A M hagi D F vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks ja D F vastuhagi A M vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
Hagi hind 1 296,53 eurot Vastuhagi hind 1 527,70 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (vastuhagis kostja): A M (isikukood xxx; elukoht xxx) Tema lepinguline esindaja: S V (e-post xxx), Kostja: (vastuhagis hageja): D F (isikukood xxx; elukoht xxx ) Tema lepinguline esindaja I S (e-post xxx)
Asja läbivaatamine
Avalik kohtuistung 28.10.2022, edasi kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kostja D F 07.11.2022 taotlus (tl 203) 28.10.2022. istungiprotokolli parandamiseks ja lugeda protokolli ajamärke ▶ 00:39:14 juures õigeks sõnastuseks: Kostja: „Ma ei oska öelda kuna kirjavahetus on M ja hageja vahel. Mina hagejale ei ole ise teatanud, et olen A kokku leppinud, et tema elab korteris aasta lõpuni.“
2.Rahuldada A M hagi D F vastu võlgnevuse 1 200 euro ja viivise väljamõistmiseks ja jätta D F vastuhagi A M vastu võlgnevuse summas 1 527,70 eurot väljamõistmiseks rahuldamata.
3.Mõista välja D Flt A M kasuks põhivõlgnevus summas 1 200 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 14.01.2021 kuni 21.11.2022 eest summas 178,06 eurot, kokku 1 378,06 eurot.
4.Mõista välja D Flt A M kasuks edasiulatuv viivis summalt 1 200 eurot VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 22.11.2022.a kuni nõude täieliku täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2-21-4190
1.Jätta menetluskulud D F kanda.
2.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.A M esitas 17.03.2021 Harju Maakohtule hagi D F vastu 1 200 euro ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohasel sõlmisid 25.10.2020 hageja ning kostja korteri asukohaga xxx tähtajatu üürilepingu. Hageja tasus kostjale üürilepingu alusel tagatisraha 1 200 eurot sularahas 25.10.2020. Kostja kinnitab seda oma allkirjaga nii üürilepingu lisas kui ka oma 20.01.2020 vastuses avaldajale. Kostja ei ole korterit üle andnud. Eluruumi üleandmise akti ei ole pooled alla kirjutanud. Üürilepingu p 1.4. kohustust
2-21-4190 korter hagejale hiljemalt 29.11.2020 üle anda kostja ei täitnud. Üürilepingu sõlmimisel ja 29.11.2020 oli korter kolmanda isiku/teise üürniku valduses ja kostja teadis seda. Kostja teatas hagejale 07.12.2020, et enne 29.12.2020 kostjale korterit üle ei anna. Hageja helistas kostjale 11.12.2020 ja teatas, et taganeb üürilepingust. Hageja saatis kostjale 08.01.2021 üürilepingust taganemise avalduse viitega VÕS § 277 lg 1 koos sellest tulenevate tagajärgedega.
2.Kostja vastas hagejale 20.01.2021, et nõuab üürilepingu alusel üüritasu 1 200 eurot alates 29.12.2020 kuni lepingu lõpetamiseni. Üürilepingust taganemise alusele, st asjaolule, et kostja ei ole korterit hagejale hiljemalt 29.11.2020 üle andnud, kostja vastu ei vaidle. Hageja saatis kostjale 04.02.2021 nõudeavalduse tagatisraha tagastamiseks ja hagejale tekitatud kahju hüvitamiseks. Kostja vastas 05.02.2021 keeldumisega. Kostja ei eita, et on tagatisraha hagejalt saanud ega ole korterit hagejale kokkulepitud ajal 29.11.2020 üle andnud.
3.Vastavalt üürilepingu p 4.6 tagatisraha tagastamisega viivitamisel maksab üürileandja üürnikule viivist 0,1% tagastamisele kuuluvalt summalt iga viivitatud päeva eest. Alates lepingust taganemisest nõuab hageja viivist seaduse alusel 8% aastas, 0,02% päevas. Hageja lähtub mõistliku tähtaja arvestamisel peale lepingust taganemisest üürilepingu punktist 4.5. ja arvestab viivist alates 14.01.2021, st alates kuuendast päevast peale 08.01.2021 taganemisavalduse esitamist. Hageja palub välja mõista D Flt A M kasuks põhivõlg (tagatisraha) summas 1200 eurot ja viivis 0,02% päevas põhivõlalt 1200 eurot alates 14.01.2021 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jätta D F kanda.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja on seisukohal, et hagi on alusetu ja ei kuulu rahuldamisele. Kostja on seisukohal, et hagejal puuduvad õiguslikud alused poolte vahel sõlmitud üürilepingust tulenevate nõuete esitamiseks. 15.10.2020.a sõlmisid pooled tähtajatu eluruumi üürilepingu (edaspidi leping), mille alusel võttis üürnik üürileandjalt üürile eluruumi asukohaga xxx, üldpindalaga 66,4 m2. Lepingu punkti 1.4 järgi kohustus kostja eluruumi üle andma ja hageja vastu võtma hiljemalt 29.11.2020. Lepingu punkti 4.1 järgi kohustub hageja tasuma kostjale tagatisraha 1200 eurot. Lepingu punkti 3.2. järgi on hageja kohustatud tasuma üüri igakuiselt hiljemalt kalendrikuu 01. kuupäevaks järgneva kuu eest ettemaksena. Üüri arvestatakse alates 29.11.2020. Üüri esimese ajavahemiku 29.11.2010-31.01.2021 eest tasub hageja summas 2 480 eurot hiljemalt 29.11.2020. Kooskõlas lepingu tingimustega on hageja tasunud kostjale tagatisraha summas 1200 eurot, kuid on jätnud tasumata lepingu punktiga ettenähtud üüri ettemaksu summas 2 480,00 eurot, sest hageja soovis korteri üleandmist hilisemal ajal.
5.Enne lepingu punktis 1.4. kehtestatud eluruumi üleandmise tähtaega võttis hageja kostja ja endise üürnikuga ühendust ning palus eluruumi üleandmine edasi lükata kuni 29.12.2020.a, millega kostja nõustus. Vaatamata poolte vahel saavutatud kokkuleppele ei ole hageja 29.12.2020.a ega hiljem eluruumi vastu võtnud ega tasunud lepingu punktiga 3.2 ettenähtud üüri ega kõrvalkulusid. 08.01.2021.a edastas hageja kostjale ekirja, millega teatas, et taganeb poolte vahel sõlmitud üürilepingust. Kostja leiab, et puudub vaidlus, et eluruum ei olnud hageja poolt vastu võetud, kuid nimetatud asjaolu on tingitud just hageja, mitte aga kostja tegevusest ning hageja ise palus pikendada eluruumi üleandmise tähtaega kuni 29.12.2020, kuid vaatamata sellele ei ole hageja ka peale 29.12.2020 eluruumi vastu võtnud. Asjaolu, et hageja ei võtnud eluruumi vastu, ei vabasta teda üüri maksmise kohustusest. Hageja ei esitatud ühtegi kirja ega tõendit, et ta nõudis kostajalt eluruumi üleandmist.
6.Kostja teatab, et tema ei olnud ega ole nõus lepingust taganemisega kuivõrd lepingust
2-21-4190 taganemiseks puuduvad alused, kuna eluruumi üleandmisega viivitamine on tingitud hageja, mitte kostja tegevusest ning eluruumi vastuvõtmisega viivitamine ei ole vabandatav.
7.Lepingu punkti 6.2. kohaselt on üürileandjal ja üürnikul õigus igal ajal leping ennetähtaegselt üles öelda, teatades sellest teisele poolele kirjalikult vähemalt kaks (2) kuud ette. Kuni etteteatamistähtaja möödumiseni kehtib leping senistel tingimustel. Põhjusel, et hagejal puudusid õiguslikud alused lepingust taganemiseks, teatas kostja 20.01.2021.a vastuses, et kostja loeb hageja 08.01.2021.a avaldust üürilepingu ülesütlemisena lepingu punkti 6.2. alusel, mis peab olema esitatud kostjale vähemalt kaks 2 kuud ette.
8.Kostja leiab, et seega tekkis tal õigus nõuda hagejalt üüri aja eest, mille jooksul ei kasutanud hageja eluruumi hagejalt tulenevatel põhjustel, ehk alates 29.12.2021.a kuni lepingu lõpetamiseni, s.o kuni 08.03.2021. Põhjusel, et hageja ütles sõlmitud üürilepingu üles alates 08.01.2021.a, rikkus tema lepingu punktis 6.2. etteteatamistähtaega ning hagejal lasub kohustus tasuda kostjale üüritasu kahe kuu eest, s.o summas 2 400 eurot.
9.Kuna kooskõlas lepingu punktiga 4.1 on hageja tasunud kostjale tagatise summas 1 200,00 eurot, siis lepingu punkti 4.2. alusel tagab tasutud tagatis hageja üüri võlgnevuse ühe kuu eest ning hagejal lasub kohustus tasuda kostjale üüritasu ühe kuu eest, s.o 1200,00 eurot ning kostjal puudub tagatise tagastamise kohustus. Kostja leiab, et seega puudub hagejal igasugune nõue kostja vastu, lepingust taganemiseks puudus õiguslik alus ning tegemist on lepingu korralise ülesütlemisega, mis peab olema tehtud kaks kuud ette. Sel põhjusel puudub hagejal tagatisraha nõue kostja vastu, hageja hagi on põhjendamatu. Kostja palub hagi jätta rahuldamata, menetluskulud hageja kanda.
VASTUHAGI
10.D F esitas 30.03.2021 Harju Maakohtule vastuhagi A M vastu üürivõla summas 1 200 eurot ja kõrvalkulude võla summas 327,70 eurot saamiseks. Vastuhagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15.10.2020.a tähtajatu eluruumi üürilepingu, mille alusel võttis üürnik üürileandjalt üürile eluruumi asukohaga xxx, üldpindalaga 66,4 m2. Lepingu punkti 1.4 järgi kohustub kostja eluruumi üle andma ja hageja vastu võtma hiljemalt 29.11.2020. Lepingu punkti 3.2. järgi on üürnik kohustatud tasuma üüri igakuiselt hiljemalt kalendrikuu 01. kuupäevaks järgneva kuu eest ettemaksena. Üüri arvestatakse alates 29.11.2020. Üüri esimese ajavahemiku 29.11.2010-31.01.2021 eest tasub üürnik summas 2 480 eurot hiljemalt 29.11.2020. Lepinguga ettenähtud ettemaksu nii lepingus kehtestatud tähtajaks kui ka hiljem kostja tasunud ei ole. Enne lepingu punktis 1.4. kehtestatud eluruumi üleandmise tähtaega võttis vastukostja ühendust vastuhageja ja endise üürnikuga ning palus eluruumi üleandmine edasi lükata kuni 29.12.2020, millega vastuhageja nõustus.
11.Vaatamata poolte vahel saavutatud kokkuleppele ei ole vastukostja 29.12.2020 kui ka hiljem võtnud eluruumi vastu ega tasunud lepingu punktiga 3.2 ettenähtud üüri ega kõrvalkulusid. 08.01.2021.a edastas kostja hagejale e-kirja, millega teatas, et VÕS § 277 lg 1 alusel taganeb ta poolte vahel sõlmitud üürilepingust.
12.Vastuhageja leiab, et puudub vaidlus, et eluruum ei olnud kostja poolt vastu võetud, kuid nimetatud asjaolu on tingitud just vastukostja, mitte aga vastuhageja tegevusest ning vastukostja ise palus pikendada eluruumi üleandmise tähtaega kuni 29.12.2020.a, kuid vaatamata sellele ei ole vastukostja ka peale 29.12.2020 eluruumi vastu võtnud. Asjaolu, et kostja ei võtnud eluruumi vastu, ei vabasta teda üüri maksmise kohustusest. Vastuhageja teatab, et tema ei olnud ja ei ole nõus lepingust taganemisega VÕS § 277 lg
2-21-4190 1 alusel ning lepingu taganemiseks VÕS § 277 lg 1 alusel puuduvad alused, kuna eluruumi üleandmisega viivitamine on tingitud kostja, mitte hageja tegevusest ning eluruumi vastuvõtmisega viivitamine ei ole VÕS § 103 alusel vabandatav.
13.Põhjusel, et üürnikul puudusid õiguslikud alused lepingust taganemiseks, teatas vastuhageja 20.01.2021 vastuses, et ta loeb vastukostja 08.01.2021.a avaldust üürilepingu ülesütlemisena lepingu punkti 6.2. alusel, mis peab olema esitatud vastuhagejale vähemalt kaks 2 kuud ette. 05.02.2021 vastuses vastukostja 04.02.2021.a nõudeavaldusele teavitas vastuhageja korduvalt kostjat üüritasu ja kõrvalkulude tasumise kohustusest ning tasutud tagatisraha arvelt ühe kuu üürivõlgnevuse tasumist.
14.Seega tekkis üürileandjal õigus nõuda üürnikult üüri aja eest, mille jooksul ei kasutanud kostja eluruumi kostjast tulenevatel põhjustel ehk alates 29.12.2021.a kuni lepingu lõpetamiseni, s.o kuni 08.03.2021. Põhjusel, et vastukostja ütles sõlmitud üürilepingu üles alates 08.01.2021.a, rikkus ta lepingu punktis 6.2. etteteatamistähtaega ning kostjale lasub kohustus tasuda üürileandjale üüritasu kahe kuu eest, s.o summas 2 400 eurot. Kuna kooskõlas lepingu punktiga 4.1 on vastukostja tasunud vastuhagejale tagatise summas 1 200 eurot, siis lepingu punkti 4.2. alusel tagab tasutud tagatis kostja üürivõlgnevuse ühe kuu eest ning kostjal lasub kohustus tasuda hagejale üüritasu ühe kuu eest, s.o 1200 eurot ning hagejal puudub tagatise tagastamise kohustus.
15.Seega, kuna üürnik ei kasutanud korterit temast tulenevatel põhjustel, siis peab tema tasuma üürileandjale lisaks üürile eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulud perioodil alates 29.12.2020 kuni 08.03.2021. Detsembrikuu 3 päeva eest peab hageja tasuma kostjale 23,12 eurot (detsembrikuu arve väljastati summas 238,92 eurot / 31 päeva = 7,71 eurot päevas. 7,71 eurot päevas * 3 päeva= 23,12 eurot). Jaanuarikuu eest kohustub hageja tasuma kostjale 153,37 eurot. Veebruarikuu eest kohustub hageja tasuma kostjale 151,21 eurot. Märtsikuu 8 päeva eest ei ole hagejale veel korteriühistu poolt arve väljastatud, siis jätab hageja endale õiguse täpsustada nõude suurust hiljem. Kokku vastuhagi esitamise päeva sisuga moodustab hageja võlgnevus kostja ees 2727,70 eurot, millest 2 400 on üürivõlg ja 327,70 kõrvalkulude võlgnevus. Kuna vastuhageja nõue on tagatud vastukostja poolt tagatisega summas 1200 eurot, mille arvel katab hageja olemasoleva üürivõlgnevuse, siis vastuhagi esitamise päeva seisuga moodustab kostja üürivõlg 1200,00 eurot ning kogu kostja võlgnevus hageja ees moodustab 1527,70 eurot (1200,00+ 327,70), mida vastukostja on kohustatud tasuma vastuhagejale ning mis on vastuhageja nõue vastukostja vastu.
VASTUS VASTUHAGILE
16.Kostja palub jätta vastuhagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, sest vastuhageja kinnitab vastuhagis, et poolte vahel ei ole korteri kostja valdusse üleandmise aega 29.11.2020 kirjalikus vormis muudetud ja ka suulises vormis ei ole pooled üürilepingut muutnud. Kui kohus ei jäta vastuhagi läbi vaatamata, siis palub vastuostja jätta vastuhagi rahuldamata.
17.Vastuhageja nõuab vastuhagis vastukostjalt üüri tasumist paljasõnalise väitega, et kostjal ei olnud õigust üürilepingust taganeda, sest kostja soovis/nõustus korteri valduse üle võtma 29.12.2020, st mitte 29.11.2020. Vastukostja sellega ei nõustu. Pooltevahelise üürilepingu p 10.1.1. järgi lepingu tingimusi võib muuta ainult poolte kirjalikul kokkuleppel. Kirjaliku vormi mittejärgimisel on lepingu muudatused tühised.
18.Korter oli üürnik M Ai valduses 29.11.2020 ja 29.12.2020 seetõttu, et üürileandja D F sellega nõustus. Pooltevahelist üürilepingut ei ole korteri kostjale üleandmise tähtpäeva 29.11.2020 osas kirjalikus vormis muudetud.
2-21-4190
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
19.Tulenevalt TsMS §-s 405 määras kohus nii hagi kui ka vastuhagi lahendamise lihtsustatud korras menetlusse võtmise määrustes. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16).
20.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ja kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja vande all antud selgitused ning tunnistaja M Ai ütlused on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
21.Pooled ei vaidle selle järgmiste faktiliste asjaolude üle: Pooled sõlmisid 18.10.2020 üürilepingu, mille kohaselt pidi kostja andma üürnikule üürile korteriomandi asukohaga xxx. Üürileping sõlmiti tähtajatuna. Üüripinna üleandmise aeg oli lepingu kohaselt 29.11.2020 (tl 3-4). Kokkulepitud üüri suuruseks oli 1200 eurot kuus. Hageja tasus üürileandjale sularahas tagatisrahana 25.10.2020 1 200 eurot (tl 4 pöördel). Korteri valdust hagejale faktiliselt üle ei antud. Hageja edastas kostjale 08.01.2021 e-kirja, milles taganes üürilepingust VÕS § 277 lg 1 alusel (tl 18-20). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
22.Poolte vahel 18.10.2020 sõlmitud leping vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 sätestatud üürilepingule. VÕS § 271 järgi üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).
23.Hageja on seisukohal, et kuivõrd ta taganes üürilepingust, on tal õigus kostjale tagatisena tasutud 1200 eurot tagasi saada. Kostja omakorda leiab, et kuivõrd hageja taganemisavaldusel puudus alus, on tegemist hoopis korralise üürilepingu ülesütlemisavaldusega. Kostja on ka seisukohal, et kuivõrd hageja ütles üürilepingu korraliselt üles, on kostjal õigus saada üüri ja kõrvalkulude hüvitist kahe kuu ulatuses st aja eest, mil kostja hinnangul üürileping kehtis. Kuivõrd kostja tasaarvestas üüritasu
2-21-4190 hageja tasutud tagatisega, palub kostja hagejalt vastuhagis ühe kuu üür ja kahe kuu kõrvalkulude hüvitis kokku summas 1 527,70 eurot välja mõista.
24.VÕS § 277 lg 1 kohaselt kui üürileandja ei anna asja üle kokkulepitud ajal või annab üle asja, mille puudused välistavad asja sihtotstarbelise kasutamise võimaluse või piiravad seda olulisel määral, võib üürnik lepingust taganeda. Õiguskirjanduses on selgitatud, et üürileping on olemuslikult kestvusleping ning üürilepingu lõpetamine toimub reeglina ülesütlemise mitte taganemise kaudu. Samas omandab üürileping kestvuslepingule iseloomuliku sisu alles sellest momendist, kui üürileandja asja üürniku kasutusse annab. Pärast seda momenti ei saa rääkida enam üürilepingust taganemisest, vaid üürilepingu võib vastavate eelduste esinemise korral üles öelda (VÕS II kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2019, lk 257).
25.Üürilepingust taganemise õigus on üürnikul siis, kui üürileandja ei anna üüritud asja üle kokkulepitud ajal. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei ole kostjalt üürilepingu eset vastu võtnud ja üürnik ei ole lepingu esemeks olevat eluruumi sihtotstarbeliselt kasutada saanud. Kuid pooled vaidlevad selle üle, kas üürilepingu ese jäi vastu võtmata üürnikust endast või üürileandjast tuleneval põhjusel.
26.Üürilepingu kohaselt pidi kostja üürilepingu eseme hagejale üle andma ja hageja selle kostjalt vastu võtma 29.11.2020. Üürilepingu eseme hagejale üleandmist tegelikkuses ei toimunud. Hageja on seisukohal, et talle ei antud üürilepingu eset üle põhjusel, et eelmine üürnik so tunnistaja M A vajas antud eluruumi jätkuvalt oma tarbeks ning üürileandja so kostja saavutas eelmise üürnikuga kokkuleppe üürilepingu pikendamiseks. Kostja on omakorda seisukohal, et hoopis hageja ei soovinud üürilepingu eset vastu võtta ning tegi eelmisele üürnikule ettepanekuid jääda xxx eluruumi kauemaks.
27.Kohtule on esitatud tunnistaja M Ai ja hageja A M vaheline sõnumivahetus, kus hageja kinnitab tunnistajale 13.10.2020 (so enne hageja ning kostja vahelise üürilepingu sõlmimist), et maakler just helistas talle ja kinnitas, et üüritakse korter talle ning A M kinnitas eelmisele üürnikule M Aile, et talle so hagejale sobib kolimiseks 01.12.2020. Pärast nende sõnumite vahetust kirjutas tunnistaja M A kostja maaklerile ja kostjale ekirja, kus avaldas et, „kui kõikidele osapooltele nii sobib, siis me üüriksime korterit veel 1 kuu, ehk üleandmise võiks toimuda 30.11.2020.“ Millele omakorda kostja maakler vastas, et „kostja on nõus üleandmisega 29.11.2020“ (tl 123). Kohus saab sellest kirjavahetusest teha järelduse, et eelneva suhtluse ja poolte läbirääkimiste tulemusena ongi pooled so hageja ning kostja üürilepingu p 1.4 kokku leppinud üürieseme üleandmises just 29.11.2020.
28.Tunnistaja M A on nii oma kirjalikus avalduses kohtule kui ka istungil selgitanud, et just hageja pakkus tunnistajale võimalust veel xxx korteris edasi elada ja, et tema ei alustanud sel teemal vestlust (tl 122, ja 17.10.2022 protokoll lk 2, 00:11:12, prt lk 4 00:17:56). Kohus leiab, et vähemalt üürilepingu tähtaja 29.11.2020 kokkuleppimine oli tingitud siiski tunnistaja initsiatiivist. Kuigi tunnistaja on korduvalt avaldanud, et tema kui eelmine üürnik ei teinud takistusi hagejale sissekolimisel ning ettepanek tunnistajale xxx korteris jätkuvalt edasi elamiseks oli hageja algatus, ei nõustu kohus selle väitega, ettepanek eelmise üürniku üürilepingu tähtaja pikendamiseks ei tulnud hageja kui uue üürniku poolt. Nii nähtub tunnistaja ja hageja sõnumivahetusest, et just tunnistaja pöördus hageja poole küsimusega, kas hageja läbis taustauuringu? Samuti avaldas tunnistaja samas sõnumis, et arutas asja oma abikaasaga ja kui see on hagejale OK, siis nad pikendaksid oma jäämist üüritavale pinnale kuni novembri lõpuni? Sõnumist nähtub selgelt, et see on tunnistaja esmakordne hageja poole pöördumine, mitte vastus hageja
2-21-4190 palvele, kuivõrd tunnistaja pani lause lõppu küsimärgi, mitte punkti. Kui see oleks vastus hageja ettepanekule, ei oleks tunnistaja pöördunud küsimusega hageja poole, vaid oleks selgelt vastanud, et jah, me pikendame üürilepingut, kui see on sulle OK. Samuti ei oleks tunnistaja pidanud küsima hagejalt, kas viimane sai taustakontrollist läbi, sest siis oleks tunnistajal juba teada, et hageja on uue üürilepingu pool, kes ühtlasi soovib üürieseme vastuvõtmist edasi lükata. Kohtule ei ole tunnistaja selgitused selles osas veenvad. Kohtu hinnangul oli üürilepingus kokku lepitud korteri üleandmise aeg 29.11.2020 tingitud siiski M Ai algatusest ja soovist. Et hageja M Ai ettepanekuga nõustus ja see ettepanek hagejale kuni 29.11.2020 ka sobis, ei tähenda veel, et see oli hageja initsiatiiv ja ettepanek.
29.Üürilepingu p 10.1 järgi lepingu tingimusi võib muuta ainult poolte kirjalikul kokkuleppel. Kirjaliku vormi mittejärgimisel on lepingu muudatused tühised. Kirjalikku kokkulepet, kust selguks, et pooled so hageja ning kostja on kokku leppinud üürilepingu eseme üleandmise aja 29.11.2020 muutmises 29.12.2020-ks kohtule esitatud ei ole. Samuti ei selgu kohtule esitatud tõenditest, et kokkuleppe oleksid saavutanud just hageja ja kostja. Kohtule on esitatud küll kostja ning hageja vaheline sõnumivahetus, kus kostja avaldab 07.12.2020 kell 10:52, et „M saatis mulle kinnituse, et pikendab renti kuni 29.12.2020. See tähendab, et 29.12.2020 me peame kohtuma ja andma korteri üle.“ (tl 56). Kuigi sõnumis endas on kirjas „ne podtverždenie - mitte kinnituse“, on mõlemad pooled 23.05.2022 kohtuistungil kinnitanud, et sõnumis on üks täht puudu, „ne“ asemel peab olema „mne“ (23.05.2022 prt lk 4, 00:55:41 ja 00:56:24). Kohtu hinnangul ei saa viidatud sõnumist teha järeldust, et hageja ning kostja oleks arutanud üürilepingu tähtaja muutmist, pigem nähtub sellest, et eelmine üürnik M A pikendas üürilepingut ja kostja teavitab sellest hagejat. Hageja on 09.12.2020 kell 14:05 informatsiooni teadmiseks võtnud (tl 5-6).
30.Samas on hageja 07.12.2020 kell 10:53 so ajal, kui ta just vahetult oli kostjalt teada saanud, et M A kavatseb üürilepingut pikendada kuni 29.12.2020, pöördunud sõnumiga ka eelmise üürniku M Ai poole küsimusega, et ta soovib täiendavalt kontrollida, kas üürnik teab kuupäeva, mil ta plaanib kolida. Kuivõrd M A ei vastanud, küsis hageja temalt veelkord 08.12.2020 kell 12:37, et „D küsib kuupäeva, kas sa tead seda juba?“. M A vabandas, et unustas eelmisel päeval vastata ja avaldas, et nende korter saab valmis kuu lõpus, nad ei jää korterisse jaanuariks ning on käesolevaks ajaks Diga kokku leppinud, et kuupäev on 29 (tl 134). Neid sõnumivahetusi tl 5 ja 134 koos hinnates saab kohus teha järelduse, et üürilepingu tähtaja muutmisse hagejat tegelikkuses ei kaasatud ja see ei olnud hageja soov. Kui see oleks olnud hageja algatus üürilepingu eseme vastuvõtmise aja muutmiseks 29.novembrist 29.detsembriks, ei oleks sellest hagejale teatanud kostja. Samuti ei oleks hagejal olnud põhjust pöörduda küsimusega kolimise kuupäeva osas täiendavalt eelmise üürniku poole. Sellisel juhul oleks hageja pigem tänanud eelmist üürnikku või kostjat võimaluse eest üürilepingu ese hiljem vastu võtta. Kostja ja eelmise üürniku sõnumitest ei nähtu ka, et poolte vahel olnuks mingeid eelnevaid läbirääkimisi ja nüüd on need sõnumid vastused hageja soovile üürilepingu täitmist kuidagi edasi lükata.
31.Kuigi eelmine üürnik ja käesolevas asjas tunnistaja M A kinnitas 17.10.2020 istungil, et „A M ettepanekul ja kõigile osapooltele sobivalt me pikendasime üürilepingut veel ühe kuu võrra ehk siis novembrikuu võrra. Novembrikuus samamoodi, et see tuli A M ettepanekul, et ühe kuu võrra veel pikendada, et temale see väga hästi sobis, et nemad veel detsembris ei soovinud sisse kolida“, ei veena tunnistaja väide kohut selles, just hageja soovis üürilepingu eseme üleandmist edasi lükata kuni 29. detsembrini. Kuivõrd kohus on tuvastanud eelpool vastuolu tunnistaja ütluste ja tunnistaja ning hageja
2-21-4190 sõnumivahetuse vahel, mis puudutab üüripinna vastuvõtmise edasilükkamist kuni 29.11.2020, suhtub kohus kriitiliselt ka tunnistaja ütlustesse, mis puudutavad üürilepingu eseme üleandmise tähtaja kokkuleppe muutmist detsembrisse. Ükski kirjalik tõend sellekohast hageja initsiatiivi või soovi ei kinnita.
32.Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et hageja üüris samas hoones kuid seitsmendal korrusel asuvat korterit. Kostja ei ole seadnud kahtluse alla ka väidet, et see hageja üürileping kehtis kuni novembri lõpuni. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus hageja eelmine üürileping lõpeb, soovib hageja hoopis uue üürilepingu eseme vastuvõtmist edasi lükata. Kui hagejal ei oleks olnud üldse soovi xxx korterisse kolida, oleks ta seda avaldanud ja palunud üürilepingu lõpetada, mitte üürilepingu eseme vastuvõtmist väidetavalt edasi lükanud.
33.Vaidlust ei ole selles, et kui hageja seitsmendal korrusel asuv üürileping lõppes, hoiustas üürnik oma asju mõne aja M Ai nõusolekul korter xxx panipaigas. Ka see asjaolu kinnitab, et hageja eelmine üürileping lõppes novembri lõpus. Kostja on menetluse käigus avaldanud arvamust, et asjade panipaika jätmisega on hageja korteri kui üürilepingu eseme vastu võtnud. Kohus sellega ei nõustu. Kõigepealt kohus märgib, et kokkulepe asjade panipaigas hoiustamiseks oli sõlmitud hageja ja eelmise üürniku M Ai vahel. Kostja avaldas 28.10.2022 istungil, et ta ei mäleta, et temaga oleks hageja seda arutanud. Ta ei ole andnud selleks luba (28.10.2022 prt l 4, 00:36:58). Seega ei saa asjade hoiustamist käsitleda üürilepingu eseme vastu võtmisena kostjalt. Lisaks on üürilepingu ese käesoleval juhul eluruum, mis koosneb esikust, avatud köök-elutoast, magamistoast, vannitoast koos WCga, majapidamisruumist ja WCst. Panipaik kaasneb eluruumiga koos parkimiskohaga, üürilepingu esemega kaasnenud panipaigas eelmise üürniku nõusolekul oma asjade lühiajaline hoiustamine ei võrdu üürilepingu eseme vastuvõtmisega.
34.Iseenesest on kostjal õigus selles, et hageja ei ole pöördunud kirjalike nõudmistega eluruumi valduse saamiseks kostja poole. Hageja selgitas vande all, et ta helistas 11.12.2020 kostjale ning taganes üürilepingust, kuivõrd talle ei antud õigeaegselt korterit üle. Hageja hinnangul jõudsid pooled ühisele arusaamisele, et ta taganes lepingust ja poolte üürisuhe on lõppenud. Kostja omakorda selgitas vande all, et hageja helistas talle ja avaldas, et tal ei ole isiklikel põhjustel võimalik ikkagi sisse kolida ja ta soovib üürilepingu lõpetada, kuid kostja palus sellest talle kirjalikult teatada. Poolte vande all antud ütlused on selles osas vastuolulised.
35.Kohus on seisukohal, et poolte avaldatu otsese vastuolu korral peab kohus hindama, millise poole avaldatu on usaldusväärne. Kui kohus ei saa kummagi poole avaldatu usaldusväärsust kontrollida, peab kohus jätma arvesse võtmata mõlema poole avaldatu osas, milles need on vastuolulised. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et kumbki pool on oma menetluslikust positsioonist tulenevalt huvitatud asja lahendamisest enda kasuks, mis võib mõjutada poole avaldatu usaldusväärsust.
36.Kumbki pool ei ole esitanud täiendavat teavet selle kohta, mis oli poolte 11.12.2020 paiku peetud vestluse täpne sisu. Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi. Kuigi hageja on esitanud kohtule täiendavaid tõendeid selle kohta, et 13.12.2020 paiku on kostja uuesti aktiveerinud xxx üürikuulutused, saab sellest teha vaid järelduse, et kostja pidas ilmselt vähetõenäoliseks või koguni võimatuks, et hageja 30.12.2020 üüripinna vastu võtab, kuid ei saa teha järeldusi selle kohta, mida hageja põhjusena avaldas, kas seda, et talle ei ole üüripinda õigeaegselt so 29.11.2020 üle antud või mingeid hagejast tulenevaid
2-21-4190 isiklikke põhjusi, mis ei võimalda hagejal üüripinda vastu võtta. Eeltoodut arvestades ei ole kohtul võimalik kõrvaldada poolte avaldatu vastuolu. Kohus ei saa lugeda ühe poole avaldatut usaldusväärseks ning teise poole avaldatut ebausaldusväärseks. Kuivõrd kohus avaldatu vastuolu kõrvaldada ei saa, jätab kohus arvestamata hageja ja kostja avaldatu poolte 11.12.2020 paiku peetud vestluse täpse sisu osas.
37.Vaidlust ei ole selles, et hageja on 08.01.2021 saatnud kostjale e-kirja, millega taganes üürilepingust VÕS § 277 lg 1 alusel. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et üürilepingu eset hagejale 29.11.2020 üle ei antud, menetluse käigus ei ole tõendamist leidnud kostja väited selle kohta, et pooled saavutasid üürilepingu eseme vastuvõtmise kuupäeva muutmise osas kokkuleppe ja muutsid lepingu p 1.4, ning tõendamist ei ole ka leidnud kostja väide selle kohta lepingu p 1.4 muutmine oleks olnud just hageja soov ja tahtmine, siis kohus leiab, et hagejal oli õigus üürilepingust 08.01.2021 avaldusega taganeda. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja on 08.01.2021 avalduse kätte saanud ja sellele vastanud. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul täidetud taganemisavalduse nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused.
38.VÕS § 189 lg 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Seega on kostja kohustatud hagejale tagastama tasutud tagatisraha summas 1 200 eurot. Kuivõrd hageja taganes kehtivalt üürilepingust, ei pea ta kostjale tasuma ei üüri ega kõrvalkulusid. Hagi tuleb seega rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata.
39.Hageja palub kostjalt välja mõista seaduses sätestatud määras viivise vastavalt VÕS § 189 lg 1 sätestatust so alates 14.01.2021 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taganes üürilepingust 08.01.2021. Üürilepingu p 4.45. järgi tuleb üürileandjal tagastada tagatisraha 5 tööpäeva jooksul pärast lepingu lõppemist ja eluruumi vastuvõtmise akti allkirjastamist. Alates 14.01.2021 kuni otsuse tegemise päevani (21.11.2022) on viivis viivisekalkulaator.ee andmete kohaselt summas 178,06 eurot. Kostjalt tuleb nimetatud summa välja mõista.
40.Samuti palub hageja kostjalt välja mõista lisanduva viivise TsMS § 367 alusel. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on seisukohal, et hageja nõue tuleb ka selles osas rahuldada.
41.Kõige eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi ja jätab vastuhagi rahuldamata. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 1 200 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 14.01.2021 kuni 21.11.2022 eest summas 178,06 eurot, kokku 1 378,06 eurot, samuti edasiulatuv viivis summalt 1 200 eurot VÕS § 113 lg 2 sätestatud määras alates 22.11.2022.a kuni nõude täieliku täitmiseni.
42.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
43.Kostja esindaja esitas 07.11.2022 menetlusdokumendis kohtule taotluse istungiprotokolli parandamiseks. Kostja palub kohtul parandada 28.10.2022 kohtuistungi protokollis olev viga. Kostja juhib tähelepanu, et 28.10.2022.a toimunud istungi protokollis aja ▶ 00:39:14 järgi „Kostja: Ma ei oska öelda kuna kirjavahetus on M ja F vahel. Mina hagejale ei ole ise teatanud, et olen A kokku leppinud, et tema elab korteris aasta lõpuni“. Tegelikult aga kirjavahetus oli hageja ja M A vahel, mitte aga kostja ja hageja vahel, seega on tegemist trükiveaga. Sel põhjusel palub kostja teha parendused protokollis ja sõnastada seda järgmiselt:“ ▶ 00:39:14 Kostja: Ma ei oska öelda kuna kirjavahetus on M ja hageja vahel. Mina hagejale ei ole ise teatanud, et olen A kokku leppinud, et tema elab korteris aasta lõpuni.“ Kostja taotlus on hageja lepingulisele esindajale kätte toimetatud läbi AET-i 09.11.2022. Hageja kostja taotluse suhtes oma seisukohta esitanud ei ole.
44.Vastavalt TsMS § 53 lg 2 esimesele lausele on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest.
45.Kohus, tutvunud esitatud taotluse ja tsiviilasja materjalidega leiab, et taotlus tuleb rahuldada. Kohtuasjas 28.10.2022 toimunud istungi protokoll allkirjastati 04.11.2022, seega on taotlus esitatud kohtule tähtaegselt.
46.Antud juhul on kostja taotlenud enda sõnavõtu täpsustamist. Kohus möönab, et kostja sõnavõtt on kajastatud ebatäpselt. Kohus leiab, et kuigi antud juhul ei ole tegemist asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulise protokolli muudatustega, tuleb kostja taotlus protokolli parandamiseks rahuldada protokolli täpsuse ja üheselt mõistetavuse huvides. Ka arvestab kohus asjaolu, et käesoleval juhul ei vaidle hageja vastaspoole taotlusele vastu. Menetluskulude jaotus
47.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
48.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
49.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Võib eeldada, et kostja ei nõustu kohtulahendiga ning käesolev vaidlus võib jätkuda
2-21-4190 apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.