Renovum OÜ hagi ATK Invest OÜ ja T.K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
25 392 eurot 1 sent
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 2. mai 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ATK Invest ja T.K. apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja I) ATK Invest OÜ (registrikood 12661014), e-post [email protected], seaduslik esindaja T.K. Apellant (kostja II) T.K. (isikukood XXXXXXXXXXX) Vastustaja (hageja) Renovum OÜ (registrikood 14042462), lepinguline esindaja Inna Bodagovskaja
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 2. mai 2022. a otsus osas, millega maakohus rahuldas hageja lisakulutuste hüvitamise nõude 174 eurot 59 senti ületavas osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista ATK Invest OÜ-lt ja T.K.lt solidaarselt Renovum OÜ kasuks välja liskulutuste hüvitis 174 eurot 59 senti. Samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotust puudutavas osas ja jätta menetluskulud maakohtus poolte enda kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Rahuldada ATK Invest OÜ ja T.K. apellatsioonkaebus osaliselt.
Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 3.1.Lõpetada menetlus Renovum OÜ hagis ATK Invest OÜ ja T.K. vastu võla väljamõistmiseks 13 185 euro 45 sendi suuruse nõude osas. 3.2.Rahuldada Renovum OÜ hagi ATK Invest OÜ ja T.K. vastu osaliselt. 3.3.Mõista ATK Invest OÜ-lt ja T.K.lt solidaarselt Renovum OÜ kasuks välja 22 784 eurot 69 senti, millest põhivõlg on 9252 eurot 39 senti, intress 3875 eurot 32 senti, viivis 9252 eurot 39 eurot senti, lisakulud 174 eurot 59 senti, võla sissenõudmiskulud 80 eurot ja lepingutasu 150 eurot. 3.4.Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.
3.5.Jätta menetluskulud maakohtus poolte enda kanda.
4.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte enda kanda.
5.Jätta vastu võtmata T.K. apellatsiooniastmes esitatud tõendid (Eesti Ekspressi artiklid „Võla võim“). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Renovum OÜ (hageja) esitas 25. mail 2021 Tartu Maakohtule hagi ATK Invest OÜ (kostja I) ja T.K. (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kokku 38 577 eurot 46 senti, millest põhivõlg oli 27 752 eurot 39 senti, intress 3875 eurot 32 senti, müügiga seotud kulutused 2781 eurot 91 senti, võla sissenõudmiskulud 80 eurot, lepingutasu 150 eurot, hüvitis intressi tasumisega viivitamise eest 1162 eurot 60 senti ja leppetrahv 2775 eurot 24 senti. 2. septembril 2021 loobus hageja osaliselt põhinõudest, hüvitise nõudest intressi tasumisega viivitamise eest ja leppetrahvinõudest. Hageja esitas lisaks viivise nõude. Hagi lõplike täpsustuste kohaselt palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt enda kasuks välja kokku 25 392 eurot 1 senti, millest põhivõlg on 9252 eurot 39 senti, intress 3875 eurot 32 senti, viivis 9252 eurot 39 senti, müügikulud 2781 eurot 91 senti, võla sissenõudmiskulud 80 eurot ja lepingutasu 150 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AB Kreditex AS (liisinguandja) ja kostja I (liisinguvõtja, põhivõlgnik) 24. septembril 2019 kapitalirendi tüüpi liisingulepingu, mille alusel omandas liisinguandja põhivõlgniku ülesandel ja huvides auto FORD F-150 (auto) ning andis selle põhivõlgniku valdusse ja kasutusse. Liisinguandja ja kostja II sõlmisid samal päeval ka käenduslepingu, millega käendaja käendas liisingulepingust tulenevaid kohustusi. Põhivõlgnik ei tasunud liisingumakseid nõuetekohaselt, ta on liisinguandjale maksnud ainult 4496 eurot. Liisinguandja saatis kostjatele tasulisi meeldetuletusi ja kaks lepingu ülesütlemise hoiatust, andes võla tasumiseks kahenädalase lisatähtaja. 5. augustil 2020. a hoiatas hageja kostjaid, et kavatseb lepingu üles öelda ja palus teatada, kus auto asub. 17. augustil 2020 ütles liisinguandja liisingulepingu üles, nõudes auto tagastamist. Kostjad ei tagastanud autot ja liisinguandja pöördus vahendaja poole. Auto tagastati liisinguandjale 17. augustil 2020. Auto müüdi 8. märtsil 2021 hinnaga 25 000 eurot. Liisinguandja tegi sõidukile müügieelse keemilise puhastuse, mis maksis 168 eurot, remontis autot 1862 euro 32 sendi eest ja kandis kindlustuse ja vahendustasu kulud kokku 751 eurot 59 senti. Müügiga kaasnev kogukulu oli 2781 eurot 91 senti.
29.märtsil 2021 loovutas liisinguandja liisingulepingust tuleneva nõude hagejale ja teatas sellest nii põhivõlgnikule kui ka käendajale. Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja lisaks, et kostja II ei ole tarbija, kuna ta on kostja I osanik ja juhatuse liige. Viivisemäär ei ole liiga kõrge ja seda pole põhjust ka
vähendada. Lepingu alusel tasutavate summade tasumise järjekorra kohta on pooled sõlminud kokkuleppe ja see ei ole kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Kostjad ei ole ka selgitanud, millises järjekorras nende arvates makseid arvestada tuleks. Liisinguandja teatas ülesütlemisest juba 5. augustil 2020 ja kostjatel oli kuni 17. augustini 2020 aega auto tagasi tuua. 18 500 eurot oli selle auto õiglane väärtus, kuna auto oli tehniliselt korrast ära ja must. Autol olid mitmed selle väärtust vähendavad puudused. Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu juhend on soovituslik. Sellel, et auto hindaja Alexbil OÜ on uus äriühing, ei ole tähendust. Seadusest ei tulene, et hindajal peab olema sertifikaat või et ta peab olema kaua tegutsenud.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja II on tarbija ja viivisekokkulepe, millega lepiti kokku intressimäär 29,04% aastas on tühine ning tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Selle asemel tuleb kohaldada seadusjärgset määra. Arvestuslik intress ajavahemiku 20. veebruar 2020 kuni 17. august 2020 eest oleks kostjate arvates 1073 eurot 4 senti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgi arvutatav viivis ajavahemiku 21. märts 2020 kuni 8. märts 2021 eest on 2177 eurot 39 senti. Liisingulepingu p-s 7.1 määratud maksete tasumise järjekord on kostjaid ebamõistlikult kahjustav ja võla tasumise järjekord tuleb kindlaks määrata VÕS § 88 lg 6 kohaselt. Hageja kantud lisakulud 2781 eurot 91 senti ei olnud vajalikud ning hageja ei ole neid kulusid tõendanud. Hageja hooldus- ja vahenduskulude nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei andnud kostjatele tähtaega auto tagastamiseks, vaid võttis auto valduse üle ülesütlemisteatega samal päeval. Vahendustasu ei ole kostjatelt alust nõuda ja pole ka aru saada, mille eest seda nõutakse. Hageja on märkinud, et liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal oli 18 500 eurot. Kostjate arvates ei kajasta hageja esitatud hindamisakt auto tegelikku väärtust. Hindamisakt ei vasta Eesti Liisingühingute Liidu liikmete ning Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu juhendile. Hindamisaktile pole lisatud piisavalt fotosid ega infot sarnaste autode pakkumiste kohta enimlevinud müügiportaalidest. Hindamisaktile pole märgitud selle koostanud isikute nimesid. Auto tegelik turuväärtus oli 30 000 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus lõpetas 2. mai 2022. a otsusega menetluse selle nõude osas, millest hageja loobus (13 185 euro 45 sendi suurune nõue). Ülejäänud osas rahuldas maakohus hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 25 392 eurot 1 sendi (sellest põhivõlg oli 9252 eurot 39 senti, intress 3875 eurot 32 senti, viivis 9252 eurot 39 senti, müügikulud 2781 eurot 91 senti, võla sissenõudmiskulud 80 eurot ja lepingutasu 150 eurot). Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on OÜ Alexbil 17. augusti 2020. a hindamisaktiga tõendatud, et auto väärtus selle liisinguandjale üleandmise ajal oli 18 500 eurot. Kostjad on küll auto väärtuse vaidlustanud, kuid ei ole kohtule vastupidiseid tõendeid esitanud ning on loobunud nende esitamisest. Liisingulepingu üldtingimused on tüüptingimused VÕS § 35 mõttes, mistõttu tuleb üldtingimuste p 11.11, mille kohaselt on viivisemäär 0,5% päevas, kehtivust hinnata VÕS § 42 järgi. Viidatud paragrahvi lg 1 näeb ette, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Maakohus ei nõustunud sellega, et lepingu p-s 11.11 sätestatud viivisemäär oleks kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Intressikokkulepe on lepingu põhitingimus ja see ei saa olla ebamõistlik tüüptingimus VÕS § 42 lg 2 järgi, kuna see puudutab nii lepingu põhieset kui ka hinna ja üleantu väärtuse suhet.
Kuigi lepingus sätestatud viivisemäär on oluliselt kõrgem kui seadusjärgne, ei ole see siiski nii kõrge, et see oleks seadusega vastuolus. Kostja I on liisingulepingu sõlminud majandustegevuses, kostja II on kohustust vabatahtlikult käendanud, tegemist ei ole erakordse ja lepinguvabadust kuritarvitava tingimusega. Kuna hageja nõuab viivist põhinõudega võrdses summas, siis on hageja juba ise viivist vähendanud. Liisingulepingu põhitingimuste p-s 1.6 on kokku lepitud, et põhisummale lisandub intress aastamääraga 29,04%. Ajavahemiku 20. märtsist 2020 kuni 17. augustini 2020 eest on intress 3875 eurot 32 senti ja see tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista. Põhjendatud ei ole kostjate seisukoht, et kulutused sõiduki liikluskindlustuse, müügi vahenduse, keemilise puhastuse, remondi ja kindlustuskulude eest ei ole vajalikud või et need ei ole tõendatud. 6. oktoobri 2020. a Detailpro OÜ arve järgi tehti autole põhjalik puhastus 168 euro eest. AS TopParts 26. oktoobri 2020. a arve kohaselt oli auto varuosade ja remondikulu kokku 1862 eurot 32 senti. OÜ Alexbil 2. märtsi 2021. a arve järgi oli kulu liikluskindlustuse ja müügi vahenduse eest 745 eurot ja PRO kindlustusmaakleri 18. augusti 2020. a arve järgi oli kindlustuskulu 6 eurot 59 senti. Liisingulepingu p 11.10 kohaselt pidi liisinguese olema tagastamise ajal samas seisukorras ja komplektsuses, milles see oli liisinguvõtjale üleandmise ajal, arvestades normaalset kulumist. Seega peavad kostjad need kulud hüvitama.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus ekslikult, et lepingu p-s 11.11 sätestatud viivise määr ei ole kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Kuna kostja II on füüsiline isik, siis on tegemist tarbijakäendusega. Riigikohtu praktika järgi on tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokklepe, mis ületab seadusjärgset viivisemäära rohkem kui kolm korda. Käesoleval juhul oli viivisemäär 0,5% päevas ehk 182,5% aastas, mis ületab seadusjärgset viivisemäära 22,81 korda. Selline viivisekokkulepe on käendajat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine ning hageja saab kostjalt II nõuda viivist vaid seadusjärgses määras. Isegi kui viivisekokkulepe 0,5% päevas ei ole tühine, ei või tarbijalt VÕS § 415 lg 1 esimene lause järgi nõuda suuremat viivist kui VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määr. Seega ei saaks kostjalt II väljamõistetav viivis olla suurem kui 8% aastas. Viivisemäär on igal juhul ebamõistlikult kõrge. Viivise mõistlik suurus ei saa olla seotud sellega, et kostja I on lepingu sõlminud oma majandustegevuses ja et kostja II on kohustust vabatahtlikult käendanud. Lepingujärgne viivisemäär kahjustab ebamõistlikult ka kostjat I. Maakohus ei ole põhjendanud, miks selline viivisekokkulepe ei kahjusta kostjat I ebamõistlikult. Hageja ei saa ka kostjalt I nõuda seadusjärgsest suuremat viivist. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 88 lg 8, § 415 lg 2 ja § 42 lg 1 ning jättis tuvastamata, et liisingulepingu p 7.1 (määratud maksete tasumise järjekord) on kostjaid ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus. Lepingu järgi võib tekkida olukord, kus kostjad jäävadki viivist maksma. Kuna tüüptingimus on tühine, tulnuks kõik laekumised lugeda laekunuks nii, nagu näeb ette seadus. Hageja tüüptingimused on liigkasuvõtlikud. Hageja esitabki kohtule seadusega vastuolus olevaid nõudeid ja tema käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingutingimused on hageja kasuks kaldu, selles on seadusevastased tingimused, maksete järjekorra on hageja määranud seadusevastaselt, sõiduki valduse kohta on hageja esitanud kohtule valeväiteid, tekitanud kunstlikult kulusid, mida kostjatelt sisse nõuda ning lõpuks müünud auto turuhinnast
oluliselt madalama hinnaga. Kõike eelnevat tulnuks hageja nõude maksmapandavuse hindamisel arvestada. Maakohus jagas valesti tõendamiskoormuse ja hindas tõendeid ebaõigesti, kui leidis, et auto väärtus on tõendatud OÜ Alexbil hindamisaktiga. See hindamisakt ei ole õige, sest auto hindaja oli ebakompetentne, vähe aega tegutsenud ja ei olnud erapooletu, kuna oli liisinguandja koostööpartner. Samuti ei tegutsenud hindaja nõutava hoolsusega ning hindamisakt ei vasta Eesti Liisingühingute Liidu ning Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu juhendile. Hageja tõend auto väärtuse kohta on ebausaldusväärne ja selle asemel tulnuks auto väärtus tuvastada sarnaste autode müügikuulutustes olevate hindade alusel. Auto väärtus ei saanud müügi ajal olla väiksem kui 30 000 eurot. Maakohus leidis ebaõigesti, et liikluskindlustuse, müügi vahendamise, keemilise puhastuse ja remondi kulud on vajalikud ja tõendatud. Liisinguandja saatis lepingu ülesütlemise teate kostjatele 17. augustil 2020 ja samal päeval sai liisinguandja auto ka enda valdusesse. Hageja ei andnud kostjatele lisatähtaega auto tagastamiseks ega väidetavate puuduste kõrvaldamiseks. Vahendusarve ei ole põhjendatud ja see on asjatu lisakulu ning kostjad ei pea seda kinni maksma. Vahendustasu suurus 745 eurot on ka arusaamatu. Vahendaja viis auto Tartus, XXXXX asuvast parklast Tartus, Tehnika 32 asuvale TopParts autoremondi platsile, mis asub 4,8 km kaugusel. Edasi seisis auto kogu müügi aja Tartus, XXXXX asuvas parklas. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Isegi kui hagi rahuldada, oleks maakohus pidanud menetluskulude jaotamisel arvestama, et hageja loobus osaliselt nõudest. Arvestades hagihinna ja hagist loobumise proportsiooni, pidanuks kostjate menetluskuludest 58% jääma hageja kanda. Kuigi kostjad ei esitanud menetluskulude nimekirja, pidanuks maakohus määrama kostjate menetluskulud kindlaks asja materjalide alusel.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hageja vastuse kohaselt ei ole kostja II tarbija, sest ta on kostja I osanik ja juhatuse liige. Viivisenõue ei ole kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Pooled võivad viivise suuruse vabalt kokku leppida ja ärisuhetes ei ole viivisemäära ülempiiri. Lepingus sätestatud maksete arvestamise järjekord ei ole ebamõistlik, kostjaid üleliia koormav ega tühine. Hageja nõuab viivist ainult põhivõla ulatuses. Hageja ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Auto hindamisakt ei ole seadusega vastuolus ja selles märgitud hind on õige. Vaidlusaluse auto väärtus ei olnud tagastamise ajal 30 000 eurot. Hageja esitatud tõendi järgi oli auto24.ee lehel müügis sarnane sõiduk (väljalaskeaasta 2009) müügihinnaga 16 900 eurot. 18 500 eurot oli selle auto õige hind, sest see oli must ja korrast ära. Hindamisaktis on toodud just selle konkreetse auto hind. Samuti on tõendatud liisinguandja lisakulud ja maakohus mõistis need õigesti välja. Vahendamise arve oli esitatud auto müügi vahendamise eest. Menetluskulud maakohtus on jaotatud õigesti, sest hageja loobus osaliselt hagist vabatahtlikult. Kostjad ei saa enam nõuda menetluskulude kindlaksmääramist, kuna nad ei esitanud maakohtu menetluses menetluskulude nimekirja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja lisakulutuste hüvitamise nõude 174 eurot 59 senti ületavas ulatuses. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja lisakulutuste hüvitise 174 eurot 59 senti. Samuti tuleb maakohtu
otsus tühistada menetluskulude jaotust puudutavas osas ja jätta menetluskulud maakohtus poolte enda kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Hageja nõue kostja I vastu tuleneb kostja I ja liisinguandja vahel sõlmitud liisingulepingust. Nõue kostja II vastu tuleneb liisinguandja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingust. Nõue koosneb 9252 euro 39 sendi suurusest põhivõlast, 3875 euro 32 sendi suurusest intressist, 9252 euro 39 sendi suurusest viivisest, 150 euro suurusest lepingutasust, 80 euro suurustest võla sissenõudmiskuludest ja 2781 euro 91 sendi suurustest lisakuludest. Maakohus rahuldas kõik hageja nõuded täies ulatuses.
8.Apellatsioonkaebuse p-st 2.2 võib järeldada, et kostjad vaidlustavad maakohtu otsuse täies ulatuses. Samas ei ole kostjad esitanud apellatsioonkaebust selle osa peale maakohtu otsusest, millega maakohus võttis vastu hageja osalise hagist loobumise ja lõpetas selles osas menetluse. Seega on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Samuti nähtub kaebusest, et sisuliselt vaidlevad kostjad vastu vaid põhivõlale, viivisele ja lisakuludele. Ringkonnakohus on asja lahendamisel seotud apellatsioonkaebuse piiridega ja lähtub nendest väidetest, millele kostjad on oma kaebuses tuginenud. Sellest tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus, kas hageja intressinõude, lepingutasu nõude ja võla sissenõudekulude hüvitamise nõude rahuldamine oli õige.
9.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes esmalt selle üle, milline oli auto väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal. Sellest sõltub põhivõla suurus. Nimelt näeb VÕS § 367 lg 1 ette, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi teise lõike järgi lähtutakse nende kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Lisaks sätestab VÕS § 367 lg 3, et kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal.
10.Maakohus luges auto väärtuseks selle liisinguandjale üleandmise ajal 18 500 eurot. Kostjad heidavad maakohtule ette, et maakohus tuvastas auto väärtuse ebausaldusväärse tõendi alusel. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kostjad on väitnud üksnes seda, et hindamisakt ei ole õige ja et auto hindaja oli ebakompetentne, vähe aega tegutsenud ning et ta ei olnud erapooletu. Samuti on kostjad leidnud, et hindamisakt ei vastanud Eesti Liisingühingute Liidu ning Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu juhendile. Ringkonnakohtu arvates ei anna need väited alust lugeda hindamisakti ebausaldusväärseks. Ebausaldusväärne saaks olla selline tõend, mis ilmselgelt ei kajasta adekvaatselt faktilisi asjaolusid, mille tõendamiseks see esitati ja millel seetõttu ei ole mingit tõendusjõudu. Praegu see nii ei ole. Eesti Liisingühingute Liidu ning Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu juhend ei ole õigusakt. Hindaja ebakompetentsust ega erapoolikust ei ole kostjad tõendanud. Seega võis maakohus selle tõendiga arvestada.
11.Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et maakohus jaotas auto väärtuse tõendamise koormuse valesti. Tõendamiskoormuse jaotuse põhireegli näeb ette TsMS § 230 lg 1, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega pidi hageja tõendama, milline oli auto väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal. Hageja seda ka tegi, esitades auto hindamise akti. Lisaks esitas hageja veel ka väljavõtte portaalist auto24.ee (dtl 162–165), mille kohaselt oli sarnase auto müügihind 2021. a detsembris 16 900 eurot ehk samas suurusjärgus, nagu selle määras ka hindaja. Olukorras,
kus hageja oli oma väite tõendamiseks tõendid esitanud, ei saanud kostjad piirduda üksnes vastuväidetega, vaid nad pidanuks hageja tõendite ümberlükkamiseks esitama oma tõendid. Kostjad saanuks seega omakorda tõendada, et vaidlusaluse auto tegelik väärtus oli suurem või et tegelikult oli samasuguseid autosid müügil ka nende väidetud 30 000 euro eest, kuid nad ei esitanud selliseid tõendeid. Kostjad on küll viidanud sellele, et sarnaste autode müügikuulutustes olid hinnad ka kõrgemad, kuid ei ole esitanud kohtule ühtegi müügikuulutust tõendi jaoks ettenähtud protsessivormis. 10. veebruaril 2021 on maakohus kostjatele selgitanud, et nad peavad tõendama, et auto tegelik väärtus oli suurem ja et mh on neil võimalik taotleda ekspertiisi (dtl 199). Kostjad vastasid kohtule, et nad ei soovi seda (dtl 200). Hagimenetluse võistlevusest ja poolte võrdsusest tulenevalt ei saa kohus ise omal algatusel kontrollida sarnaste autode müügikuulutusi ja neid tõendina asja juurde võtta.
12.Kuna maakohus määras auto väärtuse õigesti, siis on maakohtu lahend põhjendatud osas, millega maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks välja 9252 euro 39 sendi suuruse põhivõla.
13.Teiseks on poolte vahel vaidlus selle üle, kas maakohus lahendas hageja viivisenõude õigesti. Viivisnõue tuleneb lepingu p-st 11.11, mille kohaselt on liisinguandjal (ja seega ka hagejal kui liisinguandja õigusjärglasel) õigus nõuda liisinguvõtjalt lepingust tulenevate maksete tasumisega viivitamisel 0,5% suurust viivist päevas.
14.Kostjad väidavad esiteks seda, et viivisekokkulepe on tühine tüüptingimus (kas siis ainult kostja II suhtes või ka kostja I suhtes), teiseks seda, et viivist tulnuks vähendada ja kolmandaks seda, et kostjatelt ei saa nõuda seadusjärgsest määrast suuremat viivist. Alljärgnevalt analüüsib ringkonnakohus neid väiteid lähemalt.
15.Kostjad on seisukohal, et kuna kostja II on tarbija, siis ei või temalt VÕS § 415 lg 1 esimene lause järgi nõuda suuremat viivist kui VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määr, mis on 8% aastas. Samuti väidetakse kaebuses, et viivisemäär 0,5% päevas on kostjat II kui tarbijast käendajat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine. Nimelt on Riigikohtu praktika järgi tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, mis ületab seadusjärgset viivisemäära rohkem kui kolm korda.
16.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga II, et temalt käenduslepingu alusel sisse nõutava viivise puhul tuleb kohaldada tarbijalt viivise nõudmist reguleerivaid sätteid, sh tarbijakrediidi sätteid. Kostja II on käendaja. Käenduslepingu mõiste sätestab VÕS § 142 lg 1, mis näeb ette, et käenduslepinguga kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Seega sõltub käenduse kohustuse ulatus põhivõlgniku kohustuse suurusest. Käendaja võtab endale käenduslepinguga kohustuse täita juhul, kui põhivõlgnik käendatavat kohustust ei täida, põhivõlgniku kohustus sellisena, nagu see on. Käenduslepingu alusel tekib võlasuhe, mille sisuks on käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendajal tekib käenduslepingust eraldiseisev iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ja võlausaldajal lisaks iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Sisuliselt kohustub käendaja käenduslepinguga täitma põhivõlgniku kohustusi nagu enda kohustusi (vt ka RKTKo 3-2-1-33-09, p 1).
17.Selliselt on käendaja käenduslepingust tulenev kohustus võlausaldaja ees aktsessoorne käendatava põhikohustuse sisu ja ulatusega, mis tähendab seda, et põhikohustuse sisu ja ulatus määrab vähemalt üldjuhul ka käendaja vastutuse ulatuse. Käendaja vastutuse ulatus on määratud käendatava kohustuse ulatuse ja seisuga käendaja vastutuse tekkimise ajal ehk ajal, mil VÕS § 145 lg 1 kohaselt tekib võlausaldaja nõue käendaja vastu. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses (VÕS § 145 lg 2 esimene lause). Erandina piirab käendaja vastutust käenduslepingus märgitud vastutuse rahaline maksimumsumma. Teistsugune tõlgendus oleks vastuolus käenduse olemusega.
18.Ringkonnakohus selgitab, et tarbijakäendusele ei kohaldu tarbijakrediidilepingu sätted (mh nt VÕS § 415). Tarbijat kaitsevad ülemääraste käenduskohustuste eest VÕS § 142 lg 2 teises lauses sätestatud tagatava kohustuse piisava määratletuse nõue, VÕS § 143 lg-s 2 sätestatud nõue, et tarbijakäenduslepingus peab lepingu kehtivuse eeldusena olema kirjas tarbija vastutuse maksimumsumma, ja ka kirjaliku vormi nõue (VÕS § 144 lg 2). Samuti võib tarbijakäendusleping erandjuhtudel olla tühine selle vastuolu tõttu heade kommetega (vt selle kohta Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2‐14‐21710/105). Hageja esitatud käenduslepingust (dtl 27–29) nähtub, et kostja II oli sõlminud kirjaliku lepingu ja selle p-s 1.2 oli määratud ka käendaja vastutuse maksimummäär, mida kostjalt II nõutav summa ei ületa. Asjaolusid, millest saaks järeldada, et käendusleping võinuks olla heade kommete vastane, ei ole pooled esile toonud.
19.Kostjad on väitnud, et lepingus kokku lepitud viivisemäär (0,5% võlgnetavalt summalt päevas) on neid ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus ekslikult, et selline viivisemäär ei ole kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Kostjate käsitluse järgi on tarbijakäenduse korral põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust tulenev viivisemäär 0,5% päevas ehk 182,5% aastas käendajat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine.
20.Praegusel juhul on põhivõlgnik aga äriühing, mistõttu tuleb seda, kas viivisemäär oli võlgnikku ebamõistlikult kahjustav, hinnata liisingulepingu, mitte aga tarbijakäenduslepingu kontekstis. Kostja II kui käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuse eest sellises ulatuses, nagu see kehtib võlausaldaja ja põhivõlgniku vahelises suhtes ja juhul, kui põhivõlgniku jaoks lepingus sätestatud viivisemäär ei ole teda ebamõistlikult kahjustav, ei saa see eraldi võetuna olla ebamõistlikult kahjustav ka käendaja suhtes. Nagu ringkonnakohus eespool märkis, kaitsevad tarbijast käendajat käenduse erisätted (kirjaliku vormi nõue, lepingus märgitud käenduse maksimummäär jmt).
21.Kokkuvõttes ei ole seega asjakohane kostjate väide, et kostjalt II sissenõutava viivise suurust piiravad tarbijakrediidi sätted. Kostjatelt väljamõistetavat viivist saaksid piirata vaid põhivõlgniku ehk kostja I vastu suunatud viivisenõuet piiravad vastuväited. Seega tuleb järgmiseks hinnata, kas lepingus kokku lepitud viivisemäär 0,5% päevas on kostjat I kui põhivõlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus.
22.VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt koostoimes VÕS §-ga 44 eeldatakse lepingu puhul, mille teiseks pooleks on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, et ebamõistlikult kahjustav on selline lepingutingimus, millega nähakse ette, et nõrgemas positsioonis olev lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
23.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuga sõlmitud lepingus sisalduvas tüüptingimuses sätestatud viivisemäär 0,5% päevas sedavõrd kõrge, et seda saaks pidada kostja I majandustegevuses sõlmitud liisingulepingu puhul ebamõistlikult kahjustavaks ja seetõttu tühiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist ei ole erakordse ega kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Samuti ei ole praegu esile toodud
selliseid asjaolusid, mis annaksid alust viivist VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada. Arvestada tuleb ka seda, et hageja nõuabki kostjatelt viivist vaid põhivõla ulatuses.
24.Kostjate arvates on maakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 88 lg 8, § 415 lg 2 ja § 42 lg 1 ning jätnud tuvastamata, et liisingulepingu p 7.1 (määratud maksete tasumise järjekord) on ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus. Kostjate käsitluse järgi tuleb tasutud maksed arvestada laekunuks nii, nagu näeb ette seadus.
25.Liisingulepingu p 7.1 näeb ette järgmist: Liisinguvõtja tasub Liisinguandjale Liisingumakseid, Intresse Põhitingimustes sätestatud Intressimäära alusel ja teisi tasusid vastavalt Lepingule ja Maksegraafikule. Liisinguvõtja tasub kõik Liisingumaksed nii, et need laekuksid Liisinguandja arvelduskontole Maksepäevaks ning vastaksid Lepingus ja Maksegraafikus toodud suurusele. Laekunud summade arvelt loetakse kõigepealt tasutuks Liisinguandja poolt Võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutused, seejärel viivis ja Lepingus ette nähtud trahvid ja muud tasud, seejärel tähtajaks tasumata Intressid vastavalt nende ajalisele järjekorrale alates varasematest Võlgnevustest ning seejärel tagastamata Krediidi jääk.
26.Asjaoludest nähtuvalt tuginevad kostjad lepingu p 7.1 kolmandale lausele, mis näeb ette maksete arvestamise järjekorra ja mille kohaselt loetakse kõigepealt tasutuks sissenõudmiskulud, seejärel viivis, trahvid ja tasud, seejärel intress ja viimasena laenujääk.
27.Ringkonnakohus selgitab, et kostjate viidatud VÕS § 415 ei ole praeguses vaidluses asjakohane norm. Kõnealune säte näeb kohustuste täitmise järjekorra ette tarbijakrediidilepingute jaoks. Kuna liisinguvõtjaks oli äriühing, siis ei ole praegune liisinguleping tarbijakrediidileping. Seega võiks lepingus kokku lepitud kohustuste täitmise järjekord olla ebamõistlikult kahjustav siis, kui see kalduks olulisel määral kõrvale VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust või oleks muul põhjusel kostjat I ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 88 lg 8 näeb ette, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Võrreldes VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud maksete tasutuks lugemise järjekorda lepingus sätestatud järjekorraga, nähtub, et lepinguga kokkulepitud järjekord on üldjoontes samasugune nagu seaduses. Seega ei kaldu lepingu p 7.1 oluliselt kõrvale seaduses sätestatust. Ringkonnakohtu arvates ei ole selline järjekord ka muul põhjusel kostjat I ebamõistlikult kahjustav ega tüüptingimusena tühine. Seega on ekslik kostjate seisukoht, et kõik laekumised tulnuks arvestada kuidagi teisiti kui lepingu p 7.1 järgi.
28.Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja lisakulutuste nõue on põhjendatud. Kostjate arvates leidis maakohus ebaõigesti, et liikluskindlustuse, müügi vahendamise, keemilisele puhastuse ja remondi kulud on müügiga seotud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes ning et need on vajalikud ja tõendatud.
29.Hageja nõuab kostjatelt auto puhastamise, remondi, kindlustuse ja vahenduse kulusid. Kokku on selliste lisakulude nõue 2781 eurot 91 senti. Lisakulude hüvitamise nõude aluseks on liisingulepingu p-d 11.2 ning 11.5 (dtl 21), mille järgi peab liisinguvõtja lepingu ülesütlemisel hüvitama liisinguandjale liisingueseme hindamise, võõrandamiseks ettevalmistamise ja võõrandamise kulud, samuti valduse tagasisaamiseks tehtavad kulud. Viidatud lepingusätted on seega üldjoontes samasugused nagu lisakulude hüvitamise nõuet reguleeriv VÕS § 367 lg 4, mille kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.
30.Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus ülesütlemise põhjuseks oleks olnud liisinguandjast tulenev asjaolu, seega on lisakulude nõue iseenesest põhjendatud. Riigikohtu praktika järgi saab lisakuludena VÕS § 367 lg 4 mõttes hüvitada nt liisinguandjal liisingueseme
võõrandamise tõttu tekkinud mõistlikke kulusid, samuti sõiduki mõistlikke puhastamise kulusid (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 13; 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 9).
31.Hageja on esitanud OÜ Alexbil 2. märtsi 2021. a arve (dtl 46) ja selgitanud, et sellel arvel on kajastatud auto müügi vahendamise kulud. Eelviidatud arve järgi on vahendustasu olnud 500 eurot ning kindlustuse, kütte ja diagnostika kulu 245 eurot. Hageja on selgitanud, et need kulud on seotud müügi vahendamisega, mh auto valduse ülevõtmisega.
32.Liisingulepingu p 11.8 näeb ette, et kui liisinguandja lõpetab lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt liisinguvõtja kohustuse rikkumise tõttu, tagastab liisinguvõtja liisingueseme liisinguandjale, toimetades liisingueseme omal kulul liisinguandja näidatud kohta seitsme kalendripäeva jooksul. Lepingu p 1.2 seob tagastamiskohustuse tähtaja kulgemise alguse lepingu ülesütlemisega. Seega tulnuks pärast lepingu ülesütlemist anda kostjale I auto tagastamiseks lepingu järgi vähemalt seitsmepäevane tähtaeg.
33.Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et hageja ei saa neilt nõuda kulusid, mida liisinguandja tegi auto enda valdusesse võtmiseks. Liisingueseme tagastamise kulud saaksid mõistlikeks hüvitatavateks kuludeks olla vaid siis, kui liisinguandja peab liisingueseme tagastamiseks tegema toiminguid seetõttu, et liisinguvõtja ei tagasta liisingueset. Asjaoludest nähtuvalt saatis liisinguandja lepingu ülesütlemise teate kostjatele 17. augustil 2020 ja samal päeval võttis liisinguandja auto ka enda valdusesse. Hageja käsitluse järgi andis liisinguandja auto tagasitoomiseks tähtaja juba varem. Hageja esitatud tõenditest seda aga ei nähtu. 5. augusti 2020. a kirjaga hoiatas liisinguandja küll kostjaid, et kui nad võlga ei tasu, öeldakse leping üles, märkides ka seda, et kostjad peavad teatama, kus auto asub (dtl 132). Kuid sel ajal ei olnud leping veel üles öeldud, mistõttu ei pidanud kostjad autot tagastama. Seega ei andnud liisinguandja kostjatele pärast lepingu ülesütlemist tähtaega auto tagastamiseks. Kui auto võeti tagasi ülesütlemisega samal päeval, siis ei olnud kostjatel kuidagi võimalik auto äraviimise kulusid vältida. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal õigus nõuda kostjatelt auto valduse ülevõtmise kulu lepingu p 11.5 ega ka VÕS § 367 lg 4 alusel.
34.Eelviidatud OÜ Alexbil arvel on lisaks 500 euro suurusele vahendustasule märgitud ka 245 euro suurune summa väidetava kindlustuse, kütte ja diagnostika eest. Ringkonnakohtu arvates ei ole selliste kulutuste tegelik tegemine tõendatud. Hageja ei ole selgitanud, miks oli autole 2021. a märtsis vaja teha diagnostikat. Isegi kui auto oli rohkem kui pool aastat pärast selle valduse saamist vaja kindlustada ja teha kulutusi küttele, ei ole need sellised mõistlikud kulutused, mida saaks nõuda kostjatelt. Eeltoodud põhjustel tuleb jätta kostjatelt välja mõistmata kogu OÜ Alexbil 2. märtsi 2021. a arvest nähtuv 745 euro suurune kulu.
35.Hageja nõuab kostjatelt ka auto remondikulu, mis on AS-i TopParts 26. oktoobri 2020. a arve (dtl 45) järgi 1862 eurot 32 senti. Riigikohtu seisukohta arvestades ei saa lisakuludeks VÕS § 367 lg 4 mõttes olla auto remondikulud, sest remondivajadusega tuleb arvestada auto tagastamisaegse väärtuse määramisel. Riigikohtu seisukoha järgi mõjutab liisingueseme remondivajadus liisingueseme väärtust ja seda arvestatakse liisinguandja nõude suuruse arvutamisel VÕS § 367 lg 3 järgi. Kui pidada remondikulu hüvitatavaks VÕS § 367 lg 4 alusel, arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude suuruse arvutamisel topelt (vt Riigikohtu
18.veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 13; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 17). Seega pole alust jätta remondikulusid kostjate kanda ja see kulu tuleb jätta kostjatelt välja mõistmata.
36.Küll aga on VÕS § 367 lg 4 mõttes põhjendatud ja seega hüvitatavad lisakulud 168 euro suurune auto keemilise puhastuse kulu ja 6 euro 59 sendi suurune kindlustuskulu, mille maakohus kostjatelt õigesti välja mõistis.
37.Seega on hageja lisakulude nõue kokku põhjendatud 168 + 6,59 = 174 euro 59 sendi ulatuses.
38.Kuna kostjad ei ole maakohtu otsust vaidlustanud 80 euro suuruse sissenõudmiskulu ja 150 euro suuruse lepingutasu väljamõistmist puudutavas osas, siis ei ole ringkonnakohtul põhjust analüüsida, kas maakohus mõistis need summad kostjatelt õigesti välja. Samuti ei ole kostjad vaielnud vastu väljamõistetud intressi suurusele.
39.Kokku rahuldatakse hageja nõue ringkonnakohtu otsuse tulemusena 9252 euro 39 sendi suuruse põhivõla, 3875 euro 32 sendi suuruse intressi, 9252 euro 39 sendi suuruse viivise, 174 euro 59 sendi suuruste lisakulude, 80 euro suuruste võla sissenõudmiskulude ja 150 euro suuruse lepingutasu ulatuses ehk kokku 9252,39 + 3875,32 + 9252,39 + 174,59 + 80 + 150 = 22 784 euro 69 sendi suuruse summa ulatuses.
40.Kostjad on apellatsioonkaebuses teinud etteheiteid ka menetluskulude jaotusele ja kindlaksmääramisele. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja rahuldab hagi üksnes osaliselt, siis tuleb muuta ka maakohtus kantud menetluskulude jaotust.
41.Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et maakohus oleks menetluskulude jaotamisel pidanud arvestama ka seda, et hageja loobus osaliselt nõudest. Menetluskulude jaotuse hagist loobumise korral näeb ette TsMS § 168 lg 4 ja selle kohaselt kannab hageja loobumise korral kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja nõudest loobumine ei olnud tingitud sellest, et kostjad oleksid tema nõude rahuldanud, vaid sellest, et hageja ei suutnud ise esialgu esitada õiget nõuet.
42.Menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral reguleerib TsMS § 163 lg 1, mille kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte enda kanda.
43.Hageja loobus 2. septembril 2021 osaliselt algselt esitatud nõuetest ja need nõuded, mida kohus lõpuks menetles, rahuldatakse umbes 90% ulatuses. Ringkonnakohtu arvates on kõiki asjaolusid arvestades õiglane jätta menetluskulud poolte enda kanda. Sellest tulenevalt ei ole vaja menetluskulusid kindlaks määrata, mistõttu ei võta ringkonnakohus seisukohta ka kostjate väidete kohta, et maakohus oleks pidanud määrama nende menetluskulude suuruse kindlaks toimiku materjalide põhjal.
44.Kuna ringkonnakohus rahuldab kostjate apellatsioonkaebuse osaliselt, tuleb ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte enda kanda.
45.Kostja I on ringkonnakohtu menetluses pärast apellatsioonitähtaega esitanud lisatõendid –
21.ja 24. septembril 2022. a Eesti Ekspressis ilmunud artiklid sarjast „Võla võim“. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil on asjas tähtsus siis, kui kohus saab selle alusel teha kindlaks asjaolud, mis on vajalikud konkreetse asja lahendamiseks (TsMS § 230). Kostja I on soovinud eelviidatud tõenditega tõendada, et nii liisinguandja kui ka hageja käituvad laenuteenuste turul pahauskselt ja teenivad inimeste arvel ebaseaduslikku tulu.
46.Iseenesest on õige see, et VÕS § 6 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ja et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või
tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kuid selle sätte alusel ei saa praegu jätta võlga kostjatelt välja mõistmata, kuna ringkonnakohus on eespool hinnanud liisinguandja ja kostjate vahelist konkreetset võlasuhet ning leidnud, et liisingulepingu kokkulepped ei ole vastuolus seadusega. Põhjuseid, miks tuleks hageja nõue kostjate vastu jätta hea usu põhimõttest tulenevalt rahuldamata, ei ole asjas esile toodud.
47.Ringkonnakohus selgitab, et kostja I esitatud ajaleheartiklitel ei ole praeguses kohtuasjas sellist tähendust, et neid saaks pidada tõendiks TsMS § 230 lg 1 mõttes. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus need vastu võtmata (TsMS § 652 lg-d 1, 3 ja 4). Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis ei ole vaja neid kostjale tagastada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin
/allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.