Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

raiutud ning täiendavaid nõusolekuid ning uusi metsateatisi ning metsamajanduskava pole omanikelt vaja taotleda. Sisuliselt pressis hageja kostjalt välja lepingu pikendamise kokkuleppe kuna ei suutnud lepingu kehtivuse ajal ja raieloa kehtivuse ajal oma lepingulisi õigusi realiseerida. Hageja ja OÜ Y. vahelises lepingus ei ole sätestatud OÜ Y. kohustust tagada hagejale 1631 tm metsamaterjali raiumine, hagejale oli lepinguga tagatud ainult õigus sellises koguses lepingu kehtivuse ajal puitu raiuda. OÜ Y. ei ole hagejale selles osas takistusi teinud, seega ei ole kostja lepingulist kohustust rikkunud. Kostjad ei ole kunagi võlga omaks võtnud ja hageja esindaja poolt kostjatele saadetud kirjad ei tõenda nõude tunnustamist. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata. HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUVÄIDETE OSAS (tl 40-41) Hagejale jääb arusaamatuks kostja seisukoht, et tema poolt on kohaselt täidetud kõik lepingust tulenevad kohustused, kuigi ta ka ise kinnitab, et hagejal jäi suur osa kokkulepitud puidukogusest raiumata. Pooled on seotud mitmete tehingutega ning kõigis on poolte lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tõlgendus olnud ühene ning vastavuses sõlmitud lepingute ning lepingu juurde kuuluvate tüüptingimustega. Antud tüüpi raieõiguse lepingust tulenevalt annab müüja ostjale õiguse raiuda teatud pindala ulatuses teatud raieliigi korras orienteeruvas raiutavas koguses ning sellest lähtuvalt lepivad pooled kokku ka lepingu tasus. Antud juhul ei kindlustanud müüja hagejale kokkulepitud pindala metsa raiumiseks ja hinnanguliselt jäi hagejal saamata 1180 tm puitu, mille eest ta aga oli tasunud. Lisa lepingule 2004-72, 12.05.2004, mis on sõlmitud 16.08.2005.a on müüja kinnitanud, et kohustub vajadusel pikendama metsateatise, kinnitama metsamajanduskava ning asjaolu, et puudulikust dokumentatsioonist tekkiva kahju kannab tema. Lisa 1 lepingu pikendamiseks sõlmiti kostja ettepanekul, sest viimane lootis omapoolsed lepingulised kohustused selle aja jooksul täita, st. raieõigust võimaldava dokumentatsiooni vormistada. Hagejale ei ole teada, millisel viisil kostja raieõiguse lepingus näidatud pindala oli omandanud, kuid OÜ Y. oli õigustatud eeltoodut lepingut sõlmima ning kinnitas, et sellega mingeid probleeme ei ole. Kostja poolt viidatud T.R. ei ole kunagi vaidlusaluse lepingu pool olnud. Hageja arvates on kohatu kostja viide sellele, et raieõigust ei suutnud hageja tähtaegselt realiseerida oma süül ning kostjatele teadmata asjaoludel.

KOHTUISTUNG

Hageja esindaja, vandeadvokaat Imbi Seimar’i, poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et Hageja jääb oma nõude juurde ja palub kostjalt välja mõista 597 590.23 krooni põhivõlgnevuse ja viivisintress tasumata põhivõlalt kuni võla täieliku tasumiseni. Hageja soovib viivise väljamõistmist summas 44 054,60 krooni, mille ta on välja toonud 16.01.2008.a seisuga ja edasi VÕS-i järgi kuni kohustuse täitmiseni. 12.05.2004.a. sõlmis AS X. Eesti endise nimega AS M kasvava metsa raieõiguse lepingu nr 2004-72. Kokku oli lepingu hinnaks 826 000 krooni. Vastavalt lepingule pidi selle alusel AS X. Eesti saama orienteeruvalt raiutava puidu koguseks 1631 tm ja lepingus olid ära toodud ka raieliigid ja vastavad skeemid. Hilisemalt kirjutasid pooled alla veel lepingu lisale, millega pikendasid lepingu kehtivust kuni 12.05.2007.a, s.o. 2 aastani. Seega pooled sõlmisid kasvava metsa raieõiguse müügilepingu, mille alusel pidi olemasoleva puude kogus minema üle ostjalt müüjale. Tegelikult õnnestus hagejal raiuda lepingu mahust 451 tm puitu – 228 409.77 krooni maksumuses. Ülejäänud 1180 tm puidukogust summas 597 590 krooni on jäänud hagejal raiumata ja seda müüja poolt oma lepinguliste kohustiste täitmata jätmise tõttu. Kostja oma kirjalikus vastuses kohtule on öelnud, et seoses vastuoludega metsa tegeliku omanikuga ei õnnestunud tal pikendada metsateatist ja metsamajanduskava, mis oleksid andnud õiguse metsaraiet teostada. Kostja kohustus oli kooskõlastada load ja siis sai hageja minna metsa raiuma, see tuleneb nendevahelisest sõlmitud lepingust. Ka VÕS sätestab ostu-müügilepingu

puhul, et vastutab just müüja lepingu tingimustele mittevastavuse puhul ja lisaks sellele sätestab ka VÕS müüjapoolse vastutuse. J.J. oli lepingu sõlmija ja käenduslepingu tagaja, oli teadlik probleemidest, kuid vaatamata sellele pikendas ta lepingut kahe aasta võrra, seega on müüja tahtlikult ja teadlikult rikkunud lepingu tingimusi, kuna ilmselgelt ei ole antud juhul kostjatel võimalik lepingut täita ja hageja nõuab kahju hüvitamist. 15.08.2005.a. sõlmis J.J. hagejaga käenduslepingu, mille kohaselt kohustus käendama 12.05.2004.a. lepingu nõuetekohase täitmise eest müüjaga solidaarselt võetud kohustust. J.J. oli OÜ Y. seaduslik esindaja ja oli teadlik tekkinud probleemidest. Kostja esindaja, vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar’e, poolt kohtistungil antud seletuse kohaselt on kostjad seisukohal, et OÜ-u Y. ja AS-i M vaheline kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping andis ostjale e. hagejale õiguse raiuda metsa ja kostja on seisukohal, et selle õiguse mitterealiseerimine ei ole toimunud kostja süül ja kostja ei ole lepingutingimusi rikkunud, tulenevalt lepingu 2004/72 juurde lisatud tüüptingimuste p-le 6. Tüüptingimuste p 6-s on reguleeritud kuidas tekib ostjal raieõiguse realiseerimine. P-s 2 nähtub, et on kasutatud ettemaksuna tasumist, mille järgselt on hagejal tekkinud raieõigus. Punktid 9.1 ja 9.2 reguleerivad müüja vastutuse ja antud juhul müüjal ei ole tüüptingimustest lähtuvalt süülist vastutust, kuna müüja tüüptingimusi rikkunud ei ole. Kuna raieõiguse kehtivus oli lepingus kokku lepitud tähtajaline kuni 31.12.2004.a ja kostja on kohtule esitanud ka oma argumendid selle kohta, et tegelikult raieluba kehtis kuni maikuuni 2005, siis kostja ei saa vastutada selle eest, et hageja lepingu kehtivuse ajal ei suutnud oma raieõigust realiseerida kokkulepitud mahus. Lepingu pikendamine J.J. i poolt on tühine, kuivõrd J.J. ei olnud ei selle kasvava metsa ega ka selle metsaaluse maa omanik, samuti puudusid tal metsa ja maaomaniku poolsed volitused lepingut pikendada. Kuivõrd hageja õiguseellane AS M tegutseb oma professionaalses majandustegevuses metsa ülestöötamise ja puidu kokkuostuga siis kostja eeldab, et AS M pidi olema teadlik, et igasugune lepingu muudatus, selle pikendamine sai jõustuda ainult metsa omaniku nõusoleku saamisel. Hagejale pidi teada olema asjaolu, et OÜ Y. tegutseb sisuliselt vahendajana, samuti pidi olema teada asjaolu, et raieloa pikendamiseks oli vaja koostada ja esitada uus metsamajandamiskava ja uus metsateatis, mida ei saanud vormistada ilma metsaomaniku nõusolekuta. Metsa omanik raieõiguse lepingu pikendamist heaks kiitnud ei ole, järelikult on see õiguslikult tühine ja kehtetu algusest peale. VÕS § 127 lg 4 näeb ette, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Hageja ja kostjavahelise lepingu järgi oli kostja kohustus võimaldada hagejale 1631 tm metsamaterjali raiumine ja hagejal oli õigus sellises koguses puitu raiuda lepingu kehtivuse ajal. OÜ Y. ei ole hagejale teinud takistusi selle puidukoguse raiumiseks lepingu kehtivuse ajal, seega ei ole kostja oma lepingulist kohustust rikkunud. Mis puudutab kaaskostjat, kelle vastutus tuleneb käenduslepingust, siis tema vastutus sõltub samamoodi asjaolust kas OÜ Y. on rikkunud lepingut või ei ole. Kostja OÜ Y. leiab, et tema ei ole rikkunud lepingut ja seega ei kuulu rakendamisele ka kaaskostja vastutus.

KOHTU PÕHJENDUSED

Võlaõigusseaduse § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on kostjale üle kandnud vastavalt lepingus ettenähtud kasvava metsa raieõiguse omandamise eest 826 000 krooni. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et hageja on saanud raiuda 451 tm puitu summas 228 409, 77 krooni.

Hageja on seisukohal, et kostja ei kindlustanud lepingu kehtivuse ajal hagejale lepingus ette nähtud koguses puitu raiumiseks ja ei ole ka enamsaadud raha tagastanud, et lepingu rikkumisest tekkinud kahju hüvitada. Kostja on seisukohal, et kostja ei ole hagejale metsaraiumiseks takistusi teinud. Hageja ja OÜ Y. vahelises lepingus nr 2004-72 ei ole sätestatud OÜ Y. kohustust tagada hagejale 1631 tm metsamaterjali raiumine, hagejale oli lepinguga tagatud ainult õigus sellises koguses lepingu kehtivuse ajal puitu raiuda. Kuna Y. tegutses sisuliselt vahendajana, siis puudus J. J volitused lepingu tähtaja pikendamiseks. Võlaõigusseaduse § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. AS M ja Y. OÜ vahel sõlmiti leping nr 2004-72, 12.03.2004.a (tl 7), mille kohaselt AS M ostis OÜ-lt Y. orienteeritava raiutava puidukoguse 1631 tm. Ostja tasub kasvava metsa raieõiguse omandamise eestmüüjale pangaülekandega ühekordse maksena 700 000 krooni. Ostjal on õigus kasvava metsa raieõigust kasutada alates 12.05-31.12.2004.a. Maksekorraldusest nr 3402; 13.05.2004.a (tl 8) nähtub, et AS X Eesti on OÜ-le Y. 13.05.2004.a üle kandnud 826 000 krooni. Metsaseaduse § 37 lg 7 kohaselt raieõigus annab õiguse langetada puid lepingus fikseeritud ulatuses, kohas, ajal ja tingimustel, omandada langetatud puud, valmistada nendest puudest puidusortimente ja saadud sortimendid metsast ära vedada. Raieõiguse võõrandamise lepinguga kaasneb õigus kasutada maad vastavalt raieõiguse sisule. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Juhul kui müügilepingu rikkumine väljendub lepingu täitmata jätmises (mittetäitmises) müüja poolt, samuti juhul kui müüja viivitab oma müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisega ega ole neid õigeaegselt täitnud, allub põhimõtteliselt kogu kohustuse rikkumise regulatsioon VÕS’i üldosa § 100-126 sätetele. Ostja peab müügilepingu täitmata jätmise või täitmise viivitamise korral tõendama üksnes lepingu rikkumise fakti. Kohus hinnanud tõendeid kogumis on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud lepingust nr 200472 nähtuvalt oli pooltel tahe sõlmida leping, mille kohaselt ostjal, so. hagejal tekkis õigus teostada raieõigust vastavalt lepingule ning mille eest ta kostjale ka tasus. Seega oli hagejal tahe omandada vastav kogus puitu ning kostjal oli tahe see vastav kogus puitu hagejale ka müüa. Kostja on seisukohal, et tema on oma kohustuse täitnud ning et hageja on ise süüdi, et ta lepingus näidatud ajavahemikul ei suutnud oma raieõigust teostada lepingus kokkulepitud koguses. Poolte vahel oli sõlmitud leping nr 2004-72 oli sõlmitud perioodiks 12.05-31.12.2004.a. 12.05.2004.a sõlmiti poolte vahel Lisa 1 lepingule nr 2004-72 (tl 9), mille kohaselt pooled pikendasid lepingu kehtivust kahe kalendriaasta võrra kuni 12.05.2007.a.

Kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu nr 2004-72, lisa 1 2004-72, müüja poolt võetud kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Dokumentatsiooni, mis tõestaks, et hagejal oli võimalus lepingus ettenähtud raieõigust vastavas koguses teostada kohtule kostja poolt esitatud ei ole. Poolte vahel sõlmitud lepingu lisaga 1 ja käenduslepinguga on kohtus leidnud tõendamist asjaolu, et kostja poolt ei suudetud poolte vahel sõlmitud lepingut kohaselt täita ning seetõttu jäi hagejal raiumata teatud kogus metsa, mille eest oli hageja juba kostjale tasunud. Lisas 1 lepingule nr 2004-72 on müüja ise kinnitanud, et kohustub vajadusel pikendama metsateatise ja kinnitama metsamajanduskava ning puudulikust dokumentatsioonist tekkiva kahju kannab müüja. Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamisel tuleb lähtuda lepingust, seal sätestatud vastutuse ulatusest ja võimalikest piirangutest. Oluline on vaid objektiivne fakt, kas rikkumine leidis aset ning seega ei kuulu antud juhul käsitlemisele poolte süü küsimus. Kohus on seisukohal, et asjakohased ei ole kostja väited, selle kohta, et lepingu pikendamine J.J. i poolt on tühine, kuivõrd OÜ Y. tegutses sisuliselt vahendajana ja J.J. ’l puudusid metsa ja maaomaniku poolsed volitused lepingu pikendamiseks. TsÜS § 34 lg 1 ja 2 kohaselt juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Juriidilist isikut saab tehingu tegemisel esindada iga juhatuse või seda asendava organi liige, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse või seda asendava organi liikmed või mõned teised saavad esindada juriidilist isikut üksnes ühiselt (ühine esindamine). Leping nr 2004-72 sõlmiti AS M ja OÜ Y. vahel ning lepingule on alla kirjutanud OÜ Y. esindajana J.J. , kes oli OÜ Y. juhatuse liige. Tehingu sõlmimise vahendaja ülesandeks on vahendada kellegi teise tarvis tehinguid, st soodustada läbirääkimiste teel kolmanda isikuga lepingu sõlmimist. Ta ei ole aga pädev lepingut ise sõlmima, mis teeb lepingu sõlmimisel vahet lepingu sõlmimise vahendaja ja esindaja vahel. Et leping seob ainult pooli ja kolmandatele isikutele, kes lepingu pooleks ei ole, ei saa nende tahte vastaselt kohustusi panna, siis ei mõjuta lepingu sõlmimine iseenesest kolmandate isikute õigusi ja vabadusi. Seega arvestades poolte vahel sõlmitud lepingu sisu, on kohus seisukohal, et kuna OÜ Y. juhatuse liikmena oli J.J. il volitused sõlmida leping nr 2004-72 vastavalt OÜ Y. majandus- ja kutsetegevusele, siis tulenevalt hea usus põhimõttest (TsÜS § 138) ei olnud hagejal alust kahelda, et J.J. ei olnud õigustatud lepingut pikendama. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist. Kuna kostja ei ole oma lepingust tulenevat kohustust täitnud, siis sellega on ta rikkunud lepingut. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 145 lg 2 vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu nr 2004-72K p. 1.2 (tl 10-11) kohaselt käendaja vastutab Ostja ees lepingu täitmise eest solidaarselt müüjaga, kuid mitte suuremas ulatuses, kui lepingus sätestatud rahaline maksimumsumma. Käendaja vastutab Müüja poolt tagastamata summa ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti müüjalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutute ning kahju

hüvitamise eest. Kuna kohtus on leidnud tõendamist, et OÜ Y. poolt on tema kohustused täitmata, siis vastutab J.J. hageja ees OÜ-ga Y. solidaarselt. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõue viivise väljamõistmiseks kostjatelt kuulub rahuldamisele ja kostjatelt kuulub valjamõistmisele viivis seisuga 16.01.2008.a 44 054,60 krooni (tl 45) ja alates 17.01.2008.a. kuulub kostjatelt välja mõistmisele viivis tasumata põhivõlalt kuni põhinõude täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras AS-i X. Eesti kasuks Seega kuulub kostjatelt solidaarselt välja mõistmisele 597 590,23 krooni ja viivis 44 054,60 krooni seisuga 16.01.2008.a ja alates 17.01.2008.a viivis kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras AS X. Eesti kasuks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt ( TsMS § 165 lg 3). TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel kannavad kostjad antud asjas menetluskulud solidaarselt. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.