Kohus
Viru Maakohus
Kohtu koosseis
kohtunik Sirja Tooming sekretär Annely Eesmaa tõlk Jelena Zubtsova
Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht
30.aprill
Tsiviilasja number
2-01-19
Tsiviilasi
A J’i hagi Anatoli Averko vastu võla nõudes.
2008.a.
Rakvere
Kohtumaja,
Rakvere
Võidu
Menetlusosalised ja nende Hageja: A J, isikukood xxxx, elukoht xxxx nõustaja T R , isikukood xxxx. esindajad Kostja: A A, isikukood xxxx, elukoht xxxx esindaja volikirja alusel A G , isikukood xxxx, Juriidiline Büroo Aleksandr Gamazin, Vaksali tn. 19, Narva linn 20308, Ida-Virumaa. Kohtuistungi toimumise aeg
02.04.2008.a.
Istungil osalesid
hageja nõustaja, kostja ja tema esindaja.
Jätta Jätta A J’i J’i hagi A A vastu võla nõudes tervikuna rahuldamata rahuldamata. mata. Poolte kohtukulud jätta jätta poolte endi kanda. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks Viru Maakohtu Maakohtu Rakvere kohtumaja kantselei kaudu 30.0 30.04 .04.2008 .2008.a. Edasikaebamise kord: kord: Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamise päevale päevale järgnevast päevast arvates. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses menetluses (TsMS § 442 lg. 6, 6, § 633 lg. 7). I. Asjaolud ja hageja nõue.
Hagiavaldus on saabunud Narva Linnakohtule 23.10.1998.a. Hagiavalduse kohaselt 01.02.1994.a. kostja laenas hagejalt 5 250 USA dollarit ning lubas need tagastada 1997.a. lõpuks. Kostja laenu ei tagastanud ning väitis, et tal pole raha. Samas on kostjal erastatud korter ja autogaraaž. Hageja palub kostjalt 5 250 dollarit välja mõista. Hagi on esitatud TSK § 272 alusel. Hagiavaldusele on lisatud kirjutis raha saamise kohta. Narva Linnakohus oma 22.06.1999.a. otsusega on hagi rahuldanud ja kostjalt hageja kasuks välja mõistnud põhivõlga 78 656 krooni ja 70 senti, lähtudes USA dollari kursist Eesti krooni suhtes. Viru Ringkonnakohtu 20.12.2000.a. otsusega on Narva Linnakohtu 22.06.1999.a. otsus tühistatud täies ulatuses ja saadetud asi samale esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Tsiviiltoimik on edastatud Rakvere kohtumajale 06.03.2007.a. Kohtu 09.03.2007.a. määrusega on hagi võetud menetluse Rakvere kohtumajas. II. Kostja kirjalik vastus. vastus Kostja Narva Linnakohtule 08.02.1999.a. saabunud kirjalikus vastuses hagi ei tunnista, sest kostja ei võtnud raha laenuks. Hageja antud raha sai üle antud firma Orvelon kaastöötajale Igor Nikiforov’ile, kes andis selle üle firma juhile G G ’ile paigutamiseks firma varasse. Raha paigutamine firmasse toimus hageja soovil, et raha tooks talle kasumit dividendide näol. Hageja saigi dividende 1993.a. septembrist detsembrini. Hageja poolt tõendina esitatud kiri on saadud ähvarduste ja jõu abil, mistõttu see on ka allkirjastamata. III. Asja kohtulik arutelu. arutelu. Hageja nõustaja kohtuistungil palub hagi rahuldada. Hageja andis raha kostjale ega teadnud, mida kostja selle rahaga teeb. Kostja polnud äriühingu liige, sai raha kui füüsiline isik ja vastutab raha saamise eest. Väidetav allkirja väljapressimine on arusaamatu, sest politseisse edasi ei kaevatud. Kostja esindaja kohtuistungil lähtub oma kirjalikes teesides esitatust ja selgitab, et hageja pole tõendanud, et veebruaris 1994.a. ta andis võlgu kostjale 5250 dollarit. TsMS § 273 nägi ette, et pidi olema kirjalik laenuleping, aga seda pole. Toimikus on dokument, mille kirjutamist on kostja alustanud, kuid seda teksti ei saa allkirjaks pidada, sest tekstis puuduvad A allkiri, kuupäev, samuti aeg, millal oli laen võetud, ja tähtaeg, millal oleks pidanud raha tagasi maksma. Tähtaja puudumine tõendab seda, et raha andis J mitte laenuna, vaid firmasse paigutamiseks. Tunnistajad on öelnud, millistel asjaoludel oli A see tekst saadud neli ja pool aastat pärast raha üleandmist. Seda tehti sunniviisiliselt. Lepingu aluseks on vajalik allkirjade olemasolu dokumendil VÕS § 11 lg. 4 ja TSÜS § 78 lg. 1 kohaselt. Hageja väide, et andis raha üle 01.02.1994.a., pole õige. Tunnistaja S J rääkis, et sai tuttavaks N iga A sünnipäeval. Selleks ajaks oli S.J väitel raha üle antud. Raha ei saanudki siis üle anda, sest tunnistajate ütluste järgi pärast 1994.a. veebruarikuud enam dividende J perre ei toodud. Hageja ei eita, et mingite kuude vältel toimus dividendide saamine. S J ütlustest nähtub, et nad võtsid koos vastu otsuse 5 000 dollarit ära anda ja et tema elas oma lapsega 250 dollariga kuus. Raha toodi seoses sellega, et raha oli paigutatud ärisse. Tunnistaja ütles, et mingit muud raha sellel ajal peres polnud. Hageja seletusest tuleneb, et see rahasumma 5 000 dollarit oli tema poole tööaasta töötasu, mille ta teenis raske tööga merel ja mis paigutati ärisse, et edaspidi tulu saada. Ja kuna puudus kirjalik leping firmaga ja N ’iga, siis hageja käitus omal riisikol. See risk osutus põhjendamatuks, sest firma läks pankrotti, firma omanik põgenes Venemaale ja N suri. Nüüd hageja otsustas, et tahab saada raha tagasi kostjalt, kuid ta pole suutnud tõendada lepingu olemasolu. Kostja on omalt poolt tõendanud, et oli vahendajaks J ’i raha firmasse Orvelon andmisel ja seda kinnistavad tunnistajad S J ja L A . Tunnistaja N tõendas kohtus, et tema abikaasa võttis raha A ’lt ja J ’ilt ja andis üle firma asutajale G ’ile, samuti seda, et ühel korral N koos abikaasaga viisid dividendid hagejale koju. Tunnistaja Z tunnistas, et N rääkis temale isiklikult, et J ’il on raha paigutatud ärisse. Toimikus on raamatupidamise arvestus dividendide osas. L A kostja endise abikaasana kinnitas, et nägi isiklikult, kuidas kostja kirjutas teksti psühholoogilise surve all. Kostja suutis
toimida nii, et ei allkirjastanud teksti, vaid põgenes oma korterisse. Sellega hageja tahe vormistada võlakiri 1998.a sundkorras, ei õnnestunud. TSÜS § 68 lg. 2 järgi kostja tahe selles, et temal oleksid 1998.a. tekkinud rahalised kohustused, puudus. Oluline on, et hagejal pole vastuväiteid ka kolme tunnistaja ütlustele. Kostja pole seda raha võtnud enda valdusse ega ole lubanud seda raha ka tagastada. Kostja on 9 aasta jooksul tõendanud võlakohustuste puudumist ning palub jätta hagi rahuldamata ning jätta kohtukulud hageja kanda. Kostja ise seletab, et hagejaga oli ta sõber lapsepõlvest, ja hagejat I.N ’iga tutvustas ka tema, sest I.N töötas firmas Orvelon, kuhu sai raha paigutada kasu saamiseks. Hageja andis 5 000 dollarit selleks, et see raha paigutada firmasse dividendide saamiseks. Raha üleandmine toimus I.N ’i juuresolekul, kes kogu raha andis üle firma Orvelon juhile. Allkirjast ja mingist tähtajast siis juttu polnud. Algul saidki kõik dividende 250 dollarit kuus, umbes viie kuu jooksul. Hageja abikaasale anti dividendid üle tema korteris. Suhted olid head veel kostja sünnipäeval ja 1993/94 aastavahetusel. 01.02.1994.a läks firma pankrotti ja dividende rohkem ei saanud. 1998.a. tuli hageja allkirja tahtma. Kogu raha oli 13 000 dollarit, millest J raha 5000 dollarit, ülejäänu kostja ja I.N ’i raha. Kostja kinnitab, et ka tema kaotas oma raha 4 000 dollarit. IV. Maakohtu Maakohtu otsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus, kuulanud ära poolte seletused, tunnistajate ütlused ning hinnanud esitatud kirjalikke tõendeid kogumis, tuvastas:
kostja ja tunnistajate ütlustega tõendamist ka see asjaolu, et raha üleandmine toimus mitte hageja viidatud 01.02.1994.a., vaid juba enne 01.10.1993.a. ja et hageja antud summa oli 5 000, mitte 5 250 dollarit. Järelikult on õige kostja esindaja väide, et hagiavalduses esitatud andmed laenu võtmise ja selle tagastamise aja ning laenusumma suuruse kohta ei vasta tegelikkusele. Samuti on õige kostja esindaja selgitus, et hageja poolt allkirjana kirjutatu ei vasta kirjaliku lepingu tunnustele, sest tegemist on mingi kostja poolt alustatud teksti kirjutamisega, mis on lõpetamata, sellel puudub kostja allkiri, tekst ei sisalda ei kuupäeva, millal väidetav laen on võetud, ega laenu tagasimaksmise tähtaega ega tingimusi. Tunnistaja L.A ütles, et kui abikaasa oleks võtnud ja saanud laenu nii suure summana kui 5 000 dollarit A.J ’ilt, siis oleks tema seda kindlasti teadnud, ja kui mitte oma abikaasa, siis S.J käest, sest oldi sõbrad ja läviti perekonniti. Kehtinud TsMS § 91 lg. 1 ja alates 01.01.2006.a. kehtiva TsMS § 230 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma nõudeid või vastuväiteid. Tõendeid esitavad menetlusosalised. Hageja ei ole laenulepingu olemasolu tõendanud. Seega, kuna seadusega sätestatud vormis kirjalikku lepingut poolte vahel ei ole sõlmitud, siis kostja lepingulist vastutust TSK § 272 sättest lähtuvalt ei järgne ja sellel alusel tuleb jätta hagi rahuldamata.
dividendid, kuid tuvastatust saab kohus järeldada, et soov oma raha kuidagi tagasi saada tekkis siis, kui selgus, et AS Orvelon pankrotistus ja I.N suri. TSK § 438 kohaselt oma eesmärgi saavutamiseks tasuvad lepinguosalised osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel ning see raha, vara, samuti ühise tegutsemise tulemusena loodu on kaasomandiks. Lepinguosaliste ühine vara ei olnud kostja valduses. Hageja ei vääranud kostja seletust, et raha oli üle antud AS-le Orvelon ja et summa koosnes kolme isiku antud rahast, sealhulgas 5 000 dollarit hageja raha, ning et raha anti dividendide saamiseks. Tunnistaja S.J hageja abikaasana kinnitas, et tema andis nõusoleku raha välja anda protsentide vastu. TSK § 441 sätestas lepinguosaliste ühised kulutused ja kahjud. Selle sätte kohaselt ühise tegutsemise lepinguga ettenähtud kulutuste ning ühise tegutsemise tagajärjel tekkinud kahjude katmise kord määrati lepinguga. Kui lepinguga sellist korda ette ei nähtud, kaeti ühised kulutused ja kahjud lepinguosaliste ühise vara arvel, puudujäävad summad aga jaotati lepinguosaliste vahel proportsionaalselt nende osamaksule ühises varas. Lepinguosaliste ühine vara jäi ilmselt firmasse Orvelon, kelle vastu nõuet pole esitatud. Kostja ei ole kunagi lubanud hagejale viimase poolt antud summat tagastada. Seega jäävad lepinguosaliste kahjud nende endi kanda ja järelikult ka hageja kahjud tema enda kanda ning hagi tuleb tervikuna jätta rahuldamata. Hagi on menetluses alates 23.10.1998.a. TsMS RakS § 3 kohaselt „Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut“. Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hagi jääb tervikuna rahuldamata, jäävad poolte tehtud kohtukulud nende endi kanda. Lähtudes tuvastatust kohus kohaldas TSK §-de 272, 438-441, sätteid ja juhindus TsMS §-de 230, 441-442, § 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent
/allkiri/
S.Tooming I.Golubev
Tartu Ringkonnakohus 08. mail 2009.a otsustas: Rahuldada A A apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Viru Maakohtu 30. aprilli 2008. a otsus osas, millega kohus jättis poolte kohtukuludest kostja kanda tema poolt tasutud riigilõivu ja tunnistajatasu kokku 4124.40 krooni ulatuses. Teha nimetatud osas uus otsus, millega mõista A Jilt välja A A kasuks kohtukulude (riigilõivud ja tunnistajatasu) katteks 4124.40 krooni (neli tuhat ükssada kakskümmend neli krooni ja 40 senti). Muus osas jätta Viru Maakohtu 30. aprilli 2008. a otsus muutmata. Kohtuotsus jõustus 27. augustil 2009.a Riigikohtu kohtumäärusega Nooremreferent
I.Golubev
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.