Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast arvates Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7). Hageja nõuded Hagiavalduse kohaselt on pooled sõlminud 28.09.2006 müügilepingu nr. 2382709A, mille lahutamatuks lisaks on Müügi üldtingimused. Lepingu kohaselt kohustus hageja müüma kostjale PVC halli mõõtudega 20x25 m, kõrgusega 6 m. Lisaks leppisid pooled lepingu eseme osas kokku, et müüdava halli otsaseintes asuvad kardinuksed mõõtudega 6x20 m, halli katus on värvuselt kollane ja halli seinad on rohelised. Kostja kohustus tasuma hagejale müügihinna 1 112 740 krooni, millest ettemaks oli 30%, s.o. 333 822 krooni, millest kostja tasus 282 900 krooni. Seega tasus kostja juba ettemakse üksnes osaliselt. Üldtingimuste kohaselt kohustus kostja ülejäänud osa kauba hinnast tasuma 3 kalendripäeva jooksul pärast seda, kui hageja on kostjale teatanud kauba kostjale üleandmiseks valmispanekust. Hageja kohustus lepingu kohaselt tarnima ja paigaldama PVC halli kostja poolt soovitud kohta, kusjuures transpordikulusid kohustus kostja tasuma vastavalt kaubaarvele. Hagejale on teadmata PVC halli kostja poolt kasutamise eesmärk, kuna kostja seda lepingu sõlmimisel hagejale ei avaldanud, samuti ei ole pooled lepingus halli kasutamise otstarbes kokku leppinud. Samas juhtis hageja müügijuht enne lepingu sõlmimist kostja tähelepanu asjaolule, et hallis võib tekkida kondensvesi, kuna PVC on olemuselt selline materjal, mis ei hinga ega lase õhku läbi. Seda saab vältida, kui kasutada lisaseadmeid, kuid selliseid lisateenuseid hagejalt ei tellitud ning kondensvee vältimises ei lepitud ka kokku. PVS hall tarniti ja paigaldati kostja kinnistule Rakveres Rägavere tee 44. Hageja korraldusel teostas PVC halli paigaldustööd Tiva Ehitus OÜ, mis lõpetas kostja kinnistul paigaldustööd hiljemalt 22.12.2006 nagu nähtub paigaldaja ja hageja vahel 22.12.2006 sõlmitud üleandmise ja vastuvõtmise aktist nr. 142/2006 ning Tiva Ehitus OÜ arvest nr. 2006156 22.12.2006. Hageja esitas 27.12.2006 kostjale arve nr. 165619, mille kohaselt hageja palus kostjal tasuda PVC halli maksumuse, transportimise kulud ja paigalduskulud kogusummas 826 890 krooni. Kostja ei ole seda arvet tasunud. Hageja esindajad käisid 05.01.2007 halli üle vaatamas ning siis soovis kostja, et hageja paigaldaks PVC halli uste riivide sulgemiseks vajalikud torud. Hageja korraldusel käis Tiva Ehitus OÜ 09.01.2007 kostja poolt väidetud puudust parandamas. Pärast halli paigaldamist hakkas kostja seda faktiliselt kasutama, andes selle Puumarket AS valdusse, 09.01.2007 Tiva Ehitus OÜ poolt torude paigaldamise ajaks oli Puumarket AS halli sissse kolinud. Rohkem pretensioone ei ole kostjal PVC halli kvaliteedi osas olnud, kuni kostja esitas 26.02.2007 vastuse hageja nõudekirjale. Pärast Tiva Ehituse OÜ poolt 09.01.2007 teostatud töid teavitas hageja korduvalt telefoni teel kostja esindajat Alex Kokki halli paigaldustööde valmimises ning kohustusest tasuda ostuhind. Kostjal ei olnud halli suhtes pretensioone ega kaebusi. Samuti andis kostja suuliselt lubadusi ostuhinna tasumiseks mõne päeva jooksul. Kuna kostja ei tasunud rohkem kui ühe kuu jooksul alates halli paigaldustööde lõppemisest ning halli ekspluateerimise algusest, saatis hageja 16.02.2007 kostjale kirjaliku teatise, milles palus kolme kalendripäeva jooksul tasuda 27.12.2006 esitatud arve alusel 826 890 krooni. Kostja kinnitas hageja kirja kättesaamist hagejale 16.02.2007 saadetud teates nr. 13/07. Kostja paljasõnalisel väitel ei ole halli uksi võimalik nõuetekohaselt kasutada, kuna uste haagised on maa sisse külmunud. Samuti väidab kostja, et kasutamise käigus tekkisid esimesed probleemid 02.02.2007, mil väidetavalt halli seintele tekkis kondensvesi.

Pärast kostja teate saamist on hageja üritanud korduvalt ostuhinna tasumise osas läbi rääkida, kuid kostja on piirdunud üksnes lubaduste andmisega. Õiguslike põhjendustena väidab hageja, et: 1) müüdud PVC hall vastas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal lepingutingimustele. Võimalikud PVC halli puudused on tekkinud pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut kostjale ning võivad olla põhjuslikus seoses kostja enda käitumisega; 2) müüdud PVC hall vastab VÕS § 127 lg.1 alusel lepingutingimustele; 3) PVC hall on VÕS § 127 lg.2 p.2 alusel sobilik selle tavapäraseks otstarbeks; 4) võimalikud PVC halli puudused on tekkinud pärast PVC halli juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko kostjale üleminekut ning puudused võivad olla põhjuslikus seoses kostja enda käitumisega. Kostja ei saa tugineda PVC halli lepingutingimustele mittevastavusele kuna kostja: 1) on jätnud PVC halli ülevaatamise kohustuse täitmata, 2) on jätnud teatamis- ja kirjeldamiskohustuse täitmata ning see mitteteatamine ei ole vabandatav, 3) on minetanud õiguse nõuda PVC halli parandamist või asendamist, 4) oli müügilepingu sõlmimisel kondensvee tekkimise ohust teadlik. Kostja on rikkunud hea usu, mõistlikkuse ja koostöö põhimõtet. Kostjapoolne lepingutingimustele mittevastavusele viitamine alles pärast hagejalt saadud ostuhinna tasumise nõuet, viitab asjaolule, et kostja on tegelikult maksejõuetu. Mõistlikkuse põhimõtte rikkumine väljendab soovimatuses probleeme kohtuväliselt lahendada. Ostuhinna tasumise nõue tuleneb asjaolust, et müüdud PVC hall on ülalkirjeldatud faktilistel asjaoludel ning õiguslikul põhjendatusel lepingutingimustele vastav, mistõttu kostjal on VÕS § 101, 108 tulenevalt kohustus tasuda lepingus näidatud ja veel tasumata ostuhinnana 826 890 krooni. 05.11.2007 esitatud taotluses palub hageja mõista kostjalt välja 1 061 726.80 krooni, millest 826 890 krooni on tasumata ostuhind ning 234 836.80 krooni on viivis, mis on muutunud sissenõutavaks 21.05.2007 seisuga, lisaks mõista kostjalt alates 22.05.2007 kuni põhinõude täitmiseni hageja kasuks välja viivis 0,2 % põhinõudelt, s. o. 826 890 kroonilt päevas. Kohtuliku vaidluse teesides on esitatud põhjendused, miks tuleb hagi rahuldada --PVC hall on hageja poolt korrektselt tarnitud ja paigaldatud ning VÕS § 209 lg 4 alusel kostja valdusse antud. Kostja väide – PVC hall ei ole paigaldatud ning seda pole püstitatud. Kostja arvates ongi see peamine puudus müüdud PVC hallil (kostja 25.01.2008 seisukohtade p 2-3). Hageja vastuväited – PVC hall on kostja kinnistule paigaldatud ja püstitatud. VÕS § 209 lg 4 sätestab, et kui müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama, peab ta asja üle andma ostja valdusse. Arvestades, et PVC hall asub kostja kinnisasjal, on PVC hall ka kostja valduses. Veelgi enam, puudub vaidlus asjaolu üle, et kostja on PVC halli ASile Puumarket üürile andnud vms kasutuslepingu alusel kasutada andnud, mistõttu sisuliselt puudub ka vaidlus selles, et hageja on PVC halli valduse VÕS § 209 lg 4 alusel kostjale üle andnud ning kostja on valduse vastu võtnud. Seega on hageja täitnud müüja põhikohustuse, s.o asja valduse üleandmise kohustuse ning kostja väited, et PVC halli ei ole paigaldatud, ei tugine tõenditel. PVC hall on paigaldatud ning kostja poolt vastu võetud. Hageja on seisukohal, et PVC halli tarnimist, paigaldamist ning kostja poolt vastuvõtmist tõendavad järgmised tõendid: Hagi lisaks olev Tiva Ehitus OÜ ja hageja vahel 22.12.2006 sõlmitud PVC halli üleandmise vastuvõtmise akt nr 142/2006, millelt nähtuvalt on PVC halli paigaldustööd teostatud; Hagi lisaks olev Tiva Ehitus OÜ 22.12.2006 arve nr 2006156, millelt nähtuvalt on PVC hall kostja kinnistule paigaldatud; Hagi lisaks olev hageja 27.12.2006 arve nr 165619, millelt nähtuvalt on kostjalt nõutud paigaldatud PVC halli eest ostuhinna tasumist. Kui PVC hall ei oleks olnud püstitatud, ei oleks hageja ilmselgelt esitanud ka tasunõuet; Hagi lisaks olev hageja 16.02.2007 teade seoses müügilepinguga nr 2382709, millelt nähtuvalt on PVC hall hageja poolt tarnitud ning paigaldatud; Hagi lisaks olev kostja 26.02.2007 teade nr 13/07

hagejale, milles kostja kirjutab, et halli paigaldus ja tarne hilines, nüüd kus asi oleks justkui valmis. Seega on kostja ise tunnistanud, et PVC hall on paigaldatud; 12.04.2007 kostja vastuses sisalduv kostja omaksvõtt (TsMS § 231 lg 2), milles kostja kirjutab, et tegelikkuses oli 24. jaanuaril 2007. a hall paigaldatud. Omaksvõtust ei ole võimalik loobuda (TsMS § 231 lg 3); 15.07.2007 kostja menetlusdokument, kus kostja selgitab, et veel 24. jaanuaril 2007 oli vaja väidetavalt korrektselt üles pandud PVC halli parandada; 15.07.2007 kostja seisukohtadega kohtule esitatud kostja seadusliku esindaja A. K 21.06.2007 e-mail OÜ-le Ehitusekspert, kus kostja seaduslik esindaja kirjutab, et sooviks ekspertiisi meie territooriumil Rakveres olevale PVC hallile; 15.07.2007 kostja seisukohtade lisaks oleva ekspertiisi lisadena kohtule esitatud kostja seadusliku esindaja 10.01.2007 ja 24.01.2007 e-mail hageja esindaja R. P , millede kättesaamist pole kostja tõendanud, kuid millede sisust on võimalik järeldada, et PVC hall on paigaldatud ning oli seda juba 10.01.2007 seisuga; 04.09.2007 hageja seisukohtade lisaks olevad ning 05.01.2007 tehtud fotod, milledelt nähtub, et PVC hall oli juba 05.01.2007 seisuga paigaldatud; 28.09.2007 hageja poolt kohtule esitatud teate lisana kohtule esitatud 14.09.2007 FIE A K ekspertiisiakt, milles ekspert kinnitab, et PVC hall on nõuetekohaselt püstitatud ja tarnitud; 01.11.2007 hageja seisukohtade lisaks olev 14.09.2007 SV Ehituskonsultatsioonide OÜ ekspertiisiakt, millises ekspert V. V selgitab, et hall on püstitatud. Lisaks on ekspertiisiaktis mitmed fotod, milledelt nähtuvalt on PVC hall paigaldatud; 12.11.2007 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kostja esindaja selgitanud, et hall anti üle puudustega. AS Puumarket kasutab seda halli, ta paigutas sinna oma puitmaterjali. Eelnevaga on hageja arvates kostja omaks võtnud asjaolu, et PVC hall on üle antud ning paigaldatud, kuivõrd hageja on PVC halli kolmandale isikule üürile andnud; 25.01.2008 kostja seisukohtade lisana esitatud fototabel, millest nähtub, et PVC hall on püstitatud ning puitmaterjali täis ladustatud. Seega on kostja PVC halli valduse vastu võtnud. --PVC halli kostja poolt vastuvõtmist ei väära üleandmise-vastuvõtmise akti puudumine, kuna pooled on oma käitumisega VÕS § 13 lg 3 alusel muutnud müügilepingut. Kostja seisukohad on ilmses vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja väide – puudub üldtingimuste kohane üleandmise-vastuvõtmise akt, mistõttu pole PVC halli valdust kostjale üle antud (25.01.2008 seisukohtade p 3). Hageja vastuväited – hageja viitab, et kostja on antud asjaolule hakanud tuginema alles 25.01.2008 seisukohtade p-s 3 ehk tegemist on ainetu ja “otsitud“ argumendiga. Hageja on seisukohal, et pooled on oma käitumisega (kui TsÜS § 68 lg 3 alusel kaudsete tahteavaldustega) 2006. a detsembrikuus VÕS § 13 lg 3 alusel muutnud müügilepingu üldtingimuste punkti 3.3 ja 2.2, leppides kokku seaduses sätestatud regulatsiooni kohaldamises. Hageja rõhutab, et PVC halli faktilise valduse vastuvõtmise ajal 22.12.2006 ei olnud kostjal mitte ühtegi vastuväidet seoses üleandmise-vastuvõtmise akti puudumisega. Üleandmisevastuvõtmise akti puudumine ei takistanud kostjal PVC halli vastu võtmast. Üleandmisevastuvõtmise akti väidetav puudumine on „takistanud“ alles 12.11.2007 kohtuistungil ning 25.01.2008 menetlusdokumendis kostjal PVC halli valduse vastuvõtmist, kuigi kostja on tunnistanud, et PVC hall on kolmandatele isikutele isegi üürile antud. Asjaoludest nähtuvalt on kostjal sobinud PVC hall ilma üleandmise-vastuvõtmise aktita vastu võtta (vt teeside p 0) ning anda see omakorda ASile Puumarket üürile, kuid miskipärast ei ole kostja hagejale müügihinda tasunud. Hagejale oli üheselt selge seoses kostja poolt PVC halli ilma üleandmise-vastuvõtmise aktita vastuvõtmisega, et kostja võtab PVC halli vastu, seda enam, et 05.01.2007 seisuga oli kostja jõudnud paigaldada PVC halli signalisatsiooniseadmeid jms, mida kinnitasid ka tunnistaja I. M ütlused 25.02.2008 kohtuistungil. Õiguskirjanduses on leitud, et VÕS § 13 lg 3 sisaldab olulise üldpõhimõtte, mille kohaselt on kaitstud isik, kes on tuginenud lepingupoole käitumisele, millest võib järeldada tahet nõustuda lepingu muutmise või lõpetamisega muus

vormis, kui oli lepingus kokku lepitud. Näiteks lepitakse erinevalt lepingust kokku projektimuudatused, mida töövõtja asub kohe järgima. Tellija ei või hiljem tugineda lepingus kokkulepitule ja keelduda tehtud töö vastuvõtmisest, kui ta, olles teadlik töövõtja tegevusest, ei tee täitmisel takistusi või ei väljenda muul moel oma nõustumatust lepingus kokkulepituga võrreldes teistsuguse tegevusega. Seega on hageja seisukohal, et pooled muutsid oma käitumisega üldtingimuste punkte 3.3 ja 2.2, leppides kokku seaduses sätestatud regulatsiooni kohaldamises või leppisid kokku, et PVC hall võetakse vastu ilma kirjalikku üleandmisevastuvõtmise akti sõlmimata. Hageja on seisukohal, et kostja on PVC halli oma faktilise käitumisega vastu võtnud. Kui kohus leiab, et pooled ei ole oma faktilise käitumisega müügilepingut muutnud, palub hageja kohtul tõkestada kostja hea usu põhimõttega (VÕS § 6) vastuolus oleva käitumise. Hageja arvates on üleandmise-vastuvõtmise akti puudumisest tingitud väide, et valdus ei ole üle antud selgelt hea usu põhimõttega vastuolus olev. Olukorras, kus kostja on PVC halli valduse vastuvõtmise omaks võtnud, esitanud ka ise vastavasisulisi tõendid kohtule ning valduse üleminek on ka muudest tõenditest ilmselgelt nähtuv (vt teeside p 0), on tegemist vastuolulise käitumise ja õiguste kuritarvitamisega, mis mõlemad on hea usu põhimõttega vastuolus (VÕS § 6). Riigikohus toonitas kohtulahendi nr 3-2-1-31-03 p-s 19, et isiku õiguste teostamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui puudub kaitsmisväärne isiklik huvi, millega seoses isik oma õigusi teostab (isiku õiguste kuritarvitamine). Riigikohus leidis, et poolte taotlusel tuleb iga konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades otsustada, kas õiguste teostaja oma õigust ei kuritarvita. Sealjuures juhib hageja kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja poolt väidetav hageja-poolne kohustuste rikkumine saab olla põhjuslikus seoses üksnes kostja käitumisega (VÕS § 101 lg 3). VÕS § 101 lg 3 sätestab, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Hageja arvates on kostja oluliselt eksinud antud põhimõtte vastu, kuna nii üleandmisevastuvõtmise akti sõlmimiseks kui ka omandi üleminekuks on vajalikud kostja-poolsed tahtevaldused, mida kostja ei ole õigustamatult andnud. Liiatigi omandisse puutuvalt on müüja kohustuseks teha üksnes võimalikuks omandi üleminek, mitte aga see üle anda (VÕS § 208 lg 1). Muu hulgas viitavad kostja väited sellele, et kostja on ise rikkunud asja vastuvõtmise kohustust, kui ostja üht põhikohustust (VÕS § 208 lg 1) ning sattunud vastuvõtuviivitusse (VÕS § 119 lg 1). Seega ei või kostja VÕS § 101 lg 3 kohaselt valduse üleandmisevastuvõtmise akti puudumisele ning omandi mitteüleandmisele tugineda. --PVC halli valduse üleandmise aeg kui asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku aeg. PVC halli väidetavad puudused on tekkinud pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko kostjale üleminekut ning võivad olla põhjuslikus seoses kostja enda käitumisega. Kostja pole tõendanud väidetavate puuduste esinemist juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal. Kostja väide – vastuolus oma varasemate seisukohtadega (nt 12.04.2007 kostja vastuses võttis kostja omaks, et PVC hall on paigaldatud 24.01.2007), on kostja 25.01.2008 seisukohtade p-s 3 väitnud, et PVC halli ei ole kostjale üle antudki.

Hageja vastuväited – hageja on kogu kohtumenetluse kestel olnud ühesel seisukohal, leides, et PVC halli valdus on kostjale üle antud 22.12.2006, mil lõppesid ka PVC halli paigaldustööd. Hageja arvates tõendavad eelviidatud asjaolu järgmised tõendid: Hagi lisaks olev Tiva Ehitus OÜ ja hageja vahel 22.12.2006 sõlmitud PVC halli üleandmise vastuvõtmise akt nr 142/2006, millelt nähtuvalt on PVC halli paigaldustööd teostatud ning tööd lõpetatud. Kuivõrd PVC hall paigaldati kostja kinnistule, oli PVC halli paigaldustööde lõppemisel PVC hall ka kostja valduses; Hagi lisaks olev Tiva Ehitus OÜ 22.12.2006 arve nr 2006156, millelt nähtuvalt on PVC hall kostja kinnistule paigaldatud; Hagi lisaks olev hageja 27.12.2006 arve nr 165619, millelt nähtuvalt on nõutud paigaldatud PVC halli eest ostuhinna tasumist. On ilmne, et paigaldustöid lõpetamata ning valdust üleandmata ei oleks hageja esitanud kostjale ka arvet PVC halli ostuhinna tasumiseks; Kostja seadusliku esindaja poolt 10.01.2007 ja 24.01.2007 väidetavalt hagejale saadetud e-mailid (kostja ei ole e-mailide hageja poolt kättesaamist TsÜS § 69 lg 1 alusel tõendanud), millest nähtub, et hageja töötajad nõudsid telefonitsi arve tasumist juba 10.01.2007, kusjuures antud e-mailist nähtuvalt pidi olema kostja 10.01.2007 antud PVC halli valdaja, sest muidu ei oleks saanud kostja esindaja sedastada, et leidis pärast tugevat tormi maast paar kinnitusrihma, mis võisid seal olla ka PVC halli paigaldamise ajast; 04.09.2007 hageja seisukohtade lisaks olevad ning 05.01.2007 tehtud fotod, millelt nähtuvalt on PVC hall püstitatud ning asub kostja kinnistul; Tunnistajate ütlused – hageja poolelt käisid 05.01.2007 Rakveres selleks ajaks juba paigaldatud PVC halliga tutvumas hageja juhatuse esimees T T , direktor R P , müügijuht I M ning projektijuhid M T ja T J . Kostja oli 05.01.2007 juba halli enda valdusse võtnud ning jõudnud sinna isegi signalisatsiooniseadmed paigaldada. Antud faktilist asjaolu võivad oma ütlustega kinnitada kõik 05.01.2007 kohal käinud hageja esindajad, kusjuures 25.02.2008 toimunud kohtuistungil selgitas tunnistaja I M , et tema fotografeeris 05.01.2007 fotod ning oli samuti hageja delegatsioonis, mis 05.01.2007 PVC halliga tutvumas käis, kusjuures tunnistaja sõnul oli PVC hall püstitatud ning kostja poolt valdusse võetud, kuna sinna oli paigaldatud signalisatsiooniseadmeid. Hageja on seisukohal, et kui kostja on hakanud juba vastu võetud PVC halli signalisatsiooni paigaldama, siis on ta sisuliselt PVC halli enda valdusse võtnud. Lisaks kostja poolt signalisatsiooni paigaldamisele oli 05.01.2007 seisuga PVC halli juurde ka ASi Puumarket tooteid tarnitud, mis pidi ilmselt halli paigutatama. Pärast asja valduse saamist soovis kostja ainult seda, et hageja paigaldaks PVC halli uste riivide sulgemiseks vajalikud torud, mida hageja korraldusel Tiva Ehituse OÜ ka 09.01.2007 tegi. Rohkem pretensioone pole kostjal olnud. Kostja ei ole eelviidatud faktilistele asjaoludele vastu vaielnud, mistõttu kostja on need TsMS § 231 lg 4 alusel omaks võtnud. Kostja ei ole ka Tiva Ehituse OÜ poolt 09.01.2007 torude paigaldamise faktile vastu vaielnud. Eelnimetatud faktilisi asjaolusid on kinnitanud ka tunnistajate ütlused. Seega on hageja seisukohal, et eelviidatud tõendeid kogumis hinnates on võimalik asuda seisukohale, et PVC halli valdus on kostjale üle antud 22.12.2006, mil lõppesid PVC halli paigaldustööd kostja kinnistul. Isegi kui kohus leiab, et valdust ei ole üle antud 22.12.2006, on see üle antud 05.01.2007, mil eelnimetatud hageja esindajad käisid PVC halli üle vaatamas ning nägid, et PVC halli oli kostja poolt paigaldatud signalisatsiooniseadmed. Kostja ise on 12.04.2007 kostja vastuses ning 15.07.2007 seisukohtades omaks võtnud asjaolu, et PVC hall oli paigaldatud 24.01.2007. TsMS § 231 lg 3 alusel ei ole faktilise asjaolu omaksvõtust võimalik loobuda. Kuna kostja sai PVC halli valduse juba 22.12.2006, mil Tiva Ehitus OÜ lõpetas PVC halli paigaldustööd, siis on PVC halli juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko VÕS § 214 lg 2 ning 209 lg 4 alusel hagejalt kostjale üle läinud 22.12.2006. Hageja ei vastuta ega saagi vastutada VÕS § 218 lg 1 alusel PVC halli puuduste eest, mis on tekkinud pärast 22.12.2006.

PVC halli üleandmisel 22.12.2006 ei olnud PVC hallil puudusi, mida kostja väidab kohtumenetluses esinevat. Kostja pole kohtule tõendanud, et kõik tema poolt väidetud puudused esinesid PVC halli valduse üleandmise ajal (VÕS § 218 lg 1). --Müüdud PVC hall vastas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal lepingutingimustele. Kostja väide – kostja on seisukohal, et müüdud PVC hall ei vasta lepingutingimustele, kuigi kostja ei ole mitte kunagi väitnud, et PVC hall ei vasta müügilepingus kokkulepitud tingimustele. Kostja on tuginenud VÕS § 217 lg 2 punktile 2, leides, et PVC hall ei ole sobilik kasutamiseks tavapärasel eesmärgil. Hageja vastuväited: -Müüdud PVC hall vastab VÕS § 217 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel lepingutingimustele. Pooled on müügilepingus kokku leppinud, et hageja müüb kostjale PVC halli mõõtudega 20*25 m, puhta kõrgusega 6 m, otsaseintes kardinustega mõõtudega 6*20 m, rohelise katuse ja kollaste seintega. Üldtingimuste p 1.3 kohaselt määratakse müügilepingus kindlaks müüja poolt müüdav kaup, samuti kauba omadused, kvaliteet, pakend, hind ettemaksu suurus, üleandmise tingimused ja tähtaeg, veokulude suurus, poolte andmed jm tingimused, mida Pooled peavad oluliseks. Hageja on seisukohal, et PVC hall vastab VÕS § 217 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel müügilepingus sätestatud olulistele tingimustele ning halli lepingutingimustele vastavuse hindamisel tulebki lähtuda üksnes müügilepingus sätestatud tingimustest. VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab müüdav asi vastama lepingutingimustele ning VÕS § 217 lg 2 p 1 alusel ei vasta asi lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Hageja viitab, et PVC hallil on kokkulepitud omadused, mida veenab ka asjaolu, et kostja ei ole tuginenud mitte ühelegi väidetavale PVC halli puudusele, mis oleks seostatav müügilepingus kokkulepituga. Sealjuures on pooled üldtingimuste p 1.3 kohaselt pidanud olulisteks üksnes müügilepingu põhitingimustes kokkulepitud omadusi, millistele PVC hall ka vastab ning mille üle vaidlus puudub. Olukorras, kus pooled on müügilepingus müüdava eseme omadustes ammendavalt kokku leppinud, ei ole hageja arvates vaja VÕS § 217 lg 2 p 2 alusel hinnata, kas müüdud PVC hall vastab tavaliselt esitatavatele nõuetele. Asja lepingutingimustele vastavust kontrollitakse VÕS § 217 lg 2 p 2 alusel üksnes siis, kui pooled ei ole müügilepingus asja omaduste kohta lepingulisi kokkuleppeid sõlminud. Kui pooled on lepinguvabaduse põhimõttest lähtudes müügilepingus kokku leppinud müüdava kauba omadused, siis selline ongi olnud lepingupoolte ühine tegelik tahe müügilepingu sõlmimisel ning puudub igasugune alus ja vajadus kohaldada VÕS § 217 lg 2 punkti 2. Hageja seisukohti, et VÕS § 217 lg 2 p 2 ei kohaldu käesolevas vaidluses, toetab ka VÕS § 217 lg 2 p 2 grammatiline tõlgendamine. VÕS § 217 lg 2 p 2 sätestab, et kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta... Seega on ka seadusandja pidanud vajalikuks viidata, et VÕS § 217 lg 2 puntki 2 on võimalik üksnes siis rakendada, kui puuduvad igasugused kokkulepped müüdava asja omaduste kohta. Ühtlasi on õiguskirjanduses leitud, et ulatuses, kus küsimus müüdud asja teatava omaduse lugemisest lepingutingimustele mittevastavusest või lepingutingimustele mittevastavuse eitamine teatud omaduste osas on müügilepingus eraldi ning ammendavalt reguleeritud, ei ole VÕS § 217 lg. 2 sisalduvate täiendavate kriteeriumide kohaldamine vajalik ega lubatud. Seega on hageja arvamusel, et PVC

halli lepingutingimustele vastavuse hindamisel on võimalik lähtuda üksnes VÕS § 217 lg. 1 ja lg. 2 p. 1 ning kostjale müüdud PVC hall on lepingutingimustele vastav. - Müüdud PVC hall vastab VÕS § 217 lg 2 p 2 alusel lepingutingimustele. Isegi juhul kui kohus leiab, et lisaks müügilepingus kokkulepitule tuleb VÕS § 217 lg 2 p 2 alusel analüüsida, kas PVC hall on sobilik teatud eriliseks otstarbeks, millest ostja on müügilepingu sõlmimisel müüjat teavitanud või kas PVC hall on sobilik kasutamiseks selle tavapärasel eesmärgil, on hageja seisukohal, et PVC hall vastab ka VÕS § 217 lg 2 p 2 alusel lepingutingimustele. Sobilikkus eriliseks otstarbeks: Kuigi kostja on 25.01.2008 seisukohtades väitnud, et ta on enne müügilepingu sõlmimist informeerinud hagejat halli kasutamise erilisest otstarbest, on antud asjaolu TsMS § 230 lg 1 alusel täielikult tõendamata. Kostja 25.01.2008 seisukohtade lisast nr 11 nähtuvalt on võimalik kõnelda üksnes PVC halli värvist teavitamisest, kusjuures PVC halli värvi osas sõlmitud kokkulepe nähtub ka müügilepingust. Kostjale on tarnitud õigete värvidega PVC hall. Muudest asjaoludest, sh kasutamise eesmärgist ei ole kostja hagejat informeerinud. Vastupidi, PVC halli kasutamise eesmärki on kostja hageja eest lepingueelsetel läbirääkimistel kiivalt varjanud. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest oleks võimalik näha asjaolu, et kostja on informeerinud hagejat teatud erilisest eesmärgist, milleks ta PVC halli vajab. Seejuures on oluline silmas pidada ka asjaolu, et tellijaks oli Rakvere Autobaas OÜ, mille ärinimest ja B-kaardil kajastuvatest tegevusalast ei ole mitte kuidagi võimalik tuletada puitmaterjali ladustamist, nagu hiljem on selgunud, milleks PVC halli kasutatakse. B-kaardi kohaselt tegeleb kostja autovedude ning määrdeainete müügiga. Nimetatud asjaolusid kinnitavad ka tunnistaja I. M poolt 25.02.2008 kohtuistungil antud ütlused. Lisaks kinnitas tunnistaja I. M , et pidades lepingueelseid läbirääkimisi, siis I. M teavitas kostjat kondensi tekkimise ohust niiske materjali ladustamisel ning selgitas, et seadmed, millega kondensi on võimalik vältida, on lisavarustusena hagejalt tellitavad. Kostja neid ei soovinud. Sobilikkus tavapäraseks otstarbeks: Kostja on menetluse kestel väitnud korduvalt, et PVC hall on täielikult kasutuskõlbmatu. Hageja on arvamusel, et PVC hall on VÕS § 217 lg 2 p 2 alusel sobilik selle tavapäraseks otstarbeks, s.o kaupade ladustamiseks. Kostja on menetluses esitanud kohtule erinevaid ekspertiisiakte kui dokumentaalseid tõendeid ning muid kirju-teateid jms, milliseid ei ole võimalik tõenditena käsitleda: Kostja poolt 17.07.2007 kohtule esitatud tõendid: Viru Maakohtu 03.08.2007 kohtumääruse kohaselt võttis kohus kostja poolt 17.07.2007 kohtule esitatud tõendid menetlusse tingimusel, et kui need tõendid põhjustavad 12.09.2007 määratud kohtuistungi edasilükkamise, jätab kohus need tõendid arvestamata. Arvestades, et kostja poolt hilinenult tõendite esitamine tingis hageja poolt tõendite esitamise vajaduse, lükkus sisuliselt kostja poolt esitatud tõenditest tingituna 12.09.2007 kohtuistung edasi, mistõttu Viru Maakohtu 03.08.2007 kohtumäärusest tulenevalt ei ole võimalik 17.07.2007 kohtule esitatud tõendeid menetleda (sh OÜ Ehitusekspert 27.06.2007 ekspertiisiakti). Isegi kui kohus peaks miskipärast leidma, et kostja poolt 17.07.2007 kohtule esitatud tõendeid on võimalik menetleda, on hageja 04.09.2007 seisukohtade p-s 3 põhjalikult motiveerinud (sh toonud esile erinevaid vastuolusid jms), miks viidatud tõendid on vastuolulised ning äärmiselt ebausaldusväärsed, mistõttu esineb alus nendega mittearvestamiseks TsMS § 238 lg 5 alusel. 08.10.2007 Ehituskonsultatsioonide OÜ ekspertiisiakt kui dokumentaalne tõend: Hageja on 01.11.2007 seisukohtades põhjalikult motiveerinud, miks antud ekspertiisiakt on TsMS § 238 lg

3 p 1 alusel lubamatu tõend, kuna hageja ei ole andnud nõusolekut oma omandi käsutamiseks. Lisaks kõigele muule on antud ekspertiisiakt äärmiselt ebausaldusväärne (vt 01.11.2007 seisukohti), kuivõrd antud ekspertiisiakt erineb kardinaalselt ekspertiisiaktist, mille SV Ehituskonsultatsioonide OÜ mõni nädal varem hagejale esitas ning mille hageja koos 01.11.2007 menetlusdokumendiga kohtule esitas. Seega on hageja arvamusel, et isegi kui 08.10.2007 SV Ehituskonsultatsioonide OÜ ekspertiisiakt ei ole lubamatu tõend, on see äärmiselt ebausaldusväärne, mistõttu tuleb see jätta TsMS § 238 lg 5 alusel otsuse tegemisel arvestamata. 25.01.2008 kostja seisukohtade lisaks olev fototabel ning ASi Puumarket esindajate selgitused: Hageja on 15.02.2008 seisukohtades viidanud, et fototabelitega (teise firma teistsuguse halliga võrreldes) ei ole võimalik tõendada vaidlusaluse PVC halli puudusi. Puuduste tõendamise seisukohast on fotod asjakohatud tõendid. Samas veenavad antud fotod PVC halli olemasolu, asjaolu, et hall on püstitatud ja paigaldatud ning asjaolusid, et PVC halli on võimalik edukalt kasutada, kuna PVC hall on materjali täis ladustatud. ASi Puumarket esindajate selgitused ei ole aga (vormi poolest) lubatavad tõendid TsMS § 229 lg 2 tähenduses, kuna protsessiosaliseks mitteoleva isiku selgitused ei ole üldse tõendiks (3-2-1-145-01). Hageja veebilehel sisalduv informatsioon ja ajaleheartiklid: Kostja on menetluses korduvalt üritanud väita, et temale tarnitud PVC hall ei vasta tingimustele, milliseid hageja reklaamib oma veebilehel, mistõttu kostja arvates on PVC hall VÕS § 217 lg 2 p 6 alusel lepingutingimustele mittevastav. Hageja viitab, et kõik kohtumenetluses kohtule esitatud tõendid, mis kajastavad hageja veebilehel olevat informatsiooni või ajaleheartiklid, on TsMS § 238 lg 1 alusel asjakohatud, kuivõrd need ei oma VÕS § 217 lg 2 p-s 6 sätestatu tõttu asjas mingit tähtsust. Nimelt VÕS § 217 lg 2 p 6 kehtib vaid tarbijalemüügi korral. VÕS § 208 lg. 4 ja §-st 34 nähtuvalt ei ole käesoleval juhtumil tegemist tarbijalemüügiga, mistõttu reklaam jms ei oma käesolevas vaidluses mitte mingisugust õiguslikku tähendust. Kuigi hageja kohustuseks ei ole tõendada PVC halli lepingutingimustele vastavust, vaid kostja peab tõendama mittevastavuse, viitab hageja siiski tõenditele ning asjaoludele, millistest nähtuvalt hageja järeldab, et PVC hall on lepingutingimustele vastav ning sobilik selle tavapärasel eesmärgil VÕS § 217 lg 2 p 2 alusel. PVC halli on võimalik tavapärasel eesmärgil kasutada ning seda kasutataksegi, nagu nähtub kostja enda poolt kohtule esitatud tõenditest. Hageja arvates on kostja väited, et PVC halli ei ole võimalik tavapärasel eesmärgil kasutada, hea usu põhimõttega vastuolus. Tõendid ning hageja põhjendused järgmised: Kostja on TsMS § 231 lg 2 alusel omaks võtnud asjaolu, et ta on PVC halli andnud kasutuslepingu alusel ASile Puumarket kasutada, nimetatud asjaolu üle puudub vaidlus. Asjaolu, et PVC halli on võimalik kasutada, veenab hageja arvates ipso jure, et PVC hallil ei ole mingeid märkimisväärseid puudusi, mis takistaksid PVC halli otstarbekohast kasutamist. Hageja arvates ongi ASi Puumarket poolt PVC halli kasutamine kui faktiline asjaolu kriteeriumiks, mille põhjal on võimalik väita, et PVC hall siiski vastab lepingutingimustele. Sobilikkus tavapäraseks otstarbeks tähendab sisuliselt kasutamisvõimalust. Kuna AS Puumarket PVC halli kasutab, siis on hageja arvates kohatud kostja väited, et PVC hall on kasutuskõlbmatu.

FIE A K 14.09.2007 ekspertiisiakt kui dokumentaalne tõend. Viidatud ekspertiisiaktist nähtuvalt on PVC hall püstitatud ning PVC hall sobib kasutamiseks laona. Seega on PVC hall VÕS § 217 lg 2 p 2 alusel sobilik selle tavapärasel eesmärgil. 25.01.2008 kostja vastusele lisatud fototabelist nähtuvalt kostjale müüdud PVC halli kasutatakse ning see on puitmaterjali täis ladustatud, mistõttu seda on VÕS § 217 lg 2 p 2 alusel võimalik kasutada selle tavapärasel eesmärgil – kauba ladustamiseks. Järelikult on ainetud kostja väited, et PVC hall on täielikult kasutuskõlbmatu ning seda ei ole võimalik tavapärasel otstarbel kasutada. Kostja on ise esitanud kohtule tõendid, millest nähtuvad vastupidised asjaolud. Kostja enda poolt kohtule esitatud fotod tõendavad ipso jure, et kostja on põhjendamatult keeldunud ostuhinna tasumise kohustuse täitmisest ning esitab lihtsalt hea usu põhimõtte vastaselt „otsitud“ vastuväiteid hagile, sh õigustamatult (lepingulistest kohustustest vabanemise eesmärgil) taganenud müügilepingust. Hageja arvates on kostja vastuväited vastuolulised ning vastuolus hea usu põhimõttega. 12.10.2007 kostja seisukohtade lisaks oleva A. Koka 01.10.2007 e-mailist hageja töötaja M. Kasteheinale nähtub, et kostja on PVC halliga niivõrd rahul, et on e-mailis kirjutanud järgmiselt: idee järgi on oleks huvi ka halli pikendada ca 10 meetri võrra. Hageja arvates peegeldab eelviidatud e-mailis nähtuv kostja seisukoht kostja ilmselget rahulolu tarnitud PVC halliga, et kostja soovib seda isegi pikendada. Seega jäävad hagejale arusaamatuks kostja seisukohad, mis seonduvad PVC halli väidetava lepingutingimustele mittevastavusega. Hageja arvates on kostja väited vastuolulised ning vastuolus hea usu põhimõttega. Üldtingimuste p-s 1.3 on pooled kokkuleppeliselt pidanud olulisteks tingimusteks üksnes põhitingimustes märgitud PVC halli omadusi. Seega muud omadused ei ole poolte kokkuleppel olulised. Järelikult PVC hall on VÕS § 217 lg 2 p 2 alusel sobilik selle tavapärasel eesmärgil, kui PVC hall vastab tingimustele, mida pooled on lepinguliselt majandus- ja kutsetegevuses oluliseks lugenud. Hageja märgib, et välismaises kohtupraktikas on asutud seisukohale, et pisivigade korral, mis ei takista asja kasutamist ega mõjuta oluliselt asja omadusi, ei ole tegemist asja lepingutingimustele mittevastavusega. Hageja arvates on PVC hall VÕS § 217 lg 2 p 2 alusel lepingutingimustele vastav, kuna see vastab VÕS § 77 lg 1 alusel vähemalt keskmisele kvaliteedile, vastupidine on tõendamata. Kuivõrd puudub vaidlus, et PVC hall vastab üldtingimuste p-s 1.3 kokkulepitud olulistele omadustele, siis vastab PVC hall ka keskmisele ning mõistlikule kvaliteedile, mida veenab asjaolu, et PVC halli on võimalik kasutada ning seda kasutatakse. Lisaks märgib hageja, et isegi kui analüüsida mistahes kostja poolt kohtule esitatud tõendit, siis hageja arvates ei ole mitte üheski tõendis viidatud sellisele puudusele, mis muudaks PVC halli otstarbekohase kasutamise võimatuks, või oluliselt takistaks seda. Sealjuures ei ole mitte ükski kostja kasutatud ekspert analüüsinud väidetavate puuduste olemasolu just aspektist, kas või millisel määral see mõjutab PVC halli otstarbekohast kasutamist. Asjaolu, et PVC hallil on mingi pisipuudus, ei veena automaatselt asjaolu, et PVC halli ei ole võimalik kasutada selle otstarbe kohaselt. Mitte ükski kostja poolt kohtule esitatud ekspertiis ei käsitle PVC halli puudusi valduse ülemineku aja seisuga, kuigi VÕS § 218 lg 1 alusel saab müüja vastutada üksnes nende puuduste eest, mis esinevad valduse ülemineku ajal. Veelgi enam, mitte ükski kostja poolt kasutatud ekspert ei lähtu ekspertiisi teostades PVC halli olemusest, tehase

andmetest jne. Järelikult on kostja poolt antud asjaolu jäänud täielikult tõendamata. Seega on hageja seisukohal, et PVC hall on ka VÕS § 217 lg 2 p 2 alusel lepingutingimustele vastav. Kostja ei ole vastupidist TsMS § 230 lg 1 alusel tõendanud. Vähem oluline ei ole ka PVC halli sobilikkuse hindamisel asjaolu, et kuigi kostja sai PVC halli valduse juba 22.12.2006, ei esitanud kostja varem ega ka koos 12.04.2007 kostja vastusega (kuigi kostja vastuse esitamise tähtaeg oli tähtaeg tõendite esitamiseks) kohtule mitte ühtegi tõendit kostja poolt väidetava asjaolu kohta, et PVC hall on lepingutingimustele mittevastav. Hageja on seisukohal, et antud tõendeid 12.04.2007 seisuga kostjal ei olnud, mida veenab ka asjaolu, et kostja hakkas tõendeid koguma või „otsima” n-ö tagantjärele, eirates menetlustähtaegasid jne. Viidatud asjaolu veenab ipso jure, et kostja käitub hea usu põhimõttega vastuolus olevalt, üritades „otsida” tõendeid, et vabaneda lepinguliste kohustuste täitmisest, saades samal ajal PVC halli kolmandale isikule üürileandmisest tulu. Hageja poolt kohtule esitatud ning 05.01.2007 tehtud fotod, millelt nähtub, et PVC hall on püstitatud ning seda on võimalik kasutada. Tunnistajate, kes viibisid 05.01.2007 PVC halli ülevaatusel, ütlused. --Kostja on jätnud teatamiskohustuse kui õiguskaitsevahendite kohaldamise olulise formaalse eelduse täielikult täitmata, kuna kostja pole ka asja ülevaatamise kohustust korrektselt täitnud. Kostja väide – kostja väidab, et ta on teatamiskohustuse täitnud, tuginedes 10.01.2007 ja 24.01.2007 väidetavalt saadetud e-mailidele ning kõneeristustele. Hageja vastuväited – kostja on jätnud teatamiskohustuse täielikult täitmata, mistõttu hageja vastutus mistahes PVC halli lepingutingimustele mittevastavuse eest on täielikult välistatud: Teatamiskohustuse täitmise tähtaja algus. VÕS § 219 lg. 1 ja § 220 lg. 1 järeldub, et teatamiskohustuse täitmise tähtaeg hakkab kulgema alates ajast, mil isikul on võimalik asja üle vaadata, s.o alates ajast, mil isikul on võimalik puudused avastada. Seega on teatamiskohustuse tekkimine seotud asja ülevaatamise kohustuse täitmisega ning taandub seega sisuliselt valduse saamise ajale. Ostja peab asja viivitamatult alates valduse saamisest üle vaatama või üle vaadata laskma ning mõistliku aja jooksul avastatud puudustest müüjat teavitama. Sealjuures hakkab teatamiskohustuse täitmise tähtaeg kulgema ka siis, kui ostja teostab ülevaatamise kohustust hooletult, s.o kui mõistliku hoolsuse rakendamisel oleks võinud puudused avastada. Kuna kostja sai PVC halli valduse 22.12.2006, hakkas antud kuupäevast kulgema ka teatamiskohustuse täitmise mõistlik tähtaeg VÕS § 220 lg 1 alusel. Kostja ei ole täitnud asja ülevaatamise kohustust. VÕS § 219 lg 1 sätestab, et kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Arvestades, et pooled on sõlminud müügilepingu majandus- ja kutsetegevuses, pidi kostja viivitamata alates valduse saamisest (22.12.2006) PVC halli üle vaatama või üle vaadata laskma. Hageja on 16.03.2007 hagiavalduse p-s 3.1 põhjalikult motiveerinud, miks kostja on jätnud PVC halli ülevaatamise kohustuse täielikult täitmata, mistõttu on kostja lasknud raskest hooletusest täielikult mööda ka teatamiskohustuse täitmise tähtajad, kuivõrd antud kohustused on seotud – teatamiskohustuse täitmise tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil ostja pidi hoolika ülevaatuse käigus puudused avastama.

Kostja pole tõendanud teatamiskohustuse täitmisele suunatud tahteavalduse tegemist ja hageja poolt kättesaamist (TsÜS § 69 lg 1) mõistliku aja jooksul alates ajast, mil kostja pidi väidetavad puudused ülevaatuse käigus avastama. Kuigi kostja sai PVC halli valduse juba 22.12.2006, pidi kostja viivitamatult PVC halli üle vaatama ning mõistliku aja jooksul avastatud puudustest teavitama. Kostja seda ei teinud. 05.01.2007 seisuga, mil hageja delegatsioon käis PVC halliga tutvumas, oli kostja PVC halli juba jõudnud signalisatsiooniseadmeid paigaldada ning oli PVC halliga igati rahul. Kostjal puudusid mistahes pretensioonid seoses PVC halli kvaliteediga, väidetavaid puudusi ei olnud. Isegi kui kohus leiab, et kostja 26.02.2007 kiri sisaldab mingisugust teatamiskohustuse täitmist, on hageja seisukohal, et kostja ei ole mõistliku aja jooksul PVC halli väidetavast lepingutingimustele mittevastavusest hagejat teavitanud. Hageja arvates ei ole võimalik teatamiskohustuse mõistlikuks tähtajaks pidada ca 2 kuud alates ajast, mil ostja pidi PVC halli lepingutingimustele mittevastavusest teada saama. Teatamiskohustuse täitmise mõistlikuks ajaks on ca 5-7 päeva, mis on kooskõlas ka VÕS § 7 lg-s 1 sätestatud mõistlikkuse põhimõttega. Liiatigi oleks 5-7 päeva ületav teatamiskohustuse täitmise tähtaeg vastuolus õiguskindluse põhimõttega, riivates seeläbi majanduskäibe kindlust. Tähelepanuväärne on asjaolu, et nt Austria Ülemkohus (Oberster Gerichtshof; 15 October 1998, CISG-online 380) on CISG-i art 39 (sõnastuselt analoogne VÕS § 220 lg. 1) kohaldades sedastanud, et 1-kuuline teatamiskohustuse täitmise tähtaeg on selgelt liiga pikk ning leidis, et kokku 2-nädalane tähtaeg alates valduse saamisest on ülevaatamiseks ja teatamiseks maksimaalselt mõistlik tähtaeg. Austria Ülemkohus on antud seisukohta kinnitanud veel 2 korda (Oberster Gerichtshof, 27 August 1999, CISG-online 485; Oberster Gerichtshof, 14 January 2002, CISG-online 643) Hageja arvates oleks kostja pidanud teatama väidetavatest avastatud PVC halli puudustest hiljemalt 30.12.2006. Seega on kostja ka 26.02.2007 kirja saates jätnud teatamiskohustuse mõistliku aja jooksul täitmata. Väidetavate puuduste osas, millele kostja on hakanud alles hiljem kohtumenetluse raames tuginema, on teatamis- ja kirjeldamiskohustus täielikult täitmata, kuivõrd teadet ei ole esitatud mõistliku aja jooksul alates ajast, mil kostja oleks ülevaatuse käigus pidanud väidetavad puudused avastama. Seega on ka hageja vastutus VÕS § 220 lg 3 alusel täielikult välistatud. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-72-05 p-s 14 leidnud, et kuivõrd tahteavalduse jõustamine on selle tegija huvides, lasub tal ka tahteavalduse tegemise ja kättetoimetamise tõendamise koormus. Sellest tulenevalt on mõistlik, et tahteavalduse tegija annab oma tahteavalduse kätte viisil, mida ta saab hilisema võimaliku vaidluse käigus usaldusväärselt tõendada. Analoogselt on Riigikohus leidnud ka kohtulahendi nr 3-2-1-123-07 p-s 14, milles Riigikohus märkis, et e-kirja tähtaegselt saajani jõudmise riski kannab eelkõige saatja, sest tema valib teate saatmise viisi. Kui saatja edastab teate e-postiga, siis kannab ta teate kadumise riski kuni hetkeni, mil e-kiri jõuab saajani. Riskide hajutamiseks saab saatja valida kindlama viisi teate edastamiseks, sh nõuda e-kirja kättesaamise kinnitust. Kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Seega on viidatud Riigikohtu lahenditest nähtuvalt ühene, et tahteavalduse tegemise ja kättetoimetamise riisikot kannab üksnes tahteavalduse tegija ehk käesoleval juhtumil kostja kui VÕS § 220 lg 1 ja 2 alusel teatamiskohustuse täitmiseks kohustatud isik.

Puutuvalt 10.01.2007 ja 24.01.2007 e-mailidesse, ei ole kostja tõendanud asjaolu, et hageja on antud e-mailid üldse kätte saanud. Seega ei ole võimalik teatamiskohustuse täitmist motiveerida ka antud e-mailidega. Kohtule esitatud telefonikõnede eristused on sisuliselt asjakohatu tõend TsMS § 238 lg 1 mõttes, kuna sealt ei nähtu tahteavalduse tegemine ega selle sisu, samuti pole võimalik veenduda, kas väidetavalt tahteavalduse teinud pool ja tahteavalduse vastu võtnud pool on ikka need isikud, keda kostja väidab olevat. TsÜS § 71 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Kõneeristuselt ei ole võimalik tahteavalduse sisu ega selle tegemist välja lugeda. Seega pole tegemist isegi kostja poolt väidetud „kaudse tõendiga” (TsMS ei erista otseseid ja kaudseid tõendeid), vaid tegemist on TsMS § 238 lg 1 alusel asjakohatu tõendiga. Kuivõrd teatamiskohustuse täitmine on täielikult tõendamata, ei ole kostja VÕS § 220 lg 3 alusel õigustatud tuginema PVC halli lepingutingimustele mittevastavusele ega saa seetõttu kasutada ka mistahes õiguskaitsevahendeid. --Kostja on jätnud väidetavatest puudustest kirjeldamise kohustuse kui õiguskaitsevahendite kohaldamise olulise formaalse eelduse täielikult täitmata. Kostja väide – kostja on täitnud kirjeldamiskohustuse. Hageja vastuväited – kostja on jätnud kirjeldamiskohustuse täitmata, mistõttu ei ole kostja üldse õigustatudki õiguskaitsevahendeid kasutama, igasugune müüja vastutus on VÕS § 220 lg 3 alusel välistatud. VÕS § 220 lg. 2 sätestatud kirjeldamiskohustuse eesmärgiks on see, et müüja oleks täpselt teadlik, milles asja lepingutingimustele mittevastavus seisneb. Müüja saab põhjaliku teate korral asuda ettevalmistusi tegema omapoolseks asja ülevaatuseks, ekspertiisiks, asja parandamiseks või asendamiseks. Samuti saab müüja täpselt hinnata, kas asja lepingutingimustele mittevastavus on põhjustatud tema tegevusest või mingitest muudest asjaoludest ning viimasel juhul koguda enda kaitseks tõendusteavet. Ostja teade peab olema väga täpselt vormistatud. Teates peab olema täpselt kirjas, milles asja mittevastavus seisneb, samuti peavad teates olema täpsed asja ülevaatamise tulemused. Ostja teade müüjale peab olema niivõrd põhjalik ja selge, et müüja tunneks asja puudused omapoolse täiendava uurimiseta ära.1 Ühtlasi võimaldab nii teatamine kui ka kirjeldamine müüjal hinnata, kas müüja üldse on lepingulisi kohustusi rikkunud või tegemist on hoopis ostja põhjendamatu pretensiooniga. Üksnes eelkirjeldatud tingimustele vastava teate edastamise ning müüja poolt selle kättesaamise korral on üldse võimalik rääkida kirjeldamiskohustuse nõuetekohasest täitmisest. Kuivõrd kostja pole 10.01.2007 ja 24.01.2007 e-mailide osas täitnud teatamiskohustust (pole tõendanud e-mailide hageja poolt kättesaamist), on ka kirjeldamiskohustus täitmata. Muu hulgas pole 10.01.2007 ja 24.01.2007 e-mailides konkreetseid puudusi nimetatud ega kirjeldatudki, selliste e-mailide pinnalt ei saa müüja omapoolset väidetavad lepinguliste kohustuste rikkumist ära tunda, veel vähem asuda koheselt rikkumist heastama. Isegi juhul kui kohus loeb 26.02.2007 teate tähtaegselt esitatuks, on hageja arvamusel, et kostja ei ole teatamiskohustust täitnud. 26.02.2007 kirjast nähtuvalt ei ole väidetavalt halli uksi võimalik kasutada sellises ulatuses ning moel, nagu sooviks ning peaks. Kostja kirjeldusest ei selgu,

milles täpselt puudus seisneb ning miks ei ole halli uksi võimalik sulgeda. Asjaolu, et PVC halli uksi ei ole võimalik kasutada sellisel moel, nagu just kostja soovib, ei ole üldse puuduski, kuna PVC halli uksi on võimalik nii ja sellises ulatuses kasutada, nagu tehniliselt hall konstrueeritud on. Kostja soovid ei ole PVC halli lepingutingimustele vastavuse hindamise kriteerium. 26.02.2007 kirjas viidatakse, et olete kindlasti teadlikud hallis tekkiva kondensvee probleemist. Hageja märgib, et ei ole olnud teadlik väidetavast kondensi tekkimise probleemist ning 26.02.2007 kirjas ei ole kostja antud probleemi avaldumist, ulatust jms kirjeldatudki. Küll aga viitab hageja, et enne müügilepingu sõlmimist hageja hoiatas kostjat kondensi tekkimise võimalusest (vt teeside p 0). Seega on kirjeldamiskohustus jäänud kostja poolt täielikult teostamata. Kuivõrd kirjeldamiskohustuse täitmine on täielikult tõendamata, ei ole kostja VÕS § 220 lg 3 alusel õigustatud tuginema PVC halli lepingutingimustele mittevastavusele ega saa seetõttu kasutada ka mistahes õiguskaitsevahendeid. --Teatamis- ja kirjeldamiskohustuse täitmata jätmine ei ole vabandatav. Hageja arvates ei ole ega saagi olla teatamiskohustuse täitmine käesoleval juhtumil VÕS § 220 lg 3 alusel mõistlikult vabandatav. Teatamiskohustuse täitmata jätmine saab olla mõistlikult vabandatav üksnes siis, kui ostja on teatamiskohustust natuke rikkunud, nt objektiivsetel põhjustel maksimaalselt paar päeva ületanud teatamiskohustuse täitmise mõistlikku tähtaega, mitte aga rohkem kui ühe kuu. Õiguskirjanduses on leitud, et teatamiskohustuse täitmata jätmine on mõistlikult vabandatav eelkõige vaid vääramatu jõu, mitte aga muude asjaolude tõttu.2 Väidetavatest puudustest mõistliku aja jooksul teatamata jätmine ei ole käesoleval juhtumil VÕS § 220 lg 3 alusel mõistlikult vabandatav ning see on vastuolus ka hea usu põhimõttega. Majandus- ja kutsetegevuses tegutseval kostjal puudus igasugune mõistlik põhjus rohkem kui 2 kuu jooksul mitte teatada hagejat PVC halli lepingutingimustele mittevastavusest. Kostja poolt teatamis- ja kirjeldamiskohustuste täitmata jätmise tõttu ei ole võimalik müüjal enam ostja põhjendamatute nõuete vastu tõendeid koguda, liiatigi pole enam võimalik sedastada PVC halli tegelikke puudusi ning puuduste ilmnemise aega ja lepinguliste kohustuste rikkumise ulatust. Teatamis- ja kirjeldamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole käesoleval ajal võimalik sedastada, kelle käitumine (kas hageja või kostja) ning millises ulatuses on väidetavate puuduste tekkimisega põhjuslikus seoses. Seega on hageja seisukohal, et isegi kui PVC hallil oligi juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal mingi puudus, ei vastuta hageja VÕS § 220 lg 3 alusel PVC halli lepingutingimustele mittevastavuse eest ning kostja on müügilepingu ja VÕS § 208 lg 1 alusel kohustatud tasuma PVC halli ostuhinna. --Kostja oli müügilepingu sõlmimisel kondensvee tekkimise ohust teadlik, mistõttu VÕS § 218 lg 4 välistab hageja vastutuse antud väidetava puuduse osas. VÕS § 218 lg 4 sätestab, et müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Tunnistaja I M kinnitas 25.02.2008 kohtuistungil, et olles hageja müügijuht, teavitas ta kostjat enne müügilepingu sõlmimist asjaolust, et PVC hallis võib tekkida niikse materjali hoidmisel

kondens, samuti informeeris tunnistaja I. M kostjat võimalustest ja seadmetest (mida oleks olnud võimalik hagejalt osta), mille abil oleks kondensi tekkimist saanud vältida. Kostja ei soovinud lisaseadmeid soetada, samuti ei informeerinud hagejat PVC halli kasutamise otstarbest, vaid varjas seda kiivalt. Seega oli kostja müügilepingu sõlmimise ajal teadlik asjaolust, et PVC hallil võib esineda selles niiske materjali hoidmise korral probleeme kondensveega, mistõttu hageja vastutus antud väidetava puuduse osas on VÕS § 218 lg 4 alusel välistatud. Kostjat oli antud asjaolust informeeritud, samuti oli kostjat informeeritud vahenditest, seadmetest ja meetmetest, kuidas kondensi tekkimist on võimalik vältida. Kostja ei soovinud antud seadmeid, mis standardpakkumises ei sisaldu, hagejalt tellida. Kostja ei ole antud asjaoludele menetluses vastu vaielnud, mistõttu kostja on TsMS § 231 lg 4 alusel antud asjaolud omaks võtnud. Kostja ei ole kohtule esitanud ka tõendeid, millest nähtuksid vastupidised asjaolud. --Kostjal puudub õigus keelduda ostuhinna tasumisest. Kostja väide – kostja on VÕS § 111 lg 1 alusel keeldunud ostuhinna tasumise kohustusest, kuna temale üle antud PVC hall oli puudustega. Hiljem on hakanud kostja vastuoluliselt väitma, et temale ei ole üldse PVC halli üle antud. Hageja vastuväited. Esmalt peab hageja vajalikuks viidata, et kostja on käesolevas asjas üritanud kasutada õiguskaitsevahendeid n-ö läbisegi, kusjuures jättes tähelepanuta, et samaaegselt ei ole võimalik keelduda vastastikuse kohustuse täitmisest ning lepingust taganeda. Hageja on alljärgnevatel õiguslikel põhjendustel seisukohal, et kostjal puudub õigus keelduda ostuhinna tasumisest: Kostja ei saa tugineda PVC halli lepingutingimustele mittevastavusele. TsMS § 230 lg 1 alusel on tõendamata PVC halli puuduste esinemine juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ehk valduse üleandmise (22.12.2006) ajal, kostja ei ole täitnud teatamis- ja kirjeldamiskohustust, mistõttu kostja ei saa VÕS § 220 lg 3 alusel tugineda PVC halli lepingutingimustele mittevastavusele ning seetõttu ka kasutada õiguskaitsevahendeid. Asja lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise formaalsed (teatamine, kirjeldamine jm) ja materiaalsed (puuduse olemasolu) eeldused on täielikult täitmata. Puuduvad VÕS § 111 lg 1 tähenduses vastastikused kohustused. VÕS § 111 lg 1 sätestab võlausaldajale võimaluse keelduda vastastikuse kohustuse täitmisest. Hageja on tuginedes õiguskirjandusele ja õigusteooriale seisukohal, et vastastikused saavad olla reeglina üksnes võlasuhtest tulenevad põhikohustused omavahel, mitte aga põhikohustus ja kõrvalkohustus. VÕS § 208 lg 1 alusel on müügilepingust tulenevad põhikohustused ostjal ostuhinna tasumise kohustus ja kohustus võtta asja valdus vastu ning müüjal valduse üleandmise kohustus ja kohustus teha võimalikuks omandi üleminek. Sealjuures on müüja asja üleandmise kohustuse täitnud ka siis, kui asjal esinevad pisivead, sest sellisel juhul on lihtsalt üleantud asi puudustega, mis aga ei tähenda, et asja ei oleks üle antud. Üleandmise kohustus on üksnes siis täitmata, kui antakse ostjale võrreldes müügilepingus sätestatule üle täiesti teistsugune asi. Lepingutingimustele mittevastava asja parandamise kohustus saab seega olla üksnes müüja kõrvalkohustus. Käesoleval juhtumil on kostja jätnud täitmata oma põhikohustuse, s.o ostuhinna tasumise kohustuse, kuna hageja on väidetavalt jätnud täitmata oma kõrvalkohustuse,

s.o väidetavalt lepingutingimustele mittevastava asja parandamise kohustuse. Tulenevalt asjaolust, et vastastikused kohustused saavad reeglina olla üksnes põhikohustused, ei ole käesoleval juhtumil ostuhinna tasumise kohustus ning asja parandamise kohustus vastastikused kohustused ning kostja ei saa kasutada VÕS § 111 lg. 1 sätestatud õiguskaitsevahendit. Hagejal puudub PVC halli väidetavate puuduste parandamise kohustus, mistõttu kostja ei saa keelduda ostuhinna tasumise kohustuse täitmisest. VÕS § 222 lg 6 sätestab, et ostja kaotab õiguse nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui ta ei nõua seda müüjalt üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist. Viidatud sätte eesmärgiks on sundida ostjat õigusselguse tagamise huvides võimalikult kiiresti otsustama, milliseid õiguskaitsevahendeid avastatud puuduse korral kasutada. Lähtudes asjaolust, et kostja ei ole teatamis- ja kirjeldamiskohustust täitnud (vt teeside p 0-0), ei ole kostja esitanud ka VÕS § 222 lg 6 kohast parandamisnõuet. Liiatigi on parandamisnõue ise õiguskaitsevahend (täitmisnõue), mis eeldab igal juhul teatamis- ja kirjeldamiskohustuse kui formaalsete tingimuste täitmist. Kuigi kostja ei ole 10.01.2007 ja 24.01.2007 e-mailide kättesaamist tõendanud, ei ole antud e-mailides parandamisnõuet esitatud. Isegi kui kohus leiab, et kostja 26.02.2007 kiri on teatamiskohustuse täitmise mõistliku tähtaja mõttes esitatud tähtaegselt (hageja arvates see ei ole), ei nähtu antud kirjast samuti parandamisnõude esitamine. Õiguskaitsevahendi kasutamine peab olema selge ning ühetähenduslik, kuna vaid nii saab teine lepingupool reaalselt teha omalt poolt kõik võimaliku lepingulise kohustuse rikkumise heastamiseks. Kostja ei ole mitte kuskil esitanud väidetavate puuduste parandamise nõuet. Kostja on ise kohtule esitatud menetlusdokumentides TsMS § 231 lg 2 alusel omaks võtnud, et ta on vaid keeldunud lepingulise kohustuse täitmisest ning seejärel müügilepingust taganenud. Seega on kostja ise ka tunnistanud, et ta ei ole VÕS § 222 lg 1 alusel parandamisnõuet esitanud. Järelikult puudub hagejal kohustus PVC halli väidetavad puudused parandada, mistõttu kostja ei olnud õigustatud ka VÕS § 111 lg 1 alusel keelduma ostuhinna tasumisest. VÕS § 111 lg 1 kohaldamise formaalne eeldus – hageja teatamine antud õiguskaitsevahendi kasutamisest – on tõendamata. VÕS § 111 lg. 1 sätestatud õiguskaitsevahend on kujundusõigus, mille kasutamisest tuleb teist isikut teavitada nii, et teine lepingupool teate ka kätte saab. Hageja viitab, et kostja ei ole seda teinud, kuna kostja hakkas õiguskaitsevahendite kasutamisest rääkima alles kohtumenetluses, s.o olles rikkunud rohkem kui 4 kuu vältel ostuhinna tasumise kohustust. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendit, millest nähtuks VÕS § 111 lg 1 tähenduses avalduse tegemine ega tõendeid, millest nähtuks antud avalduse hageja poolt kättesaamine kui tahteavalduse jõustumise eeldus (TsÜS § 69 lg 1). Kuivõrd puudub sellekohane avaldus, ei ole võimalik veenduda ka selle avalduse tegemise tähtaegsuses, kuna rohkem kui 4 kuud pärast valduse saamist kostja vastuses kohustuse täitmisest keeldumisest rääkimine on hea usu põhimõttega vastuolus, sest pikema ajaperioodi jooksul õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine viib sellest loobumiseni, s.o võlgnikul tekib mulje, et õiguskaitsevahendit ei kasutatagi. Seega on täitmata ka VÕS § 111 lg 1 kohaldamise formaalne eeldus, mistõttu kostjal ei ole õigust tugineda VÕS § 111 lg. 1. Ostuhinna tasumisest keeldumine on VÕS § 111 lg 3 alusel ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 111 lg 3 sätestab, et kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine

lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Hageja arvates puudub sisuline õiguslik vaidlus küsimuses, kas hageja on täitnud VÕS § 208 lg 1 alusel PVC halli üleandmise kohustuse ja teinud võimalikuks omandi ülemineku. Hageja on mõlemad müügilepingust tulenevad põhikohustused täies ulatuses täitnud, kuid kostja on jätnud täitmata ostuhinna tasumise kohustuse ning kostja vastuväidete kohaselt ka kohustuse asi vastu võtta. Hageja arvates on kostja PVC halli vastu võtnud (vt teeside p 0 ja 0) või siis on sattunud sellega VÕS § 119 lg 1 alusel vastuvõtuviivitusse. Isegi kui hagejal peaks olema kohustus PVC hallil väidetavalt esinevad puudused parandada, oleks tegemist vaid kõrvalkohustusega, mistõttu hageja on seisukohal, et VÕS § 111 lg 3 alusel on kostja käitumine mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja on omalt poolt täitnud kõik põhikohustused, kusjuures PVC hall vastab Üldtingimuste p 1.3 mõttes poolte poolt kokku lepitud olulistele tingimustele, st lepingu põhitingimustes sätestatud lepingutingimustele. Olukorras, kus hageja on oluliste puudusteta täitnud oma põhikohustused, ei ole hageja arvates VÕS § 111 lg 3 alusel mitte kuidagi võimalik aktsepteerida kostja-poolset ostuhinna tasumisest keeldumist (ostja poolt müügilepingust tuleneva põhilise vastusoorituse täitmata jätmist). Hageja arvates on tegemist sisuliselt olukorraga, kus ostja on rikkunud oluliselt lepingulisi kohustusi ning üritab kohut veenda asjaolus, et väidetava ning tõendamata pisipuuduse parandamiskohustuse täitmata jätmine õigustab ostja poolt põhilise soorituse – ostuhinna tasumine – täitmata jätmist ning müügilepingust taganemist. Hageja arvates on kostja seisukohad vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, mistõttu VÕS § 111 lg 3 välistab kostja õiguse kasutada VÕS § 111 lg.1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. VÕS § 111 lg 4 välistab ostuhinna tasumisest keeldumise võimaluse. VÕS § 111 lg 4 sätestab, et lepingupool, kes peab oma kohustuse täitma enne teist lepingupoolt, võib keelduda lepingu täitmisest, kui talle pärast lepingu sõlmimist teatavaks saanud asjaolud annavad piisavalt alust arvata, et teine lepingupool ei suuda oma kohustust täita maksejõuetuse tõttu, või kui teise lepingupoole käitumine kohustuse täitmise ettevalmistamisel või täitmisel või muu oluline põhjus annab alust arvata, et ta oma kohustust ei täida. Hageja arvates tuleb viidatud sätte kohaldamiseks analüüsida, millal tekkis kostjal ostuhinna tasumise kohustus. Juhul kui see tekkis varem kui kostja poolt väidetav (hageja arvates on kostja minetanud PVC halli parandamisnõude) hageja kohustus PVC hall parandada, ei või kostja VÕS § 111 lg 4 alusel keelduda ostuhinna tasumisest. Kuna ostuhinna tasumise kohustus on vastastikune kohustus müüja kohustusega asja valdus üle anda ning kohustusega teha võimalikuks omandi üleminek, siis sätestab VÕS § 82 lg 5, et lepingupooled peavad oma vastastikused lepingulised kohustused täitma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Arvestades, et kostja kinnistule sai PVC hall 22.12.2006 püstitatud, kostja asus seda valdama ning hageja esitas 27.12.2006 kostjale arve PVC halli ostuhinna tasumiseks, milles palus tasuda ostuhind 3 päeva jooksul ning millega ühtlasi sisuliselt teatas asjaolust, et PVC hall on paigaldatud, oli hageja juba 27.12.2006 täitnud nii valduse üleandmise kui ka omandi ülemineku võimaldamise kohustuse. VÕS § 82 lg. 5 tulenevalt tekkis kostjal seega hiljemalt 30.12.2006 ostuhinna tasumise kohustus, kuna selleks ajaks oli hageja oma põhikohustused täitnud. Seega rikkus kostja juba alates 31.12.2006 ostuhinna tasumise kohustust. Kuna kostja ei ole üldse teatamiskohustust täitnud, ei olnud ta ka 31.12.2006 seisuga teavitanud ja kirjeldanud ka mingitest väidetavatest PVC halli puudustest, veel vähem oli ta

esitanud parandamisnõude. Seega sai kostja, olles ise alates 31.12.2006 ostuhinna tasumisega viivituses, hiljem keelduda ostuhinna tasumisest üksnes VÕS § 111 lg. 4 sätestatud tingimustel. Kostja ei ole hageja maksejõuetust ega muid VÕS § 111 lg. 4 tähenduses asjakohaseid asjaolusid tõendanud, mistõttu kostja ei saanud VÕS § 111 lg. 4 sätestatu tõttu keelduda ostuhinna tasumisest. Seega on hageja eelviidatud õiguslikke põhjendusi silmas pidades seisukohal, et kostjal puudub mistahes õigus keelduda ostuhinna tasumise kohustuse kui oma põhikohustuse täitmisest. Sellise õiguse tunnustamine oleks vastuolus hea usu, mõistlikkuse ning õiguskindluse põhimõttega ning riivaks ka oluliselt käibekindlust. --Kostja-poolne müügilepingust VÕS § 116 lg 1 alusel taganemine on nii formaalsete kui ka materiaalsete eelduste puudumise tõttu tühine (tagajärjetu) tahteavaldus. Kostja väide – kostja on asunud seisukohale, et on VÕS § 116 lg 1 alusel müügilepingust õiguspäraselt taganenud, kuna temale müüdud asi oli puudustega. Hageja vastuväited – hageja on alljärgnevatel õiguslikel põhjendustel seisukohal, et müügilepingust taganemiseks puudusid nii materiaalsed kui ka formaalsed eeldused, mistõttu tegemist on tühise kostja ühepoolse tehinguga, millel puuduvad õiguslikud tagajärjed: Puudub lepinguliste kohustuste oluline rikkumine VÕS § 116 lg 1 tähenduses. VÕS § 116 lg 1 alusel on müügilepingust taganemine põhjendatud üksnes lepinguliste kohustuste olulise rikkumise korral. VÕS § 116 lg 2 p 1 kohaselt on lepinguliste kohustuste olulise rikkumisega tegemist siis, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Hageja arvates ei ole kostja tõendanud asjaolu, et hageja oleks rikkunud oluliselt lepingulisi kohustusi: Kostja on teatamis- ja kirjeldamiskohustuse täitmata jätmise tõttu minetanud õiguse tugineda PVC halli lepingutingimustele mittevastavusele, mistõttu ei saanud kostja ka õiguskaitsevahendeid kasutada. Üldtingimuste p 1.3. kohaselt on lepingupooled müügilepingu põhitingimustes leppinud kokku PVC halli omadused, mida pooled peavad oluliseks. Puudub vaidlus küsimuses, et PVC hall vastab müügilepingu põhitingimustes kokku lepitud olulistele tingimustele. Seega on hageja seisukohal, et PVC hall vastab poolte poolt kokku lepitud olulistele tingimustele ning hageja ei ole järelikult ka lepingulisi kohustusi ka oluliselt rikkunud. FIE A K 14.09.2007 ekspertiisiaktist nähtuvalt on PVC hall kasutuskõlbulik ning puudusteta, samuti on see korrektselt üles paigaldatud. Seega puudub lepinguliste kohustuste oluline rikkumine. Hageja poolt kohtule esitatud ning 05.01.2007 tehtud fotodelt nähtuvalt oli PVC hall 05.01.2007 seisuga püstitatud ning seda on võimalik eesmärgipäraselt kasutada. Järelikult ei ole hageja rikkunud oluliselt lepingulisi kohustusi. Kostja poolt koos 25.01.2008 seisukohtadega kohtule esitatud fototabelilt nähtub, et PVC hall on puitmaterjali täis ladustatud, mis veenab ipso jure, et PVC halli on siiski edukalt võimalik eesmärgipäraselt kasutada ning puudub mistahes oluline lepinguliste kohustuste rikkumine.

Ühtlasi veenavad kostja enda poolt kohtule esitatud fotod, millelt nähtub puitmaterjali täis PVC hall, et PVC hall on täiesti kasutuskõlblik ning mingit lepinguliste kohustuste olulist rikkumist ei ole kunagi toimunud. Puitmaterjali täis PVC hall veenab üksnes kostja seisukohtade vastuolulisust ning paljasõnalisust. Oluline saab olla rikkumine vaid siis, kui PVC hall oleks täiesti kasutuskõlbmatu. Kostja seaduslik esindaja on 01.10.2007 e-maili, mille kostja esitas kohtule koos 12.10.2007 seisukohtadega, kohaselt soovinud PVC halli pikendamist ca 10 meetri võrra. Järelikult on kostja tegelikkuses ostetud PVC halliga niivõrd rahul, et soovib isegi halli pikendamist ca 10 m võrra (mitte aga õiguspärase lepingust taganemise tagajärjel tekkiva tagasitäitmisvõlasuhte raames PVC halli tagastada, nagu kostja on kohtumenetluses välja pakkunud), mistõttu kostja argumentatsioon, et hageja on tarninud kostjale kasutuskõlbmatu PVC halli, ei vasta tegelikkusele ning kostja on müügilepingust taganenud vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kostja käitumine on vastuoluline (venire contra factum propium). Puuduvad sellised kohtule esitatud tõendid, mille hindamise põhjal oleks võimalik väita, et PVC hall on täiesti kasutuskõlbmatu, kuna vaid kasutuskõlbmatu PVC halli korral oleks võimalik väita, et kostja jäi olulisel määral ilma sellest, mida ta müügilepingu järgi õigustatult eeldas. Mitte ükski ekspert pole oma eksperthinnangus sellisele järeldusele jõudnud. Isegi kui PVC hallil on mingid pisipuudused, siis need ei moodusta olulist lepinguliste kohustuste rikkumist ega õigusta müügilepingust taganemist. Arvestada tuleb seejuures müügilepingu eseme olemusega, mille transportimisele, paigaldamisele ning taganemise õiguspärasuse korral mahamonteerimisele ja äravedamisele kuluks äärmiselt palju raha. Olukorras, kus esinevad pisipuudused, mis ei takista oluliselt asja otstarbekohast kasutamist, oleks taganemise õiguspärasuse aktsepteerimine ebaproportsionaalse õiguskaitsevahendi rakendamise aktsepteerimine ning käibekindlust olulisel määral riivav. Isegi juhul kui kohus leiab, et teatamiskohustus on täidetud, saab sellest rääkida üksnes 26.02.2007 kirja osas (kuigi hageja arvates on ca 2 kuud valduse saamisest teavitamine majandustegevuses liialt hiline teatamine), milles kostja on viidanud uste sulgemise probleemile ning väidetava kondensi tekkimisele. Ülejäänud puuduste osas on teatamiskohustus täielikult täitmata. Kondensi tekkimise võimalusest on hageja kostjat juba lepingueelsetel läbirääkimistel informeerinud (vt teeside p 0), mistõttu selle osas on hageja vastutus VÕS § 218 lg 4 alusel täielikult välistatud. Puutuvalt uste sulgemise probleemidesse (väidetavasse jäätumisse), on hageja olnud seisukohal, et kostja on antud väidetava puuduse ise põhjustanud (lume- ja jäätõrje tegemata jätmine), mistõttu hageja vastutus on VÕS § 101 lg 3 alusel välistatud. Isegi kui pole välistatud, on tegemist pisipuudusega, mis ei õigusta müügilepingust taganemist. Kostja ei ole esitanud väidetavate puuduste parandamise nõuet, mistõttu ei ole võimalik ka selle täitmata jätmise tõttu müügilepingust taganeda. 12.04.2007 kostja vastuse kohaselt on kostja taganenud müügilepingust just seetõttu, et hageja ei ole parandanud väidetavaid puudusi. Kuna kostja ei ole esitanud VÕS § 222 lg 6 alusel parandamisnõuet koos teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta (teatamis- ja kirjeldamiskohustus on täielikult täitmata), on kostja VÕS § 222 lg 6 alusel minetanud ka parandamisnõude esitamise õiguse ning õiguse parandamisnõude täitmata jätmise tõttu müügilepingust taganeda. Olematut kohustust ei ole võimalik rikkuda, mistõttu on ka müügilepingust taganemise avaldus materiaalselt õigustühine (tagajärjetu) tahteavaldus.

Kostja on VÕS § 118 lg 1 p 1 alusel minetanud müügilepingust taganemise õiguse. VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Arvestades, et kostja sai PVC halli valduse 22.12.2006 ning mõistlik ülevaatuse ja teatamiskohustuse täitmise tähtaeg oleks olnud 31.12.2006, on müügilepingust 27.04.2007 ehk ca 4 kuud pärast valduse saamist taganemine absoluutselt hilinenud taganemisavaldus. Kostja vastuse kohaselt loeb kostja end müügilepingust taganenuks, kui 2 nädala jooksul alates 12.04.2007 ei ole hageja väidetavat PVC halli lepingutingimustele mittevastavust likvideerinud. Seega on kostja müügilepingust taganenud 27.04.2007. Hageja on seisukohal, et ca 4 kuud pärast asja lepingutingimustele mittevastavusest teadasaamist või teada saama pidamist ei ole VÕS § 118 lg 1 p 1 mõttes mõistlik müügilepingust taganemise tähtaeg. Hageja arvates saab majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul lugeda mõistlikuks tähtajaks ca 5-7 päeva, mitte aga 4 kuud. Hagejal oli juba 09.01.2007, pärast hageja poolt viimaste kostja soovil tehtud parandustööde teostamist, tekkinud veendumus, et PVC hallil ei ole mitte ühtegi puudust, kuna kostja oli PVC halli vastu võtnud ning muu hulgas ei esitanud mitte ühtegi pretensiooni. Kostja hakkas “otsitud” pretensioone esitama alles 2007. a veebruari lõpus, kui hageja oli kostjale PVC halli müügihinna tasumise kohustuse meelde tuletanud. Seega on hageja seisukohal, et kostja on VÕS § 118 lg 1 p 1 alusel minetanud õiguse müügilepingust taganeda ning müügilepingust taganemine on tühine ja tagajärjetu ühepoolne tehing. Müügilepingust taganemine on VÕS § 118 lg 2 alusel tühine tehing. Lisaks VÕS § 118 lg 1 ple 1 ei ole kostjal ka VÕS § 118 lg-s 2 sätestatu tõttu õigust müügilepingust taganeda. VÕS § 118 lg 2 sätestab, et lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Käesoleval juhtumil on hageja õiguspäraselt VÕS § 111 lg 1 alusel keeldunud väidetavaid ning tõendamata PVC halli puudusi likvideerimast (väidetavat kõrvalkohustust täitmast), kuna kostja ei ole tasunud PVC halli müügihinda (täitnud VÕS § 208 lg 1 järgi ostja põhikohustust). Arvestades, et avalike andmebaaside kohaselt olid kostjal 2007. a alguses võrdlemisi arvestatavad maksuvõlgnevused riigi ees (vt 16.03.2007 hagi tagamise taotlust ja lisasid), oli hageja põhjendatult seisukohal, et kostja ei suuda faktiliselt ostuhinda tasuda, mida veenab ka kohtu poolt hagi tagamine. Veelgi enam, kostja-poolne kohustuste täitmisest kõrvalehiilimine ning pidev ostuhinna tasumise paljasõnaline lubamine tekitas hagejale veendumuse, et kostja ei kavatsegi ostuhinda tasuda, nagu ta käesoleval juhtumil teeb. Seega, kui kostja poolt väidetav parandamiskohustus üldse eksisteerib, on hageja VÕS § 111 lg 1 ja 4 alusel õiguspäraselt keeldunud parandamiskohustuse täitmisest, mistõttu kostjapoolne müügilepingust taganemine on VÕS § 118 lg 2 alusel tühine tehing. Isegi kui hageja on lepingulisi kohustusi rikkunud, moodustab see ebaolulise osa hageja lepingulistest kohustustest, mistõttu kostja ei võinud müügilepingust taganeda. VÕS § 116 lg 5 sätestab, et VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel võib kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas tema lepingulistest kohustustest ebaolulise osa. Kui kohus leiab, et hageja

on lepingulisi kohustusi rikkunud, siis on hageja seisukohal, et hageja on rikkunud üksnes kõrvalkohustusi (asja parandamise kohustus), mitte aga põhikohustusi (valduse üleandmine ja omandi võimalikuks tegemine), mistõttu lepingust taganemine on ebaproportsionaalne õiguskaitsevahend. Sealjuures on PVC hall üldtingimuste p 1.3 alusel vastav omadustele, mida pooled on müügilepingu sõlmimisel oluliseks pidanud. VÕS § 116 kommentaarides on leitud, et ei ole ilmselt õiglane ega põhjendatud, kui lepingu kui terviku suhtes vähetähtsa kohustuse (nt mõne kõrvalkohustuse) või nt kvaliteedilt vaid vähesel määral lepingule mittevastava täitmatajätmise korral täiendava tähtaja kestel võib teine pool lepingust taganeda. Lausa pahauskse lepingust taganemise eest peaks pooli kaitsma siiski seadus (TsÜS § 138 ja VÕS § 6), mille kohaselt võib lepingust taganemise lugeda kuritarvituslikuks õiguste kasutamiseks ja seega tagajärjetuks. Käesoleval juhtumil on hageja asja üle andnud ning teinud võimalikuks ka omandi ülemineku. Kostja on asja vastu võtnud, kuid jätnud tasumata müügihinna. Seega on kostja ise jätnud põhikohustuse täitmata, kusjuures hageja põhikohustused on täidetud. Kõrvalkohustuste väidetava rikkumise tõttu ei ole kostjapoolsel lepingust taganemisel VÕS § 116 lg 5 alusel õiguslikke tagajärgi. --Kostjal ei ole õigust müügilepingust üldtingimuste p 2.4 alusel taganeda. Puuduvad üldtingimuste p-s 2.4 sätestatud müügilepingust taganemise alused. Üldtingimuste p 2.4 sätestab, et ostjal on õigus igal ajal enne lepingu täitmist lepingust taganeda. Hageja on seisukohal, et müügileping on täidetud, mistõttu kostja ei saa üldtingimuste p 2.4 alusel lepingust taganeda. Hageja on tarninud kostjale nõuetekohase PVC halli ning teinud võimalikuks omandi ülemineku, samas kostja on PVC halli vastu võtnud (andes muu hulgas kolmandale isikule rendile) ning tasunud osaliselt ka PVC halli ostuhinna. Seega on hageja kõik oma lepingulised kohustused täitnud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on jätnud lepingulised kohustused täitmata. Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 alusel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Poolte ühine tegelik tahe oli müügilepingu sõlmimisel kostjale müügilepingu p-s 1 sätestatud tingimustele vastava PVC halli müümine. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Riigikohus on kohtuotsuse nr 3-2-1-122-06 p-s 12 sedastanud, et lepingu tõlgendamisel tuleb juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, arvesse võtta VÕS § 29 lg 4 järgi ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-06 (RT III 2007, 3, 21)). VÕS § 29 lg 5 punktide 4-6 alusel tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada muu hulgas lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust ning tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Riigikohus on kohtuotsuse nr 3-2-1-121-06 p-s 18 sedastanud, et VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Hageja on veendunud, et ka VÕS § 29 lg 4 ja 5 alusel müügilepingu punkti 2.4 tõlgendades ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostjal on õigus suvalisel hetkel (nt siis kui müügileping on müüja poolt täidetud) müügilepingust taganeda.

Selline seisukoht oleks vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja on arvamusel, et üldtingimuste p-st 2.4 tuleneb ka VÕS § 29 lg 4 alusel mõistliku objektiivse inimese seisukohalt tõlgendades üksnes kostja võimalus taganeda müügilepingust enne selle hagejapoolset täitmist. Vastupidine seisukoht oleks täielikult ebamõistlik ning viiks sisuliselt õiguste kuritarvitamiseni. Analüüsides ka VÕS § 29 lg 5 p 3 alusel lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, siis võib samuti jõuda järeldusele, et hageja on müügilepingust tulenevad kohustused täitnud ning kostja on müügilepingu esemeks olnud PVC halli vastu võtnud ja jätnud ostuhinna tasumata. Seega on hageja seisukohal, et kostjal ei olnud mitte mingisugust õigust ka üldtingimuste p 2.4 alusel müügilepingust taganeda. Kostja oleks võinud müügilepingust taganeda kuni PVC halli paigaldustööde alguseni, mitte aga hiljem. VÕS § 6, § 7, § 116 lg 5, § 118 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel on välistatud üldtingimuste p 2.4 alusel taganemine. Hageja arvates on müügilepingust üldtingimuste p 2.4 alusel taganemine olulises vastuolus nii hea usu kui ka mõistlikkuse põhimõttega ning väljendab üksnes kostjapoolset õiguste tahtlikku kuritarvitamist, mille kohus peaks VÕS § 6 alusel tõkestama. Lisaks üldtingimustele kohaldub lepingule ka VÕS, mistõttu müügilepingust taganemine eeldab ka VÕS § 116 lg 5 ning § 118 lg 1 p 1 ja lg 2 järgimist. Hageja leiab, et käesoleval juhtumil puuduvad ka VÕS § 116 lg 5 ning § 118 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt üldtingimuste p 2.4 alusel müügilepingust taganemise eeldused. --Kostja käitumine, sh müügilepingust taganemine, on täielikult vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja arvates on kostja käitumine vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja on oma põhikohustused korrektselt ning kohusetundlikult täitnud, samas kostja õigustab tõendamata ning üksnes oletusliku hagejapoolse kõrvalkohustuste rikkumise tõttu enda põhikohustuse täitmata jätmist. Kostjapoolne ostuhinna tasumisest keeldumine on VÕS § 111 lg 3 alusel vastuolus hea usu ning mõistlikkuse põhimõttega. Veelgi enam, hageja arvates on kostja, saades kohtult hagiavalduse, üritanud “otsitud” põhjustel müügilepingust taganeda. Olukorras, kus PVC hall on lepingutingimustele vastav, on müügilepingust taganemine VÕS § 6 alusel käsitletav õiguste tahtliku kuritarvitamisena (inciviliter agere). Käesolevas asjas on üksnes kostja olulisel määral rikkunud lepingulisi kohustusi, jättes tasumata PVC halli ostuhinna ning põhjustades hageja poolt hagi esitamise. Kostjapoolne müügilepingust üldtingimuste p 2.4 alusel taganemine on veelgi enam hea usu ning mõistlikkuse põhimõttega vastuolus, kuna hageja on müügilepingust tulenevad kohustused täies ulatuses täitnud. Ühtlasi on kostja PVC halli vastu võtnud ning müügihinnagi osaliselt tasunud. Kostja ei ole kohtule tõendanud, et PVC hallil mingid puudused esineksid. Kostja tugineb müügilepingu p-s 2.4 sätestatule üksnes seetõttu, et hageja otsustas oma subjektiivsete õiguste kaitseks esitada kostja vastu ostuhinna tasumise nõude. Hageja on arvamusel, et kostja kuritarvitab TsÜS § 138 ning VÕS § 6 alusel oma õigusi. Olukorras, kus poolte tegelik ühine tahe oli suunatud müügilepingu sõlmimisele ja korrektsele täitmisele, rikub kostja oluliselt lepingulisi kohustusi, mistõttu kostja enda poolt müügilepingust taganemine on hea usu põhimõttega vastuolus ning kohus peaks kostjapoolse õiguste kuritarvitamise tõkestama. Enne õiguspärase ostuhinna tasumise nõude esitamist ei olnud kostjal hagejale ega hageja poolt

kostjale müüdud PVC halli suhtes mitte ühtegi pretensiooni. Saades aga ostuhinna tasumise nõudest teada, on kostja hakanud otsima põhjendusi, miks hoiduda kõrvale oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Hageja on viidanud 15.02.2008 seisukohtade punktides 6.1-6.3 asjakohasele Riigikohtu praktikale, mis üksnes toetab hageja väiteid, et kostja käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus. --Ostuhinna ja viivise tasumise nõue. Hageja on eeltoodut arvestades seisukohal, et müüs ja paigaldas kostja kinnistule lepingutingimustele vastava PVC halli ning on õigustatud nõudma PVC halli ostuhinna ning vastavalt poolte vahel kokku lepitud üldtingimustele punktile 5.2 ka viiviste tasumist. Kostja ei ole peale õigustamatult ning hea usu põhimõttega vastuolus olevalt õiguskaitsevahendite kasutamisele hageja ostuhinna tasumise nõudele vastu vaielnud. Samuti ei ole kostja hageja 21.05.2007 menetlusdokumendi punktis 6 esitatud viivise tasumise nõudele vastu vaielnud, mistõttu kostja on hageja viivisenõude ning selle arvutuskäigu TsMS § 231 lg 4 alusel omaks võtnud. Õigusteooria kohaselt on viivis paušaalselt kokku lepitud kahjuhüvitis ning Riigikohtu praktika (3-2-1-66-05) kohaselt peab võlgnik, vaieldes võlausaldaja viivisenõudele vastu, sisuliselt TsMS § 230 lg 1 alusel tõendeid esitades tõendama, et võlausaldajale ei ole sellises ulatuses kahju tekkinud. Kostja ei ole seda teinud ning on ilmne, et majandustegevuses tekib rahaliste kohustuste rohkem kui aasta jooksul täitmata jätmise korral olulises ulatuses kahju. Seega palub hageja hagis esitatud nõuded täies ulatuses rahuldada. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja 1 061 726.80 kr, millest 826 890 kr moodustab tasumata PVC halli ostuhind ning 234 836.80 kr viivis, mis on muutunud sissenõutavaks 21.05.2007 seisuga; mõista kostjalt alates 22.05.2007 kuni põhinõude täitmiseni hageja kasuks välja viivis 0.2% põhinõudelt, s.o 826 890 kroonilt päevas ja jätta nii hageja kui ka kostja menetluskulud kostja kanda.

Kostja vastuväited Kostja oma kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Kostja ei vaidlusta pooltevahel sõlmitud müügilepingut, mille kohaselt hageja pidi 12 nädalat peale lepingu sõlmimist, s.o. 21.12.2006 tarnima müügilepingu esemeks olnud PVC halli. Üldtingimuste kohaselt jõustub leping selles toodud ettemaksu laekumise momendist müüja pangaarvele. Asja valduse üleandmise kohta on lepingus sätestatud, et see peab toimuma 12 nädalat peale lepingu sõlmimist. Kauba omandi üleandmine toimub peale müügihinna tasumist ning vastav akti alusel Tegelikkuses oli hall paigaldatud alles 24.01.2007 ja siis oli seda reaalselt võimalik üle vaadata ja vastu võtta. Kauba üleandmise-vasuivõtmise akti ei allkirjastatud, sest kaup oli puudustega. Hagile lisatud hageja ja Tiva Ehitus OÜ vaheline üleandmise ja vastuvõtmise akt nr. 142/2006 ei ole asjakohane tõend, sest hagi esitamise aluseks oleva müüguilepinguga kohustus hageja halli üle andma kostjale. Kostja ei tea, kes on Tiva Ehitus OÜ, ega oma nimetatud ettevõtjaga mingisugust kokkupuudet. Kuna pooled mingisuguseid eritingimusi kauba osas kokku ei leppinud, peab asi vastama vähemalt tavaliselt esitatavele nõuetele. VÕS § 217 lg.2 sätestab, millal asi ei vasta lepingu tingimustele.

VÕS § 217 lg.5 kohaselt ostetud asja ebaõigest paigaldamisest tulenevat lepingutingimustele mittevastavust loetakse võrdseks asjast tuleneva lepingtingimisustele mittevastavusega, kui asja paigaldas müüja või tehti seda tema vastutusel. Hageja kodulehe on info PVC moodulhallide kohta, millise kauba kostja ostis. Nimetatud kodulehel on ära toodud toote kirjeldus ja lisaks on hageja kodulehel üldiseloomustusena Ärilehes 16.10.2005 avaldatud artikkel toote kohta. Alles 24.01.2007 õnnestus (kostja abiga, kes organiseeris uued haagid), hall kinnitada maa külge. Lisaks olid halli ääred lahti selliselt, et ca 50 cm ulatuses olid ääred kõik avatud. Kostja ladus ehitusplokkidest serva nig lasi ääred selle külge kinnitada, et hall ei oleks tuultele ja veele avatud. Hageja poolt olid halli alumised ääred lahti ca 50cm ulatuses kuna olemasolevad haagid ei ulatunud maani. Halli otsaseintes olevad avad olid tegemata ning normaalne õhu ringlus puudus. Kostja ostis halli, kuna oli selle lubanud rendile anda AS-le Puumarket 12.09.2006 sõlmitud lepingu alusel. Kuna kostja omas kohustusi AS Puumarket ees, siis võimaldas kostja üürnikul asuda võimalusel halli kasutama. 02.02.2007 oli olukord selline, et lume ja päikse koosmõjul oli tekkinud kondenseeritud vesi halli sisepinnale ja selle tulemusena sadas hallis sees sisuliselt nö vihma. Samal päeval helistas kostja T J , I M ja ka R P , kes on kõik hageja töötajad või esindajad, kutsudes neid kohale olukorda hindama ning lahendust leidma, kuid tulutult. Kostja on korduvalt ja pidevalt olnud hageja esindajatega telefoniühenduses, kuid mitte kordagi pole hageja pidanud vajalikuks kohale tulla ja asi üle vaadata, vajadusel puudused kõrvaldada, või mõni muu lahendus leida. Lisaks olid probleemid halli külgustega, mida ei olnud võimalik sulgeda. Seega ei ole hageja andnud asja üle õigeaegselt, s.o. vastavalt lepingus kokkulepitud ajale ja lepingus kokkulepitud komlpektsusele. Sellele ei vasta kaup siiani ja loetakse VÕS § 209 lg.5 kohaselt oluliseks lepingu rikkumiseks. Samuti ei vasta asi lepingutingimustele. Kostja teeb ettepaneku, et hageja kõrvaldab kahe nädala jooksul kõik hallil esinevadd puudused koostöös kostjaga või kostja taganeb lepingust koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedegamuuhulgas tagastab kostja lepingu alusel saadud kasutamiskõlbmatu halli. Eeltoodut palub kostja käsitleda lepingust taganemise avaldusena alternatiivselt kas VÕS § 116 lg.1 alusel või lepingu üldtingimuste p.2.4 alusel juhul, kui hageja ei ole kahe nädala jooksul viinud PVC halli lepingu nõuetega vastavusse. Kohtuliku vaidluse teeside kohaselt kostja jääb kirjalikult esitatud seisukohtade ja ka suuliselt antud seisukohtade juurde. Probleem on selles, mida kostja ostis ja mida hageja müüs. Lepingus ei ole peale värvi ja suuruse muud kirja saanud. VÕS § 77 lg 1 alusel ja koostoimes VÕS § 217, peab müüdav asi olema kooskõlas lepinguga, lähtudes VÕS § 217 vastama lepingu tingimustele ning kui neid lepingust ei tulene, peab asi vastama keskmiste kvaliteedinäitajatega asjale. Kui kostja neid kvaliteedi tingimusi otsima hakkab, siis loomulikult pöördub müüja kodulehe poole. Seal on kirjas, et PVC- hall vastab oma tingimustelt plekkhallile, et on samaväärne. Tunnistaja olla kirjeldanud kõike omadusi, kuid kostja arvates ei vasta hall ka neile kirjeldatud tingimustele. Lähtuma peab eelkõige lepingust tulenevatest tingimustest, et missugune see hall on. Kust pidi kostja teada saama, milline see hall on ja millele ta hea on. Seda infot sai kostja teada hageja interneti koduleheküljelt, mis on kõigile avatud. Lisaks ilmnevad halli omadused ka kostja esitatud arvest, kus on näha, mida kostja on ostnud. Ta on ostnud ka halli paigaldamise ja ventilatsiooni avad. Kostja arvates on tõendamist leidnud see, et lepingus kokkulepitud tähtajaks halli üles ei pandud. Tunnistajate ütlustes ilmnevad lahknevused. I M väitel oli hall üleval

annavad vastakaid ütlusi. See, et kostja on keeldunud akti allakirjutamisest on vale. Kostjale ei ole kunagi sellist akti allkirjastamiseks esitatud. Kostja ei ole valmis omandit vastu võtma, kuna tal on vastuväited halli osas. Kuna üks pool leiab, et hall on püsti, teine leidis puudused, ongi see takistuseks akti allakirjutamiseks. Kostja on kogu aeg väitnud, et hall on püstitatud puudustega. Puudused on ka siis, kui hall on küll üleval, kuid puudustega. Selleks, milleks kostja soovis halli kasutada, selleks halli kasutada ei saa. See, et seal on puitmaterjal sees, ei tähenda ju seda, et see on aastaringselt kasutada saaks nii nagu hageja väidab. Kui sajab lund, koguneb see voltidesse. V ekspertiis on sellele samuti viidanud. Selles osas oleks nagu kaks ekspertiisi tehtud. Keegi ei ole kellegi omandit ekspertiisiaktile rikkunud. Üks ekspertiis on hageja sõnul leebem. Kuna selle sisu hagejale ei sobinud, sellest tekkis ka ebakõla eksperdiga ja ekspertiisiakti kohtule esitamisel. Ekspertiisimaterjalid tõendavad, et halli püstitamisel on tekkinud ehituslikud vead. Katusel on kortsud, see võimaldab koguneda kondensveel. All servadest tuleb vesi sisse, see kõik viib kauba riknemiseni. Kostja on seisukohal, et hall on seniajani üleval puudustega ja seetõttu ei olegi koostatud üleandmise- vastuvõtmise akti. Mis puudutab puudustest teavitamist, siis tunnistaja Järvis kinnitas, et juba 05. 01. 07 oli kostja selgitanud, et on puudused. Nii pooltevahel sõlmitud leping kui ka seadus ei sätesta, et ainus korrektne teavitamise viis on kirjalik vorm. Leping lubab teate edastada telefoni, e- meili, posti teel või mis iganes viisil. Vaieldamatult on toimunud telefoni teel teavitamine. Seda kinnitab tänane tunnistaja kui ka telefoni väljavõtted. Kostja on meelt heites proovinud ühendust saada nii M kui ka J . Nii ei käitu isik, kes soovib põgeneda maksmisest, vaid nii käitub isik, kes soovib asja korda saada ja puudused kõrvaldada. Kostjal on endal olnud probleeme Puumarketiga, kellele nad halli edasi rentisid. Hageja on teadlik ja nad on olnud kontaktis Puumarketiga, leppimaks kokku halli suuruses ja värvis. Hageja reklaamis ennast PVC halli paigaldaja ja müüjana. Hageja oli teadlik, et Puumarket hakkab halli kasutama. Kui tunnistaja M kinnitas, et neil on ka eelnevalt Puumarketiga kokkupuuteid olnud, siis oleks pidanud hageja huvi tundma, kas tellija on teadlik kõikidest omadustest. Nagu hageja väitis, on kostja tegevusalaks rahvusvahelised veod. PVC hall ei ole tema tegevusalas, kostja ei ole PVC halli ostes tegutsenud oma majandus- või kutsetegevuses. Kui kostja oleks veoauto ostnud, siis saaks rääkida tegutsemisest oma majandus- või kutsetegevuses. Selles osas ei osanud kostja ette kujutada, milline üks PVC hall peab olema. Oli ka hageja kohustus välja selgitada kõik tingimused ja neis ka kokku leppida. Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-50-06. Hageja oleks pidanud ise näitama üles hoolsust ja uurima välja, mis eesmärgil asja soovitakse kasutada ja neid soove täpsustama. Kostja arvates kinnitavad seda, et juba 05. 01. 07 on kostja suuliselt hagejat puudustest teavitanud, ka 10. 01 ja 24. 01. 07 saadetud meilid hagejale. Need kinnitavad seda, et puudused on endiselt kõrvaldamata. Jaanuaris 2007 on selge, et hall ei ole valmis. 02. 02. 07 A K teavitas uue probleemi tekkimisest. Lõpuks teavitati hagejat kirjalikult, et ei ole võimalik halli eest tasuda, kuna ilmnevad kogu aeg uued puudused ja ka eelmised on kõrvaldamata. Seega on kostja oma teatamiskohustuse täitnud. Hageja väitel on kostja halliga rahul olnud ja isegi on esitanud taotluse halli pikendamiseks. Samas algab see e-mail sõnadega, et katus vajab pingutamist, et seetõttu tekib kondens, et tuulutusavad on paigaldamata, uksed ei käi. Siin on jutt, et hageja kõrvaldaks puudused. Viimane lause on, et kostja soovib hall pikendamist. Siin on kostja heatahtlikult asjasse suhtunud, ta on nõus jätkama koostööpartneritena. Kostja ei ole keeldunud maksmisest. Ta soovib vaid puuduste kõrvaldamist. Praeguseks on asi nii, et kostja on kõrvale püstitanud teise halli. See on selline, nagu nähtub Tartus püstitatud hallidest (kohtule esitatud fototabelid). Puumarket saab seda halli kasutada ja oma kaupa seal ladustada. Seal ei teki kondens, allservad on suletud. Sellega on asjale lahendus leitud. VÕS § 233 alusel on oluline lepingu rikkumine, mis annab aluse lepingust taganeda ka siis, kui müüja keeldub põhjendamatult asja puuduste kõrvaldamisest. Sel juhul nõuab kostja, et hageja viiks oma halli sealt minema, kuna aktiga halli kostjale üle antud ei ole. Hageja ei ole ka seda teinud, ta ei ole puuduseid kõrvaldanud, ega ka mitte halli ära viinud. Hageja ei ole pidanud läbirääkimisi asja edasise lahendamise osas. Hageja on keeldunud igasugustest läbirääkimistest. Lepingu p 2. 4 annab igal ajal õiguse lepingust taganeda, kuni lepingut ei ole täidetud. Mis puudutab uste sulgemise küsimust, siis V ekspertiisi kohaselt on selge, et nende uste kasutamine talvistes tingimustes ei olegi võimalik. Asi ei ole mitte hooldamises vaid

mittesobivuses meie klimaatiliste tingimustega. Mis puudutab lepingut, kui ka pooltevahelist kirjavahetus nii meili kui ka posti teel, hageja käsitlus on arusaamatu. Kui see on hagejale kasulik, siis leping kehtib, kui aga ei ole hagejale see ei sobi, siis leping ei kehti ja kõik on kogemata. Ka meilide kättesaamine oleneb sellest, kas meili sisu on hagejale kasulik või mitte. Kui ka hageja e- kirjad kätte sai, siis polegi olnud neile nagu midagi vastata. Kui kostja saadab kirja, et meil ei ole võimalik maksta, siis kuidas ei saa hageja aru sellest, et müüdud asi on probleemne. Alates veebruarist on keeldutud asjaga tegelemast, on nõutud tasu maksmist, keegi ei ole vaevunud kohale tulema. Kostja jääb selle juurde, et ostuhinna tasumise kohustus on vastastikune. Hageja peab asja valduse ja omandi üle andma ja siis saab ta nõuda asja eest tasumist. Kostjal on õigus nõuda lepingust taganemist, kui asja talle üle ei antagi, või antakse puudustega nagu antud juhul. Hageja väide, et Autobaas on kiivalt varjanud kasutusotstarvet, ei vasta tõele. Hageja ise kooskõlastas Puumarketiga halli värvi ja suuruse. Mingit kiivat asjaolude varjamist ei ole toimunud. On olemas Puumarketi korduvad kirjad kostjale, kus kirjeldatakse korduvalt puuduseid, mis tänagi olemas on. Puumarket on keeldunud üüritarvete tasumisest. Kostjal on piinlik seda neilt ka nõuda, kuna hallil on puudused. Seega ei saagi kasutamise eest tasu nõuda. Olukord, kus eesmärk oli saada tulu Puumarketile halli rentimise eest, on täitmata. See olukord on lahendatud teise halli püstitamisega. Tunnistaja M kinnitas, et halli kasutatakse laona. Seega selleks, milleks ta telliti. Mingeid erilisi tingimusi halli kasutamiseks seatud ei ole. Miks ei ole ventilatsiooniavasid tänase päevani paigaldatud, seda ei osanud seletada ükski tunnistaja. See, et ainus tingimus on värv ja suurus ja need on täidetud, on absurd. Lepingus kokkulepitud ventilatsiooni avade puudumine on juba üks puudus, mis tingib kondensvee tekkimise. Kostjale anti esialgselt vastuse esitamise tähtaeg, vastuse kostja tähtajaliselt ka esitas. Ühtegi muud tähtaega kostja rikkunud ei ole. Ka ekspertiisiakti sai kostja esitad siis, kui ta selle sai. Esialgsed läbirääkimised teise eksperdiga luhtusid, seetõttu tekkis vajadus pöörduda teise eksperdi poole. On ebanormaalne eeldada, et kostja tahab kõrvale hoiduda ja asja lahendamise asemel kogub materjale võimaliku hagimenetluse tarbeks. Vastupidi, kostja on kogu aeg olnud huvitatud koostöö jätkamisest, ta ei ole viitnud aega hagi esitamiseks tõendite kogumiseks. Kostja on korduvalt pöördunud hageja poole, et saaks puudused kõrvaldatud. Kostja on pakkunud ka raha maksmist tingimustel, et puudused kõrvaldatakse. Ka selline pakkumine ei ole hagejat rahuldanud. Siis ei saa juttu olla kostja pahatahtlikkusest, vaid sellest, et hageja ei soovigi asja lahendada. Menetluse käik Kotsja poolt 12.04.2007 esitatud kirjalikus vastuses hagile on p.-s 4.3 esitatud taotlus anda kostjale täiendav tähtaeg tõendite esitamiseks – halli kvaliteedi hindamiseks tellitud ekspertiis nõuab oodatust enam aega- vähemalt kolm nädalat. Hageja leidis, et taotlus ei ole põhjendatud. Taotlusest on võimalik järeldada, et kostjal ei olnud hagile vastamise ajal 12.04.2007 mitte ühtegi tõendit, mille põhjal kostja võiks üleüldse väita, et ostetud PVC- hall oli selle juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal lepingutingimustele mittevastav. Hageja on seisukohal, et kostjal oli võimalus tõendeid koguda alates ajast, mil kostja sai halli enda valdusesse ning tal oli võimalus see üle vaadata. Ajal, mil kostja keeldus hagejale PVChalli eest ostuhinna tasumisest, oleks kostjal pidanud juba asjakohased tõendid olemas olema 17.07.2007 esitas kostja ekspertiisiakti, mis selgituste kohaselt kinnitab, et kostja ei ole saanud müüjalt nõutava kvaliteediga asja. Lisaks esitab kostja teatise, mis tõendab, et veel 24.01.2007 oli väidetavalt korrektselt üles pandud halli vaja parandada, mis tõi kostjale kaasa lisakulutusi. Hageja leiab 26.07.2007 esitatud taotluses, et kohus andis kostjale hagile vastamiseks ja tõendite esitamiseks 20 päeva, mille pikendamist kostja taotles 3 nädala võrra ja millega hageja omakorda nõus ei olnud.

Tegelikkuses esitas kostja 16.07.2007, s.o. kaks päeva enne 18.juuliks 2007 määratud istungit tõendeid, mille põhjal kostja arvab, et ta võib keelduda ostuhinna tasumise kohustuse täitmisest. Hageja leiab, et kohus peab lahendama kostja poolt 17.07.2007 kohtule olulise hilinemisega esitatud dokumentaalsete tõendite menetlemise (vastuvõtmise) küsimuse. Juhul, kui kohus neid tõendeid menetleb, soovib ka hageja esitada omapoolseid tõendeid ja ka vastuväiteid kostja poolt 17.07.2007 esitatud tõenditele. Ühtlasi on hageja seisukohal, et kohus ei peaks kostja poolt 17.07.2007 olulise hilinemisega esitatud tõendeid menetlema tuginedes TsMS § 237 lg.1, 329 lg.1, 330 lg.1 ja 3, § 2 ja 329 lg.3 ja palub nende vastuvõtmisest § 238 lg.3 p.3 alusel keelduda ja need tagastada § 238 lg.5 alusel. Kostja leiab, et tema süüdistamine menetluse venitamises ja tähtaegade mittejärgimises on alusetu. Kostja täitis nõude, esitada vastus tähtaegselt, samas tõendite kogumine võttis oodatust enam aega.. Kostja ei ole aga hagejale maksnud siiras lootuses, et keegi kauba müüjatest tuleb kaupa oma asukohas vaatama ja pakub välja ettepanekud enam kui kahetsusväärse olukorra lahendamiseks. Esmased pöördumised võimalike puuduste fikseerimiseks müüdud asja suhtes tegi kostja juba märtsikuu 2007.a. aldgses. Kuna ehitusjärelvalve teostaja lubas toona oma arvamuse anda, siis sellest lähtuvalt ongi kostja kinnitanud, et ekspertiis on valmimisel. Hiljem selgus, et ehitusjärelvalve ei saa konkreetset ekspertiisiakti koostada projekti puudumise tõttu. Järgmine spetsialist kinnitas, et ekspertiisi tegemiseks on hall vaja üle mõõta ja sellekohased joonised koostada. Spetsialist võttis kostja pöördumise käsitleda alles pärast mõõtmise teostamist ja seetõttu saigi kostja ekspertiisiakti reaalselt kätte alles 13.07.2007. Tänaseks on kostjale teada, et hageja müüdud kaup on oma kvaliteedilt kõlbmatu. Kohus on kostja poolt 17.07.2007 esitatud tõendid võtnud menetlusse 03.08.2007 kirjaliku määrusega tingimusel, et kui need põhjustavad 12.09.2007 määratud istungi edasilükkamise, jätab kohus need tõendid arvestamata. Hageja leiab 21.05.2007- vastuseks kostja vastusele- et kostja ei ole oma vastuses esile toonud mitte ühtegi asjaolu ega esitanud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul mitte ühtegi tõendit, mis annaksid alust jätta hagi rahuldamata. Samas avalduses-seisukohas esitas hageja: 1) hagi muutmise avalduse ja palub alates 22.05.2007 kuni põhinõude täitmiseni kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 0,2% põhinõudelt, s.o. 826 890 kroonilt päevas; 2) taotluse tunnistaja I M kohtusse kutsumiseks ja 3) arvamuse, et avaldust on jätkuvalt võimalik lahendada kompromissi sõlmimisega. 04.09.2007 esitas hageja arvamuse kostja tõendite ja 15.07.2007 seisukohtade kohta ning taotluse 12.09.2007 määratud istungi edasilükkamiseks. Arvamuses leiab hageja, et kostja poolt 17.07.2007 kohtule esitatud tõendid ei välista hagi rahuldamist, kuna kostjale tarnitud hall vastab müügilepingus kokkulepitud lepingutingimustele ning kostjal puudub VÕS § 220 lg.2 ja § 222 lg.6 alusel õigus tugineda asja lepinguitingimustele mittevastavusele. Hageja taotlus 12.09.2007 määratud istungi edasilükkamiseks põhineb sellel, et kohus on oma 03.08.2007 määrusega tingimuslikult võtnud menetlusse kostja esitatud ekspertarvamuse. Sellest tulenevalt on hageja omakorda soovinud ekspertarvamuse esitamist, mis asjaoludest tulenevalt ei osutunud võimalikuks enne istungit. 01.(03.)10.2007 esitas hageja ekspertarvamuse, kuid koostatuna mitte taotluses nimetatud ekspert Voltri poolt, vaid FIE A K poolt. Sellele vastuseks esitas kostja 12.10.2007 ka Voltri poolt koostatud ekspertarvamuse. Hageja taotleb 05.11.2007 esitatud seisukohas tunnistada kostja poolt kohtule esitatud V. V poolt SV Ehituskonsultatsioonide OÜ nimel 08.10.2007 koostatud ekspertiis lubamatuks. Hageja pole Voltrilt saanud 08.10.2007 kuupäeva kandvat ekspertiisakti ja seega kostja väited, et hageja on selle akti eksperdilt vastu võtmisest keeldunud, on alusetud. Hageja arvates on kostja pärast 14.09.2007, mil Voltri edastas hagejale ekspertiisiakti, õigusvastaselt eksperti mõjutanud või kallutanud, misläbi on kohtule esitatud kunstlikult loodud tõend (vale eksperdiarvamus). Kostja on

ilmselt lootund, et hageja valduses pole ühtegi ekspertiisiakti ning seetõttu presenteerib kostja V 08.10.2007 akti kohtule ekspertiisaktina, millise väidetavalt hageja plaanis kohtule esitada. Hageja esitab kohtule V poolt 14.09.2007 koostatud ekspertiisiakti. 14.09.ja 08.10.2007 aktide võrdlemisel selgub, et viimane on tunduvalt negatiivsem ning olulises osas on sinna juurde kirjutatud õiguslikke küsimusi ning täiendavaid otsitud faktilisi põhjendusi, miks hall on lepingutingimustele mittevastav. Hageja arvates on täiesti selge, et korralik ja usaldusväärne ekspert ei jõua paari nädalase vahega arvamusi andes kahele erinevale järeldusele. Kuna kohus kohustas ekspertiisakti esitama kohtule hiljemalt 01.10.2007, siis ei saanudki hageja valitud ekspert enam 08.10.2007 ekspertiisi teha hageja taotlusel ja kuna ta hageja taotlusel seda teha ei saanud, siis ei saa 08.10.2007 akt olla ka selleks aktiks, mille kohta kostja väidab, et hageja keeldus seda eksperdilt vastu võtmast. Kostja poolt 17.07.2007 esitatud tõendid võttis kohus menetlusse tingimusel, et need ei põhjusta 12.09.2007 istungi edasilükkamist. Kuivõrd kostja poolt sisuliselt mitmekuulise hilinemisega kohtule esitatud tõendid põhjustasid hagejal samuti vajaduse esitada omapoolseid tõended, oli hageja sunnitud samuti tõendeid hankima. Kuna ka see tõendi iseloomust tingitult ja suveperioodi arvestades, võttis aega, siis ei olnud istungi pidamine 12.09.2007 enam võimalik. Hageja leiab aga, et ilma kostja poolt 17.07.2007 hilinenult esitatud tõendeid arvestamata saanuks 12.09.2007 istungi pidada. Seetõttu, kuna 12.09.2007 määratud istung lükkus edasi kostja poolt 17.07.2007 esitatud tõenditest tulenevalt, palub hageja kohtu 03.08.2007 määruse alusel jätta kostja esitatud tõendid arvestamata. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Seadused VÕS § 208 lg.1- asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 209 lg.4- kui müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama, peab ta asja üle andma ostja valdusse. VÕS § 218 lg.1- müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijale müügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks. VÕS § 214 lg.2- asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läheb ostjale üle asja üleandmisega. VÕS § 217 lg.1- ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. VÕS § 217 lg.2 p.2- Asi ei vasta muuhulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks seda ostja vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. VÕS § 217 lg.2 p.6- asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja

olemusest ja arvestades asja müüja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel. VÕS § 217 lg.5- ostetud asja ebaõigest paigaldamisest tulenevat lepingutingimustele mittevastavust loetakse võrdseks asjast tuleneva lepingutingimustele mittevastavusega, kui asja paigaldas müüja või tehti seda tema vastutusel. VÕS § 14 lg.2- lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. VÕS § 29 lg.5- lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. VÕS § 77 lg.1- võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. VÕS § 219 lg.1- kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. VÕS § 220 lg.1- ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingumistele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. VÕS § 220 lg.2- oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. VÕS § 220 lg.3- kui ostja ei teata müüjale lepingutingimistele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. VÕS § 222 lg.6- ostja kaotab õiguse nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui ta ei nõua seda müüjalt üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist, välja arvatud, kui müüja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 218 lg.4- müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavusest teadis või pidi teadma. VÕS § 111 lg.1- kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks pool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud.

VÕS § 111 lg.3- kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. VÕS § 116 lg.1- lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg.5- VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel võib kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. VÕS § 118 lg.1 p.1- taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. VÕS § 118 lg.2- lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine, kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. VÕS § 108 lg.1- kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg.1- rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Asjaolud Pooled ei vaidle selle üle, et hageja müüs kostjale PVC halli, mille pidi ka paigaldama. Pooled ei vaidle ka selle üle, et paigaldajaks ei olnud mitte hageja ise, vaid tema alltöövõtja, ehkki iseenesest selline korralduslik pool ei kajastu pooltevahelises lepingus. Pooled ei vaidle ostu-müügilepingus kokkulepitud kauba maksumuse üle. Vaidlus käib selle üle, millised olid lepingus kokkulepitud kauba omadused ja kas ostetud kaup vastas lepingutingimustele vähemalt sel hetkel, mil ostjale läks üle nn. riisiko. Vaidlus on selle üle, kas ja millised olid kauba puudused ning kas ja kuidas ostja teavitas asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjat. Vaidlus on selle üle, kas asja lepingutingimustele mittevastavuse tõttu on kostjal õigus kasutada õiguskaitsevahendeid või on ta selle õiguse mingil põhjusel minetanud. Järeldus Kohus leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kohus leiab, et asja lahendamiseks on otstarbekas kõigepealt selgitada, kas kostja on täitnud lepingus kokkulepitud korda teate esitamisel lepingu rikkumise kohta. Ja kui ta seda on täitnud, siis on järgnevalt põhjust tuvastada, millised olid kokkulepitud kauba omadused ja kui ka see saab tuvastatud,

siis, kas esines lepingu rikkumine kauba mittevastavuse tõttu lepingutingimustele. Seejärel tuleks uurida, kas kostjal on õigus kasutada õiguskaitsevahendeid ja milliseid. Kohus leiab, et kui esimene asjaolu- lepingu rikkumisest teatamise korra järgimine- ei leia kinnitust, siis puudub vajadus ja põhjendus hinnata ja analüüsida eelloetletud muid asjaolusid ja nende kohta esitatud tõendeid. Pooltevahelise lepingu lahutamatuks lisaks olevate müügitingimuste p.-s 6 oli reguleeritud pooltevahelise suhtlemise kord. Nimetatu järgi tuli teated edastada poolte lepingus näidatud aadressil ja seda võis teha e-mailiga, kirjaga, telefoni teel. Eraldi on välja toodud, et teatud juhtudel tuleb teated esitada kirjalikult ja on ka reguleeritud, mis tähendab antud lepingu kontekstis kirjalik teade. Kirjalik on lepingu järgi teade, mis lepingu teisele poolele saadetakse kas tähtkirjana või antakse üle allkirja vastu. Kirjaliku teatena tuli esitada informatsioon lepingu rikkumise kohta. Seega tuli lepingupoolel, kes soovis lepingu teist poolt teavitada lepingu rikkumisest, esitada kirjalik teade kas tähtkirjana või kätteantuna allkirja vastu. Lepingus nimetatud kauba mittevastavus lepingutingimustele on käsitatav lepingu rikkumisena VÕS § 217 järgi. Seega pidanuks kostja, kes leidis, et kaup ei vasta lepingutingimustele ehk et hageja on rikkunud lepingut, edastama oma pretensioonid-teated kauba müüjale kokkulepitud kirjalikus vormis. VÕS § 220 ei reguleeri seda vormi, milles tuleb asja lepingutingimustele mittevastavusest teatada, kuid VÕS § 220 normid on dispositiivse iseloomuga ja seeläbi on pooltel võimalik kokku leppida, mis vormis asja lepingule mittevastavusest teatatakse. Pooled on sellist võimalust ka kasutanud, reguleerides ära, et teadete vahetamine võib toimuda telefoni teel, e-posti ja faksi teel. Kuid on ka eraldi reguleerinud, millal tuleb esitada kirjalik teade ja on lepignus reguleeritud ka kirjaliku teate vorminõuded. Ja sellest tulenevalt ei saa kohus nõustuda kostja väitega, et TsÜS § 77 lg.1 kohaselt võis kostja oma tahteavalduse- asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise- teha mistahes vormis. Kostja on oma hagile esitautd kirjaliku vastuse kohaselt ”pidevalt olnud hagejaga telefoniühenduses” ( I kd., lk. 61). Sama mõte kordub kostja poolt kohtule 03.08.2007 koostatud vastuses ( I kd., lk.181) ja kostja poolt 25.01.2008 esitatud seisukohtades ( II kd., lk.83-86). Hageja poolt on hagi lisana esitatud kostja poolt 26.02.2007 dateeritud kiri hagejale, kuid pole märget, et see oleks saadetud tähitult ja pole ka samal kirjal märget, et hageja oleks selle vahetult allkirja vastu kätte saanud. Toimikus on (I kd., lk.141) kostja meil hagejale, kuid see ei ole lepingu kohaselt lepingu rikkumisest tulenevatele teadetele esitatavate nõuetega kooskõlas. Kostja 12.10.2007 vastusele lisatud tõendid ( II kd., lk.45-49)- kirjavahetus hagejaga meili teel- ei ole samuti kooskõlas lepingus kokkulepitud korraga lepingu rikkumisest teatamiseks. Ehk et kostja on väitnud, et info kauba võimalike puuduste kohta (mida hageja ei tunnista) on hagejale saadetud e-mailiga, kuid sõltumata sellest, kas meili teel saadetu jõudis või ei jõudnud hagejani, ei ole sellisel viisil lepingu rikkumisest (s.t.kauba mittevastavusest lepingutingimustele) teatamine kooskõlas pooltevahelise lepingus kokkulepitud teadete esitamise viisiga. Kuivõrd kohus leiab, et kostja lepingupoolena ei ole järginud kokkulepitud teadete edastamise viisi, siis on õigus hagejal, kes väidab, et lepingu rikkumisest ehk kauba mittevastavusest lepingutingimustele ei ole nõuetekohaselt teatatud. Kuivõrd mittevastavusest teavitamine ei vastanud

poolte vahel kokkulepitud korrale, siis ei saa lugeda teavitamist toimunuks ja sellest tulenevalt puudub kostjal põhjendus keelduda ostuhinna tasumisest Kuna nõuetekohast teatamist ei ole toimunud, siis puudub kostjal õigus kasutada õiguskaitsevahendeid kaalutlustel, mida hageja on esitanud nii hagis kui otsuse eelnevas osas esitatud hageja kohtuliku vaidluses teesides, mida nende mahukuse ja põhjalikkuse tõttu kohus ei pea otstarbekaks otsuse käesolevas osas uuesti üle kirjutada. Tulenevalt eelnevast seisukohast, ei pea kohus vajalikuks ja põhjendatuks eraldi analüüsida: 1) poolte väiteid ja vastuväiteid, mis puudutavad kauba mittevastavust ja selleks esitatud tõendite lubatavust või mitteasjakohasust; 2) väiteid ja vastuväiteid, mis puudutavad võimalike õiguskaitsevahendite valikut ja kasutamist; 3) vastuväiteid ja seisukohti, mis puudutavad kauba ülevaatamise ja mittevastavusest teatamise tähtaegasid. Tõendid Hagi on tõendatud hagis esitatud asjaoludega ja õigusliku põhjendusega ning hagile lisatud kirjalike tõenditega: eelpool viidatud lehekülgedel asuvate pooltevahelise suhtlemise kohta esitatud meilid, kirjad, pooltevaheline ostu-müügileping koos selle lahutamatuks osaks olevate müügitingimustega. Kohus jätab eelpool viidatud põhjendustel analüüsimata kõik asjas kauba omaduste kohta, lepingu tingimustele mittevastavuse kohta esitatud tõendid. Tõendina on tunnistaja T J nimetanud vaid korra, et ”A K helistas”, muus osas ta üksnes nimetab, et puudustest teavitati ja neid ka kõrvaldati. Ülejäänud osa tunnistaja ütlustes puudutab seda, kas ja kuidas toimus lepingu allkirjastamine, akti koostamine/mittekoostamine ja see on osa, mille käsitlemist kohus ei ole pidanud vajalikuks käsitleda, kuivõrd kohtu hinnangul mittevastavusest teatamise korda ei olnud järgitud. Tõendina on tunnistaja I M ütluste kohaselt ostjaga suhtlemine toimunud telefoni teel; ülejäänud osa tunnistaja põhjalikest ütlustes puudutab PVC halli omadusi üldiselt ja konkreetse halli tellimise ja paigaldamisega seonduvat, mida antud kaasuse raames ei ole kohtu hinnangul enam vajalik hinnata, kuivõrd mittevastavusest teatamise korda ei olnud järgitud. Hagi tagamine Hageja taotlusel on 22.03.2007 määrusega rahuldatud hagi tagamiseks ja kostjale kuuluvatele kinnistutele (kinnistu nr. 3976331, summas 413 445 krooni ja kinnistu nr. 1363831, summas 413 445 krooni) on seatud kohtulik hüpoteek hageja kasuks. Hagi tagamise abinõu kuulub tühistamisele haginõude kohasel täitmisel. Menetluskulud TsMS § 146 lg.1 p.3 kohaselt menetluskulud kannab isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehtud. TsMS § 173 lg.1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Hageja menetluskulud jäävad kostja kanda.

TsMS § 174 lg.1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 434 kohaselt kohtuotsus on kohtumenetluse tulemusena Eesti Vabariigi nimel tehtud kohtulahend, millega asi otsustatakse sisuliselt.

Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent Kohtuotsus jõustus 09. juunil 2008.a Nooremreferent

/allkiri/

M. Leimann I.Golubev

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.