab kohus kaasa aitama menetluse käigus mõistliku kompromissi sõlmimisele. Oma võlgnevuse tunnistamine ja kiire tasumine aitab sellele aga igati kaasa ja kuigi antud asjas kompromissi ei sõlmitud (puudub ka vajadus), on kostja käitumine igati eelnimetatud põhimõtete kohane. Seega peab kohus võimalikuks mõista käesolevas asjas poolte menetluskulud välja võrdeliselt kostja poolt tegelikult makstud summadega suhtesse hageja nõudega, kuivõrd ka hageja ise on sellise tasumisega nõustunud. 4) TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus õigusabikulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosaliste esitatud õigusabikulusid käsitlevates dokumentides toodud summad on kohtu arvates põhjendatud ja vajalikud, v.a kostja õigusabi arvetel olev käibemaksu osa, sest puudub kostja TsMS § 174 lg 3 kohane kinnitus, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. See, et kostja kulutused on eelneva arvestuse kohaselt põhjendatud 3900 krooni ulatuses ja hageja omad 2360 krooni ulatuses, on kohtu hinnangul õigustatud, sest kostja esitatud menetlus- ja muud dokumendid on mahukad ning nõudnud kindlasti koostamisel ja esitamisel märksa enam tööd kui hageja esindajalt. 5) Arvutused teeb kohus ülaltoodu alusel järgnevalt: - hageja esialgne nõue oli 14 777.60 krooni brutotöötasuna, seega netotöötasuna (lahutada tulumaks 21% ja töötuskindlustusmakse 1%) 11 526.34 krooni. Hageja väitel on kostja menetluses tasunud 7525 + 1078.80 = 8603.80 krooni, mis moodustab hageja nõudest 74,64%. Seega on hageja õigustatud saama 2360 x 0,7464 = 1761.50 krooni: - kostja on seega õigustatud nõudma 100 – 74,64= 25,36% ulatuses menetluskulusid, mis on tema kulutusi arvestades 3900 x 0,2536 = 989.04 krooni. - Kohus peab kahekordsete täitekulude vältimiseks õigeks need nõuded koheselt tasaarvestada ning mõista seega kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud 1761.50 – 989.04 = 772.46 krooni.

Toomas Talviste Kohtunik

3 (3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.