Jätta kassatsiooniastme menetluskulud DerigaProff OÜ kanda. Hüvitatavaid menetluskulusid ei ole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Armuadramaa OÜ (hageja) esitas 14. augustil 2020 Harju Maakohtule hagi Würhvel Invest OÜ (registrist kustutatud 19. juulil 2022, ühendatud DerigaProff OÜ-ga; edaspidi Würhvel Invest OÜ ja DerigaProff OÜ (kumbki nimetatud kui kostja)) vastu 25 059 euro 20 sendi ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt tegi Ranbalt Network OÜ (töövõtja) kostjale erinevatel ehitusobjektidel elektritöid. Kostja viivitas töövõtjale tasu maksmisega ning keeldus allkirjastamast tööde üleandmisvastuvõtmisakte. Kostja tasus töövõtjale arved nr 2004-2 ja nr 2005-2 osaliselt, s.o 7. mail 2020 arve
2-20-11743 nr 2004-2 alusel 6252 eurot 40 senti ja 5. juunil 2020 arve nr 2005-2 alusel 6000 eurot. Kokku jättis kostja töövõtjale tasumata 25 059 eurot 20 senti, sh allkirjastatud aktide alusel 15 925 eurot 88 senti (akti ja arve nr 2004-2 alusel 2000 eurot, nr 2005-2 alusel 6010 eurot 8 senti ja nr 2005-1 alusel 7915 eurot 80 senti) ja allkirjastamata aktide alusel 9133 eurot 32 senti (akti A200603 alusel 1247 eurot 40 senti, A200602 alusel 6007 eurot 92 senti ja A200601 alusel 1878 eurot). Töövõtja ütles töövõtulepingu üles ja loovutas oma nõude kostja vastu hagejale.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja võttis vastu allkirjastatud aktide alusel tehtud tööd, kuid pärast vastuvõtmist ilmnes, et tööd on puudustega, mille kõrvaldamine tekitas kostjale kahju 2856 eurot 90 senti. Allkirjastamata aktide alusel esitatud nõue on alusetu, kuna need tööd olid puudustega või lõpetamata. Töövõtja tekitas kostjale kokku vähemalt 143 648 euro suuruse kahju, millest 25 227 euro 10 sendi ulatuses on kostja oma nõude 6. augustil 2020 hageja nõudega tasaarvestanud. Kui menetluses selgub, et hagejal on kostja vastu nõue, kasutab kostja tasaarvestuseks ka oma ülejäänud nõuet.
3.Harju Maakohus jättis hagi 2. novembri 2021. a otsusega rahuldamata. Maakohtu otsuse kohaselt tegi töövõtja kostjale tööd olulise puudusega ja jättis osa töödest lõpetamata. Seega tekitas töövõtja ise olukorra, kus kostja põhjendatult keeldus akte allkirjastamast ja jättis töö vastu võtmata. Töövõtja lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused ei ole täidetud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 652 lg 2). Töövõtja ei teinud lepingu ülesütlemise avaldust, vaid jättis objektidel tööd lõpetamata ning omastas kostja ja kolmandate isikute tööriistad. Tööriistade enda valdusesse võtmisega ei kasutanud töövõtja kohast õiguskaitsevahendit. Kostja selgituse ja tõendite kohaselt tasus ta arved alati tähtaegselt, kuid ühe arve tasumine hilines ühe päeva võrra. VÕS § 116 lg 2 p 2 kohaselt ei ole see oluline lepingurikkumine, mistõttu pidi töövõtja andma kostjale VÕS § 116 lg 2 p 5 ja § 114 järgi täitmiseks täiendava tähtaja. Töövõtja ei andnud kostjale täitmiseks täiendavat tähtaega. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka hageja viivisenõue.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.
5.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. märtsi 2022. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 15 925 eurot 88 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 2098 eurot 36 sendi ja edasiulatuva viivise. Ringkonnakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja tellis töövõtjalt elektritöid. Töövõtja esitas tööde eest allkirjastatud aktide alusel arved 2004-2, 2005-1 ja 2005-2, millest kostjal on tasumata 15 925 eurot 88 senti (2000 + 7915,80 + 6010,08). Lisaks koostas töövõtja allkirjastamata aktid töö kohta kokku 9133 euro 32 sendi eest (1247,40 + 6007,92 + 1878), mille alusel arvete esitamist hageja ei väida ning milles märgitud töid ei ole kostja vastu võtnud ega nende eest tasunud. Kõigis viidatud aktides märgitud tööd ja maksumus kajastavad töövõtja ja kostja kokkuleppeid. Nende aktide kohta esitatud poolte väidete järgi leppisid töövõtja ja kostja kokku töö üleandmise. Maakohus eksis põhinõuet lahendades tõendamiskoormuse jaotamisel. VÕS § 638 teise lause ja § 76 lg 4 järgi pidi hageja tõendama allkirjastamata aktides märgitud tööde tegemist 9133 euro 32 sendi 2(5)
2-20-11743 ulatuses, nende tööde nõuetekohasust ja üleandmiseks pakkumist, ning kostja pidi tõendama allkirjastatud aktides ja arvetes kajastatud, aga tasumata 15 925 euro 88 sendi ulatuses tehtud töö puudusi ja puudustele kohaselt tuginemist. Hageja ei tõendanud kostja allkirjastamata aktides märgitud tööde 9133 euro 32 sendi ulatuses tegemist, nõuetekohasust ja üleandmiseks pakkumist. Kostja ei tõendanud, et tema allkirjastatud aktides ja arvetes kajastatud töö oli selliste puudustega, mis õigustas 15 925 euro 88 sendi ulatuses tasu maksmata jätmist. Seetõttu muutus töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks. Kostja ei ole väitnud, et hageja nõutav tasu ei vasta kokkulepitud hindadele. Järelikult on hagejal uue võlausaldajana (VÕS § 164 lg 2) õigus nõuda kostjalt põhivõla 15 925 euro 88 sendi tasumist. Kostjal on VÕS § 171 lg 1 järgi õigus tasaarvestada oma nõuded hageja nõudega töövõtja vastu ilma vastuhagi esitamata, kuid kostja ei ole oma nõudeid tõendanud. Põhinõude osalise rahuldamise tõttu tuleb osaliselt rahuldada ka hageja viivisenõue. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 teise lause järgi tuleb kostjalt välja mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 2098 eurot 36 senti ja edasi hageja nõutud ulatuses 7%, kuid mitte üle VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi osaliselt ning mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 9925 eurot 88 senti ja viivis 1173 eurot 1 sent ja alates 12. märtsist 2022 kuni põhivõla tasumiseni 7% aastas, kuid mitte üle VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra. Alternatiivselt palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite ja tõendi, mille kohaselt on kostja tasunud
5.juunil 2020 arve nr 2005-2 töövõtjale 6000 euro ulatuses. Hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Seega on kostjal sellest arvest tasumata üksnes 10 eurot 8 senti. Kuigi kostja esitas 6000 euro tasumise tõendi nii maa- kui ka ringkonnakohtule ja viimane võttis kostja lisatõendi toimikusse, jättis ta sellega arvestamata. Sellega rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme ning mõistis kostjalt valesti välja 6000 eurot ja sellelt arvutatud viivise.
8.Hageja teatas Riigikohtule, et kostja on kassatsioonkaebuses pahatahtlikult väitnud, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta nii maa- kui ka ringkonnakohtule esitatud vastuväite ja tõendi, mille kohaselt on arvest nr 2005-2 tasumata üksnes 10 eurot 8 senti. Vaidlusalune arve oli kokku 12 010 eurot 8 senti. Lisaks teatas hageja, et kostja on 19. juulil 2022 äriregistrist kustutatud teise äriühinguga ühinemise tõttu. Hageja palus nõuda kostja esindajalt teavet kostja õigusvõime kohta ning Riigikohtul kostjat andmete esitamata jätmise eest trahvida.
9.Riigikohus saatis kostja esindajale 11. oktoobril 2022 nõude esitada hiljemalt 24. oktoobril 2022 Riigikohtule selgitus, kas ja missugustel põhjendustel jääb kostja oma väite juurde, et ringkonnakohus on mõistnud temalt arve nr 2005-2 alusel välja juba tasutud 6000 eurot. Samaks ajaks palus Riigikohus avaldada ka andmed äriregistrist kustutatud kostja õigusjärglase kohta.
10.Kostja esindaja ei vastanud kohtunõudele, kuid märkis menetluskulude hüvitamise taotluses, et kostja jääb kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. 3(5)
2-20-11743
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
12.Äriregistrist nähtuvalt on kostja pärast kassatsioonkaebuse esitamist äriregistrist kustutatud ühendamise tõttu teise äriühinguga, kuid see ei mõjuta tsiviilasja lahendamist ja kohtuotsuse tegemist. Äriseadustiku § 391 lg-te 1 ja 4 järgi kostja ühendamisel teise äriühinguga kostjaks olnud äriühing lõppes ning kostja üldõigusjärglaseks sai ühendav ühing. Üldõigusjärgluse menetluslikke tagajärgi reguleeriva TsMS § 209 lg-st 1 tulenevalt on kostja üldõigusjärglus võimalik menetluse igas staadiumis ning kohus lubab üldõigusjärglasel menetlusse astuda, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna kostjat esindab kassatsioonimenetluses lepinguline esindaja ning see esindaja ega hageja ei ole taotlenud menetluse peatamist, ei mõjuta esialgse kostja lõppemine üldõigusjärglusega menetluse jätkumist (TsMS § 353 lg-d 1 ja 2). TsMS § 209 lg-st 2 tulenevalt on esialgse kostja üldõigusjärglasele kohustuslikud kõik enne tema menetlusse astumist tehtud menetlustoimingud samal määral, kui need oleksid olnud kohustuslikud esialgsele kostjale. Samuti kehtib pärast hagi esitamist kostja õigusjärglaseks saanud äriühingu kohta jõustunud kohtuotsus (TsMS § 460 lg 1).
13.Kostja on kassatsiooniastmes vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse üksnes põhjendusel, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite ja tõendi, mille kohaselt on kostja tasunud
5.juunil 2020 arve nr 2005-2 töövõtjale 6000 euro ulatuses, ning seega mõistnud valesti selle summa kostjalt hageja kasuks välja. Hagiavalduse kohaselt tasus kostja 5. juunil 2020 töövõtjale arve nr 2005-2 alusel 6000 eurot, jättes sellest arvest tasumata 6010 eurot 8 senti. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt arve nr 2005-2 alusel välja 6010 eurot 8 senti. Kostja on maakohtule esitatud vastuse täpsustuses, samuti ringkonnakohtus apellatsioonkaebusele vastates selgitanud, et arve nr 2005-2 oli kokku 12 010 eurot 8 senti, millest 5. juunil 2020 tasuti hea tahte märgiks 6000 eurot. Seega ei vaielnud pooled 5. juunil 2020 tasutud 6000 euro üle ning ringkonnakohus ei pidanud kostja sellekohaseid väiteid analüüsima ega tõendeid vastu võtma ja hindama. Ringkonnakohus rahuldas hageja põhinõude kokku 15 925 euro 88 sendi ulatuses, mis hõlmas kostjalt arve nr 2005-2 alusel veel tasumata 6010 euro 8 sendi väljamõistmist. Kohtutoimikust ei nähtu, et kostja oleks vaidlustanud arve nr 2005-2 kogusuurust. Kuna ringkonnakohtu otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 12 010 euro 8 sendi suuruse arve alusel 6010 eurot 8 senti, siis on kohus arvesse võtnud juba tasutud 6000 eurot. Kassaatori väidete kohta, nagu oleks temalt kõnealuse arve alusel välja mõistetud juba tasutud rahasumma, puuduvad igasugused selgitused ja põhjendused.
14.Riigikohus palus kostjal selgitada oma kassatsioonkaebuse ainukest sisulist väidet temalt arve nr 2005-2 alusel 6000 euro valesti väljamõistmise kohta. Kostja lepinguline esindaja T. Eipre eiras kohtunõuet, kuid esitas pooltele lõplike seisukohtade esitamiseks antud tähtpäevaks kostja kassatsiooniastme õigusabikulude nimekirja, paludes need hagejalt välja mõista. Kolleegium leiab, et kostja, keda esindas menetluses vandeadvokaat T. Eipre, on esitanud Riigikohtule tsiviilasja faktiliste asjaolude kohta valeväiteid sisaldava kassatsioonkaebuse ning seeläbi käitunud vastuolus TsMS § 200 lg-tes 1 ja 2 ja TsMS § 328 lg-s 1 sätestatuga. 4(5)
2-20-11743 Kohtute infosüsteemist ja asja materjalidest nähtuvalt esindab kostjat selles tsiviilasjas vandeadvokaat T. Eipre alates 8. oktoobrist 2020 ning ta on osalenud kõigi kohtuastmete menetluses. Menetlusosalise esindaja tegutseb menetlusosalise nimel ning menetlusosalise esindajal on selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, ja esindaja käitumine ja teadmine loetakse võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 117 lg 1 ning TsMS § 222 lg 1, § 217 lg 5 esimene lause ja lg 6). Tsiviilkohtumenetluses kehtiva hea usu põhimõtte kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt (TsMS § 200 lg 1). Menetlusosalisel ega tema esindajal ei ole TsMS § 200 lg 2 järgi lubatud oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Lisaks näeb TsMS § 328 lg 1 ette kohustuse esitada asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta tõeseid avaldusi. Tsiviilasja lahendava kohtu võimalused hea usu põhimõtte vastaselt käituvaid ning menetlusõigusi kuritarvitavaid, menetlust venitavaid, kohut eksitavaid või valesid faktilisi asjaolusid avaldavaid menetlusosalisi ja nende esindajaid sanktsioneerida on piiratud. TsMS ei võimalda menetlusosalist ja tema esindajat ainuüksi sellise tegevuse eest trahvida.
15.Kolleegiumi hinnangul viitab kostja lepingulise esindaja käitumine sellele, et kassatsioonkaebuse eesmärk võib olla lükata edasi kohtuotsuse jõustumist. Selline tegevus ei ole kooskõlas TsMS § 200 lg-tes 1 ja 2 ning § 328 lg-s 1 sätestatuga. Lepingulise esindaja kohustus tegutseda esindatava (kostja) huvides ei anna talle õigust menetlusõigusi kuritarvitada, menetlust venitada, kohut eksitada või esitada asja kohta ebaõigeid väiteid. Advokaat on nii advokatuuriseaduse (AdvS) § 44 lg 1 p 1 kui ka advokatuuri eetikakoodeksi §-de 8 ja 9 järgi kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse, samuti käituma kohtuga suheldes ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommete, tavade ja kutse-eetika nõuetega. Kassatsioonkaebuse esitamise õiguse pahatahtlik või ebaproportsionaalne kasutamine ja kohtule valede esitamine ei ole kooskõlas TsMS-i, AdvS-i ega ka viidatud eetikakoodeksiga. Advokaadil on keelatud tahtlikult viia kohut eksitusse, esitada kohtule teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet (eetikakoodeksi § 21 lg 2). Kohtu esitatud küsimuste eiramine ning valel põhineva kassatsioonkaebuse koostamise ja esitamise eest õigusabikulude hüvitamise nõudmine võib lisaks olla vastuolus kostja huvidega ning riivata advokaadi kutseau ja -väärikust.
16.Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse kaebuselt tasutud riigilõiv riigituludesse (TsMS § 150 lg 32).
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud Riigikohtus TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Tsiviilasja toimikust nähtub, et hagejal ei ole Riigikohtus lepingulise esindaja kulusid tekkinud. Seega ei ole hagejal Riigikohtu menetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.